Andrus Kivirähk – Ajaloo keerises (1)

Proosaanalüüs
Andrus Kivirähk – Ajaloo keerises
Teksti sündmuste areng on esitatud kronoloogilises järjestuses ja jutustatakse millestki möödunust. Kui heietatakse mälestusi, siis on need ülejäänud faabulast selgelt eristatud. Sündmused on korrastatud lineaarselt, tegevus liigub ühes kindlas suunas. Tegelased Jaan ja Margit seavad end hommikul valmis vanatädi juurde minekuks . Esmapilgul tundub olevat tegu üsna normaalse päeva algusega, kuid jutustaja toob esile tagantjärele vaadates kurjakuulutavad märgid (ootamatu vihmasadu , läbipõlenud pirn , tolmurull külmkapis ja nii edasi). Ka Jaan tunneb ühel hetkel halba eelaimust, kuid ta ei ütle midagi. Kuigi alguses viidatakse selgelt, et lugu ei lõppe õnnelikult, siis puäanti see siiski ära ei anna. See on oluline, et tekitada lugejas põnevust ja ootusärevust, soovi teksti ühe korraga lõpuni lugeda. Tekstis esineb mitu lühikest pausi, et kirjeldada vanatädi välimust, olekut ning kodu. Lugejale avaldab see pigem rahutuks tegevat mõju ning aitab mõista Jaani ja Margiti ebamugavust. Ellipsite osatähtsus on tunduvalt väiksem, kuna lugu toimub suhteliselt lühikese aja – tõenäoliselt poole päeva – jooksul. Ajaline distants jutustamise ja tekstis aset leidnud sündmuste vahel on väga väike, et aidata lugejal samastuda Jaani ja Margitiga.
Jutustaja tundub olevat heterodiegeetiline, kuid esitab loo läbivalt tegelase Jaani vaatenurgast. Jutustaja teab juba loo alguses, mis lõpuks juhtub, aga ta ei jaga rohkem teavet, kui seda, mida näeb ning mõtleb Jaan. Ta püsib neutraalsena terve loo jooksul, tuues esile ainult Jaani tunded sündmuste ja teiste tegelaste kohta. Äärmisel juhul avaldab jutustaja kerget kaastunnet Jaani suhtes, kasutades sõna nagu 'paraku'. Tegemist on nullfokuseerimisega, kuigi vaatepunkt ei liigu. Kui jutustaja on kõiketeadev, siis ta oma teadmisi lugejaga ei jaga ning sündmuste põhjusi ei selgita. Arvatavasti aitab see tekitada salapära, sest kui jutustaja tooks põhjendusi, poleks lugu pooltki nii põnev .
Loos on kolm tegelast: Jaan, tema abikaasa Margit ning vanatädi. Peategelaseks võib lugeda Jaani, kuna tema on ainuke tegelane, kelle sisemaailma lugeja näeb ja kelle ümber sündmused keerlema hakkavad. Ka vanatädi võiks mõnes mõttes olla peategelane, sest ta on nii sündmuste põhjus kui ka kõige värvikam tegelane. Kõik tegelased on lamedad, nad esindavad ühte kindlat tüüpi ega muutu loo jooksul. Jaan on tavaline eesti mees, pigem viisakas ning kannatlik , mõneti oma naise tuhvlialune. Margit on tunduvalt lärmakam ja närvilisem, ta läheb vanatädile külla ainult kohustusest, kuid ei oma tema suhtes eriti kaastunnet. Koos moodustavad nad üpris siira abielupaari, kes viiakse oma mugavustsoonist ebatavalisel viisil välja. Vanatädi kirjeldatakse kõige täpsemalt ning värvikamalt, esialgu jätab ta üsna hariliku eaka naise mulje. Siiski tuuakse Jaani silme läbi esile mõned pigem õõvastavad detailid nagu näiteks roosakas barett , mis nägi välja, nagu oleks vanatädi skalpeeritud. See ei tähenda, et tädi oleks meelega tahtnud oma külalisi ehmatada. Vastupidi, vanake on tegelikult viisakas ja sõbralik, kuid ei paista lihtsalt mõistvat, et ta käitumine ja lood nii palju ebamugavust tekitavad. Jaaniga kohtudes kiidab ta mehe suurust ning tugevust. Ilmselgelt on tegu üksiku vanainimesega, kes ei julge enam majast väljudagi ning kel pole vestluskaaslasi. Kuidas tegelased suhtuvad iseendasse pole teada, kuna lugu ei ole nii põhjalik.
Kogu loos on oluline koht vanatädi mälestusetel, mida ta hakkab segamatult heietama . Mõnda lugu on raske uskuda , kuigi need võivad tõesed olla. Ta räägib eestlaste raskest minevikust ning oma isiklikest kogemustest. Jaan paneb tähele, et kuigi tavaliselt on vanainimesi huvitav kuulata, siis vanatädi jutt mõjus rusuvalt ning teda oli häiriv jälgida. Sündmused arenevalt kiirelt, lood lähevad aina jubedamaks ning tagatipuks keerab tädi ukse lukku ja neelab võtme alla. Lugejale mõjub see niisama ehmatavalt kui Jaanile ja Margitile. Võib-olla tegi ta seda seepärast, et külalistel ei jääks muud võimalust, kui ta lõpuni kuulata.
Teksti alguses tuuakse esile märke , mis tavaliselt jääks märkamata, aga tagasi vaadates peab jutustaja neid halbadeks enneteks. Nüüd lugeja oskab juba oodata vähem kui õnnelikku lõppu. Margit läheb vanatädi poole vastumeelselt, aga Jaan on lootusrikas, sest tema vanaonu sünnipäev oli kunagi tore olnud. Kui lugu oleks jutustatud Margit vaatepunktist, siis oleks see olnud negatiivsemalt meelestatud, sest ta on juba hommikust alates pahane, et oma pühapäeva peab raisku laskma. Vanatädi kirjeldus on väga tõetruu ja põhjalik ning lugejal pole raske samastuda Jaani-Margiti jubedustundega, kui tädi oma juttusid rääkima hakkab. Kuna jutustaja ei selgita tädi motiivi ega loo puüanti, siis jääb õhku palju küsimusi. Kuni hetkeni, mil Margit vett tõmbab ja kuidagi märatseva vetevoo tekitab, on kõik vägagi realistlik. See-eest on lõpp etteaimamatu ning lausa uskumatu, üldse mitte loogiliselt seletatav. Jaan ja Margit on niisama üllatunud kui lugeja, kuid vanatädi poleks justkui märganudki, et miskit teisiti on. Tema purjetab rahulikult reformvoodil edasi jutustades kaugustesse. Tegelaste saatusest ei saa lugeja mitte midagi teada. Pealkiri „Ajaloo keerises“ võib tähendada, et ajalugu ongi kui metsik jõgi, mille kulgemisele ükski inimhing vastu ei saa.