Tühjust kõnetav inimene (1)

Tühjust kõnetav inimene
Inimene on küttimise ja koriluse aegadest saadik tundnud nimetamatu teisitioleva kohalolu.Taevajõudude mõnikordne raevutsemine kohutas meie esiisasid. Samal ajal õpiti tundma aastaaegade vaheldumisest tingitud muutusi ja loodusrütme; ei saanud märkamata jääda, kuidas kõik olev ringlemisi liigub ja iseendale ruumi teeb. Elukeskkond oli mütologiseeritud ja ümbritsev elutu aineski hingestatud ja kaasa elav.
Maapinna viljastava toime avastamine lõi viljakuskultuse, sellest ajast loodi ilmselt füsioloogilise analoogia põhjal Maa-Ema personifikatsioon (Egiptuses küll hoopis meessoost maajumalus Geb, jumal teab miks), mis tasakaalustas stiihilist looduse omavoli.
Tsivilisatsioonide tekkega eemaldasime ennast vähehaaval looduse ülemvõimust ja suutsime seda enam imetleda iseeneste kätetööd - kerkisid suured linnad, inimene kehtestas ennast üle kõige ja tundis võimu enesel olevat üha rohkem. Mõistuse väega tegime valmis masinad ja ehitasime üles filosoofia suurejoonelise lossi. Tundsime, et eestleitud maailmas suudame ka ise olla Loojad ja saavutada selles järjest paremaid tulemusi.
"Inimvõimetel ei ole piire !" ahhetame progressi najal ennast üles upitades.
Veel röögatumalt iseteadvateks saime tänu valgustussajandile. Kõikide positiivsete "võrdsus,vabadus,vendlus" protsesside taustal hakkas ka kõige tavalisemal jõhkardist matsil tunduma, et tema täiesti tavapärased ideed on midagi enneolematut ja neid tuleb kindlasti kõigile teadvustada. Sellised ilutsevad lobamokad oleme muidugi kõik - "igaühes suigub prohvet , igaüks ootab hetke, et omalt poolt midagi välja pakkuda" - ainult et oidu omav lobamokk kuulab ka teiste hääli enda kõnelemiste vahel.
On mõneti kahestsusväärne, et sellised suured narratiivid nagu religioon , mütoloogia ja rahvatraditsioonid kipuvad sünteesis üksteise ja teistlaadsete diskursustega lahustuma, saades fragmentaarseks ja närveldavaks maailmapildiks, mille iga järgnev mõttevoolu trend võib minema pühkida.
"Ma vaatlen ideede spasme, samal ajal kui Tühjus ümberringi muheleb" kirjutas E.M. Cioran oma "Lagunemise lühikursuses".
Kuidas toime tulla olukorras, kus juured on läbi lõigatud ja uute kasvatamiseks ei jätku mahti? Kas tõdeda igasuguste inimpüüdluste käesirutust Tõe suunas asjatuks vaevaks ja keskenduda lohutule eneseteostusele asises maailmas?
Võime mõtestada maailma mõistusest lähtuvalt, eritleda seda semiootilise analüüsiga, konstrueerida ja dekonstrueerida tekkivaid ja taas ümberlükatavaid mõistestikke, kuid usun, et selline uurimine kogub vaid metaandmeid erinevate inimkultuuri avalduste kohta, eemaldudes ühtlasi inimeseksolemise imelisest müstikast. Nagu Michel Foucault sõnastas, on nüüdisaegse kultuuri osaks mitte enam avastamine, vaid keeldumine sellest, mis ollakse.
Mõistus räägib iseendaga ja vaimustub oma säravast retoorikast, unustades inimvaimu sõnatu kõnetamisvõime. Mõistus vajab tõendamist ja seetõttu ei lepi ta just kergesti sellega, et Jumal võib olemas olla ka mõistuse kinnitava templita.
Või ehk siis nõnda, et küll me ta kunagi füüsikas Suure Ühendteooria abil kuskilt mateeria sügavustest välja sikutame ja siis on ta demüstifitseeritud ja armetu nagu moosivarguselt tabatud kratt.
Paraku on nii nagu keelerelativismi kuulutanud Wittgenstein märkis, et keel kui märgisüsteem on piiratud väljendusvõimsusega. Mingit märgisüsteemi maailma mõtestamiseks kasutades peame arvestama, et selle abil kujutame me ainult osalist ja nähtumuslikku tahku Tõe arvamatust olemusest. Siit lähtudes võime me ju naeruvääristada ka religioosseid arusaamu Jumalast, mis pakuvad varuväljapääsu mõistuse kitsikusest, lootusetusest sündinud viskumist hingekuristikku. Selliseid inimesi on sageli peetud nõrkadeks, sest nad ei suutvat leppida inimese käesoleva saamatusega ja alluvat vaimse kiiksu tõttu kavalale otseteele põlvitada Tundmatu ees, omistades psühhosomaatilisele ekstaasile jumalikku päritolu.
Ometi leian sellise arvamise olevat kangekaelse juhmuse, kusjuures Mõistust näivad mulle kummardavat kõige tulisemalt need, kelledel seda kõige vähem on.
See juhmus seisneb egoistlikus kalduvuses pidada ennast universumi keskpunktiks, uskumata midagi selle kohta, mis eneselt tähelepanu kõrvale juhib.
Kui selline inimene näiteks luuletama hakkab, jälgib ta vaid pinnalisemaid emotsioone, mida olemasolemine temas tekitab. Tulemuseks võib olla kaunis ja kunstipärane teos, millel aga puudub tunnetuslik mõõde, ja kuna eesmärgiks polegi enesesse sügavuti vaatamine,
vaid pealispinna kohene kirjeldamine, siis ehkki keeletunnetus võib areneda suurepäraseks, ei suudeta seeläbi olevat tunnetada.
Mida kõikvõimas Jumal siis tahab? Miks anti meile vaba tahe ja kõik võimalused seda kuritarvitada? Üks lõbus versioon on selline, et kõiketeadev Jumal ei teadnud ometigi, mis tunne on olla loll . Kõik teised askeldavad olevused teevad tegemisi loomupäraselt ja ei küsi oma olemasolu kohta. Inimene kui arukas olend küsib, kuid kedagi ei ole vastamas. Samal ajal jälgib Tundmatu Jumal muheledes inimeste etendavat komöödiat, mis kestab seni kuni upsakusest monoloogi pidav inimene oma pilgu Jumala peale usaldab heita.