Referaat "Jätkusuutlik kontseptsioon: vaated ja areng" (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Matemaatika - ja Loodusteaduste Instituut
Loodusteaduste osakond
JÄTKUSUUTLIK KONTSEPTSIOON : VAATED JA ARENG
Referaat
Koostas: Meila Kamp
Tallinn 2013

SISUKOR

SISUKOR 2
SISSEJUHATUS 3
1.AJALUGU 4
2.JÄTKUSUUTLIKKUSE MÕISTE 6
2.1Tugev jätkusuutlikkuse kontseptsioon 6
2.2Nõrk jätkusuutlikkuse kontseptsioon 7
3.SÄÄSTLIK, JÄTKUSUUTLIK ÜHISKOND 8
4.„SÄÄSTEV EESTI 21“ 10
4.1Ökoloogilise tasakaalu otsingul — edu ja reaalsed probleemid  11
4.2Eesti looduse liigilise mitmekesisuse säilitamine läbi põllumajanduse 11
KOKKUVÕTE 12
KASUTATUD ALLIKAD 13
SISSEJUHATUS 3
1. AJALUGU 4
2. JÄTKUSUUTLIKKUSE MÕISTE 5
2.1 Tugev jätkusuutlikkuse kontseptsioon 5
2.2 Nõrk jätkusuutlikkuse kontseptsioon 6
3. SÄÄSTLIK, JÄTKUSUUTLIK ÜHISKOND 7
4. „SÄÄSTEV EESTI 21“ 9
4.1 Ökoloogilise tasakaalu otsingul — edu ja reaalsed probleemid 10
4.2 Eesti looduse liigilise mitmekesisuse säilitamine läbi põllumajanduse 10
KOKKUVÕTE 11
KASUTATUD ALLIKAD 12

SISSEJUHATUS

Tänapäeva maailmas on palju probleeme, mida maailma erinevas paigus püütakse lahendada erinevat moodi. Ühel pool on suureks probleemiks kliimasoojenemine, teises paigas aga inimese ja riigi ning ka inimeste omavahelised suhtled. Jätkusuutlikkuseks nimetataksegi just seda, mis hõlmab kõiki neid probleeme ning püüab leida nendele lahendusi. Minu referaadi eesmärgiks ongi lühidalt selgitada, mida tähendab jätkusuutlik kontseptsioon. Mida see endast kujutab ning miks on seda vaja. Analüüsida jätkusuutlikkuse vaateid nii ülemaailmselt kui ka meie väikeses Eesti mõõtmetes. Millised on meie riigi eeldused olla jätkusuutlik väikeriik ning kuidas peab käituma, et seda saavutada.

