Kakskeelne laps -I loengu kokkuvõte (0)

Kakskeelne laps – erivajadustega laps? I.Loeng. Kakskeelse   lapse   all   ei   mõtle   me   ainult   kakskeelseid   vaid   ka   mitmekeelseid   lapsi. Kakskeelsust nimetame mitmekeelsuse prototüübiks. Siin aines keskendume just keelelisele eripärale. Saame teadmisi millega on vaja arvestada õpetades kakskeelset last. Kakskeelsel lapsel tuleb keele õppimise käigus õppida keelekoode vahetama ja loomulikult võib sel ajal tulla ette keeltekoodide segistamist. Samas on mitmekeelne laps aga väga huvitav ja nendelt on ka meil palju õppida. Kuna tänasel päeval on meil eestis umbes 211 erinevat emakeelt, siis me peame pöörama tähelepanu nende laste õpetamisele - kelle kodune keel või ühe vanema emakeel on teine. Meie poliitikud tahavad teha eesti koolid eest keelseks just seetõttu, et võimaldada kõigile võrdseid võimalusi. Erinevate keeltega kokkupuude on muutnud ka meie enda keelt. Meie keel on muutunud veidi lihtsamaks, sisse on tulnud võõrkeelsed väljendid jms. Keele õppimine ja omandamine on erinevad asjad. Kui keelt õppida keeletunnis ja seada eesmärgiks just kee,l siis toimub õpe formaalselt (õpetaja loob keelekasutuseks võimaluse ise) ja deduktiivselt ( kõigepealt õpetatakse selgeks reegel ja alles siis hakatakse tegema harjutusi , kus neid vaja on). Sellise õppimise puhul tagatakse arusaamine gramaatikareeglite ja sõnavara tundmisega   ning   oluline   on   vorm   -     ehk   siis   kuidas   valida   õige   lõpp   või   õiged   sõnad. Omandamine aga toimub loomulikus keelekeskkonnas. Keel on suhtlusvahend ja kasutatakse seda   loomulikult.   Erinevad   reeglid   saavad   selgeks   induktiivselt,   jälgides   keelekasutust. Keelest arusaamise tagab kontekst ja oluline on semantika  ehk tähenduse mõistmine. Sellisel juhul ei ole niivõrd korrektsus tähtis, kui soov ja võimalus suhelda. Oluline   on   kakskeelssuse     puhul   jälgida   väga   mitut   asja.   Esimesena   tuleb   rääkida keeleoskusest. Näha, kas laps on osaliselt kakskeelne või on üks keel dominantne, milline on tema   hääldusoskus   ehk   foneetiline-fonoloogiline   tasand;   sõnavara   tase   ehk   leksikaalne- semantiline tasand; kui hästi ta tunneb gramaatikat või kui hästi ta oskab keelt kasutada, ehk siis pragmaatiline tasand. Need tasandid võivad olla õppijatel väga erinevad ja sõltuvad tema eeldustest. Kui on hea kuulmistaju, siis on see eelduseks häälduse kujunemiseks ja hea mälu on eeldus sõnavara tekkimisele. Gramaatika eelduseks on üldistamisvõime, mis omakorda toetub mõtlemisele. Kahe keele vahelist etappi nimetame vahekeeleks. Sellisel juhul ei ole veel teine keel omandatud aga liigub selles suunas. See on loomulik nähtus keelelise arengu etapil.   Kivistumine   tekib   aga   siis,   kui   keelekeskkond   ei   toeta   edasist   arengut   või   kui


motivatsioon   kaob.   Kakskeelse   inimese   puhul   on   oluline   aru   saada   milline   on   tema dominantkeel.  Keel, millega inimene  eelistab suhelda, mis keelt kasutab ta sagedamini  ja mida   ta   oskab   paremini.   See   keel   ei   pruugi   olla   selle   inimese   emakeel   –   oleneb   siiski keskkonnast. Samuti ei tähenda, et domineeriv keel on kindlasti omandatud. Inimene ei pea domineerivast keelest kõike teadma. Domineeriva keele määramine on oluline lapse keelelise arengu hindamisel. Selle väljaselgitamiseks tuleb uurida keelelisi oskusi, millises keeles õpib, mis järjekorras on keeled omandanud ja kui vana on õppija või mis keeles on talle raamatuid loetud   ning   mis   keeles   vaatab   peamiselt   filme.   Sama   tähtis   on   see,   mis   keeles   suhtleb sotsiaalmeedias ja mis keelt kasutab emotsionaalsetes olukordades. Jim Cummins on uurinud suhtluskeele ja akadeemilise keele kujunemist ja nii teame, et suhtluskeel võib kujundeda välja   keskmiselt   2   aasta   jooksul   aga   akadeemiline   keel   ehk   mõtlemiskeel   saavutatakse keskmiselt 4-5 aasta jooksul. Teiseks oluliseks asjaks on keele kasutamise hindamise tundmine. Sinna alla kuuluvad nii võimaluste kui vajaduste hindamine. Mis keelt kodus räägitakse? Mis keeles õpib? Sõpradega suhtlemise keel? Massimeedija kasutamise keel? Sotsiaal – kultuurilised tegurid? Kolmandaks   on   oluline   teada,   kuidas   identifitseeritakse   ennast     keeles   ja   kultuuris.   See tähendab, et kelleks ennast pead ja kelleks teised sind peavad. Väga suur oht on siin jääda kinni stereotüüpidesse. Eesmärgiks on multikultuurne  identiteet. Siin on palju ohte. Nagu näiteks marginalisatsioon (kui oma keelt ei väärtusta aga ka uue keelega ei suuda kohaneda), assimilatsioon (oma keele jätab tahaplaanile) ja separatsioon (ei taheta uut keelt omandada ja hoitakse oma keelest kinni). Lapsed suudavad samaväärselt omandada mõlemad keeled. Neljandaks on tähtis keele omandamise alguse teadmine. Simultaanne õpe (SIM) – toimub siis, kui laps sünnib juba kakskeelsesse perre. Kus vanemad ei räägi ühte emakeelt ja kodus võib   kuulda   erinevaid   keeli.   Juurdepääs   erinevatele   keeltele   on   olemas   ja   tekib   loomulik kakskeelsus juba sünnist. Suktsessiivne õpe (SUK) on siis, kui teine keel tuleb lapsele juurde näiteks   lasteaias.   Ideaalne   vanus   oleks   2-5   eluaasta   vahel   lapse   teise   keelekeskonda viimine.Sellisel   juhul   on   omandamine   kergem.   Kolmandaks   saab   lugeda   teise   keele omandamist juba nooruki- või täiskasvanu eas. Teise keele omandamisel kõnearengu käigus või sellest eraldi koosneb erinevates mehhanismidest.  Kakskeelsuse puhul on palju nii positiivseid kui negatiivseid mõjusid. Näiteks positiivseks peetakse   seda,   et   kakskeelsetel   on   suurim   teadlikus   keeltes,   suurem   sõnavara,   parem tähelepanu   aga   samas   on   negatiivsena   piiratud   keelevahendid   ühes   keeles     selgitatav mäluressursside   piiriga)   või   keelte   segistamine.   Kindlasti   peab   meeles   pidama,   et kakskeelseid ei ole mõtet võrrelda ükskeelsetega. Lapsel mõjutavad kakskeelsust vanemate


