Rotschildi viiul (0)

Proosaanalüüs
Käesoleva proosaanalüüsi jaoks lugesin Anton Tšehhovi novelli "Rotschildi viiul". Tegemist on realistliku novelliga, mida võib ära tunda temaatika ja teksti ülesehituse järgi. Elu kujutatakse suhteliselt tõepäraselt ja lugu käsitleb inimeste argielu ning sotsiaalseid probleeme. Samuti on teose keskmeks peategelase hingeelu ning tema teod. Novellile omaselt on loos vaid üks põhitegelane ja lugu jutustatakse samuti vaid ühest vaatepunktist.
Antud novelli puhul on tegemist realistliku teosega , millele on iseloomulik klassikaline ehk suletud narratiiv. Sellele on iseloomulik sissejuhatus (kus tutvustatakse Jakovit), sõlmitus (kus räägitakse Jakovi suhtest Rotschildiga), kulminatsioon (kus Jakovi naine Marfa jääb haigeks), pööre (kus Marfa sureb ja Jakov mõistab, et on terve elu raisanud vaid kahjude arvestamise peale ning olnud kõigi peale vihane), lahendus (kus Jakov sõbruneb Rotschildiga ja kingib talle oma viiuli).
Nagu novellile omane, on lugu ajas ühtne, ning sündmused on kõik üksteisele järgnevad. Selline sündmuste areng on niivõrd lühikese loo puhul elementaarne, novelli pikkus ei võimalda eriti ajas hüppeid teha. Jutustamistüüp on järgnev, seega kõik kirjeldatud sündmused toimuvad minevikus. Tekstis esineb ajaline vahe sündmuste ja jutustuse vahel, mis on äärmiselt oluline, kuna loo peamine sõnum tuleb täielikult välja alles peale peategelase surma ( Rotschild vahetab peale Jakovi surma oma flöödi viiuli vastu).
Tekstis ellipse ei esine, küll aga leidub pause, kus kirjeldatakse näiteks Jakovi kodu, juutide orkestrit ja muud seesugust. Pauside eesmärgiks on olukordade või inimeste kirjeldamine, et anda ülevaade sündmustiku toimumiskohast ja tegelasest.
Jutustaja on heterodiegeetiline, kuid ei tundu olevat täielikult kõiketeadev. Ta teab, mida peategelane mõtleb, samuti on ta kohal igas olukorras, kuid ei näi sündmuste käiku ette teadvat, ning tundub, et ta teab vaid Jakovi mõtteid. Jutustajal ei suhtle tegelastega, ning ei oma nendega ka emotsionaalset sidet. Ta kirjeldab sündmusi ja tegelasi neutraalselt, ei suuna lugeja arvamust, ning laseb lugejal ise otsustada mida tegelastest arvata. Jutustaja keskendub ainult peategelasele Jakovile ja tema mõtetele, mitte teistele tegelastele.
Autor ei anna jutustaja kohta informatsiooni ja kohati jääb mulje nagu jutustaja oleks autor ise. Kuid kuna jutustajal on ülevaade ka Jakovi mõtetest ja tunnetest ei saa see olla võimalik. Tekst on esitatud peategelase vaatepunktist ja fokuseeritakse ka ainult tema tegemistele, see annab järjekordselt märku, et ei ole tegemist kõiketeadva jutustajaga, kuna sellisel juhul peaks tekstis esinema nullfokuseerimine. Jutustaja teadmised ei tundu hoomavat teiste tegelaste elusid , nende tundeid ega tegemisi, vaid ainult seda, mis on seotud mingil määral peategelasega. Samas on jutustajal kogu informatsioon toimuvate sündmuste kohta. Teos on jutustatud läbivalt ühest vaatepunktist.
Teoses esinevad peategelasena Jakov Ivanov, hüüdnimega Pronks, kõrvaltegelastena Marfa Ivanovna ja Rotschild ning episoodiliste tegelastena Moissei Iljitš Šahkes ja kirikupapp. Tegemist on peamiselt lamedate tegelastega, mis on mõistetav kuna lugu on liialt lühike, et tegelasi sügavuti kirjeldada. Peategelast Jakovit võib aga pidada sügavaks tegelaseks kuna loo jooksul näeme, kuidas ta mõtleb ja mida väärtustab, samuti keskendub lugu sellele kuidas Jakovi suhtumine elusse ja ka Rotschildi muutub peale oma naise surma, seega võib öelda, et tegelane areneb ja muutub loo kulgedes.
Minu arvates, on lugu on lühike ja kirjutatud üsna otsekoheselt . Tegelasi on vähe ja kõik peale peategelase on kirjeldatud pinnapealselt ning nende olemusse ei süüvita. Jutustaja on kõigi tegelaste suhtes üpris neutraalne ning seetõttu jõuab lugeja siduda end vaid vähesel määral peategelasega kuid tugevaid emotsioone lugedes ei teki. Loo sõnum jõuab küll kohale aga see ei ole eriti liigutav, emotsionaalne ega meeldejääv. Samas oligi autori eesmärk arvatavasti kirjutada lugu, mis oleks tõsine ja mõtlemapanev kuid mitte ilmtingimata emotsionaalne. Seega on arusaadav, miks tekst emotsioonidele ei rõhu, keskendutakse rohkem sõnumile.