Judaism ja juudid (0)

Judaism
Judaism on üks vanemaid tänapäevani säilinud monoteistlikke religioone, mille keskmeks on läbi aegade olnud püüd hoida oma usundit ning rahvuslikku kultuuripärandit.
Judaismi aluseks on Vana Testament , mis sisaldab endas Iisraeli rahva ajalugu ja nende suhet oma jumalaga . Vanas Testamendis sisalduvad raamatud on juudid jaganud kolme rühma: Toora ehk seadus, Prohvetid ja Kirjutised . Selline raamatute järjestus kinnitati umbes aastal 100 pKr.
Kõige olulisem osa Vanast Testamendist on juutide jaoks Toora, mis sisaldab viit Moosese raamatut. Selles on kirjas 613 seadust, millest 248 on käsud ning 365 keelud. Neid peetakse Jumala ilmutuseks, mida tuleb järgida ning mis on eriliseks suhtlusviisiks Jumalaga.
Kes on juut ?
Juudi seadus peab juudiks isikut, kes on sündinud juudi emast või pöördunud judaismi vastavalt juudi seadusele. Hiljuti on reformistlikud ja rekonstruktsionistlikud juudid hakanud pidama juutideks isikuid, kelle isa on juut ja ema on mittejuut ning kes on juutidena üles kasvatatud . Kui juut lakkab judaistlikke usukombeid täitmast, peetakse teda ikka juudiks. Kui juut ei aktsepteeri judaismi usuprintsiipe ning temast saab agnostik või ateist , peetakse teda ikka juudi kogukonna liikmeks. Kui aga juut pöördub mõnda teise religiooni, näiteks budaismi või kristlusesse, siis ta ei kuulu enam juudi kogukonda ning teda peetakse apostaadiks. Siiski on ta juudi Seaduse järgi juudi rahvusest.
Äravalitud rahvas
Äravalitud ei tähenda, aga nende meelest mingeid eesõiguseid või õnne vaid hoopis kannatusi ja leina. Eelkõige on kannatuste all mõeldud pidevat tagakiusamist teiste rahvaste poolt ning mitmeid kordi kodumaa vallutamist ning omalt maalt välja saatmist. "Äravalitud rahvaks" võivad nad ennast kutsuda ka sellepärast, et Piibli järgi oli Iisraeli rahvas esimene, kelle vahendusel Jumal andis oma käsud, seadused ja korraldused. Kogu ajaloo vältel on juudid juhindunud ideest, et nad on Jumala ehk Jahve poolt äravalitud rahvas ning,et inimene on oma elu eest Jumala ees vastutav , mis väljendub Tema poolt antud seaduste hoolikas järgimises. Juudid on nimetanud end Aabrahami lasteks, kuna Jumal andis just Aabrahamile u 2000. a eKr tõotuse: «Ja mina annan sulle ja su soole pärast sind selle maa, kus sa võõrana elad, kogu Kaananimaa, igaveseks omandiks. Ja mina olen neile Jumalaks!»
Oluliseks kujuks judaismis on veel Mooses , kes sai iisraellaste vastupanu juhiks pärast seda, kui juudid olid sattunud egiptlaste alluvusse. Moosese juhtimisel õnnestus juutidel põgeneda Egiptusest Palestiinasse vaarao Ramses II ajal, umbes 13. saj eKr. Mooses oli heebrea hõimude ühendaja, seadusandja ning religiooni rajaja, tema kaudu sõlmis Jumal lepingu Iisraeliga ja andis Siinai mäel kivitahvlitele raiutud kümme käsku. Sellest hetkest alates on juutide ajalugu ja religioon omavahel lahutamatult ühte põimunud. Lepingut hakati kutsuma Moosese seaduseks. Kümme käsku on kirjas Piibli Vanas Testamendis viiendas Moosese raamatus. Kümme käsku:

Mina olen Issand , sinu Jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!

Sa ei tohi teha kuju ega mingisugust pilti ega neid kummardada ega teenida!

Sa ei tohi Issanda , oma Jumala nime asjata suhu võtta!

Sa pead pühitsema sabatit (hingamispäeva)! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust.

Sa pead austama oma isa ja ema!

Sa ei tohi tappa

Sa ei tohi abielu rikkuda!

Sa ei tohi varastada

Sa ei tohi valet tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana !
