Vana-Kreeka: Kuulaja ja vaataja (0)

VANA-KREEKA INIMENE
Kuulaja ning vaataja
Nägemine, mälestusmärk, mälestus
Uudishimulikud ja tähelepanelikud kreeklased on terased vaatlejad ja andekad jutustajad. Mõlemaid omadusi näeme kahe suure jutustaja Homerose ja Herodotose teostest. Neid autoreid võlub maailma detailiderohkus ning neile meeldib käsitleda igapäevast inimtegevust. Samuti iseloomustab autoreid soov näha ja tundma õppida. Herodotos alustab oma teost “Ajalugu” üldistava väitega, et “inimesed usaldavad vähem seda, mida nad kuulevad, ja enam seda, mida näevad.” Autorid püüdsid luua inimeste suurtele tegudele verbaalset mälestusmärki. Herodotos oli üks esimesi proosakirjanikke, kes lõi suuremahulisi teoseid ja talletas minevikumälestusi kirjalikult. Kuid ainult mälestusmärk ei saa rääkida. Ta vajab inimese häält. Mälestusmärki, millel puudub pealiskiri, ei mäletata. Pealiskiri on nagu tumm hääl kivil, mille abil saavad inimesed mäletada ja lugu edasi kanda. Mälestuses edasielamine sõltub paljus kuulmisest , kuid eepikas on just nägemine see, mis vallandab kõige võimsamad ja mitmetahulisemad emotsioonid .
Hiilguse vaatepildid: kuningas, atleet , sõjamees
Kuna Kreeka poeesia oli sügavalt kokku kasvanud laulmise ja jutustamise ühiskondliku funktsiooniga, muutus poeesia esitamine sageli ühiskondliku korra esitamiseks , mis sai sel kombel nähtavaks kokkutulnud rahvale. Kujutlus kuningast kui ühiskondliku korralduse elavast kehastusest on iseloomulik oraalse kultuuri mentaalsusele, kus normid ja ideaalid omandavad kuju konkreetsetes avalikes olukordades , olles kõigi jaoks nähtavad ja kogetavad. Avaliku tunnustuse osaliseks saamine tähendas eriliseks vaatluse objektiks muutumist, hulga seast eristumist. See oli kõikide poolt ihaldatud eesmärk.
Sportmängud olid Kreekas kõige tähtsamad vaatemängud. Pindarose ja Bakhylidese oodides kujutati võitjat ideaalse kangelasena. Võit näitab atleedi kaasasündinud omadusi, tema enesedistsipliini, kartmatust, riskivalmidust ning võidurõõmu talitsemist. Võitljatele pühendatud oodide mõte oli luua sõnaline mälestusmärk.
Linnriigid paigutasid sõja ajal pühamutesse iseendale pühendkirju, mistõttu kujunesid pühamud linnriikide omavahelise rivaalitsemise areeniks. Sõda oli linnriigi jaoks suurim ja haaravaim vaatemäng. Sõjas lavastas linnriik oma võimu vaatemänguna nii iseendale kui ka teistele riikidele. Kreeklased tundsid avalike vaatemängude tohutut mõjuvõimu rahvale, kuigi ei ole teada, et neil oleks toimunud veriseid vaatemänge nagu näiteks Bütsantsi impeeriumis.
Teadmine kuulmise ja nägemise kaudu
8. sajandi lõpul eKr arendasid kreeklased välja alfabeetkirja. Tänu suulisele kultuuritraditsioonile ning kirjutamise tehnoloogia algelisusele oli suulisel väljendusel jätkuvalt juhtiv roll. Kuulmise kogemus oli tähtis mälestuste talletamiseks ning kultuuri edasikandmiseks, kuid kreeklaste mõtteviis kaldus eelistama tunnetuse ning tunnete primaarse alana siiski nägemist. Ei teata seda, mis on nähtamatu. Teadmine kuulmise kaudu eeldab otsest, isiklikku kontakti kõneleja ja kuulaja vahel. Teadmine nägemise teel võimaldab aga teabe edastamist suuremalt distantsilt, informatsiooni suuremat spekulatiivsust ja ebaisikulisust. Suuliseks esitamiseks mõeldud loomingus luuakse sündmustele üksikasjalikke kirjeldusi ning kaunistatud töötlusi. Kirjasõna eelistab vastupidiselt abstraktsust, kontseptuaalsust ja universaalsust. Kui kuuldav sõna on nähtamatu, siis kirjutatu fikseerib aga detailid.
