Isa Goriot (0)

,,Isa Goriot " Eespool viidatud Delphine de Girardini romaanis ,,Hr de Balzaci ja-lutuskepp" antakse Balzacist selline pilt: ,Just eraelu on see, mida ta nii võimsalt kujutab. Ning kuidas on tal õnnestunud kõike ütelda, kõike teada, kõike näidata lugeja üllatunud silmale? Selle koletu ja- lutuskepi abil. Hr de Balzac on nagu rahvasõbrast prints , kes maskeerib end, et külastada vaeste hurtsikut ning rikaste paleesid, keda nad tahavad proovile panna, hr de Balzac varjab end, et vaadelda." Ka ,,Isa Goriot" alguses ilmutab Balzac end sellise kõiketeadva ning kõikjale nägeva vaatlejana. Jutustaja , kelle vaatepunktist romaan avaneb , seisab väljaspool romaani sündmusi, teades rohkem kui tegelased. Ta on kursis proua Vauquer ' minevikuga, tema pansioni käe- käiguga mitmekümne aasta vältel. Ta mõtleb isa Goriot' loo üle kõikide Pariisis juhtuvate lugude kontekstis. Ning ta pöördub otse lugeja poole, manitsedes viimast, et see romaani tõsiselt suhtuks. Selline väline ja kõiketeadev jutustajapositsioon on Balzacile omane. Balzac näeb korraga panoraame ja pisidetaile: proua Vauquer' pansioni terve Pariisi taustal ning ka viletsaid lahti hargnevaid es-partorohust matikesi pansioni salongis; isa Goriot' käekäiku pansionis kõigi nelja aasta vältel ning momenti , kui solvunud proua Vauquer otsustab talle enam mitte anda kurke ja sardiine. Balzaci jutustaja võib korraga olla mitmel pool, olenemata tegelaste endi lii- kumistest. Kui Rastignac käib romaani lõpus perenaiselt surevale isa Goriofle linu palumas, on jutustaja tunnistajaks niihästi sellele, kuidas proua Vauquer käsib köögitüdrukul võtta pruugitud linu, kui ka sellele, kuidas juba tagasi surija juurde kiirustav Rastignac seda salaja antud käsku ei kuule . Kuid Balzaci jutustaja on paindlikum ja keerulisem, kui esmapilgul paistab. Ta võib kõike näha, kõike teada ja kõikjal olla, kuid ei tee seda alati. Vahel esitab ta küsimusi, millele ta iga kord vastata ei oska - proua Vauquer' pansioni ja pansionäride tutvustusest küsimärke kokku lugedes saab neid päris arvukalt. Juba romaani avalõi-gu järel nihkub vaatepunkt nõnda väliselt positsioonilt sisemisele. Jutustaja tunneb proua Vauquer' pansioni küll ulatuslikumalt kui kes tahes sealsetest elanikest üksikult võttes, kuid ei ilmuta teadmi-
si, mida ühel või teisel pansionäril ei võiks olla. Lugeja ei näe tervet pansioni, näiteks perenaise enda ruumidesse ta ei ,,pääse". Samuti piirdub pilt, mille lugeja pansionäridest saab, (esialgu) ainult olevikuga, ajaga , millest jutustus algab. Ainus, kelle ellu heidetakse romaani alguses pikem tagasivaateline pilk, on Goriot ise. Kuid ka tema puhul ei ole ülevaade terviklik. Goriot' kõige varasematest aastatest ei kõnelda ning ka informatsioon tema hilisema elukäigu kohta on otsekui kogum teda tundnud inimeste muljetest: neid ei esitata nõnda, kuid jutustaja laseb meil näha ainult seda, mida Goriofga kohtunud inimesed oleksid võinud näha. Balzac on ka näitekirjanik ning see, et ta juba romaani esimesel leheküljel draamast kõneleb, ei ole juhuslik. Balzacile