10. Sa ei tohi himustada oma ligimese naist ega midagi, mis su ligimese päralt on!
Judaismi ususuunad
Juudi usundis on olemas ainult üks jumal. Jumal on kehatu, kõikvõimas, kõiketeadev, igavene , püha, armuline ja õiglane. Juudid peavad Jumalat nii pühaks, et tema nime, mida märgitakse tähtedega JHVH , ei öelda ilma suure põhjuseta välja, vaid nad kasutavad selle asemel sõna «Issand». Judaismis on kesksel kohal ka messiaidee, kes annab Iisraelile maailmas ülemvõimu, luues rahuriigi, taastades Jeruusalemma ja sealse Püha templi ning teha lõpu nurjatusele ja patule. Erinevalt kristlastest ei pea juudid Jeesust messiaks ega tunnusta mitte mingil kujul kolmainsuse õpetust (kolmainsuse õpetuse järgi eksisteerib Jumal igavesti kolmes isikus - Isa, Poeg ja Püha Vaim). Palvetamine on juutluses olulisel kohal. Pühendunud usklikud palvetavad hommikul , pärastlõunal ja õhtul. Sabati ja pühade ajal lisanduvad veel täiendavad palved. Palvetamise ja tähtsamate sündmuste ajal on meeste pea kaetud kas laiaservalise mütsiga või ümmarguse mütsiga, mida kutsutakse "kipa" või "jarmulke". Peakatte kandmine tähendab Jumalale allumise märki. Seljas on tume palvemantel ning hommikupalve ajal kannavad nad tefilliin´i. Need on rihmade külge kinnitatud kaks väikest karpi, mis sisaldavad teatud lõike Toorast. Ühte karbikest kantakse otsmikul, et palvetaja mõtleks oma usust, teine kinnitatakse käsivarre külge, et tuua usk südamele lähemale. Tänapäeval tuntakse juutluses kahte suuremat suunda: õiguslik ehk ortodoksne juutlus ja reformistlik juutlus.
Ortodoksne juutlus
Ortodoksne judaism sai alguse 19. sajandi esimesel poolel. Ortodoksne juutlus tähistab neid juutide rühmitisi, kes peavad kinni juudi pühakirja ning seaduse (Toora) rangest tõlgendamisest ja rakendamisest enda igapäevaelus. Just rangus ja Toora täpne täitmine eristab neid teistest juudi kogukonnast ning nad peavad ennast traditsioonilise juutluse alalhoidjateks. Seega valitsevad kogu ortodoksse juudi elu religioossed käsud. Enamus kannab neist musti riideid , pikka kuube ja laiaservalist mütsi. Mõned ortodokssed juudid usuvad, et neil on õigus maaosadele, mida mainitakse Piiblis, hoolimata sellest, et nende maaosade praegustele elanikele tooks see kaasa ümberasustamise. Jumalateenistus toimub alati ortodokssetel juutidel heebrea keeles ning see on orienteeritud meestele. Naised võivad jumalateenistusel osaleda üksnes passiivselt, selleks eraldatud paigas või rõdul. Mitte kunagi ei istu nad koos meestega vaid ikka eraldi selleks määratud poolel.
Reformistlik juutlus
Reformistlik judaism sai alguse Saksamaalt 19 sajandil, ajal kui toimus nn. valgustuse aeg ning ühiskond püüdles võrdsuse ja Euroopa ühiskonna lõimumisele. Teaduslikult mõtlevad inimesed hakkasid õpetama, et ei ole enam mõeldav tunnustada Toorat kui tõsiasjadel põhinevat ja kohustavat. Toora ei saa olla Jumala enda sõnad, nii nagu ordotokssed juudid arvavad, vaid mitmete Jumalast inspireeritud autorite kirjapanek. Selle tulemusena muutus usutavand, jumalateenistuse kord, toidualastest seadustest loobuti, palved tõlgiti heebrea keelest asukohamaa rahva keelte. Muudeti sünagoogi liturgiat: hakati kasutama orelit , jumalateenistust lühendati ning mehed ja naised olid võrdses seisus. Rabideks ei saanud olla ainult mehed, vaid see õigus hakkas laienema ka naistele. Mõnel pool hakati jumalateenistusi pidama sabati asemel pühapäeval. Seega käsitlevad reformistid judaismi kui usundit mitte kui kultuuri. Reformistlik juutlus on eelkõige lähenenud isikulisele tasandile ning on jätkuvalt avatud uuendustele.
Judaismi koolkonnad
Juudid jagavad Piibli Vanas Testamendis sisalduvad raamatud kolme rühma:

Seadus ehk Toora;

Prohvetid - sisaldab prohvetite sõnu. Prohvetid olid need, kes aitasid juute jääda oma usu juurde kui nad olid oma maalt välja aetud .

Kirjad- sisaldab ajalooraamatuid, nutulaule ja psalme, mida kasutatakse sünagoogi teenistustel.