Meeldimise maagia : esitus ja emotsioonid
Vana-Kreeka inimest vormisid avalikud üritused. Suuline ettekanne haarab publiku täielikult kaasa nii füüsiliselt ja emotsionaalselt kui ka intellektuaalselt. Tragöödia vallandab emotsionaalseid reaktsioone. Värinad, kananahk , peapööritus, pinge jne – neid füsioloogilisi reaktsioone kutsuvad esile draama kriisimomendid. Poeesia võime vallandada tundeid on ühtlasi nii hädaoht kui ka õnnistus. Kuna ta on võluv ja nõiduslik, on tema võimuses nn maagiline jõud. Kreeklased kujutasid pettust ja võrgutamist sageli visioonide, kujutuste ja fantaasiate vormis, seetõttu võis väljaöeldud sõna olla mähitud väliselt võluvasse loori, mille taga peitus aga vale. Erinevate valedega põimitud jutustused võivad meid tõest väga kaugele juhtida. Varases Kreeka poeesias on mainitud ka laulu maagia hädaohtlikkust. Poeesia paneb inimesed muresid unustama, laul suudab kustutada ka mälu. Maagiline vägi muutus 6. sajandi lõpus, kõnekunsti professionaliseerudes ja ratsionaliseerides, pelgalt tehnilise võimekuse küsimuseks. Teater oli koht, kus rahvas elas välja oma emotsioone. Ateena ühiskonnas olid teatris kõige olulisemad inimeste reaktsioonid.
Draama: päritolu ja iseloom
Kui kirjutamine hakkas 8. sajandi lõpul eKr omandama järjest suuremat tähtsust, muutus silma ja kõrva vahekord . Poeedid hakkasid kirjutama tasu eest, täites erinevatest maailma osadest tulnud tellimusi, ning olid seetõttu juba väga kaugel lauliku vahetust ja otsesest suhtest oma publikuga. Poeet Simonides seostab poeesiat visuaalse kogemusega. Analoogiat visuaalse ja akustilise vahel on püütud üle kanda heli ja visiooni koosmängule, mida umbes samal perioodil hakkas arendama tragöödia. Tragöödias loob müütide jutustava materjali kirjapanek uudse väljendusjõuga visuaalse jutustuse, milles hääl ja kujutis põimuvad teineteisega uut tüüpi suhetes. Tänu niisugusele rõhuasetuse muutusele ning uuendustele temaatikas muutub näitemäng või teater metafooriks, millega kirjeldatakse inimlikku kogemust üldse. Eeposte ja tragöödiate publik omab jumalatele kohast eesõigust: olla inimelu kannatuste ja võitluste eemalseisev pealtvaataja: eepostes küll ülekantud tähenduses, kui kõiketeadev jutustaja pühendab publiku asjadesse, mida näevad ja teavad ainult jumalad, kuid tragöödiates aga päris otse, kui vaatleme sündmusi olümposlikult distantsilt. Kuigi tragöödia juured jäävad varjatuks, on laialdaselt tunnustatud Aristotelese arvamus, mis seob tragöödia arengu jumal Dionysosega. Nende vahelist seost peeti probleemiks juba antiikajal. Arvatakse, et tollal üldlevinud ütlus “mitte midagi Dionysosest” kritiseeris algselt tragöödia liigset kaugenemist jumala tõelisest austamisest suurtel dionüüsiatel, mis olid tragöödiate ettekandmise peamiseks kohaks. See, et Dionysose kultus lähtus pigem rahvalikust traditsioonist, soodustas ilmselt tragöödia arengut. Aristotelese järgi on tragöödia arengus oma osa ka saatürite, kes olid loomaliku olemuse, nilbete žestidega ja piiritu seksuaalsusega veinijumala saatjad , tantsudel. Dionüüsiate draamakonkurssidel osalevatele autoritele oli kohustuslik esitada lisaks kolmele tragöödiale ka üks kergema iseloomuga draama saatüritest. Dionysose seosel hullumeelsuse, naiste, tantsu ja muusikaga ning piiride kadumisega looma, inimese ja jumala vahel on tragöödiale oma tähtsus.
