Noored hinged - analüüs (1)

A.H. Tammsaare astus peale gümnaasiumiõpinguid Tartu ülikooli õigusteaduskonda, sel ajal kirjutas ta üliõpilasnovelle, millest üks oli „Noored hinged ” (1909).
Teos „Noored hinged” on ühelt poolt nii autori- kui teosekeskne, lugejakesksust ei täheldanud, kuid kindlasti oli mingil vähesel määral sedagi . Ise pean antud teost pigem kaheks esimeseks, esiteks juba sellepärast, et „Noored hinged” kirjutas Tammsaare ise üliõpilane olles ja kogu teos ongi läbi imbunud üliõpilaslikust lähenemisest, tunnetest, maailmavaatest ja paljust muust, mis just sellele eale kohane. Samas kui ühelt poolt on teos Tammsaare eale vastavalt kirjutatud, on ta ka suuresti teosekeskse lähenemisega. Ta tegeleb konkreetsete tegelastega ning omab erinevaid tähenduskihte.
Üldjuhul on ikka nii, et enne kui hakatakse üht või teist teost üldse lähemalt uurima , pööratakse tähelepanu autorile. On lugupeetud kirjanikke ja nendest veel enam lugupeetud kirjanikke. Anton Hansen Tammsaare on üks nendest, keda võib kahtlemata lugeda teise rühma, ta on eesti kuulsaim kirjanik, kelle stiil on kordumatu . Tammsaare stiilist lähemalt. See on väge hästi läbi mõeldud sõnakasutusega, talle on omased pikad laused , ta on suutnud suurepäraselt koomilise ja lüürilise külje omavahel põimida. Tammsaare suudab jutustada ka siis rahulikult , kui tegevus tegelikult on pingeline . Tema stiil võib olla lüüriline, jutustav, humoristlik, satiiriline. Selle mehe teosed rabavad veel tänapäevalgi lugejaid oma sügava elutunnetusega, tema kirjeldatud tegelaskujud on erilised ja igavikulised , köitvad iga ajastu lugejate jaoks. Tartu Ülikooli õigusteaduse osakonda astus mees 1907. aastal. Sel ajal kuulus Tammsaare ka ainsasse poliitilise alatooniga organisatsiooni oma elu jooksul, üliõpilasseltsi "Ühendus", mille liikmed ise määratlesid end kui " demokraadid ", olid aga üsna sotsialistliku meelestatusega. Tammsaarest sai "Ühenduse" kõneõhtutel üks keskne kuju, tema ilmumisega seltsi käis kaasas ka huvi tõus kunsti ja eriti kirjanduse vastu. Tammsaare õpingud ülikoolis jäid lõpetamata lõpueksamite eel avastatud raske tuberkuloosi tõttu. Sellest hetkest algab kirjaniku elus tegelikult uus eluetapp, mis on märgistatud pideva murega tervise pärast, kuid ka uuelaadse ümbritseva tajumise poolest.
Igal ajajärgul on oma ettekujutus mehe ja naise suhetest. Minevikus on need kahtlemata olnud konservatiivsemad ja raamistikku surutumad kui preagu . Ehalkäimisest ja kosjadest ei räägi enam ammu keegi. Tammsaare kirjeldatud üliõpilaste ja nende ealiste noorte suhted ei olnud vastavale ajastule sugugi mitte nii konservatiivsed , kui oleks arvanud. Joodikuid ja naljahambaid on muidugi alati leidunud, aga autor oskab seda koomilisust eriti huvitavalt kirja panna. Seda kohtab ka tema teistes teostes.
Iga inimene mõistab ühte ja sama teost erinevalt. See tuleneb nii vanusest , soost, haridustasemest kui ka isiklikust silmaringist ning ka muudest asjaoludest. Inimesed mõistavad asju erinevalt. Kindlasti on ka minul erinev ettekujutus analüüsitavast teosest kui mõnel teisel. Paljud inimesed leiavad ühes või teises tegelases sarnasusi iseendaga , hakates teda endaga samastama. Noore kauni neiu jaoks tundubki elu olevat üks mäng ja naer. Noormeeste tunnetega mängides maksab see aga endale ühel hetkel valusasti kätte. Nii juhtus ka teose peakangelase Ainoga, kes pidi kibedust tunda, nähes, et ka tema tunnete peale naerdakse, et ka tema võib haiget saada. Tegeliku lugejana samastasin ka mina end, aga mitte niivõrd konkreetsete tegelaste, vaid rohkem situatsioonidega.