meeldib teatraalsus ning ,,Isa Goriofs" leidub palju dramaatilisi episoode. Mõni neist on pooleldi koomiline . Selline on näiteks Rastignaci külaskäik krahvinna de Restaud ' ja proua de Beauseanfi juurde, kus Rastignac satub omamoodi seltskondliku näitemängu pealtvaatajaks ning kistakse sellesse kaasa, ehkki ta ei tunne käitumis- ja kõne-lemisreegleid ning teeb esialgu ettevaatamatuid rumalusi. On ka lausa heroilisi stseene, näiteks Vautrini arreteerimise vaatemäng, mille juures tasub tähele panna, kuidas Vautrin kõigepealt üksinda ,,lavale" jääb, kuidas kogu tähelepanu talle koondub ning kuidas ta siis ükshaaval pöördub iga tegelase poole sobiva hüvastijäturepliigiga. See stseen on ühtlasi kogu romaani pöördepunkt, millel on samuti küllalt dramaatiline ülesehitus: selge ja rahuliku ekspositsiooni järel hakkavad kogunema pinged - Goriot' murede, Vautrini saladuste , Rastignaci seikluste, Victorine Tailleferi perekonnaasjade ümber. Vautrini arreteerimisele järgneb üleüldine kulminatsioon: ootamatult kiiresti laguneb laiali terve proua Vauquer' majakond, kelle omamoodi kollektiivse portreega romaan algab. Vautrin viiakse mi- nema, Victorine ja proua Couture lahkuvad pansionist, isa Goriot ja Rastignac peavad samuti väljakolimisplaane. Peaaegu käegakatsutava õnneliku lahenduse asemel saabub aga hoopis katastroof: kogu Goriot' maailm puruneb - tema kõige uuematest lootustest kõige vanemate pettekujutlusteni. Goriot' ise sureb sedamööda, kuidas tema kujutluspilt endast kui kähe võluva tütre 267 õnnelikust isast vangub ja laguneb. Delphine'i ja Anastasie tüli, mis selle kujutluspildiga põrmugi ei sobinud ning mida ta meeleheitlikult lepitada - õigemini veel tagantjärele olematuks muuta - püüdis, põhjustab rabanduse. Kuid Goriot ei sure kõhe, vaid - nagu ütleb Horace Bianchon -elab ja kannatab veel tükk aega. Realistliku vaatlejana saab Balzac nõnda heita pilgu haiguste ja meditsiini maailma, kuid see on Goriot' agoonia juures üsna kõrvaline. Sellel agoonial on vähem meditsiinilisi põhjusi kui poeetilisi ülesandeid: anda GoriotTe ja ka Rastignacile piisavalt aega tema tütardes põhjalikult pettuda. Isa Goriot ei ole ,,üldinimlik" karakter, kogu tema loomus ning elu on keskendatud ühele võimalikule inimlikule seisundile - isa armastusele laste vastu -, kõige muu suhtes on ta üsnagi osavõtmatu. Ta on end määratlenud ainuüksi isana, näinud enda olemasolu mõtet üksnes selles rollis, järelikult ei sure ta enne, kui on mõistnud, kuidas see roll on kadunud ning see määratlus tähenduse kaotanud. See, mis Goriot' tapab , on seega tegelikult keel - asjad, mida tema kuuldes üteldakse, ning asjad, mida ta on sunnitud ise endale ütlema. Kogu romaani vältel näitab ja katsetab Balzac erinevaid võimalusi, mida keel pakub, erinevaid asju, mida saab sõnadega korda saata. Saab näiteks inimesi piinata. Ükski proua Vauquer' leiutatud viisidest isa Goriot' kiusamiseks ei ole nii tõhus kui sobival hetkel möödaminnes poetatud märkus: ,,Noh, te tütred ei tulegi teid enam vaatama?" Proua Vauquer ei ole ka ainus, kes Goriofd mõnitab, romaanis