Veel ilmekamalt näitab veinijumala seotust tragöödiaga maski kasutamine. Nimelt austati teda sageli maski kujul. Maskiga näitleja võib katsetada erinevaid identiteete, olemusi või kogemuse kategooriaid sulandada, segades meheliku ja naiseliku, inimliku ja loomaliku jne. Mask on seega teatraalses kogemuses keskse tähendusega, ta väljendab publiku valmidust alistuda illusioonile, mängule ja loovutada selleks emotsionaalset energiat. Kõigil neil põhjustel oli Dionysos kõige sobivaim jumal tragöödia valitsemiseks.
Tragöödia määratleb uuesti pealtvaataja rolli. See põhjustab publikus pinget, mis tekib kahe pooluse vahel – ühelt poolt nauding esitatud vaatemängust ning teisalt kannatus, mida põhjustab nähtu sisu. Tragöödia ei tähenda ainult antiiksete müütide liigutavat esitust, vaid keskendub neis leiduvatele kriisiolukordadele. Kirjanik valib välja üksikud kriitilised momendid ning kätkeb mõne perekonna või linna saatuse tugevalt kokkusurutud sündmustikku, mis areneb piiratud ajas ja ruumis.
Keel ja tragöödia
Tragöödia põhiteemaks on keele tähendus. Arutletakse selliste eetika põhimõistete üle nagu “õiglus”, “vooruslikkus”, “väärikus” või “puhtus” ning defineeritakse need uuesti. Tragöödia oli reaktsiooniks kriitilisele keeleuurimisele. Keele ja selle tähenduste probleemi kaalukust näitab asjaolu, et seda käsitleti nii komöödia- kui ka tragöödialaval. Sõna, muusika ja liikumine olid tragöödia põhiosad, kuid dramaturgide käsutuses oli ka mõningane lavatehnika, millega sai näiteks kangelasi lendama panna. Üldiselt oli lavakujundus pigem lihtsustatud kui realistlik , kasutati suhteliselt nappe kulisse ning rekvisiite. Maskides ning hoolikalt riietatud näitlejate mäng pidi olema üsnagi stiliseeritud: hääl, diktsioon ja žestid pidid andma küllaldase väljendusrikkuse. Liikumist ja žeste hinnati isegi muusikute puhul.
Näitemäng ja jutustus
Isegi täielikult näitemänguks väljaarenenuna ei eemaldunud tragöödia kunagi oraalsest traditsioonist. Sõnumitoojate pikad kõned, mis olid sageli tragöödia pöördepunktiks, pidid kõlama tuttavalt publikule, kes olid harjunud eepika pikkade värssjutustustega. Kreeka tragöödia kõige vägivaldsemaid ja valulisemaid sündmusi pigem jutustati kui näidati laval. Siiski ei piirdunud niisugused sündmused tragöödias vaid jutustusega ja seda kolmel põhjusel. Esiteks sai publik oma silmaga näha vägivallategude tagajärgi, teiseks leiavad jutustused aset kahe või enama tegelase juuresolekul, kes reageerivad sellele vastandlikul moel ja kolmandaks tõmbab teade kulisside taga toimunud vägivallast tähelepanu sellele, mida ei ole näha. Nii omandab see nähtamatu vaatemäng privilegeeritud seisundi.