Arvan, et selle teose puhul on tegemist kõiketeadva jutustajaga ehk siis sündmused on kord ühe, kord teise tegelase vaatepunktist. Selle teose puhul on sagedamini esitatud Aino ja ka Kulno vaatepunktid, kuigi ka Karl Raismik, Muhem, Hilda mängivad olulist rolli, kuid kaovad tihedamini tahaplaanile, kui kaks esimest. Kõiketeadva jutustaja puhul on esitatud tegelaste kohta lühikesed iseloomustused. Tegelastest lähemalt: Aino on noor 21-aastane neiu, kes on harjunud tähelepanuga, ent kes seda mängeldes ära kasutab. Ta on uljaspäine, muretu , kohati naiivne nind veetlev . Aino on suhteliselt keerulise siseeluga, algul lakerdab naerda, hiljem ei suuda ta enam selgust saada asjade mõttest ja oma kohast siin elus. Autor kujutab seda tegelast muutuvana, kelle siseelu teose teeb kannapöörde. Aino on endast küllaltki heal arvamusel, suhtudes teistesse tegelastesse kohati kui madalamatesse, samas võib see tulla ka tema naiivsusest. Kulno on see noormees , kes teab, kuidas teha nii, et neiud temast huvitatud oleks, nimelt tema ei näita suuremat huvi nende vastu. Ja mis on kättesaamatu, see on ihaldusväärne. Tema naer ja lõbus tuju tekitavad Ainos tusasust, sest tema ootab tundeid ja armastust. Kulno arvab aga asjast nii: „Mees ja naine mõistavad teineteist ainult naerust. Kes üheskoos pole naernud, nende hinged on alles vastastikku lukus. Mõnikord, kui igavese elu peale mõtlen, arvan, et see oleks ainult siis väljakannatatav, kui seal naistega võiks naerda.” Neiu nõustub sellega, ent peab peagi jälle valu käes kannatama . Ka Kulno õpib oma mängimisest, kannatades viimaks väga, kui Aino linnast ära sõidab. Hilda Maasik on Aino hea vanatüdrukust sõbranna, kes kahetseb, et ta kunagi maailma õnne otsima ei läinud. Ta mängib teose juures tähtsat rolli just lõpu poole, kui annab oma raha Ainole, et viimane saaks minna avastama maailma ja elada elu, millest tema ilma jäänud. Hilda veedab oma päevi lugedes vanu kirju, mis on talle ammu saadetud peigmehe poolt, kes ta ootama jättis ning lõpuks teise neiu juurde läks. Hilda on lihtsakoeline tegelane, kes teoses suuremaid muutusi oma siseelus läbi ei tee. Selline tegelane on ka Karl Raismik, kelle juures täheldan läbi aegade sarnaselt kujutatud eesti mehe prototüüpi: tõsine, tubli , mehine. Selline tegelane on Tammsaare teostes korduv tüüp, näiteks „Tõe ja õiguse” Andres. See vaene noormees kannatas aga kaua armuvaludes, millele Aino vastas vaid naeru ja mänguga, lõpuks leidis ta oma tee Moskvasse, kust saatis kirju Hildale. Neiu Hilda suutis esimest korda oma vanad kirjad kõrvale visata ning pühenduda uutele. Muhem on Kulno parim sõber, need kaks on kõigi silmis nagu sukk ja saabas. Muhemi tegelaskuju avaldab peidetult mingit kibestumist ja valu ümbritseva suhtes, mis tuleneb arvatavasti Aino ükskõiksusest tema suhtes. Noor üliõpilane veedab meelsasti aega juues ja nalja visates. Õie Lillek on teoses üks väheseid episoodilisi tegelasi. Ta on kade ja tusane Aino peale, kes on temast tegelikult säravam ja ihaldusväärsem. Küll aga oskab Kulno asja ära kasutada ja käib mitmeid kordi Lillekaga jalutamas ja tantsimas.
