Jätkusuutlik areng (0)

Jätkusuutlik areng
Referaat
Juhendaja :
Tartu 2016

Sisukord

Mis tähendab jätkusuutlik areng? 3
Mida hõlmab endas säästev areng? 4
Jätkusuutlik areng maailmas 6
Tähtsamad rahvusvahelised kokkulepped 8
Jätkusuutlik areng Eestis 10
Säästev Eesti 21 12
Kasutatud kirjandus 14

Mis tähendab jätkusuutlik areng?

Jätkusuutlikkuse kontseptsioonile pandi alus juba 1960 -1970-ndatel aastatel, kui otsiti võimalusi ökoloogiliste probleemide lahendamiseks ning selle kaudu kvaliteetse looduskeskkonna säilitamiseks ka tulevastele põlvedele. Põlvkondadevahelise vastutuse probleem ei puuduta ainult ökoloogiat, vaid sisuliselt kõiki eluvaldkondi. Jätkusuutlikus arengus tuleb otsida tasakaalu majanduse, sotsiaalsfääri, looduskeskkonna ja muude eluvaldkondade vahel ning võimalusi, et täisväärtuslikku ühiskonnaelu jätkuks ka tulevastele põlvedele. Jätkusuutlikkust iseloomustavad neli mõõdet :

• sotsiaalne,
  
• majanduslik,
  
• ökoloogiline;
  
• institutsionaalne .
  

Jätkusuutlikkuse määratlemisel on väljapakutud tugeva ja nõrga jätkusuutlikkuse kontseptsioon .
Tugeva ehk ökoloogilise jätkusuutliku kriteeriumi täitmiseks on vaja tagada iga üksiku kapitali (looduskapitali ja inimese loodud kapitalide) samas koguses jätkumine tulevastele põlvedele.
Nõrga ehk majandusliku kriteeriumi pooldajad peavad oluliseks üksnes kapitalide koguhulga samaks jäämist inimese kohta, s.t loodusvarasid võib vähendada, kui inimese loodud kapital selle võrra kasvab.
Jätkusuutlikkus taotleb tasakaalu inimesi rahuldava elukeskkonna ja majanduse arengu vahel. Jätkusuutlikkus eeldab üldsuse osalemist, säästvale arengule orienteeritud majandushoobade, nt. ökomaksureformi rakendamist ning vajalike hoiakute, eeskätt keskkonnahoidliku nõudlus - ja tarbimiskultuuri kujundamist.
(Peedel 2016 )
Teisisõnu, riik on jätkusuutlik, kui inimeste elujärg paraneb , meil on turvaline ja puhas elukeskkond ning majanduse konkurentsivõime suurendamiseks kasutatakse loodusvarasid mõistlikult. (Keskkonnaministeerium 2016)

Mida hõlmab endas säästev areng?

