Juudi rituaalid (1)

5
Juudid on väga vana rahvas, üks vanematest maailmas.”Oleme suutnud säilitada oma keele ja kombed üle kolme tuhande aasta. Ja seda tingimustes, kus mitmed meist suuremad ja võimsamad rahvad ja riigid on püüdnud meid lausa hävitada ( Saks , lk 192).
Juudi religioosse elu keskmeks on sünagoog ja kodu. Sõna ‘sünagoog’ tähendab kogunemist. Sünagooge leidub kõikjal, kus elab juute . See pole pelk pühamu, vaid kujutab endast enamasti ka kooli ja üldist kooskäimise kohta. Sünagoogi idaseinas seisab seaduselaegas – kapp või eesriidega kaetud nišš, kus säilitatakse toorarulle. Saalipoolel asub pult , kust loetakse palveid ja Toorat. Jumalateenistuse kulminatsiooniks on hetk, mil seaduselaegas avatakse ja võetakse välja seaduserullid. Kuna Vana Testament keelab Jumala kujutamise, siis puuduvad sünagoogis nii maalid kui ka skulptuurid . Selle asemel kasutatakse sümboleid. Jumalateenistus annab tunnistust judaismi orienteeritusest mehele. Õigeusklike juutide koguduses võivad naised jumalateenistusel osaleda üksnes passiivselt selleks eraldatud paigas või rõdul. Vabameelsemate juutide kogudustes istuvad naised meeste hulgas. Õigeusklikes kogudustes kasutatakse heebrea keelt, vabameelsetes sünagoogides aga nii heebrea kui ka rahvakeelt. Sünagoogi jumalateenistus on kristliku ja islami jumalateenistuse algvorm . Juudi koguduse vaimne juht on rabi, kes tunneb ja õpetab seadust (Mauranen, lk 100).
Vagale juudile on kodu samasugune Jumala tempel nagu sünagoogki. Perekond ja kogudus õpetavad ja kasvatavad uut sugupõlve religioosset pärandit järgides. Naisel on perekonnas keskne koht. Õigeusklikus perekonnas järgitakse erilise hoolega söömist puudutavaid seadusi – näiteks ei sööda sealiha ega verd. Perekondlikus elus on nädala kõrgpunkt sabati pidamine, mis algab reedel päikeseloojanguga ja lõpeb laupäeva õhtul. Pereema õnnistab ja süütab kaks sabatiküünalt, pereisa õnnistab ühisel söömaajal võetavat leiba ja veini. Söömaaega alustatakse ja lõpetatakse palvetamisega. Sabati ajal kehtib arvukalt ettekirjutusi, mis keelavad töötegemise. Õigeusklikud juudid täidavad sabatiseadusi väga täpselt, kuid vabameelsed juudid teevad neis järeleandmisi. Hoolimata paljudest kitsendustest on sabat juudi jaoks rõõmus puhkamise päev, usuline perekonnapüha (ibid, lk 100).
Sabati pidamine on üks juutluse alussambaid, mis on juudi rahvast ja juudi rahvust koos hoidnud aastatuhandeid. Kuigi sabatit tähistatakse eri maades eri viisil ja erinevate religioossete suundumuste juures oma pärimust mööda. Juudi pärimuse järgi tulevad sabatil iga sünagoogist tulijaga koos kaks inglit – hea ja kuri. Kui inglid näevad kodus sabatiküünalt, valget laudlina ja korras voodeid, ütleb hea ingel : “Olgu nii ka järgmisel sabatil” ja paha ingel täiendas: “ Aamen” olgu nii. Juudid jagavad ööpäeva kahekümne neljaks tunniks, mille arvestus algab ööst, sest Toora järgi oli kõigepealt õhtu, siis hommik. Selle järgi algab sabat ehk nädala seitsmes päev reede õhtul ja lõpeb laupäeva õhtul. Sabatiõhtul käib pere sünagoogis, kuigi mõnes peres läheb vaid isa lastega sünagoogi ja ema jääb õhtusööki valvama. Eriline on kutsuda külalisi õhtusöögile ja sageli tullaksegi sünagoogist tagasi koos teel kohatud tuttavatega, kes ei olnud enne plaane teinud. Mõnes riigis on korraldatud sabatikülaliste teenistus ja näiteks välismaal või teistest linnadest pärit üliõpilased või külalised võivad juudi koguduse kaudu osaleda sabatiõhtusöögil juudi juures.