Antud proosateose aeg ja koht ei ole määratletud. Tammsaare süveneb teoses vaid tegelaste siseellu, jättes märkamata ümbruse ja olustiku . Peamised sündmused toimuvad kuskil jalutades, Kulno toas, Hilda juures. Mis linnas ja mis ajal, seda pole autor pidanud tähtsaks määratleda. Teose peateema avaldub Ainos ja tema ümber toimuvas, nendes inimestes, kes otseselt või kaudselt temaga seotud ühel või teisel viisil. Kõrvalteemaks on näiteks Kulno suhted neiu Õie Lillekaga, Hilda Maasika hingeelu ja tema salajane Karl Raismiku imetlemine. Just see kättesaamatu armastusobjekt on teose puhul üheks motiiviks. Motiive täheldasin pea iga tegelase puhul. Karl Raismiku ärasõit oli mingis mõttes kättemaksu motiiv , justnimelt kättemaks Ainole, kes oli noorhärra ära tõuganud. Teoses leidsid konfliktid ja intriigid aset peamiselt tegelastel iseendaga. Aino tahtis Kulnoga koos olla, kuid kui ta oli saanud need suudlused ja kallitused, mida ta oli nii väga ihaldanud, muutus ta tõsiseks tundes nagu oleks ta endast midagi ära andnud, mida ta enam kunagi tagasi ei saa. Sarnane konfliks oli ka Kulnol iseendaga, talle meeldis Aino väga, aga ta ei öelnud talle seda kordagi . Tema konfliks iseendaga jõudis haripunkti siis, kui Aino ära sõitis. Kompositsiooniliselt on olulised teose algus ja lõpp. See teos algab in medias res (asjade keskel): „Ometi kord tulid sa, ootasin sind tükk aega”, ütles Karl. Lugedes tundsin suurt huvi selle vastu, millega kulmineerub kogu lugu nende noortega, ent lõpp jäi nagu poolikuks. Peakangelane sõitis ära, tema armastatu kasvas justkui suureks sellest mängust, mida ta oli alati mänginud. Aga lugejat huvitab, et mis saab edasi. Kas Aino tuleb tagasi? Kas Karl Raismik tuleb tagasi? Või äkki leiavad mõlemad seal võõral maal endale armastatud ? Mis saab Kulnost? Muhemist? Need on ühed paljudest küsimustest mis jäävad pähe kummitama raamatu viimaseid ridu lugedes.
Mida tahab autor selle teosega öelda? Tammsaare huviorbiiti teoste kirjutamisel on alati kuulunud inimesed, mõistus, tunded, nende siseelu. Ka see teos pole selle koha pealt erand, ta süveneb kord ühe, kord teise tegelase tunnetemaailma. Juba üsna teose alguses kirjeldab kõiketeadev jutustaja Karl Raismiku mõtteid: „Noorees ei saanud oma pilku neiust lahti kiskuda: nii ilusana polnud ta varemalt teda kunagi näinud.” Samas kohe peale seda mõtteavaldust avaldab autor endapoolse kommentaari: „Aga ei ole hea, et noormees neius nii palju ilu näeb, see teeb kurvameelseks ja toob rasked mõtted.”
Kuigi nagu eelpool öeldud, ei ole selle teose sündmustiku aeg ja koht määratletud, teeb autor vahepeal mõne kirjeldava pausi, üks sellistest on lühendatult selline: „Üliõpilane Kulno oli sohval pikali ja vahtis lakke . Tema korter oli üks nendest majade väikesist toakesist, mida „mesilaskärjeks” nimetatakse. Mustaks suitsunud tapeedi tagant vahib tükati-lapati sein, nagu oleks midagi huvitavat näha.” Niimoodi teeb autor ka pause, et kirjeldada tegelaste mõtteid ja tundeid.
Kirjandusteose sündmused liiguvad suhteliselt ühes joones, tegemata suuremaid hüppeid. Üks ellips oli Kulno unenäos, mida ta Muhemile ja Ainole jutustas. Unenägu rääkis üliõpilasest, kes väga raamatuid armastas ja neist poeakende taga unistas, ent kellel polnud raha neid osta. Ja kui üks jõukam härrasmees abi pakkus, keeldus üliõpilane sellest. Siis möödusid aastad töös ja unistustes ning üliõpilasest oli saanud härrasmees. Teose, pigem isegi selle unenäo suhtes on see aastate möödumine tähtsusetu hüpe, kuna see ei oma mingit väärtuslikku informatsiooni.