Säästev areng on jätkuvalt maailma, Euroopa Liidu, Läänemere piirkonna ning Eesti poliitikate üks prioriteete. Säästev areng on EL asutamislepingus sätestatud Euroopa Liidu üldine eesmärk, mis hõlmab kõiki liidu poliitikavaldkondi ja meetmeid.
Jätkusuutlikul arengul on mitmeid määratlusi.
Jätkusuutlik areng ehk säästev areng ehk säästev arendamine on kontseptsioon, mida tavaliselt määratletakse kui " arengutee , mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve."
Säästev areng (jätkusuutlik areng, säästev arendamine) on sihipäraselt suunatud areng, mis tagab inimeste elukvaliteedi paranemise kooskõlas loodusvarade olemi ja keskkonna taluvusvõimega ning looduse mitmekesisust säilitades.
Enamasti tunnistatakse mõiste esmakasutajaks Brundtlandi komisjoni oma 1987. aasta aruandega "Meie ühine tulevik" ("Our Common Future"). Leidub siiski ka viiteid , et esmakordselt kasutas seda mõistet hoopis briti keskkonnategelane Barbara Ward juba 1968. aastal.
Maailmapanga pragmaatilisem määratlus lähtub rahvusliku rikkuse kontseptsioonist: ühiskonna areng on jätkusuutlik siis, kui erinevate kapitalivormide — toodetud kapitali, inimkapitali ja looduskapitali — poolt loodud rikkus ajas ei vähene.Viimastel aegadel ongi jätkusuutliku arengu käsitlustele lisandunud sotsiaalne mõõde, milles seatakse kesksele kohale indiviid, märkides, et igal inimesel on õigus tervislikule ja täisväärtuslikule elule.
Tänaseks on jätkusuutliku arengu määratlemiseks antud väidetavalt üle saja erineva definitsiooni, kuhu kuuluvad muuhulgas ka nn inimkeskse ja tasakaalukeskse jätkusuutliku arengu määratlused.
Inimkeskne jätkusuutliku arengu määratlus: jätkusuutlik areng on sihipäraselt suunatud areng, mis tagab inimeste elukvaliteedi paranemise kooskõlas ökosüsteemide taluvusvõimega, taotleb tasakaalu sotsiaalsfääri, majanduse ja keskkonna vahel ning täisväärtusliku ühiskonnaelu pikaajalist jätkumist praegusele ja tulevastele põlvedele.
Jätkusuutliku arengu kui sotsiaalse ideaali teostumine eeldab avalikkuse osalemist, sidusat juhtimiskorraldust, täiustuvat seadusandlust, säästvale arengule suunatud majandushoobade rakendamist ning keskkonnateadliku tarbimiskultuuri kujundamist.
Tasakaalukeskse jätkusuutliku arengu määratlus rõhutab inimese vajaduste rahuldamise kõrval ka keskkonna omi. Eetilise suhtumise alus laieneb inimeselt elukeskkonnale, kõigile elus- ja elututele olenditele ning ökosüsteemidele, lõppkokkuvõttes planeedile Maa tervikuna . (Peedel 2016)