AJALUGU

Vanasti suhtusid inimesed maailma meie ümber väga pillavalt – ei hoolinud eriti ühiskonnas toimuvast ega ka mitte loodusest. Umbes 1960ndatel aastatel hakkas asi muutuma – inimesed leidsid , et tuleb hakata võitlema nende probleemide vastu. Näiteks tutvustati tehnoloogiat, mille abil puhastada korstendest ja heitveetorudest väljuvaid heitkoguseid (Jutvik & Liepina, 2008). Võeti kasutusele mõiste „jätkusuutlikkus“.
Esimese rahvusvahelise keskkonnakonverentsi korraldas ÜRO Stockholmis 1972. aastal. Konverentsil arutasid lääneriigid keskkonnaprobleeme. Arutelu tulemusena jõuti järeldusele, et neid probleeme peavad lahendama teadlased ja eksperdid ning rakendada tuleb vastavaid tehnoloogiaid. Leiti, et tavainimesed ei pea sellega tegelema. Inimesed aga ei aktsepteerinud seda seisukohta ning 1970ndatel liituti üha enam ja enam keskkonnakaitseorganisatsioonide ning survegruppidega. Tavainimesed muutusid üha aktiivsemateks ja nõudsid poliitikutelt tegutsemist (Jutvik & Liepina, 2008).
Säästva arengu tõeline kontseptsioon kerkis esile 1980ndatel, kuna siis hakati laiemalt mõistma, et majandusliku ja ühiskondliku progressi vahel peab valitsema tasakaal, ning nähti selle seost Maa ja loodusressursside haldamisega. Kontseptsioon sai laiemalt tuntuks tänu väljaandele "Our Common Future", mille andis välja Keskkonna ja Arengu Ülemaailmne Komisjon (World Commission on Environment and Development ) 1987. aastal. Selles väljaandes määratles komisjon säästvat arengut "arenguna, mis peab silmas olevikus esinevaid vajadusi, samas arvestades sellega, et ka tulevaste põlvkondade vajaduses saaksid täidetud". Teisiti öeldes, kuigi areng võib olla vajalik, et täita inimese vajadusi ja parandada nende elukvaliteeti, peab see toimuma sellisel viisil, et loodusliku keskkonna ressurssidest jätkuks nii praeguste kui ka tulevikus esinevate vajaduste täitmiseks. Säästva arengu kontseptsiooni on siiski eri kontekstides eri viisidel tõlgendatud ja mõistetud (Jutvik & Liepina, 2008).
Kakskümmend aastat pärast Stocholmi konverentsi juhtis ÜRO jälle tähelepanu keskkonnateemadele, seekord juba ülemaailmses mastaabis ning keskendudes 21. sajandile . ÜRO keskkonna- ja arengukonverents toimus 1992. aastal Rio de Janeiros. Konverentsil võeti vastu Agenda 21, kus on kirjas tegevusplaan, kuidas ülemaailmsed valitsusasutused, nõukogud ja ühiskondlikud grupid peaksid 21. sajandil tagama arengu keskkonda kahjustamata (Jutvik & Liepina, 2008).

JÄTKUSUUTLIKKUSE MÕISTE

Jätkusuutlikkuse mõiste kerkis esile seoses ühiskonna (eelkõige majanduse) ekstensiivsest arengust ja pillavast tarbimisest tulenevate ökoloogiliste probleemide teravnemisega, mis seab üha enam ohtu looduskeskkonna võime taluda inimtegevuse tulemusena tekkinud koormust (Reiljan, 2005).
Jätkusuutlikkus dünaamiline seisund, milleni viib jätkusuutlik ehk säästev areng. Kuigi jätkusuutlikkust kasutatakse tihti ka säästva arengu sünonüümina, on arvatud, et areng viitab paljuski kasvule, mis ei saa olla säästev, seetõttu eelistatakse kasutada sõna jätkusuutlikkus (Annist, Jüssi, Post, & Oja, 2000).
Jätkusuutlikkust iseloomustavad on neli mõõdet: sotsiaalne, majanduslik, ökoloogiline ja institutsionaalne jätkusuutlikkus (Annist, Jüssi, Post, & Oja, 2000).
Jätkusuutlikkuse mõistega tähistati algul ökoloogiliste koosluste võimalikult pikaajalist kestmisvõimet, nende säilitamist järgmistele põlvkondadele teadliku organiseeritud sihipärase ennetus- ja kaitsetegevuse abil. Ökoloogilised probleemid tingivad inimese ja looduse suhete ümberhindamisevajaduse, mille tulemusena kujundavat uut lähenemisviisi esitatakse jätkusuutlikkuse kontseptsioonina (Reiljan, 2005).
Jätkusuutlikku arengu kontseptsiooni üheks iseloomustvaks jooneks on universaalsus – multidistsiplinaarsus ja paljuhõlmavus. Rõhutatakse nii iga indiviidi kui ka globaalsete vajadustega arvestamise olulisust, eri dimensioonide (majanduslik, ökoloogiline, sotsiaalne, institutsionaalne jne) omavahelisi seoseid ning tulevaste põlvkondade õigust normaalsele elukeskkonnale ja arenguväljavaadetele (Timpmann, 2005). Seega on see palju üldisem, kui varem tõstatatud arenguteooriad , mis põhinesid üksikute probleemide lahendamisega.