Piibli tekstide mõistmise hõlbustamiseks koostati kogumik nimega Talmud (nimetatakse veel suuline Toora, suuline seadus), mille vanim osa Mišna valmis 2.-3. sajandil. Hiljem moodustati kogumik nimega Gemara. Talmud sai praegusel kujul valmis alles 7. sajandil. See sisaldab umbes kaks ja pool miljonit sõna ning sisaldab endas folkloori , palveid, rituaale ja meditsiini.
Igas juutide pühakojas, mida kutsutakse sünagoogiks, on heebrea keelne käsitsi kirjutatud Toorarull, mida hoitakse spetsiaalses Jeruusalemma poole suunatud kapis, mida nimetatakse seaduselaekaks. Toorarulle kunagi käega ei katsuta, sest nad on liiga pühad selleks. Iga teenistuse ülevaks hetkeks on Toora rullide välja võtmine ja heebrea keeles ette lugemine. Igal sabatil loetakse ette üks osa ning aastaga loetakse läbi kogu Toora. Toora ettelugemist tuleb, aga hoolsalt harjutada, sest toorarullidele on kirjutatud ainult konsonandid .
Judaismi põhitõed
Elutsükkel
Juutidele on tähtis pühitseda uue elu algust, andes lapsele heebreakeelne nimi lisaks tema teisele nimele . Tüdruku nimi kuulutatakse välja sünagoogis tema sündimisjärgsel sabatipäeval või spetsiaalsel nimepanemise tseremoonial. Poisi nimi antakse teada tema ümberlõikamisel, mis sooritatakse kaheksandal päeval pärast tema sündi. Ümberlõikamine on märk lepingust Jumala ja inimkonna vahel. Kui poiss saab 13. aastaseks, saab temast "käsu poeg". See tähendab, et tal on kohustus täita kõiki religioosseid käske ja riitusi. Juudid usuvad surnute ülestõusmisse ning surnukeha tuleb matta nii kiiresti kui võimalik - tavaliselt ööpäeva jooksul pärast surma juudi kombe järgi pühitsetud mulda.
Juutide toidulaud
Ühe ja sama söögikorra ajal ei tohi tarvitada liha- ja piimatooteid . Juudi kodus võidakse süüa näiteks lamba- ja veiseliha ehk loomad peavad olema sõralised ning mäletsema. Lindudest on lubatud kodulinnud nagu kanad , pardid, haned ja kalkunid. Keelatud on kumera noka ja röövlinnu küüntega isendid. Sealiha ja koorikloomad on keelatud. Kalal peavad olema uimed ja soomused. Söögiks tarvitatav loom peab olema tapetud vastavalt juudi seadusele - loom ei tohi tapmisel valu tunda ja veri tuleb looma kehast võimalikult viimseni välja voolata lasta. Piibli järgi sisaldab veri elu ja elu kuulub jumalale. Judaism keelab rangelt vere söömise.
Läänemüür ehk Nutumüür
Nutumüür on juudi rahva püham paik, kuhu suundutakse palverännakul palvetama. Tegemist on tugimüüriga, mis roomlased jätsid järele Teisest Templist . Templi purustamise ja riigi vallutamise tagajärjel pidid juudid lahkuma omalt maalt. Müür on ehitatud ilma tsemendi või muu sideaineta ning üle poole müürist asub allpool maapinda. Nutumüüri juures käiakse palveid lugemas ning need palved, mis on kirjutatud paberile asetatakse Nutumüüris olevatesse vahedesse, aukudesse. Palvepaberitel lastakse seal mõnda aega olla ning maetakse seejärel juudi kalmistule.
Juutide tagakiusamine
Juudi kogukondi leidub tänapäeva maailmas enamasti kõikjal. Maailma umbes 13. miljonist juudist elab suurem osa Iisraelis ja USA-s. Juudi rahvas on pidanud üle elama mitu pagendusperioodi. Nende ajalugu on läbi sajandite mõjutanud see, kui sallivalt või sallimatult on neisse suhtutud. Esimene suurem juutide pagendamine kodumaalt leidis aset 6. sajandil e.Kr., kui babüloonlased vallutasid Jeruusalemma ning küüditasid juute Babülooniasse. Viimane küüditamine ja juutide hukkamine toimus aga mõned aastakümned tagasi. Varsti pärast seda, kui Saksamaal tuli 1933 aastal võimule Hitleri paremäärmuslik ja antisemiitlik Rahvussotsialistlik Partei (natsid), kehtestati juutidele karmid piirangud. Neilt võeti kodanikuõigused ning oma rahvuse märkimiseks kohustati neid kandma kollaseid kuusnurki. Juudi haritlased kaotasid oma töö, juudi poode boikoteeriti. 1935. aastal kuulutati seksuaalsuhted juutide ja mitte-juutide vahel kuritegelikuks. Mida aeg edasi seda rohkem hakati juute taga kiusama , mis lõppes juutide jaoks liikuvate gaasikambrite, metsas olevate massihaudade ja koonduslaagritega. Meile kõige tuttavam koonduslaager oli Poolas Auscwitz. Teise maailmasõja lõpuks oli üle 6 miljoni juudi kaotanud elu.