Kuna usklikud juudid ei reisi sabatil, siis sageli ööbivad pikemal reisil olijad kohas, kus nad on õhtusöögil, mistõttu sabatipäev on tõeline suhtlemispidu, mil pered veedavad aega vesteldes külalistega teemadel, millesse argipäeval ei ole aega süveneda. Piduliku päeva tarvis varutakse ka sabatiriided. Mõned hangivad sabatil kantava palvemantli (www.iisrael.ee).
Kümne iga-aastase püha hulgas on tähtsaimad paasad, nädalapüha, lehtmajade püha, uusaasta ja suur lepituspäev. Needki perekonnad, kes suhtuvad ükskõikselt esiisade seadustesse, ei jäta nimetatud pühi arvestamata. Paasapüha tähistatakse kevadel Egiptuse vangipõlvest vabanemist mälestades. Tänapäeval kestavad pühad nädala, millest kaks esimest ja viimast päeva on täispühad ning ülejäänud poolpühad. Esimeste päevade õhtul süüakse hapendamata leiba ja mõrusid ürte, mis peavad meenutama Egiptuses läbielatud kannatusi ( Mauranen, lk 102). See on püha, mille esimene ja seitsmes päev on Pühad Päevad, mil igasugune töötegemine on keelatud. See on püha, mis tähistab vabadust ja orjusest pääsemist. Kuna juudid lahkusid Egiptusest kiirustades, pühitsetakse ka paasapüha hapnemata leiva matsa söömisega. Sellepärast nimetatakse paasapüha ka hapnemata leibade pühaks. Paasaõhtul toimub pidulik söömaaeg, kus Egiptusest väljumise lugu selgitavad lugemised, laulud ja sümboolsed toidud (www.iisrael.ee).
Nädalapüha peetakse seitse nädalat peale paasat. Algselt oli see lõikuspüha, mida on hiljem hakatud pidama seaduse andmise mälestuseks. Kristlaste samal ajal peetavad pühad on nelipühad. Savuot – püha ehk nädalate püha ehk nelipüha ajal on paljudes juudi kogudustes kombeks kaunistada kodude ja sünagoogide sissekäigud ja seinad puuokste ja roheliste taimedega, selleks, et piltlikustada Siinai mäe sündmusi. Lisaks laotatakse sünagoogipõrandale rohtu , et anda murulõhna sellele Toora andmis pühale. Sel päeval olevat Mooses Siinai mäelt saanud Jumalalt kümme käsku. Seda peetakse ka lõikusepühkas, kuna sel ajal tavaliselt lõpeb viljalõikus. (www.iisrael.ee)
Lehtmajade püha peetakse sügisel seitse päeva, millest otseseks pühaks on kaks esimest ja kaks viimast päeva. Sel puhul püstitatakse kodus ja sünagoogi õues lehtmaju, meenutamaks Jumala kaitset iisraellaste kõrberännaku ajal, mil elati okstest onnides. Seda püha peetakse tänapäeval üksnes õigeusklikes peredes (Mauranen, lk 103).