Tugev jätkusuutlikkuse kontseptsioon

Tugeva jätkusuutlikkuse kontseptsiooni pooldajate kohaselt on ühiskonna areng jätkusuutlik, kui looduskapital (ressursside varud, ökosüsteemid jne) ja inimese poolt toodetud kapital (toodetud kaubad , infrastruktuur jne) on ajas püsivad, s.t ei vähene (Joonasson, 2006). Lühidalt öeldes on selle tugeva jätkusuutlikkuse kontseptsiooni eemärk tagada kapitali samas koguses jätkumine tulevastele põlvedele.

Nõrk jätkusuutlikkuse kontseptsioon

Keskkonnaökonomistid pooldavad nõrga jätkusuutlikkuse kontseptsiooni, mille kohaselt on areng jätkusuutlik, kui kogukapitali väärtus (toodetud inim- ja looduskapitali) ajas ei vähene. Nende peamiseks eelduseks on, et erinevad kapitali vormid on omavahel osaliselt asendatatvad (Joonasson, 2006). S.t loodusvarasid võib vähendada, kui inimese loodud kapital sama võrra kasvab.

SÄÄSTLIK, JÄTKUSUUTLIK ÜHISKOND

Ühiskonna korraldus on säästev, kui igasuguse tegevuse planeerimisel ja elluviimisel arvestatakse ühe inimpõlve jooksul süsteemselt ja tasakaalustatult inimest, tema materiaalseid ja vaimseid vajadusi, inimese (majandus)tegevust nende vajaduste rahuldamiseks ning keskkonda (oma piiride ja taluvusvõimega), kus inimene toimetab. Eetilise suhtumise alus laieneb inimeselt elukeskkonnale, kus eetilise arvestamise objektidena käsitletakse kõiki elus- ja elutuid olendeid ning ökosüsteeme, lõppkokkuvõttes planeeti Maa tervikuna . (Oja & Raukas, 1999)
Inimest puudutavaid eeldusi kirjeldan kolmest aspektist : inimese ja looduse suhe ( eetilised ), inimsuhted ja seadused (institutsionaalsed) ja inimarengu indeks (sotsiaalsed eeldused). (Oja, 2001)
Vaatamata määratluste paljususele ja väga erinevatele tingimustele erinevates piirkondades, võib välja tuua suhteliselt üldised ja enamjuhul kehtivad säästva arendamise põhimõtted (Oja, 2003):

• Kultuurilise mitmekesisuse väärtustamine;
  
• Inimeste põhivajaduste rahuldamine;
  
• Loodusliku mitmekesisuse väärtustamine;
  
• Keskkonnatasakaalude säilitamine - globaalsete ökosüsteemide kaitse (varade kasutamine nende taastumise piires (metsa võib raiuda ainult nii palju, kui juurde kasvab), looduse saastamise tase ei tohi ületada looduse isepuhastumisvõimet, dematerialiseerimine, decoupling, suletud tsüklid, saastaja maksab, jne);
  
• Põlvkondade vahelise tasakaalu väärtustamine (kui mingi tegevuse mõjud pika-ajalises plaanis pole selged, siis pigem hoiduda tundmatute mõjudega tegevustest seni, kuni mõjud on selgitatud );
  
• Põlvkonna sisene tasakaalu poole püüdlemine (erinevuste vähendamine Põhja ja Lõuna vahel, erinevuste vähendamine rikaste ja vaeste vahel, jne, inimeste kaasamine otsustamisse – millises linnas/külas tahaksid sina elada)
  
• Pika-ajaliste ja integreeritud strateegilise planeerimise meetodite pidev ja järjekindel kasutamine, mis on suunatud tulemuste saavutamisele (k.a. eelmise perioodi analüüs)
  
• .
  