Pühad
SABAT
Juudi pärimuse järgi tulevad sabatil iga sünagoogist tulijaga koos kaks inglit - hea ja kuri. Kui inglid näevad kodus sabatiküünalt, valget laudlina ja korras voodeid, ütleb hea ingel : „Olgu nii ka järgmise sabatil“ ja paha ingel täiendab: „Aamen“, olgu nii.
Juudid jagavad ööpäeva kahekümne neljaks tunniks, mille arvestus algab ööst, sest Toora järgi oli kõigepealt õhtu, siis hommik. Selle järgi algab sabat ehk nädala seitsmes päev reede õhtul ja lõpeb laupäev õhtul.
Sabatiõhtul käib pere sünagoogis, kuigi mõnes peres läheb vaid isa lastega sünagoogi ja ema jääb õhtusööki valmistama. Sageli tullakse sünagoogist tagasi koos teel kohatud tuttavatega, kes ei olnud enne plaane teinud. Mõnes riigis on korraldatud sabatikülaliste teenistus ja teistest linnadest pärit üliõpilased või külalised võivad juudi koguduse kaudu osaleda sabatiõhtusöögil juudi peres.
Kuna usklikud juudid ei reisi sabatil, siis ööbivad pikemal reisil olijad kohas, kus nad on õhtusöögil, mistõttu sabatipäev on tõeline suhtlemispidu, mil pered veedavad aega vesteldes külalistega teemadel, millesse argipäeval ei ole aega süveneda. Piduliku päeva tarvis varutakse ka sabatiriided, mille kohta Shulchan Aruch seab, et need „peavad olema veetlevad“. Mõned hangivad ainult sabatil kantava palvemantli.
NÄDALATEPÜHA – SHAVUOT
Nädalate püha ehk nelipüha ajal on paljudes juudi kogudustes kombeks kaunistada kodude ja sünagoogide sissekäigud ja seinad puuokste ja roheliste taimedega, et piltlikustada Siinai mäe sündmusi. Lisaks laotatakse sünagoogipõrandale rohtu , et anda murulõhna sellele Toora andmise pühale.
Shavuoti peetakse seitse nädalat pärast paasapüha. Sel päeval oleva Mooses Siinai mäelt saanud Jumalalt kümme käsku. Seda peetakse ka lõikusepühaks, kuna sel ajal tavaliselt lõpeb viljalõikus. Shavuoti traditsioonilise sündmusena loetakse valjult ette Ruti raamatust lugu noorest moabi naisest, kes võidab Boase soosingu, korjates vilja tema lõikajate järelt lõikuseajal
ROSH HA SHANA - UUS AASTA
Rosh Hashana on tõlkes pea aasta. Eesti keeles tähendab see siiski aastapead. Sel päeval loodi Aadam - Esimene inimene. Aadam loodi 5761 aastat tagasi. Kuna juutidel on kuu kalender siis juudi uus aasta on liikuv püha. Rosh ha - Shana on 29-30. septembril. Pärimuse järgi on taevas suur raamat, kus on kirjas kõigi inimeste nimed. Jumal märgib kõigi nimede taha sellel päeval, mis teda eeloleval aastal ootab. Õnnitledes teineteist ütlevad juudid: Olgu teil kirja pandud ainult head. Sünagoogides puhutakse see päev sofaari. See on kõver jäärasarv. Selle tugevad helid kutsuvad kuulajaid võitlema kõige kurja vastu. Kodusel pidusöögil pakutakse õunu ja mett , et tuleks hea ja magus aasta.