“Elage lehtmajades seitse päeva, kõik Iisraelis sündinud elagu lehtmajades, et teie tulevased põlved teaksid, kuidas ma Iisreali lapsed laseksin elada lehtmajade, kui ma tõin nad ära Egiptuse maalt. Mina olen Jehoova , teie Jumal!” Lehtmajade püha on kolmas palverännaku pühadest pärast paasapüha ja nädalatepüha. “Toora annab meile käsu elada lehtmajades seitse päeva, et mäletada, kuidas iisraellased elasid nendes neljakümne kõrbe rännakuaasta jooksul pärast Egiptusest väljarändamist.” Vastavalt juudi seadusele, peavad lehtmajad asetsema avatud taeva all ja katus peab olema kaetud lehtedega nii palju, et oleks võimalik näha tähti taevas. Juudi traditsiooni kohaselt tervitatakse Sukkoti seitsme päeva jooksul iga päev ühte külalist: Aabrahami, Iisakit, Jaakobit, Joosepit, Moosest, Aaronit ja Taavetit. Lehtmaja on rõõmsapäraselt kaunistatud puuviljadega, mis näitab õnnistust. Seal hulgas peab kindlasti olema neli taime: lulav ( palm ), hadass (mürt), arava (paju) ja etrog (sitruseline). Need neli vilja eriliiku iseloomustavad inimtüüpe, õpetavad meid hindama üksteist. Sitruselisel on nii lõhn kui maitse, s.t. õpetus ja teod. Palmiviljal on ainult maitse, ehk õpetus, kuid puuduvad teod, seevastu mürdil on jälle lõhn, mis iseloomustab tegusid , palju puuduvad mõlemad. Samuti on inimesed, osadel on õpetus ja teod, teistel ainult õpetus või teod, on ka neid kel pole kumbagi. Need neli komponenti on põimitud ühte, selleks et näidata, inimesed on pandud elama kokku ja meil tuleb arvestada üksteisega sellistena nagu igaüks meist on (www.iisrael.ee).
Uusaastapüha tähistatakse maailma loomise ja Iisraeli ajaloo alguse auks (Mauranen, lk 103) (ROSH HA SHANA – uus aasta) Eesti keeles tähendab see siiski aastapead. Sel päeval loodi Aadam – Esimene inimene. 2000. a. saabus juudi kalendri järgi aasta 5761, see tähendab, et Aadam loodi 5761 aastat tagasi. Kuna juutidel on kuu kalender, siis juudi uus aasta on liikuv püha. Pärimuse järgi on taevas suur raamat, kus on kirjas kõigi inimeste nimed. Jumal märgib kõigi nimede taha sellel päeval, mis teda eeloleval aastal ootab. Õnnitledes teineteist ütlevad juudid: Olgu teil kirja pandud ainult head. Sünagoogides puhutakse see päev sofaari. See on kõver jäärasarv. Selle tugevad helid kutsuvad kuulajaid võitlema kõige kurja vastu. Kodusel pidusöögil pakutakse õunu ja mett , et tuleks hea ja magus aasta (www.iisrael.ee).
Suur Lepituspäev (JOOM KIPPUR ), mille jooksul kehtib 24-tunnine paast. See on mõeldud eneseanalüüsi ja patukahetsusse süüvimiseks. Terve päev palutakse sünagoogis Jumala armu (Mauranen, lk 103). Suur lepituspäev on andeksandmise päev. See on kahetsuse ja meeleparanduse päev igaühele, nii üksikisikule kui ühiskonnale. Sellepärast peab igaüks suurel lepituspäeval meelt parandama ja oma patud üles tunnistama. Suur Lepituspäev on Iisreali rahva kõige suurem püha nädalase sabatiaja kõrval. Eri maades ja kultuurides on juudid pühi veetnud väga erinevalt, isegi ühiseid jooni on väga raske leida. Jumalateenistus sünagoogis on väga pidulik. Kuna lepituspäev on paastupäev, siis suure lepituspäeva eelõhtul on kombeks palju süüa (www.iisrael.ee).
TUBISHVAT – puude püha. Varakevadel peetav püha ei ole otseselt seotud usu ega ajalooga . See on puude austamise päev, mida nimetatakse ka “puude sünnipäevaks.” Eriti populaaresks sai see püha peale juutide tagasipöördumist Iisraeli (www.iisrael.ee).
