Jätkusuutlik areng – mis see on? (0)

Jätkusuutlik areng – mis see on?
Säästev areng (ka jätkusuutlik või kestlik areng) on sotsiaal-, majandus- ja 
keskkonnavaldkonna sidus ning kooskõlaline arendamine, mis tagab inimestele kõrge 
elukvaliteedi ,  turvalise  ning puhta elukeskkonna täna ja tulevikus. (Säästev areng. 
Keskkonnaministeerium .)
Jätkusuutlikkuse all peetakse silmas „arengut, mis vastab käesoleva ajahetke nõuetele ega 
pidurda järgmise põlvkonna toodete vastavuses olemist tulevikus esitatavatele nõuetele”. See 
on meie juhtmõte kõikides meie jätkusuutlikes tegevusvaldkondades.  (Brundtlandti aruanne 
„Our common future” 1987a )
Jätkusuutlikkust vaadeldakse:
Rahvastiku
Tööjõu
Vananemise
Materiaalse heaolu
Elujõulisuse                       kaudu.
Jätkusuutlik areng maailmas
Säästev areng on jätkuvalt maailma, Euroopa Liidu, Läänemere piirkonna ning Eesti 
poliitikate üks prioriteete.
Ülemaailmset säästva arengu alast tegevust juhib alates 1992. Aastast Ühinenud Rahvaste 
Organisatsioon (ÜRO) - säästva arengu  komisjon .Komisjoni töökord näeb teemade kaupa ette 
kaheaastased tegevustsüklid ning iga-aastased istungid, kus analüüsitakse Agenda 21-s ja 
Johannesburgi tegevuskavas seatud eesmärkide elluviimise seisu ja määratletakse uued 
poliitilised suunad nii ülemaailmsel, regionaalsel kui  riiklikul  tasandil.
1992. aastal ÜRO keskkonna ja arengu maailmakonverentsil Rio de Janeiros (Rio 
konverents ) heakskiidetud 21.sajandi globaalses säästva arengu tegevuskavas aastani 2030 
Agenda 21 määratleti ülemaailmsed sotsiaal-, majandus- ja keskkonnavaldkonna sidusa 
arendamise eesmärgid. 1997. aasta ÜRO peaassamblee eriistungil New  Yorgis  tehti 
kokkuvõtteid viie aasta tegevuse tulemustest ning uuendati eesmärke. 
2002. aastal toimus Johannesburgis ÜRO säästva arengu maailmakonverents, kus riikide ja 
regioonide esitatud tegevusaruannete alusel võeti kokku kümne aasta jooksul säästva arengu 
vallas saavutatu ning määratleti edasised tegevused. Keskenduti reaalselt rakendatavate 
tegevuskavade ja koostööprogrammide ellukutsumisele ning kinnitati, et Agenda 21 seatud 
eesmärgid on jätkuvalt riikide poliitikakujundamise aluseks. 
Johannesburgi tippkohtumine seostati nii Maailma Kaubandusorganisatsiooni Doha protsessi 
kui Monterrey arengu rahastamise konverentsi tulemustega. Johannesburgi 
maailmakonverentsilt oodati konkreetseid juhiseid, kuidas saavutada Dohas ja Monterreys 
tehtud otsuste ning ÜRO Peaassamblee 2000 aasta  istungil  kokku lepitud ÜRO Millenniumi 
deklaratsioonis seatud eesmärkide ( Millennium  Development  Goals ) täitmine keskkonda 
säästval viisil. Peatähelepanu nende eesmärkide saavutamisel suunati globaalsele 
partnerlusele ja 1992. aastal Rio de Janeiros heakskiidetud Agenda 21 efektiivsemale 
rakendamisele. (Säästev areng – Maailm. Keskkonnaministeerium)
Tähtsamad rahvusvahelised kokkulepped
Tähtsamad rahvusvahelised kokkulepped:
Helsingi 1992. a. Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse  konventsioon
Londoni 1973/1978. a.  Konventsioon  merereostuste vältimiseks laevadelt
Brüsseli   1969.   a.   Konventsioon   tsiviilvastutusest   naftareostustest   põhjustatud   kahjustuste 
korral
Brüsseli    1971 .   a.   Konventsioon   naftareostusest   põhjustatud   kahjustuste   kompenseerimise 
fondi asutamisest
Helsingi   1992.   a.   Konventsioon   rahvusvaheliste   järvede   ning   piirveekogude   kaitsest   ja 
kasutamisest
Gdanski 1973. a. Konventsioon kalapüügist ja eluressursside säilitamisest Läänemeres ja 
Beldis
Ottawa    1978.   a.   Konventsioon   tulevasest   mitmepoolsest   koostööst   valdkonnas   Atlandi 