Jätkusuutlik areng maailmas

Maailma Säästva Arengu Komisjoni määratluse kohaselt on ühiskonna areng jätkusuutlik, kui see rahuldab inimkonna praeguseid vajadusi, kahjustamata seejuures tulevaste põlvede väljavaateid. Riigi areng on jätkusuutlik, kui ühiskonna kogu heaolu ja rikkus ajas ei vähene, vaid püsib muutumatuna või suureneb. Sisemajanduse koduprodukt (SKP) baseerub suures osas teenuste ja toodete tarbimisest tekkival rahalisel käibel ning ei erista, kas seeläbi ühiskonna heaolu suureneb või väheneb.
Maailmapank on ühiskonna tasakaalustatud ja jätkusuutliku arengu mõõtmisel aluseks võtnud rahvusliku rikkuse kontseptsiooni , kus hindamisel arvestatakse lisaks toodetud kapitalile ka inim- ja looduskapitaliga. Heaolu ja rahvusliku rikkuse muutuse hindamiseks ajas on Maailmapank võtnud kasutusele jätkusuutlik säästmismäära indikaatori, mis näitab:
mille tulemusena või mille arvel majanduskasv toimib, s.t kuidas rahastatakse riigi arenguprotsessi ja
milline on majanduskasvu alternatiivkulu (keskkonna saastamine , muutused inimressurssides).
Rahvusliku rikkuse kontseptsioon ja jätkusuutlik säästmismäär ning seda mõjutavad tegurid võimaldavad luua loogilise ja süsteemse raamistiku erinevate valdkonande vaheliste seoste ning ühiskonna juhtimisprotsessis ja poliitikate kujundamisel tehtavate kompromisside hindamiseks. Samuti võimaldab rahvusliku rikkuse kontseptsiooni hinnata erinevate kapitalide osatähtsust riigi rikkuse suurendamisel ja jätkusuutlikkuse tagamisel , mis loob aluse eesmärgipärasema maksu-ja eelarvepoliitika kujundamiseks.
Aastaks 2020 vajab maailm efektiivset süsteemi jätkusuutliku arengu tagamiseks. Selleks on Columbia ülikooli juures tegutseva Maa instituudi (The Earth Institute) direktori Jeffrey Sachsi sõnul vaja olulisi edasiminekuid vähemalt neljas valdkonnas.
Esiteks peavad poliitikud hakkama arvestama tehniliste võimalustega. Kopenhaageni kliimakõnelused olid taaskord tüüpiline näide sellest, kuidas keskendutakse kauplemisele ning juriidilistele nüanssidele, kuid keegi ei oska öelda, mil viisil peaks kokkulepitust kinnipidamine tegelikult teoks saama. Ning seejärel tuleb mitme aasta pärast taaskord nentida, et kokkulepitud numbritest kinni pidada ei suudetud, sest konkreetset kava kokkuleppe taga ei olnudki.
Kopenhaageni kohtumise järel peaks ÜRO keskenduma ekspertidest koosneva nõuandva kogu loomisele, mis annaks suurtele rahvusvahelistele keskkonnalepetele reaalsusega arvestava teedekaardi, mis võimaldaks aru saada, kas ja mil viisil on kokkulepitu reaalselt teostatav.
Teiseks tuleb avalikke ja erainvesteeringuid uutesse tehnoloogiatesse juhtida senisest koordineeritumalt. Pea kõigi keskkonnaprobleemide ületamine nõuab tehnoloogilist innovatsiooni. Eesmärgi saavutamine nõuab tõsist pingutamist nii riikidelt kui ka ettevõtjailt. Avalik sektor vastutab eelkõige monitoorimise, regulatsiooni, ohutuse ja avalikkuse teavitamise eest. Erasektori ülesandeks on aga luua uusi tehnoloogilisi lahendusi, mistõttu peaks suurem osa teadus- ja arendustööle kuluvast rahast tulema just neilt . Riik ja ettevõtjad peavad oma tööd senisest enam koordineerima, et saavutada koos paremaid tulemusi.
Kolmandaks tuleb iga hinna eest üritada piirata suurkorporatsioonide võimalusi lobitööks – see on üks suuremaid jätkusuutliku arengu ees seisvaid takistusi. Näiteks Ameerika Ühendriikides on suurkorporatsioonide lobi väga võimas ning sageli katastroofiliste tagajärgedega. Ka viimaste aastate jooksul kogu maailma räsinud majanduskriisi võib osaliselt suurpankade lobitöö arvele kirjutada, kes said poliitikutelt vaikiva nõusoleku headel aegadel jätkusuutmatute skeemide abil raha teenida. Samasuguse näite võib tuua ka energiasektorist, mille survel on mitmed globaalse soojenemise vastased plaanid edasi lükkunud.
Lahendus on mõnevõrra vastuoluline, sest tähendab poliitikute ja nende erakondade senisest suuremas mahus rahastamist riigieelarvest, kuid ilmselt on see kõige efektiivsem viis suurfirmade lobitöö mõju vähendamiseks.
Neljandaks peavad rikkad riigid tagama, et vahendid jätkusuutliku arengu tagamiseks jõuaks ka vaesemate riikideni. Ainult bioloogilise mitmekesisuse, maakasutuse ja kliima alane jutluse pidamine siin ei aita. Rikkad riigid on tavaliselt küll heldelt oma abi lubanud, kuid kohale on sellest jõudnud märksa vähem. ( Sepp 2010)

