Rene descartes (4)

Rene Descartes ( 1596 – 1650)
Elulugu. Sündis 31.03 pere kolmanda lapsena. Isa oli jurist , ema suri aasta pärast Rene sündi. 10.aastaselt jesuiitide kolleegiumisse (range kasvatus, kuid mõningased mööndused tehti ikkagi D.-le), huvitus füüsikast, matemaatikast ja loomulikult filosoofiast. Õppis seal 8 aastat.
1614 astub Poitiersi ülikooli, mille lõpetas juristina . Peale lõpetamist tegi ohtralt reise üle terve Euroopa. Hollandis viibides astus sealsesse armeesse, hiljem Baieri armees elukutseline sõdur. Kohtumine arsti ja loodusteadlase Beckmanniga ajendas hakkama tegelema teadusega.
1619 näeb Ulmi lähistel kolm unenägu, mis olevat andnud mõista, et hakka ometi teadlaseks- nii on maailmal sinust rohkem kasu!!! D. Loobubki sõdurielust, kuid mitte reisimisest.
1625-28 tegeleb Prantsusmaal optika , algebra ja tajuteooriatega
1628 emigreerub Hollandisse ( tollane vabamõtlemise kants), kus järgneva 20. aasta jooksul elab tagasitõmbunult kord suurlinnades, kord maal (seal eriti). D. oli soojalemb- olevat olnud kõige meeldivam paik ahjus, pikutanud ja mõelnud seal, armastas üksindust ja vältis seltskonda- sestap muutis pidevalt ka aadressi ja sõpradega suhtles enamasti vaid kirja teel. „ Magan siin suurlinnas10 tundi, kus kõik peale minu tegelevad äriga-peavad oma kasu silmas ja muudkui ruttavad- nii et ma võin eluks ajaks siia jääda, ilma, et keegi mind külastaks”
D. enne keskpäeva ei tõusnud ja oli pigem laisemapoolne. Vanemas eas luges vähe ja ka varasemates teostes puudusid suuresti viited eelnevalt loetule. Oli pigem kirjanik- filosoof nagu Platon . Oli katoliiklane. Tema teosed on otsesed ja vahetud , mõeldud tema haritud kaasaegsetele inimestele mitte ainult vähestele ülikooli professoritele. Kirjutas prantsuse keeles, mitte ladina keeles nagu siiamaani oli heaks tavaks ja normiks.
1637 „Arutlus meetodist” ei äratanud ilmudes märkimisväärset tähelepanu. Trükiti 500 eksemplari, millest autori kätte jäi 200 ja kui D. suri, siis poldud ülejäänud 300-st ka suurt ära müüdud.
1641 „Meditatsioonid esimesest filosoofiast”
1644 „Filosoofilised printsiibid ” – õpikulaadne teos
Armastas olla kirjavahetuses kuninglike isikutega (mis sai ka hukutavaks) nt. Rootsi kuninganna Kristiinaga, kellega kirjutati armastuse ja tundeid puudutavatel filosoofilistel teemadel , mis viis teose „Hingeliigutused” avaldamiseni 1649 . Teos liigutas Kristiinat niivõrd, et ta kutsus D. enesele filosoofiat õpetama. Pärast pikka järelemõtlemist D. soostus ja kuninganna saatis sõjalaeva talle järgi. Mees, kes armastas voodisoojust ja kaua magada, pidi nüüdsest tõusma kell 5 hommikul , et kuningannale filosoofiat õpetada. Ümberringi valitses parajasti kõige külmem põhjamaa talv. D. suri kopsupõletikku vaid paar kuud pärast Rootsi saabumist 11.veebruaril 1650.
1663 märgitakse paavst Aleksander VII poolt tema tööd keelatud raamatute nimekirja (Index Librorum Prohibitorum- võite wikipeediast vaadata, millised kooli kohustuslikus nimekirjaski olevad autorid keelatud olid, kuni 1966.aastani, mil see nimekiri tühistati paavst Paulus VI poolt)
Süstemaatlise kahtluse meetod.