JOM KIPPUR - SUUR LEPITUSPÄEV
Suur lepituspäev on andeksandmise päev. See on kahetsuse ja meeleparanduse päev igaühele, nii üksikisikule kui ühiskonnale. Samas on see Iisraeli andekspalumise- ja andeksandmise kõrghetk. Sellepärast peab igaüks suurel lepituspäeval meelt parandama ja oma patud üle tunnistama. Suur lepituspäev on Iisraeli rahva kõige suurem püha nädalase sabati kõrval. Eri maades ja kultuurides on juudid pühi veetnud väga erinevalt, isegi ühiseid jooni on väga raske leida. Jumalateenistus sünagoogis on väga pidulik. Kõige tähtsam palve on "Kol nidre" (kõik tõotused) millega tühistatakse kõik mõtlematult või teadmatult antud lubadused. Kuna lepituspäev on paastupäev, siis suure lepituspäeva eelõhtul on kombeks palju süüa
SUKKOT - LEHTMAJADEPÜHA
"Elage lehtmajades seitse päeva, kõik Iisraelis sündinud elage lehtmajades, et teie tulevased põlved teaksid, kuidas ma Iisraeli lapsed lasksin elada lehtmajades, kui ma tõin nad ära Egiptuse maalt. Mina olen Jehoova , teie Jumal!" Sukkot, lehtmajade püha on kolmas palverännaku pühadest pärast Paasapüha ja nädalatepüha. Toora annab käsu meile elada lehtmajades seitse päeva, et mäletada, kuidas iisraellased elasid nendes neljakümne kõrbe rännakuaasta jooksul pärast Egiptusest väljarändamist. Nädalapikkune Sukkot algas viis päeva pärast Yom Kippurit "Lepituspäeva, näidates sellega, et rõõm järgneb koheselt pärast meeleparandust. Kolmel korral on rõhutatud Tooras, et Sukkot on aeg rõõmustamiseks: "Olge seitse päeva rõõmsad, Jehoova, oma Jumala ees!" "Ole rõõmus sel oma pühal" , "Seepärast ole rõõmus" Sukkoti ajal tulid palverändurid üle kogu Iisraeli Jeruusalemma Templisse kokku, et ohverdada tänuohvreid. See oli eeltähenduseks Messia ajale, kus kõik rahvad tulevad Jeruusalemma, et tähistada Sukkotit . Vastavalt Halachale ( juudi seadus), peavad lehtmajad asetsema avatud taeva all ja katus peab olema kaetud lehtedega nii palju, et oleks võimalik näha tähti taevas. Juudi traditsiooni kohaselt tervitatakse Sukkoti seitsme päeva jooksul iga päev ühte külalist: Aabrahami, Iisakit, Jaakobit, Joosepit, Moosest, Aaronit ja Taavetit. Kuna igaüks neist on kogenud ja teab rändamise tähendust.
Lehtmaja on rõõmsapäraselt kaunistatud puuviljadega, mis näitab õnnistust. Seal hulgas peab kindlasti olema neli taime: Lulav ( palm ), hadass ( mürt), arava (paju) ja etrog ( tsitruseline). Talmude kohaselt iseloomustavad need neli vilja eriliiki inimtüüpe õpetavad meid hindama üksteist. Tsitruselisel on nii lõhn kui maitse, s.t. õpetus ja teod.
Palmiviljal on ainult maitse, ehk õpetus, kuid puuduvad teod, seevastu mürdil on jälle lõhn, mis iseloomustab tegusid ; pajul puuduvad mõlemad. Need neli komponenti on põimitud ühte, selleks et näidata, inimesed on pandud elama kokku ja meil tuleb arvestada üksteistega sellistena nagu igaüks meist on. Iga päev kogu Sukkoti aja jooksul, loetakse sünagoogis palvet (Hoshanan), samal ajal marssides poodiumil, käes Toora rull ja neli taime. Hoshanah Rabahi ajal (seitsmendal päeval) marsitakse ümber poodiumi seitse korda. Kaheksandal ehk viimasel Sukkoti päeval ( Shmini Atzeret) palvetatakse vihma pärast. Seda tähistatakse koos Simchat Torah'ga kui aastane Toora lugemise tsükkel lõpeb ja algab uus.
SIMHAT TORA - RÕÕM KÄSUÕPETUSEST
Simhat Tora järgneb koheselt Sukkotile ja sel päeval lõpeb Toora lugemise aastane tsükkel. Toora on jagatud nädalate järgi võrdselt viiekümne kaheks osaks ning sellest päevast algab taas uus tsükkel. See on suur rõõmupüha. Lapsed tulevad sünagoogi värviliste lipukestega. Laekast tuuakse välja Toorarull, juutide suurim aare. Auväärt mehed hoiavad seda süles ja tantsivad. Igaüks püüab rulli kallihinnalist katet suudelda või vähemalt kätega puudutada.