ookeani loodeosas
Baseli  1989. a. Konventsioon ohtlikest jäätmetest ja nende kõrvaldamisest
Ramsari 1971. a. Konventsioon rahvusvahelistest märgaladest, eriti veelindude elupaikadena
Washington   1973.   a.   Konventsioon   ohustatud    metsiku    looduse   taime-   ja   loomaliikidega 
rahvusvahelisest kaubandusest
Rio de  Janeiro 1992. a. Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon
Berni 1979. a. Konventsioon Euroopa  floora  ja  fauna  ning nende elupaikade kaitsest
New  Yorgi  1992. a. ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon
Viini 1985.a. konventsioon osoonikihi kaitsest ja Montreali 1987. a. Protokolli osoonikihti 
lõhkuvatest ainetest
Viini 1963. a. Konventsioon tsiviilvastutusest tuumakahjustuste eest
(Riigi  Teataja ) 
Eesti jätkusuutlik areng
Eestis lähtutakse jätkusuutliku arengu määratlemisel säästva arengu strateegia „Säästev Eesti 
21“ (SE21, 2005) neljast arengueesmärgist ja säästva arengu rakendusvaldkondadest. Eesti 
jätkusuutlikkuse kriteeriumiks on tasakaalustatud ja mõõdetav liikumine nelja omavahel 
seotud arengueesmärgi suunal: saavutada inimeste heaolu kasv ja suurendada sotsiaalset 
sidusust nii, et säiliks Eesti kultuuriruumi elujõud ja ökoloogiline tasakaal. Nende 
arengueesmärkide saavutamiseks ja ka saavutatu mõõtmiseks on Riigikantselei  (kes 
koordineerib säästva arengu strateegia rakendamist Eestis) määratlenud Eesti jaoks olulised 
fookusteemad: majanduslik jõukus, innovatsioon ühiskonnas, riigi rahanduse jätkusuutlikkus, 
majanduse jätkusuutlikkus, tööhõive,  haridus , elukvaliteet, võrdsed võimalused, hariduses 
osalemine, interneti levik, turvalisus, loodusressursside kasutamine, jätkusuutlik  energeetika , 
keskkonnasõbralik transport, keskkonnasaastamine, jäätmete teke ja jäätmete käitlus, liigiline 
mitmekesisus , eesti keele säilimine, kultuuris osalemine, eesti rahva säilimine.
Elukvaliteeti peegeldavate näitajate (oodatav eluiga,  tervena  elada jäänud aastad, HI-viiruse 
levik, vereringeelundite  haigustesse   suremus ), enamuse võrdsete võimaluste näitajate 
(sissetulekute ebavõrdsus, suhteline  vaesus , alaealiste vaesusrisk) ning turvalisuse näitajate 
(erinevatel välispõhjustel  hukkunud , iskikuvastased kuriteod, aga ka  enesetapud ) trendid on 
möödunud kümnendil  paranenud . Elukvaliteeti peegeldavate näitajate trendidest on olnud 
teatavate negatiivsete arengutega vaid suremus pahaloomulistesse kasvajatesse ja võrdsete 
võimaluste näitajatest ka tõrjutust peegeldav pikaajalise töötuse näitaja. Kõigi nende näitajate 
järgi on aga olukord Eestis siiski kehvem EL keskmisest. 
Haridusest väljalangemine on Eestis olnud madalam kui EL-s keskmiselt. Samuti vähemalt 
keskharidusega inimeste osatähtsus on Eestis kõrgem kui EL-s keskmiselt. Need trendid on 
olnud viimasel kümnendil ka positiivsel arenguteel. Kõrgtehnoloogilisele 
innovatsioonikesksele majandusele ülemineku seisukohalt ühe olulise eelduse täitmine oleks 
loodus- ja täppisteadustes ning tehnikaaladel kõrghariduse saanute osatähtsuse kasv. Eestis 
on see näitaja võrreldes kümnendi algusega tõusnud, aga alates 2007. aastast langev. EL 
riikide hulgas oleme selle näitaja osas keskmisest allpool.  ( Oras , K. 2012 – Eesti 
Statistikaameti internetiblogi)
1. Säästev areng. Keskkonnaministeerium.  http://www.envir.ee/2853 
   [12.11.2012]
2. Säästev areng. Maailm. Keskkonnaministeerium.  http://www.envir.ee/2849       
  [12.11.2012]
3. Oras, K. (2012) Eesti Statistikaameti internetiblogi 
http://statistikaamet.wordpress.com/2012/06/19/eesti-jatkusuutlikkus-rio20 -
konverentsi-valguses-kas-reaalne-edu-voi-madal-stardipositsioon/
[12.11.2012]