Säästva arengu erinevad selgitusviisid: "Säästva arengu tool " kujutab endast lihtsat võrdpilti, mis aitab säästva arengu olemust mõista ja meeles pidada. Säästva arengu tool püsib neljal jalal ja kõik need neli jalga peavad toetama säästva arengu alast tegevust. Kui ühel jalal, nt "majanduslikul jalal" lasub liiga suur koormus, hakkab tool kõikuma ja on ebamugav. (Jutvik & Liepina, 2008). Ühesõnaga – see tool näitab, kui vajalik on luua tasakaal meid ümbritsevasse maailmasse.
Majanduslik jätkusuutlikkus tähendab, et kõik toimuvad protsessid ja projektid peavad andma parima võimaliku tulemuse ja selline areng peab olema kasulik mitmele põlvkonnale. Majanduslik efektiivsus tähendab heaolu olevikus ja võimalusi tulevikuks. Idee on selles, et areng määrab majanduslike saavutuste kvaliteedi, ressursside säästmise ja osaluse majandusarengus ning toodete ja teenuste tarbimise. Üks majanduslikule jätkusuutlikkusele iseloomulikke tunnuseid on ressursside kokkuhoid tootmises või taastuvressursside ja -tehnoloogiate valimine ning kasutamine. Nii välditakse loodusressursside degradeerumist ja samas rahvuslik tulu kasvab. (Jutvik & Liepina, 2008). Seega, mida parem on majanduslik jätkusuutlikkus, seda parema majandusliku elu tagame oma järeltulijatele.
Ühiskondlik jätkusuutlikkus tähendab seda, et areng peaks andma inimestele võimaluse oma elu rohkem juhtida ja kõigil ühiskonnagruppidel peaks olema võimalus otsuste tegemisel osaleda. See hõlmab ühiskonna kui terviku arengut, kõigi ühiskonnagruppide kaasamist otsuste tegemisse ja kõigi osalust säästvas arengus (Jutvik & Liepina, 2008).
Kultuuriline jätkusuutlikkus tähendab, et tuleb säilitada eri kultuurirühmade mitmekesisus ja tuleb hinnata nende pärandi ja traditsioonide väärtust. See eeldab, et kõikide arengute puhul arvestatakse inmeste väärtushinnanguid, et mitmesuguseid kultuurirühmi püütakse säilitada ja toetada ning et nende pärandi ja traditsioonide väärtust tunnustatakse täiel määral (Jutvik & Liepina, 2008). Kultuurilisus on just väga oluline väärtushinnangute tekkimisel ning eesmärkide püstitamisel.
Ökoloogiline jätkusuutlikkus tähendab, et ühiskond peab tunnistama, et teiste liikide püsimine ja heaolu ning looduslikud protsessid on talle fundamentaalse tähtsusega. Ökoloogilise jätkusuutlikkuse aluseks on üldise ökosüsteemimudeli mõistmine: kõik maakeral eksisteerivad süsteemid on omavahel seotud ja neid tuleb säilitada ja hoida ning Maad tuleb vaadelda kui isereguleerivat süsteemi, mille kõik komponendid on väärtuslikud (Jutvik & Liepina, 2008).