Tähtsamad rahvusvahelised kokkulepped

Üheks tähtsamaks on Ramsari (1971) konventsioon – veelinnuelupaikadena rahvusvaheliselt tähtsate märgalade kaitse konventsioon on rahvusvaheline leping, mille eesmärgiks on märgaladesäilitamine ja nende jätkusuutlik kasutamine. Lepinguga tunnistatakse märgalade ökoloogilist tähtsust ja püütakse piirata nende kadu.
Konventsiooni täielik pealkiri on Rahvusvahelise tähtsusega märgalade, eriti veelindude elupaikade konventsioon. Konventsioon sõlmiti Ramsaris Iraanis 2. veebruaril 1971ning see jõustus 21. detsembril 1975. Konventsiooni teksti muudeti Pariisi protokolliga 3. detsembril 1982 ja konventsiooni osapoolte erakorralisel konverentsil 28. mail 1987. Eesti suhtes jõustus konventsioon 29. juulil 1994.
Teiseks Berni (1979) konventsioon- ehk Euroopa eluslooduse ja selle looduslike elupaikade/kasvukohtade kaitse konventsioon (inglise Bern Convention või Convention on the Conservation of European Wildlife and Natural Habitats ) on 1979. aastal sõlmitud ja 1. juunist 1982 jõustunud rahvusvaheline looduskaitse alane kokkulepe.
Eesti liitus Berni konventsiooniga aastal 1992.
Kolmandaks CITES ehk Washingtoni (1973) konventsioon- 'Loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kauplemise konventsioon') on rahvusvaheline valitsustevaheline leping, mis reguleerib ülemaailmse kaubitsemise tagajärjel ohtu sattunud liikide riikidevahelist importi ja eksporti. CITESi poolt määratud liike (nn CITESi liigid) on umbes 33 000.
Eestis reguleerib CITES-i konventsiooni täitmist Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakond ja vastavat järelevalvet teeb Keskkonnainspektsiooni looduskaitse osakond.
Konventsiooni lisades on välja toodud kolm kategooriat:
I kategooria: siia kuuluvad otseses väljasuremisohus liigid, kelle eksisteerimist ülemaailmne kaubandus otseselt või kaudselt (nahk, luud ) mõjutab.
Ühtekokku kuulub siia umbes 800 liiki. Eestis kuuluvad siia merikotkas , rabapistrik, atlandi tuur ja euroopa saarmas .
II kategooria: siia kuuluvad liigid, mis pole otseses väljasuremisohus, kuid kes võivad selleks kontrollimatu kaubitsemise käigus saada.
Siia kuulub umbes 32 500 liiki. Eestis kuuluvad siia näiteks hunt, must-toonekurg, sookurg , apteegikaan ja orhideed.
III kategooria: siia kuuluvate liikide kauplemise kvoodid sätestab konkreetne riik ise.
Siia kuulub umbes 170 liiki. Eestis pole sellesse kategooriasse kantud ühtki liiki.
Neljandaks Rio de Janeiro (1992) - ÜRO 1992. aasta keskkonna- ja arengukonverents, kus võeti vastu bioloogilise mitmekesisuse kaitse konventsioon, kujutas endast bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel ja looduskaitses suurt edasiminekut. (Euroopa Parlament 2016)
Viiendaks Bonni konventsiooniga seotud lepped- Rändeluviisiga loomade kaitse leping, mis jõustus 1983. aastal. 1989. aastaks oli sellega ühinenud 29 riiki. Eesmärgiks on kaitsta nende metsloomade populatsioone, kes liiguvad ühest riigist teise.
Viimaseks konventsioon Helcom – Helsingi komisjon ehk Läänemere merekeskkonna kaitse komisjon korraldab rahvusvahelist koostööd Läänemere keskkonnakaitse konventsiooni alusel Läänemere merekeskkonna kaitseks. Konventsiooni eesmärk on kaitsta Läänemere piirkonna merekeskkonda kõikide reostusallikate eest. Koostöö toimub Taani, Rootsi, Soome, Saksamaa, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Venemaa ja Euroopa Liidu vahel.

Jätkusuutlik areng Eestis

Eesti säästva arengu põhimõtted on paika pandud säästva arengu riikliku strateegiaga „Säästev Eesti 21“. Strateegia alused tulenevad säästva arengu seadusest, mille Riigikogu võttis vastu 1995. aastal. Seadus näeb ette looduskeskkonna ja loodusvarade säästliku kasutamise alused. Riiklik strateegia „Säästev Eesti 21“ valmis Keskkonnaministeeriumi koordineerimisel 2005. aastal. Selle näol on tegemist Eesti riigi ja ühiskonna arendamise strateegiaga 2030. aastani. Strateegia valmis ekspertide ja huvigruppide tihedas koostöös. Strateegia heakskiitmisele eelnes põhjalik avalik arutelu.
Strateegia eesmärk on ühendada globaalsest konkurentsist tulenevad edunõuded säästva arengu põhimõtete ja Eesti traditsiooniliste väärtuste säilitamisega. Riiklik strateegia „Säästev Eesti 21” pakub välja eesmärgid ja tegevussuunad, mis aitavad kaasa Eesti jätkusuutlikule arengule.( Riigikantselei .ee 2016)
Vabariigi Valitsus asutas Eesti säästva arengu komisjon 1996. aastal. Valitsuse korraldusega moodustati asjatundjate komisjon riigi pikaajalise säästva arengu üksikküsimuste läbitöötamiseks. 2009. aastal muudeti säästva arengu komisjoni liikmeskonda, nimetati komisjoni liikmed kuni 2013. aastani ja täpsustati komisjoni ülesandeid. 2013. aastal muutis valitsus komisjoni moodustamise korraldust ning nimetas komisjoni liikmed järgmiseks neljaks aastaks.
Eesti säästva arengu eesmärgid aastani 2030 on kokku lepitud strateegias Säästev Eesti 21 ja nendeks on: Eesti kultuuriruumi elujõulisus; inimese heaolu kasv; sotsiaalselt sidus ühiskond; ökoloogiline tasakaal.
Keskkonnavaldkonna pikaajalist arendamist suunab strateegias “ökoloogilise tasakaalu ” eesmärk, mis jaguneb:

• loodusvarade kasutamine viisil ja mahus, mis kindlustab ökoloogilise tasakaalu;
  
• saastumise vähendamine;
  
• loodusliku mitmekesisuse ja looduslike alade säilitamine.
  

Eesti keskkonnastrateegias ning valdkondade (näitekst jäätmed, mets jt) arengukavades on kirjas keskkonnaeesmärkide täitmise tegevused ja ajakavad.
Keskkonnakorralduse vahenditega lõimitakse keskkonnateemad igapäevaselt teistesse poliitikatesse ning keskkonnaharidus   annab igas vanuses inimestele täiendavaid teadmisi, mis aitavad kujundada keskkonnasõbralikke käitumis- ja tarbimisharjumusi.
Eesti 2020 strateegia seob erinevate valdkondade tegevused majanduse konkurentsivõime võtmes. Lähiajal keskendub riik tootlikkuse ja tööhõive teemadele ning konkreetsed tegevused määratletakse erinevate ministeeriumite arengukavades. (Envir.ee 2016)

Säästev Eesti 21

Säästev Eesti 21 (SE21) on arengustrateegia , mille koostamise aluseks oli Vabariigi Valitsuse 24.07.2001 protokollilise otsusega nr. 33 kinnitatud ja hankelepingus Nr 2-11-13/146 esitatud lähteülesanne. Lähteülesande kohaselt on SE21 Eesti riigi ja ühiskonna arendamise strateegia aastani 2030, sihiga ühendada globaalsest konkurentsist tulenevad edukusenõuded säästva arengu põhimõ- tete ja Eesti traditsiooniliste väärtuste säilitamisega. Eesti säästva arengu eesmärgid aastani 2030 on kokku lepitud strateegias Säästev Eesti 21 ja nendeks on: Eesti kultuuriruumi elujõulisus; inimese heaolu kasv; sotsiaalselt sidus ühiskond; ökoloogiline tasakaal.
Keskkonnavaldkonna pikaajalist arendamist suunab strateegias “ökoloogilise tasakaalu ” eesmärk, mis jaguneb:

• loodusvarade kasutamine viisil ja mahus, mis kindlustab ökoloogilise tasakaalu;
  
• saastumise vähendamine;
  
• loodusliku mitmekesisuse ja looduslike alade säilitamine. (Keskkonnaministeerium 2016)
  