HANNUKA
Hannuka on üks rõõmsamaid pühasid juudi kalendris , kuid selle pidamisele ei pannud alust mitte Toora, vaid hoopis üks sündmus juutide ajaloos. 2.sajandil eKr. oli Kreeka kultuuri õitseaeg. Tasapisi hakkasid juudid seda kultuuri omaks võtma, kuid oma monoteistlikust usust juudid ei loobunud. Siis tuli võimule Süüria kuningas Antiokos IV Epifanes, kes otsustas hävitada juudi rahva oma religioonist loobumise kaudu. Kõikjale seati üles ebajumala kujud ja sunniti juute neid kummardama. Keelati Toora lugemine, sabati ja pühade pidamine, samuti ümberlõikamine. Jeruusalemma templisse pandi sea kuju. Ühes Modini külas elas preester nimega Matitjahu, kes keeldus korraldustele allumast ja kummardas üksnes Iisraeli Jumalat. Tema koos oma suguvõsaga korraldas ülestõusu võõra kultuuri ja Seleukiidide vastu. Ehkki võitlus oli äärmiselt ebavõrdne, kestis see siiski 24. aastat ja juudi väesalk kasvas pidevalt. Otsustav lahing toimus Bet-Horoni asula lähedal. Juudid võitsid ja tee Jeruusalemma oli vaba. Juudid asusid koheselt Jeruusalemma templit puhastama kõikidest ebajumala kujudest ning see seati korda nii, et oleks võimalik Jumala teenistusi pidada. Tempel tuli uuesti pühitseda ja selleks oli tarvis küünlajalga. Leiti vaid üks kannuke pühitsetud õliga, millest oleks jätkunud üheks päevaks. Uue õli pühitsemine oleks võtnud kaheksa päeva aega, kuid juudid ei saanud enam oodata, rahvas oli kogunenud Templiõue, et pühitsemisest osa võtta. Süüdati see vähene õli ja sündis ime - see põles täpselt kaheksa päeva, ehk uue õli valmimiseni ja pühitsemiseni. Hannukal ehk templipühitsemise pühal ei meenutata juutide sõjalist edu kuna juudi usk ei luba pühitseda lahingu võitu, kus langesid inimesed. Hannukal meenutatakse õli- imet ja selle mälestuseks süüdatakse igal aastal 9- haruline küünlajalg - hanukia (iga päev lisatakse üks küünal, üheksas põleb pidevalt, sest sellega täidetakse ülejäänud). Hannuka võtmesõnadeks on truudus, vabadus ja julgus ka rõhumise all oma Jumalale ja usule kindlaks jääda. Hannukat peetakse enamasti ajal, kus enamus maailma tähistab jõule, detsembris.
TU BISHVAT - PUUDE PÜHA
Varakevadel peetav Tu Bishvat ei ole otseselt seotud usu ega ajalooga . See on puude austamise päev, mida nimetatakse ka "puude sünnipäevaks". Sel päeval minnakse metsa puid istutama. Eriti populaarseks sai see püha peale juutide tagasipöördumist Iisraeli.
PURIM- VABANEMISE PÜHA
14. Adarikuu päeval Heebrea kalendri järgi tähistab juudi rahvas Purimipüha, tuletades sellega meelde kuninganna Estri kangelaslikku lugu, mis leidis aset iidses Pärsias. Estri raamat jutustab, kuidas kaks inimest kasutasid oma Jumalalt saadud ande - Ester ilu ja Mordokai tarkust - Jumala rahva päästmiseks. Kui õel valitseja Haaman keelitas Pärsia kuningas Ahasverost juutide hävitamisele, siis Ester ja ta onu Mordokai kuulutasid välja kolmepäevase paastu. Vandenõu aeti nurja ja Haaman poodi üles. Seda suurejoonelist vabanemise lugu jutustatakse iga Purimil uuesti, kusjuures sünagoogides loetakse ette kogu Estri raamat. Ja kuigi selles raamatus Jumala nime kordagi ei nimetata, väljendavad juudid oma tänulikkust, sest taas kord päästis Jumal oma rahva hävingust. Purimi õppetund on igavene: Jumal tahab päästa oma rahvast nende vaenlaste käest ja viia neid võidule. Vastavalt juutide seadusele ja traditsioonidele on Purim pidutsemise aeg. See on ainuke päev aastas, kus on käsk ennast täis juua, et kustutada ära mälestus kurjast Haamanist. Iga kord, kui megila (Estr rullraamatu) lugemise ajal nimetatakse Haamani nime, raputavad lapsed müra tekitavaid kõristeid. Kõigil on seljas karnevalikostüümid, kantakse maske ja tavaks on viia sõpradele, haigetele ja vaestele kingiks toitu ja maiustusi Iisraeli messianlikud juudid pühitsevad seda rõõmsat sündmust nii nagu kõik teisedki juudid, oma sünagoogides ja kogudustes. Oma osa on seal ka toidul: kõigile pakutakse maitsvaid kolmnurkseid pirukaid, mida kutsutakse Oznai Haman (Haamani kõrvad).