„SÄÄSTEV EESTI 21“

Säästev Eesti 21 (SE21) on arengustrateegia , mille koostamise aluseks oli Vabariigi Valitsuse 24. juuli 2001. a protokollilise otsusega nr 33 kinnitatud ja hankelepingus Nr 2-11-13/146 esitatud lähteülesanne. Lähteülesande kohaselt on SE21 Eesti riigi ja ühiskonna arendamise strateegia  2030. aastani, sihiga ühendada globaalsest konkurentsist tulenevad edukuse nõuded säästva arengu põhimõtete ja Eesti traditsiooniliste väärtuste säilitamisega. Vastavalt lähteülesandele ei ole SE21 akadeemiline uuring, vaid eesmärkide ja tegevussuundade väljapakkumine, mis võiksid olla aluseks ühiskondlikule kokkuleppele Eesti jätkusuutliku arengu osas. Tegu on kogu ühiskonnaelu haarava arengukavaga, mitte üksnes ökoloogilistele küsimustele suunatud strateegiaga. Lähteülesande kohaselt on SE21 ühiskonna tervikkäsitlus, mis ei süüvi ühegi kitsama eluala  spetsiifilistesse probleemidesse, vaid määratleb Eesti kui terviku liikumise suhteliselt üldistel skaaladel, nagu: individualism -solidaarsus, mobiilsus -püsivus, avatus -suletus,  innovaatilisus -traditsionaalsus jne (Riigikogu, 2005).
SE21 selge fookus on Eesti jätkusuutlikkus, strateegia põhiülesanne on vastata küsimusele – mida tuleks teha tagamaks Eesti ühiskonna ja riigi edukas toimimine ka pikemas perspektiivis? Strateegia mõtteks on pakkuda teid ja lahendusi erinevate subjektide kooskõlastatud tegevuseks Eesti jätkusuutlikkuse tagamisel . Kuna SE21 lähtub pikemast (30 aastat) ajahorisondist, ei saa ta olla vaid tänaste mureküsimuste keskne , strateegia oluliseks sihiks on kujundada ühiskonnas selliseid võimeid ja mehhanisme, mis tagaksid Eesti jätkumise ja edu ka uutes ja ootamatutes oludes. Arvestades paratamatult muutuvat keskkonda, ei ole SE21 kavandatud nn valmisproduktina, dokumendina, mis pärast vastuvõtmist saab ühemõtteliseks tegevusjuhiseks. SE21 on kavandatud tagasisidestatud ja perioodiliselt iseennast korrigeeriva ühiskondliku protsessina, omamoodi ühiskonna enesejuhtimise mehhanismina. SE21 tuumaks on (ühiselt väärtustatud) arengueesmärgid, mille realiseerimisse on oodatud panustama väga erinevad subjektid ning mille saavutamiseks kasutatakse eri allikatest pärit ressursse (Riigikogu, 2005).
Säästva Eesti Instituut asutati 1992. aastal Tallinnas. See on valitsus väline sihtasutus , täpsemalt on see Stockholmi Keskkonnainstituudile alluv Tallinna Keskus ehk lühendatult SEIT või SEI Tallinn). Säästva Eesti Instituudi eesmärgiks on ühiskonnas säästvat arengut, tõsta inimestes keskkonnateadlikkust ning analüüsida keskkonnapoliitikat nii Eestis kui ka kaugemal Euroopa riikides.

Ökoloogilise tasakaalu otsingul — edu ja reaalsed probleemid 

Pikaajalise arengueesmärgi „ökoloogilise tasakaalu säilitamine“ aktuaalsetes fookusteemades ─ loodusressursside kasutamine, jätkusuutlik energeetika ja transport, keskkonna saastamine, jäätmekäitlus ning liigiline mitmekesisus ─ väljendavad paljud näitajad positiivseid arenguid. Teisalt on Eesti paljude ökoloogilise tasakaalu näitajate põhjal EL liikmesriikide hulgas madalal kohal just Eesti energiatootmise suure keskkonnakoormuse tõttu. Lisaks energiatootmisega kaasnevatele suurtele jäätmete ja õhusaaste kogustele, on Eestis probleemiks ka majanduse enda suur energiamahukus — ühe SKP ühiku tootmiseks kulub Eestis rohkem energiat kui enamikus EL riikides. Samuti varjutab edu, mida saadakse puhtamate tehnoloogiate kasutuselevõtuga, suurenenud tootmisega paratamatult kaasnev jäätmekoguste kasv. 2010. aastal tekkis Eestis kolmandiku võrra rohkem jäätmeid kui kümnendi alguses. Positiivne trend on majanduse energiamahukuse suhteline vähenemine, põlevkivi kaevandusjäätmete taaskasutuse kasv ja ka taastuvenergia osatähtsuse suurenemine. Samuti on positiivne heitveega keskkonda jõudva reostuse ja ka kõigi põhiliste õhusaasteainete atmosfääri paisatud koguste vähenemine (Oras, 2012).