on mitu episoodi , kus pansionäride sõnamängud ja naljad muutuvad sihipäraseks Goriot' vaenamiseks. Sõnamänge mängivad pansionärid palju: episood, kus pansionä-rid kõikvõimalikele sõnadele moes olevat - raama -lndet külge sobitavad ning mille peegeldusi leiab romaanist kuni lõpuni (,,Seal ülal on meil vist väike surmaraama?" ütleb maalikunstnik veidi enne Goriot' surma), on kõige väljapeetum, kuid neid on veel teisigi. Aga sõnad pole ainult niisama naljatamiseks - kui neid õigesti käsutada, annab see võimu, kui valesti, siis võib teha pöördumatuid vigu (liht- sameelselt mainitud tutvus isa Goriofga suleb Rastignacile Restaud'de maja ukse veel enne, kui ta aru saab, mis ta valesti oli teinud). 268 Sõnade mitmekülgne ja hädaohtlik loomus tuleb ilmsiks ka Rastignaci ja Vautrini ,,duelli" puhul. Esmalt jääb pansionäridele ning lugejalegi Vautrini kõnest mulje, et solvamisest tõusnud tüli lahendatakse tõepoolest relvadega. Nii küll ei lähe, kuid kähe mehe sõnaline kahevõitlus pole vähem pingeline ja ohtlik. Vautrin ei tapa Rastignaci, kuid igal juhul ründab teda, astudes välja ,,normaalse" maailma ja selle konventsioonide vastu ning õhutades Rastignaci endaga ühinema. Seda mitte ainult Tailleferide varandusele ligipääsemise plaanis, vaid oma mõtteviisis üldse. Viimases on ta edukam kui esimeses - Vautrini kaval plaan läheb nurja, kuid kord avanenud vaade Vautrini maailma ei jäta Rastignaci hiljem enam päriselt rahule. Rastignac leiab end korraga otsekui kähe isakuju mõju all - ühelt poolt totruseni aus ja omakasupüüdmatu isa Goriot, kelle kogu elu koondub andmisesse; teisalt küüniline ,, papa Vautrin", kes jutlustab tahtest kui ainsast ellujäämisvahendist. Kord usub Rastignac Goriofga tekkinud lähedushetke ajel , et jääb ,, ausaks inimeseks kogu eluajaks", sest südametunnistuse järgimine ,,pakub palju lõbu", kord, kiirustades proua de Restaud' ja proua de Beauseanf i säravast maailmast pansioni lõunat sööma, avastab ta, et ,,Vautrinil on õigus, rikkus on voorus". Goriot' kirglik eneseohverdus paneb teda mitmel korral leidma, et ,,isa Goriot on ülev". Samas tungib ka imetlus Vautrini vastu esile Goriot' agoonia ajal Rastignacile osaks saanud pettumuste mõjul: ,,,,Siin sooritatakse vaid väikesi roimi!" ütles ta enesele. ,,Vautrin oli suurem."" Rastignac, kes ,,Isa Goriof s" alles areneb - poisikesest meheks ning kõrvalisest tegelasest romaani kangelaseks -, on niikuinii kogu aeg kellegi mõju all. Ta on emot- sionaalselt sõltuv kõigist, kellega ta kokku puutub: Goriot' sõprusest, Delphine'i armastusest, Vautrini kummalisest kiindumusest. Vautrin ongi kummaline tegelane. Ühelt poolt kujutab Balzac teda üsna mõistatuslikuna, ei avalda lugejale tema kohta eriti midagi enne, kui ka tegelased hakkavad Vautrini isikule ja minevikule jälile saama. Teiselt poolt saab Vautrin ise palju sõna, mitte ainult niisama lobisemiseks või asjaajamiseks, vaid selleks, et ütelda, kes ta on. Sellepärast tulebki lugejal nagu Rastignacilgi ise otsustada, kes Vautrin on ja mida tahab: ühiskonnaohtlik kaabakas või julge