Kõiges peab kahtlema, milles saab kahelda. Mida iganes saab küsida, peab ka küsima. Autoriteet, komme või harjumus ei ole piisav põhjendus – mitte miski muu ei kõlba peale tõsikindla teadmise. Tõsikindlaid teadmisi iseloomustab:

nad on ilmselged tõed „ Me ei tohi pähe võtta midagi sellist, mille suhtes on meil kas või vähimgi kahtlus ”

neist saab tuletada kõik ülejäänud teadmised „ Kõik tõed on omavahel seotud, järeldudes üksteisest, ning kogu saladus seisneb vaid selles, et alustada kõige esimestest ja lihtsamatest, minnes neist samm-sammult kaugemate ja keerulisemate poole”
D. süstemaatilisel kahtlusel ei ole mingeid piire – see hõlmab kõike ja ükskõik mida. See on teoreetiline, sest loomulikult ei saa me oma praktilises ja igapäevases elus ning toimingutes kogu aeg kahelda. D. ei ole skeptik , sest skeptikute jaoks oli kõiges kahtlemine nende uurimustöö tulemus ja lõpp, aga D.-le on kõiges kahtlemine uurimustöö algus ja eelduseks .
Erinevatel meelteandmetel põhinev teadmine on alati ebakindel, sest tekivad erinevad tajumisvead või illusioonid (nt. see üldlevinud näide veega täidetud klaas ja kui panna sinna lusikas , siis lusikavars murdub või et tähed taevas näivad meile väikestena).
Ehkki D. usub end teadvat tänu meeleelunditele, et istub parajasti, paber käes, meeldivalt soojendava kaminatule ääres, ümberringi tuttavad esemed, võib ta tegelikult eksida isegi selles iseenesestmõistetavuses. Sest, tõdeb D., kust ma tean, et ma parajasti ei maga ja und ei näe? Kui me näeme und nii, et see tundub reaalsusena, siis võime, enda arvates reaalsuses olles, ju näha tegelikult und… äkki on kogu me elu olnud uni ja äkki ärkame kunagi? Või ei ärkagi? ( muuseas üks vene kirjanik on kirjutanud novelli, mille ülesehitus näeb ülimalt lihtsustatult ja kohe kindlasti ka eksides praegu, üldjoontes välja selline(ise pole lugenud, vaid poole kõrvaga kuulnud… tähtis on idee): mees kõnnib tänaval ja ületab teed ja siis ärkab ta üles, mõtleb et huvitav kuidas uni edasi oleks läinud ja siis ärkab ta üles, hõõrub silmi ja mõtleb et mis kuradit ja siis ärkab ta üles, tõuseb voodist püsti, et minna teevett keema panema ja siis ärkab ta üles jne. jne.jne.)
Mida iganes ma tajungi, ükskõik kui selgelt ma kujutlen seda nägevat, on alati teoreetiliselt võimalik, et Jumal või mõni minust väljapool asuv ülimalt tark või pahatahtlikult kuri vaim ( malin genie pr. k.) põhjustab need muljed, olles kasutanud kogu oma kavalust, et mind petta : ma mõtlen, et taevas, õhk, maa, vormid, helid ja kogu väline maailm on vaid illusioon ja meelepete, mida ta minu kergeusklikkust kuritarvitades on ära kasutanud. Kui kahtlused une ja kurja vaimu tõttu kasvavad nii arutult suureks, kas saab olla midagi, milles pole võimalik kahelda? Jah! Midagi saab tõsikindlalt teada! D. on küps sõnastama läänemaise filosoofia kuulsaimat üksikut ideed. Sest ükskõik kui kaval jumalike võimetega varustatud paha vaim ka poleks, saab ta eksitada mind siis kui mina olemas olen. Jumal või paha vaim saab tekitada mulje, et istun, paber käes, kamina ääres, ainult siis kui on olemas midagi m i d a eksitada. Ekslike kujutisi saab tekitada mu meelde kui olen olemas mõtleva olendina. Cogito , ergo sum – mõtlen, järelikult olen olemas. Ma saan kahelda, vaid siis kui ma ise olen olemas ja kui kõik muu ongi meelepett ja väär ja vale ja tekitab kahtlust, siis ühes asjas kahelda ei saa - iseenda olemasolus, sel hetkel kui sa kahtled. (on tõsi, et poolteist tuhat aastat enne D. väljendas Augustinus cogito argumendi formaalselt õigesti, kui tema puhul oli see möödaminev teema. D. puhul, aga kogu tema filosoofia lähtekoht.)