Tragöödia – linnriigi vaatemäng
Kuigi tragöödia süžeed käsitlesid rohkem või vähem marginaalset, teistsugust, oli teatrietendustel linnriigi demokraatlikus korralduses oma kindel koht. Üks polise kõrgematest ametnikest volitati valima kolm tragöödiakirjanikku, kelle teoseid pidi esitatama linnriigi pidustustel. Kreekas olid näitlejad ja kooriliikmed linnriigi kodanikud ning poeedid mängisid ise oma draamades . Žürii liikmed valiti loosiga. Paralleelselt draamade esitamisega võeti dionüüsiatel vastu kingitusi liitlastelt, kuulutati välja linnriigi heategijad jne. Dionüüsiad pakkusid polisele võimalust näidata ennast oma liitlastele ning sellest tehti vaatemäng. Kuid tragöödia oli midagi enamat kui vaid osa linnriigi korraldatud eneseesitlusest. Tragöödia erakordne avameelsus andis polise kodanikele ainest järelemõtlemiseks, kuivõrd vastavad nad ise oma ideaalidele. Siit selgub , miks kujutasid traagikud oma draamades ikka ja jälle naiste jõudu ja raevu koduses sfääris. Tragöödia võis lavale tuua aktuaalseid poliitilisi või moraalseid arutelusid, kuid üldjuhul pidid need olema varjatud ning vihjavad. Kuna tragöödia integreerus linnriigi ellu on mõistetav, et demokraatia soodustas selle kunstiliigi arengut. Tragöödias esitatud müüdid ei kajasta enam kauge ja idealiseeritud ajastu traditsioonilisi väärtusi. Vastupidi, neis peegelduvad linnasisesed konfliktid. Seetõttu ei olnud tragöödiaetendused igapäevaseks ajaviiteks. Tragöödia lõi nii teatris kui ka linnriigis ühtsuse vaimu. Publik nägi laval samasuguseid kodanikke nagu nad ise olid. Lisaks ühendasid teatrisse kogunenud kodanikke jagatud emotsioonid ja kaastunne .
Tragöödia ja kirjasõna
Nagu oraalse traditsiooni esitajad , nii lõid ka tragöödiate autorid enamasti oma teosed suuliselt ning õpetasid need selgeks näitlejatele ja koorile. Siiski näib olevat kirjasõna ja tekstide kirjutamine tragöödia struktuuri seisukohalt möödapääsmatult vajalik. On ehk vastuoluline seostada tragöödiat, mis ühendab visuaalse ettekande nii mõjuvalt muusika ja poeesiaga, köites tuhandetesse küündivat rahvahulka, tumma ja kahvatu kirjasõnaga. Ometi peitub kirjasõnas see jõud, mis võimaldab ühendada nägemise, kõne ja kuulmise terviklikuks multimeedia etenduseks. Nii kirjutamine kui ka tragöödia etendamine nõuavad tõlgendamise aktiivsust. Tragöödia erakordne võim võib vähemalt osaliselt tuleneda tõsiasjast, et ta tekkis Kreeka kultuuris teatud üleminekuhetkel, mil müüdi võim ei olnud veel õõnestatud kriitilisest vaimust , mis saadab kirjasõna. Antiiksete müütide suurejooneline visuaalne esitus tragöödias näib eelistavat küll inimese meeltele tajutavaid kihistusi, kuid uurib ka lakkamatult ebakõla pealispindse ja sügava, sõnade ja tegude, näivuse ja olemise vahel. Tragöödia esitusvõime täius, mis hõlmab sõna, muusikat, tantsu ja miimilisi žeste, näitab viimse tõe tabamatust, ning seda, kuivõrd raske on mõista inimese käitumise keerulist olemust, jumalate seisukohti, surelike elu seadusi ja piire . Tragöödiate kirjutamist ja lavastamist jätkati ka pärast 5. sajandit eKr, kuid loov energia, eetika nõudlus ja uudishimu, mis olid sünnitanud tippteosed, olid selleks ajaks kandunud filosoofiasse ja ajalukku. Aischylose ja Sophoklese pealtvaatajatest said Platoni ja Aristotelese lugejad.