vabamõtleja, noorte kuritegevusele ahvatlemise peal väljas või Rastignacisse armunud. Ometi on Vautrinis paralleele ka isa Goriot'ga. ,,Olen suur luuletaja. Ma ei kirjuta oma laule: minu omad koosnevad tegudest ning tunnetest," ütleb ta Rastignacile. Mõlemas on romantilist suurejoonelisust ja ülevust. Isa Goriot on tõeline kirgede ja kannatuste inimene - jumaldav, kuid ühtaegu ka muretsev ja leinav isa ning väimeeste ohver -, nii nagu Vautrin on ihade ja tegude inimene. Kirgede ja ihade võrgustikku on mässitud kõik tegelased. Ennekõike on neil kustutamatu ning peaaegu iseenesestmõistetav vajadus raha järele. Nad ihaldavad raha, ning raha saab iha enese tähenduse; kullaiha on ,,Isa Goriot's" umbes sama mis armukirg. Koguni proua Vauquer' esialgne äriline vaimustus Goriot' jõukusest äratab temas ühtlasi iha Goriot' enese järele; maailmas, kuhu püüdleb Rastignac, on taolised kulla ja kire vastavused täiesti teadlikuks normiks. Rahal on aga ka üldisema sümboli väärtus. Raha kulub. Isa Goriot kulutab. Kuid mitte ainult oma vara (mida on kuni tema surmani kõigele vaatamata kogu aeg natuke alles), vaid sellega koos oma tõsiseltvõetavust, väimeeste leplikkust, tütarde armastust, proua Vauquer' lugupidamist, iseennast . ,,Isa Goriot" on - Balzacile iseloomulikult - romaan sellest, kuidas asjad saavad otsa. Asjad saavad otsa sellepärast, et see, mida nad inimeste jaoks tähendavad, saab otsa. ,,Kas ei ole aga meie ilusad tunded meie tahte luuletused?" küsib Balzac romaani keskel, kui Rastignac avastab isa Goriot' tundepuhangus tema ülevuse. Inimestel on illusioonid maailma ja iseenese kohta ning need purunevad. Anastasie de Restaud ütlebki otsesõnu nii isa Goriot' surivoodil, aga ta ei ole ainus, kes on sunnitud oma tahte kokkuluuletatud kujutelmadest loobuma. Seda teevad ka isa Goriot ja Rastignac. Kuid see ei ole Balzaci viimane järeldus. Illusioonid purunevad, kuid see ei tähenda, et inimene tõe kätte saaks. Goriot, kes on oma tütreid neednud, sureb ikkagi neid õnnistades ning uskudes, et paitab nende päid. Ta on rõõmus, kuid see rõõm ei ole ,,päris". Rastignac, kes mõistab, millega tal Pariisi seltskonna näol tegu on, ahastab küll selle üle sageli ning heidab pärast isa Goriot' matust 270 Pariisile suurejoonelise väljakutse, kuid peab juba uusi plaane selles ahastamapanevas seltskonnas edasijõudmiseks. Romaan ei lõpe ulja väljakutsega, vaid Rastignaci naasmisega seltskonda - näljasena mitte ainult lõunasöögi, vaid kõige järele, mida Pariisu pakkuda on. Kui inimene mõistabki korraks, et ta ei ole see, keda usub end olevat, ega saa seda, mida arvab end tahtvat, siis on ja tahab ta kõhe midagi muud. Isa Goriot ei suuda seda teha ja sureb ära. Rastignac on elus ja järelikult ei jää tal muud üle. Keegi isegi ei ela elu nii, nagu see ,,tegelikult" on, vaid nii, nagu ta seda endale ette kujutab. Nii et kui Balzac ütleb ,,Isa Goriot'" alguses: ,,Ah, teadke siis: see draama pole väljamõeldis ega romaan! All is true, ta on nii tõeline, et igaüks võib tunda tema sugemeid eneses, võib-olla oma südames," siis on see muidugi tõsi.