HOLOKAUSTI PÄEV. Holokausti ohvrite mälestamise päev, kus tapeti Teise maailmasõja ajal üle 6 miljoni juudi. Seda tähistatakse päeval, mil algas 1943. aastal Varssavi juutide ülestõus ja hakati tühistama 1950-ndate aastate alguses. Jeruusalemmas on püstitatud Jad Vasem, muuseum ja mälestusmärk, mis on nende tapetud juutide mälestuseks (www.iisrael.ee).
MÄLESTUSPÄEV. Iisraeli iseseisvuspäeva eelne päev on Hukkunute Mälestuspäev. Sel ajal mälestatakse kõiki Iseseisvussõjas, samuti järgnevas neljas sõjas langenuid. Püha, mida hakati tähistama alles pärast Iisraeli taasiseseisvumist. See on kurbuse ja tõsiduse päev, avalikud kohad on kinni ja meenutatakse neid, keda pole enam (www.iisrael.ee).
ISESEISVUSPÄEV. Iseseisvuspäev on rõõmupüha. 15. mail 1948 lõppes Briti mandaat ja rahvusvaheline üldsus aktsepteeris Juudi riigi ja Araablaste riigi loomust sellel territooriumil, mida nim. Palestriinaks. Mittenõustudes Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni otsusega ründasid seitse moslemimaad koheselt Iisraeli ja algas Iseseisvussõda, kus hukkus umbes 8000 juuti. Sõda võideti ja äsja välja kuulutatud riik jäi püsima. Iseseisvuspüha ajal korraldatakse kontserte ja avalikke üritusi. Juutide kodus peetavad pühad on poisslapse ümberlõikamine kaheksa päeva vanuselt ning nimepanek, konfirmatsioon 13-ndal eluaastel, mil poisist saab usulises mõttes täisealine “seaduse poeg” ning samuti pulmad (Mauranen, lk 102). Ümberlõikamine, brit mila, on suur püha, on ju see Jumala ja Iisraeli vahelise lepingu sümbol. Tütarlapse sünni puhul muidugi ei vajata ümberlõikamist, kuid üha üldisemalt peetakse tütre auks pidu, mida nimetatakse brita ’ks. Idamaise kombe kohaselt nõtkusid lauad taldrikute all, mis täidetud hõrgutiste ja hapnemata leibadega. Kelnerid kandsid üha juurde sööki ja jooki ning meeleolu oli rõõmus ja sundimatu. Taustmuusika asemel tuli lavale orkester , kes mängis traditsioonilist juudi tantsumuusikat. Pärast tantsu võeti aega palvetamiseks. Kümmekond meest laulsid perekonnale õnnistuslaule (www.iisrael.ee).

Juutide iidsed ja kaasaegsed matmiskombed

Piibliaegadel pandi surnu matmiskambrisse, mis suleti raske kiviga, et kaitsta seda metsloomade eest. Aiahauas on kivi soon selgesti näha, kuigi kivi ennast seal enam ei ole. Eesruum , kus hoiti surnukirste, sarnanes teiste ruumidega.
Juudi seaduste järgi mähiti surnu surilinasse ja maeti samal päeval, kui ta suri, enne kui lagunemisprotsess algas. Vanas Iisraelis jäeti laip suletud koopasse , kuna see ära lagunes . Pärast seda viidi jäänused ära ja pandi surnukirstu, see on lubjakivist kaanega kast, mis on umbes 32 tolli pikk, 12 tolli lai ja 16 tolli kõrge. Praegu mähitakse Iisraelis lahkunu surilinasse või palverätikusse ja maetakse ilma kirstuta (www.iisrael.ee).
Kuni püsib juudi õpetus, seadus, traditsioon ja haridus , niikaua püsib ka juudi rahvas. Aga rahvast, kel pole ühist aadet, usku ja soovi oma aadetest pidada, ei suuda koos hoida ka Jumal (Saks, lk 6).