Vastavalt lähteülesandele ei ole SE21 akadeemiline uuring, vaid eesmärkide ja tegevussuundade väljapakkumine, mis võiksid olla aluseks ühiskondlikule kokkuleppele Eesti jätkusuutliku arengu osas. Tegu on kogu ühiskonnaelu haarava arengukavaga, mitte üksnes ökoloogilistele küsimustele suunatud strateegiaga. Lähteülesande kohaselt on SE21 ühiskonna tervikkäsitlus, mis ei süüvi ühegi kitsama eluala spetsiifilistesse probleemidesse, vaid määratleb Eesti kui terviku liikumise suhteliselt üldistel skaaladel, nagu: individualism -solidaarsus, mobiilsus -püsivus, avatussuletus, innovaatilisus -traditionaalsus jne. SE21 selge fookus on Eesti jätkusuutlikkus, strateegia põhiülesanne on vastata küsimusele – mida tuleks teha tagamaks Eesti ühiskonna ja riigi edukas toimimine ka pikemas perspektiivis? Strateegia mõtteks on pakkuda teid ja lahendusi erinevate subjektide kooskõlastatud tegevuseks Eesti jätkusuutlikkuse tagamisel. Kuna SE21 lähtub pikemast (30 aastat) ajahorisondist, ei saa ta olla vaid tänaste mureküsimuste- keskne , strateegia oluliseks sihiks on kujundada ühiskonnas selliseid võimeid ja mehhanisme , mis tagaksid Eesti jätkumise ja edu ka uutes ja ootamatutes oludes. Arvestades paratamatult muutuvat keskkonda, ei ole SE21 kavandatud nn valmisproduktina, dokumendina, mis peale vastuvõtmist saab ühemõtteliseks tegevusjuhiseks. SE21 on kavandatud tagasisidestatud ja perioodiliselt iseennast korrigeeriva ühiskondliku protsessina, omamoodi ühiskonna enesejuhtimise mehhanismina. SE21 tuumaks on (ühiselt väärtustatud) arengueesmärgid, mille realiseerimisse on oodatud panustama väga erinevad subjektid ning mille saavutamiseks kasutatakse eri allikatest pärit ressursse. (Keskkonnaministeerium 2005)
Esimene samm Eesti jätkusuutliku arengustrateegia kujundamisel on olulisemate eelduste ja kontekstifaktorite väljatoomine, millest meie lähikümnendite areng sõltub
1. Globaliseerumisprotsesside jätkumine ja süvenemine
2. Lokaalne identiteet väärtustub
3. Rahvastikupilt diferentseerub, individualiseerumine süveneb.
4. Tarbimisühiskonna jätkumine, heaoluühiskonna mudeli leviala laienemine.
5. Erinevuste suurenemine, süvenev polariseerumine .
6. Kiirenev tehnologiseerumine.
7. Tugevnev surve tasakaalustada tarbimisühiskonna varjukülgi.
8. Valupunktide ideoloogia.
9. Strateegiliste kavandajate eelised.

Kasutatud kirjandus

1. Euroopa Parlament (2015) Bioloogiline mitmekesisus , loodus ja pinnas.
http://www.europarl.europa.eu/atyourservice/et/displayFtu.html?ftuId=FTU_5.4.3.html [10.04.2016]
2. Keskkonnaministeerium (2016) Säästev areng. http://www.envir.ee/et/saastev-areng [11.04.2016]
3. Keskkonnaministeerium (2005) Säästev Eesti 21. http://www.envir.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/se21_est_web.pdf [13.04.2016]
4. Miksike (2016) Bonni konventsioon. http://miksike.ee/docs/elehed/9klass/keskkond/9-7-1-1.ht m [11.04.2016]
5. Natura 2000 (2016) Ramsari konventsioon http://www.natura2000.envir.ee/?nodeid=43&lang=et [20.04.2016]
6. Peedel, M. (2011). Jätkusuutlik arengutegevus. http://cmsimple.e-uni.ee/arendamine/?S%E4%E4stev%26nbsp%3Behk_j%E4tkusuutlik_areng [21.04.2016]
7. Peedel, M. (2011). Jätkusuutlik arengutegevus. http://cmsimple.e-uni.ee/arendamine/?J%E4tkusuutlikkuse_m%F5iste_ja_rakendamine [10.04.2016]
8. Praxis (2016) Eesti arengu aternatiivne hindamine. http://www.praxis.ee/tood/eesti-arengu-alternatiivne-hindamine-jatkusuutlikkuse-naitajad/ [22.04.2016]
9. Randla,T. Ramsari leping ja Eesti (2016). http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9703/ramsar.html [13.04.2014]
10. Sepp, S.(2010). Visioonid aastaks 2020: jätkusuutliku arengu globaalne juhtimine. Novaator 20.01
11.Wikipedia (2016) Berni konvensioon. https://et.wikipedia.org/wiki/Berni_konventsioon [22.04.2016]
12.Wikipedia (2014) Cites. https://et.wikipedia.org/wiki/CITES [22.04.2016]
13. Wikipedia (2016) Helcom. https://et.wikipedia.org/wiki/HELCOM [22.04.2016]