Hing ja keha.
Mõtlemine on inimese keskseim ja olulisim omadus. Hing ei saa olemas olla ilma mõtlemiseta. Keha saab ilma mõtlemiseta olemas olla. Siit tulenebki „kahe substantsi õpetus”, mille järgi on inimeses teineteisest selgelt eristuvad keha ja hinge tasandid . „… minu olemus seisneb ainult selles, et ma olen mõtlev asi ehk substants (ld.k substantia kõige alus, seisab kõige all. oma olemasoluks ei vaja midagi muud peale iseenda D. mõistetõlgenduse järgi), mille kogu olemus või loomus on mõtlemises. Kuigi mul on keha, millega ma väga tihedalt seotud olen, on kindel, et mina, see tähendab minu hing, mille läbi ma olen see, kes ma olen, on täielikult ja tõeliselt erinev minu kehast ning hing saab eksisteerida ka ilma kehata. Ma tean seda, sest mul on üheltpoolt selge ja täpne idee iseendast millegi mõtleva ja mitte ulatuvana (piiramatu) ja teiselt poolt täpne idee kehast ulatuva (piiratud- s.t et seistes koha peal ja tõstes käed kehast eemale, ulatuvad ju nad teatud kaugusele, samas kui kohapeal seistes võib hing ja mõttelend olla tont teab kus…) ja mitte mõtlevana.”
Nii lõigatakse hing ja keha teineteisest rangelt eraldi ja neid vastandatakse ( dualism ).
Descartes ja Jumal ja vaba tahe .
On olemas kõiketeadva, kõikvõimsa ja moraalselt täiusliku hea Jumala idee, mille inimene oma mõistuses avastab. Jumala idee allikaks saab olla vaid Jumal ise, sest inimene, olles ebatäiuslik, ei suudaks luua ideed nii täiuslikust olevusest. See arutlus kujunes omamoodi D. jumalatõestuseks.
Hoolimata sellest, et on kõiketeadev, kõikvõimas ja moraalselt täiuslikult hea Jumal, kelle looming inimesed on, võivad inimesed ikkagi eksida. Ja need eksimused tulenevad sellest, et inimestel on antud vaba tahe ja me kuritarvitame seda (vaba tahte tõttu võib X. visata kiviga õpetajate toa aknasse ja sama hästi võib ta ka seda mitte teha - inimene teeb, mis ta tahab, kuna tema tahe on kontrollitud ja piiratud, vaid tema enda poolt). Otsustusvõime, mille Jumal on andnud, võimuses on eksimusi ära hoida, kuid kui hing (mida ei piira materiaalse maailma ruum ja mõõtmed) liigub vabadusest joovastatuna arusaamisest kiiremini, ongi tagajärjeks vead ja eksimused.
Poeetiline kokkuvõtte
Mu hing peab olema vaba, et võiksin kahelda. Kuid, kuna ma võin kahelda ja kuna ma olen vaba, olen kõigepealt hing. Olen radikaalselt midagi muud kui mu keha. Olen midagi täiesti muud kui seaduste järgi toimiv ruumiline maailm, mis on kui suur masin. Ma olen indiviid, olen hing, sangarlik, üksildane, eraldiseisev! Nii avanebki uusaja uks nii filosoofias kui ka muudes kunstivaldkondades. ( Saarinen )