PAASAPÜHA
Paasa , heebrea keeles pesah, on esimene kolmest Jeruusalemma palverännakupühast. See algab heebrea nissanikuu 15.-ndal päeval ja lõppeb 21. See on nädalapikkune püha, mille esimene ja seitsmes päev on Pühad Päevad, mil igasugune töötegemine on keelatud Paasapühal jutustavad juudid Egiptusest pääsemise loo, kuidas Jumal tõi nad välja "vägeva käe ja valjasirutatud käsivarrega ja väljavalatud vihaga" (Haggadah´st, paasapühade palveraamatust). See on püha, mis tähistab vabadust ja orjusest pääsemist. Selleks tuli tappa veatu aastane isane tall (salmid 5-6) ja määrida tema verega heebrealaste majade uksepiidad ( salm 22). Kui surmaingel nägi verd, läks ta heebrealastest mööda ja nad pääsesid kümnendast nuhtlusest, esmasündinute surmast. Kuna juudid lahkusid Egiptusest kiirustades, pühitsetakse ka paasapüha hapnemata leiva matsa söömisega. Sellepärast nimetatakse paasapüha ka hapnemata leibade pühaks. Pesahhile eelnevatel päevadel peavad juudid oma majast haputaigna välja viima. See sümboliseerib seesmist puhastumist ja pattudest vabanemist. "Pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks" . Paasaõhtul toimub pidulik söömaaeg (seder), kus Egiptusest väljumise lugu selgitavad lugemised, laulud ja sümboolsed toidud. "Iga põlvkonna iga inimene", öeldakse Haggadah´s, "peaks nägema, nagu oleks ta ise olnud nende keskel, kes pääsesid Egiptusest, orjusekojast."
HOLOKAUSTI PÄEV
Holokausti ohvrite mälestamise päev, kus tapeti Teise maailmasõja ajal üle 6 miljoni juudi. Seda tähistatakse päeval, mil algas 1943.aastal Varssavi juutide ülestõus ja hakati tähistama 1950.-ndate aastate alguses. Jeruusalemmas on püstitatud Jad Vasem, muuseum ja mälestusmärk, mis on nende tapetud juutide mälestuseks.
MÄLESTUSPÄEV
Iisraeli iseseisvuspäeva eelne päev on Hukunute Mälestuspäev. Sel ajal mälestatakse kõiki Iseseisvussõjas, samuti järgnevas neljas sõjas langenuid. Püha, mida hakati tähistama alles pärast Iisrael taasiseseisvumist. See on kurbuse ja tõsiduse päev, avalikud kohad on kinni ja meenutatakse neid, keda pole enam.
ISESEISVUSPÄEV
Iseseisvuspäev on rõõmupüha. 15.mail 1948 lõppes Briti mandaat ja rahvusvaheline üldsus aksepteeris Juudi riigi ja Araablaste riigi loomust sellel territooriumil, mida nimetati Palestiinaks. Mittenõustudes Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni otsusega ründasid seitse moslemimaad koheselt Iisraeli ja algas Iseseisvussõda, kus hukkus 8000 juuti. Sõda võideti ja äsja välja kuulutatud riik jäi püsima. "Sest kui te tõesti peate kõiki neid käske, mis ma annan teile täitmiseks, et te teete nende järgi, armastate Issandat oma Jumalat, käite kõigil tema teedel ja hoiate tema poole, siis ajab Issand ära kõik need rahvad teie eest ja te alistate rahvad, kes on teist suuremad ja vägevamad. Iseseisvuspüha ajal korraldatakse kontserte ja avalikke üritusi.
LAG BA-OMER
Paasapühale järgneb Lag Ba "Omer, mida võiks tõlkida kui omeri arvestamise 33.päeva. Ajal kui Tempel oli veel olemas, ohverdati paasa esimesel päeval vastse odrasaagi esimene viljavihk "omer" pühakojale. Nädalase püha ja paasapüha vahepealset aega loetaksegi omeri arvestamiseks, ehk paasa-ja nädalatepüha omavahelist seostamist. Sama päeva loetakse ka rabi Simon Bar Johai surmapäevaks, kellele omistatakse Zohar, kabalaõpetuse nurgkivi. Pärimuse järgi olevat iisraeli rahvas saanud sel päeval taevamannat, ekseldes pärast Egiptus vangipõlvest pääsemist Siinai kõrbes. Sel päeval sõidetakse maale ja tehakse metsas lõket, lastakse mänguvibudest.