Eesti looduse liigilise mitmekesisuse säilitamine läbi põllumajanduse

Viimasel kümnendil on taas suurenenud traditsiooniliste maaharimisvõtete osatähtsus põllumajanduses, kus on omavahel ühendatud keskkonnahoid ja põllumajanduslik tegevus ning taimestiku ja loomastiku mitmekesisuse säilitamine. Näiteks on poollooduslikke pärandkooslusi hakatud riigi ja EL toetusel laialdasemalt taastama ja karjatamiseks kasutusele võtma. Kui pärandkoosluste harimisel ühendatakse keskkonnahoid majandustegevusega, siis loodusobjektide kaitsel keskendutakse otseselt liikide ja ökosüsteemide säilitamisele. Kaitstavate loodusobjektide pindala kolmekordistumist kümne aastaga saab pidada Eesti panuseks elurikkuse kaitsmisel ja säilitamisel (Oras, 2012).

KOKKUVÕTE

Jätkusuutlikkuse kontseptsiooni aluseks on arengutee , mis püüab tagada täisväärtusliku ja rahulikku elu nii meile praegu, kui ka järele tulevatele põlvedele. Püüab rahuldada kõiki meie vajadusi, seadmata ohtu olustikku meie ümber praegu ning mitmete aastate pärast. Iga päevaga püüab maailm seda eemärki täita – muuta meie elu paremuse poole. Aina rohkem luuakse organisatsioone, mis püüavad muuta paremaks meie kekskonda ning inimestevahelisi suhteid. Praegu on küll esinenud palju tagasilööke, kuid proovimata ei saavuta ka soovitud tulemust. Usun, et mida aeg edasi, seda paremaks meie elutingimused muutuvad ning, et 2030. aastaks on plaan „Säästev Eesti 21“ saavutanud oma eesmärgi.

KASUTATUD ALLIKAD

Annist, A., Jüssi, M., Post, R., & Oja, A. (2000). Säästva arengu sõnaseletusi. Tallinn: OÜ Greif.
Joonasson, K. (2006). Jätkusuutlikkuse mõistest ja jätkusuutlikkuse hindamise protsessist Eesti ja Saksamaa linnaliste omavalitsuste näitel. Kasutamise kuupäev: 26. 11 2013. a., allikas Magistritöö: https://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/850/joonassonkristel.pdf
Jutvik, G., & Liepina, I. (Toim-d). (2008). Education for change: säästva arengu õpetamise ja õppimise käsiraamat. (M. Ajaots-Siimut, & M. Vainola, Tõlk.) Balti Ülikooli Programm.
Oja, A. (2001). Millised on Eesti eeldused olla jätkusuutlik väikeriik? Allikas: Riigikogu Toimetised: http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=11689&op=archive2
Oja, A. (2003). Keskkonnaeetika ja säästev arendamine. Kasutamise kuupäev: 21. 11 2013. a., allikas Strateegia Säästev Eesti 21 Taustmaterjalid: http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=2871/S%E4%E4stev+Eesti+21+taustamaterjal.pdf
Oja, A., & Raukas, A. (1999). Eesti 21. sajandi.. Arengustrateegiad, visioonid, valikud . Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus.
Oras, K. (19. 06 2012. a.). Eesti jätkusuutlikkus Rio+20 konverentsi valguses — kas reaalne edu või madal stardipositsioon? Kasutamise kuupäev: 17. 10 2013. a., allikas Statistikablogi: http://statistikaamet.wordpress.com/2012/06/19/eesti-jatkusuutlikkus-rio20-konverentsi-valguses-kas-reaalne-edu-voi-madal-stardipositsioon/
Reiljan, J. (2005). Eesti arengu jätkusuutlikkuse regionaalsed probleemid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Riigikogu. (15. 09 2005. a.). Eesti säästva arengu riikliku strateegia "Säästev Eesti 21" heakskiitmine. Kasutamise kuupäev: 2013. 12 13. a., allikas Riigi Teataja: https://www.riigiteataja.ee/akt/940717
Timpmann, K. (2005). Eesti arengu jätkusuutlikkuse regionaalsed probleemid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.