emakeel,   riigikeel   ja   domineeriv   keel   ühiskonnas.   Samuti   vanemate   keele   valik   lapsega suheldes ja vanemate keele valik omavahel suheldes. Nii saamegi öelda, et lapse teise keele kujunemist mõjutab lapse üldine ja keeleline andekus, motiiv ja suhtlemine. Kindlasti ka lapse isiksuse omadused, mida omakorda toetab keelekeskond ja sisendkõne, ehk see mis keeles räägitakse lapsega ja mis keelt kuuleb ta enda ümber. Ainult lapsega rääkimine ei tee last keeleoskajaks,   lapsel   peab   olema   võimalus   ka   ise   rääkida.   Sisendkõne   puhul   on   tähtis kvaliteet mitte niivõrd kvantiteet. Lapsel, kellel on hea keeleomandamise oskus, ei ole niivõrd oluline gramaatika sisendkõne juures. Ta oskab ise kuulata keelt teistes olukordades ja leida gramaatiliselt õiged sõnad tulevikus ise. Nõrga keeleomandamise oskuse puhul on soovitav hoida keeli  lahus aga see ei  ole  reegel.  Kakskeelse  lapsega  rääkides  andke lapsele  aega. Lapsel   on   ajus   mitu   tasandit   aktiveeritud   ja   tal   läheb   aega   vastamisega..   Keelelist   infot edastades tuleks jälgida kuidas seda tehakse – kas üks inimene ja üks keel või rääkida hästi lihtsalt valides sõnu nagu räägiks võõramaalastega. Kui sisendit vähendada võib keel kaduda, kivistuda või näiteks muutub dominantkeel. Positiivselt   kakskeelse   arengut   soodustavaks   on   näiteks   mõistetavatest   vestlusteemadest rääkimine, mõõdukas tempo rääkides ja kindlasti rääkida veidi keerulisemalt kui laps räägib. Kui laps kasutab keele 2 sõnalisi lauseid – siis õpetaja räägib 4 -5 sõnaliste lausetega. Meie kultuuris on sisend oluline, Seda sisendit peab saama erinevatelt inimestelt, see soodustab arengut.   Sisend   võib  olla   nii   suuline   kui   kirjalik,   kohandatud   või   kohandamata,   erinevad tekstitüübid, rõhuga tähendusel või rõhuga vormil ning kindlasti esitatud loomuliku suhtluse või formaalse õpetuse käigus. Tuleb kindlasti pidada meeles, et ka esimene keel ehk siis keel, mida kodus räägitakse, on oluline ja vajab arendamist ning hoidmist. Kakskeelse lapse keele kujundamist mõjutavad ka vanemate suhtlemisstrateegijad. Leebem on see, et täiskasvanu räägib lapsega selles keeles, milles laps temaga räägib ja vastandina see, et vanem jääb enda valitud keelele kindlasks ja nõuab vastamist just antud keeles. Keeleomandamise puhul on muidugi üheks teguriks vanus – üldiselt mida noorem algab teise keele omandamine, seda väiksem on aktsent aga ka siin on erandid. 6-8 aastasel lapsel on aga teise   keele   omandamine   sarnane   esimese   keele   omandamisega,   edasi   hakkab   aju   juba kasutama teisi osi keelt õppides. Väga   oluline   on   hoida   lastel   keele   õppimiseks   motivatsiooni.   Väliseks   (integreerivaks) motivatsiooniks   on lapsel   suhelda   teiste  lastega   rohkem  ja  sisemiseks  (instrumentaalseks) motivatsiooniks lapsele on soov tahta saada koolis paremaid hindeid. Need motivatsioonid võivad aga omavahel ka seguneda.


Üldiselt   on   kergem   keelt   omandada   sotsiaalselt   võrdsete   rühmades   kus   need   rühmad   on võrdselt   huvitatud   kokkukuuluvusest.   Et   need,   kes   õpivad   keelt   on   sihtkeelse   rühmaga võrdsed ning koos keelega jagatakse ka oma kultuurilisi väärtusi ja omavaheline läbisaamine on positiivne.