JUUDI KALENDER
Juudi kalender põhineb kuu-päikese süsteemil, kus kuid arvestatakse kuu ja aastaid päikese järgi. Päev algab päikeseloojangul ning kestab 24 tundi ning on jaotatud 1080 "ühikuks" (shalakim), millest igaühes on 76 " momenti " (rega'im). Nädalapäevi märgistatakse heebrea tähestiku kuue esimese tähega. Näiteks jom alef (päev "a" ehk pühapäev). Kuna Piibel rõhutab eriliselt hingamispäeva, on seitsmendale päevale antud eriline nimi jom Shabbat (Sabati päev), mis tähendab rohkem kui "päev seitse". Uus nädal hakkab pärast sabati laupäevaõhtu lõppemist (motzei Shabbat). Juudi aastas on 12 kuud, igas kuus on kas 29 päeva ("lühike kuu") või 30 päeva ("täis kuu"). Kuude nimed on sarnased aramea nimedele ja need võeti kasutusele 6. sajandil eKr Baabüloni vangipõlve ajal.
1.kuu: Tishrei (30 päeva)
2.kuu: Cheshvan (29/30 päeva)
3.kuu: Kislev (29/30 päeva)
4.kuu: Tevet (29 päeva)
5.kuu: Shvat (30 päeva)
6.kuu: Adar (29 päeva)
7.kuu: Nisan (30 päeva)
8.kuu: Iyyar (29 päeva)
9.kuu: Sivan (30 päeva)
10.kuu: Tammuz (29 päeva)
11.kuu: Av (30 päeva)
12.kuu: Elul (29 päeva)
Piibli algaegadel ei olnud kuudel eri nimesid . Neid nimetati nende järjekorras, alustades seitsmenda kuu Nisaniga, ning seda nimetati rosh chodeshim'ks (esimene kuu). Baabüloni vangipõlve ajal sai Tishrei aasta esimeseks kuuks, nagu see on tänapäevalgi. Kõige olulisem asi, mille järgi arvestatakse aasta algust (Rosh Hashana), on molad ("sünd"), ehk täpselt see moment, kui noorkuu seisab Päikese ja Maa vahel. Rosh Hashanad tähistatakse Tishrei kuu esimesel ja teisel päeval . Juudi aastate arvestus algab maailma loomisest. Iisraeli kalendrites kasutatakse tänapäevani aastaarvude ja kuupäevade märkimiseks vanast ajast pärit arvude süsteemi. See põhineb heebrea tähestikul, mille igal tähel on oma kindel arvväärtus. Kalendritesse trükitakse tavaliselt rööpselt nii juudi kui ka kristliku kalendri andmed.
Sümbolid:
Juudi usu peamisteks sümboliteks on Taaveti täht ja menoraa .
Taaveti täht sümboliseerib kuningas Taaveti kilpi ja ka Iisraeli rahva lahutamatust Jumalast. Taaveti täht on kuusnurkne ja kujundatud kahest kolmnurgast.
Menoraa sümboliseerib Iisraeli rahvast, kes peab ülejäänud maailmale valguseks olema.
Judaism Iisraelis
Iseseisvusdeklaratsiooniga on Iisraelis kindlustatud usuvabadus ; judaism on riigiusundi seisundis. Religioonil on riigi poliitilises ja ühiskondlikus elus märgatav koht. Valitsus kontrollib rangelt määruse täitmist, mis keelab sabati ajal töö tegemise ja reisimise , näiteks ei liigu sel ajal riiklik transport. Kõiki sünni, abielu ja surmaga seotud küsimusi käsitlevad religioossed asutused, rabinaadid. Pidevaid sisekonflikte põhjustavad sekulariseerunud elanikkonna ja religioosset ülemvõimu omavate rabide lahknevad seisukohad. Konfliktide puhul on paljude iisraellaste meelest küsimus selles, kas elatakse teokraatlikus (jumalavalitsusega) või demokraatlikus riigis.
Juutlus on elulaad . Judaismi au ja uhkus seisab selles, et see on silmatorkavalt ratsionaalne religioon, mis koondab oma tähelepanu sellele reaalsele maailmale, kus me peame elama. Haridus on juutidel alati olnud religioosne kohustus. Viimase kahe tuhande aasta jooksul pole neil praktiliselt kirjaoskamatust esinenud. Juudid väidavad, et variseride judaism on religioon elamiseks, kristlus aga on religioon suremiseks. Vooruslik moslem läheb peale surma paradiisi , budist loodab jõuda kõrgemale tasandile, kristlane läheb taevasse . Kui aga vooruslik juut sureb , siis ta lihtsalt sureb. Juutidele pole tähtis, mida nad mõtlevad, vaid mida nad teevad.
Henna- Pirjo Karu
10. kl.