Jätkusuutilk areng (0)

Sisukord

Sissejuhatus 2
Mõiste tähendus ning kasutuselevõtt 2
Suurimad probleemid maailmas 3
Jätkusuutlik areng maailmas 4
Euroopa Liidu säästva arengu strateegia 5
Eesti säästva arengu strateegia 6
Kuidas igapäevaselt jätkusuutlik areng tagatakse? 8
Kokkuvõte 8
Kasutatud kirjandus 10

Sissejuhatus

Viimastel aastatel on tihti kõne all olnud loodussäästlikkus ning –kaitse. Põhjus seisneb kindlasti selles, et järjest rohkem ja rohkem raisatakse loodusressursse ning saastatakse loodust. Alates 1980. aastatest on riigid hakanud kasutama oma valitsuspoliitikas loodussäästlikke meetodeid , et selle kaudu juhtida ka oma rahvast mõtlema tuleviku peale. Jäkusuutlik areng on väga oluline meie kõigi tuleviku jaoks, sest soovitakse ka oma järgmistele põlvkondadele võimalikult palju võimaldada.
Antud referaadi eesmärk on anda ülevaade mitmetahulisest mõistest jätkusuutlik areng. Järgnev referaat kirjeldab jätkusuutliku arengu mõiste tähendust ning kasutuselevõtu algust. Samuti on välja toodud maailma, Euroopa Liidu ja Eesti säästliku arengu rakendusviisid ning näited kuidas täpsemalt jätkusuutlikku arengut rakendatakse.

Mõiste tähendus ning kasutuselevõtt

Eesti keeles on erinevaid tõkeid inglisekeelsest sõnast sustainable developement. Erinevateks tõlgeteks võivad olla: jätkusuutlik areng, säästev areng, kestlik areng kui ka tasakaalustatud areng. Kasutatud mõisteid on mitmeid, kuid idee jääb kõigi puhul ikkagi samaks. Jätkusuutlik areng on mõiste, mis on enda alla haaranud peaaegu kõik eluvaldkonnad. Mõiste on kasutusel olnud juba alates aastast 1960, kui hakati otsima võimalusi looduse säästmiseks ning ökoloogiliste probleemide lahendamiseks. Üldistades võib öelda, et mõiste jätkusuutlik areng taotleb kooskõla ning tasakaalu kolme komponendi vahel: majandus, keskkond ja sotsiaalsfäär. Üritades säilitada täisväärtuslikku elu pikaajalist jätkumist ka meie järeltulevatele põlvkodadele. Areng, mis tagab nii praegu kui ka tulevikus inimesi rahuldava elukeskkonna ja majanduse arenguks vajalikud ressursid looduskeskkonda oluliselt kahjustamata ning looduslikku mitmekesisust säilitades. Näiteid võib tuua mitmeid, miks on üldse vajalik sellise idee arendamine: 21. sajandil kasutab inimkond poolteist korda rohkem loodusressursse kui loodus ennast taasluua suudab. See, aga tähendab, et kui tahame kindlustada tulevastele põlvkondadele samaväärset elu kui meil, tuleb midagi ette võtta.
Määratlemiseks on välja pakutud kaks kontseptsiooni: tugev ja nõrk jätkusuutlikkus. Tugeva ehk ökoloogilise jätkusuutliku kriteeriumi täitmiseks on vajalik tagada iga üksiku kapitali samas koguses jätkumine tulevastele põlvkondadele. Kapitali all on mõeldud nii looduskapitali kui ka inimese loodud kapitale. Nõrga ehk majanduliku kriteeriumi täitmiseks on vaja tagada kapitalide koguhulga samaks jäämine inimese kohta. Selle kriteeriumi puhul võib öelda, et loodusvarasid võib vähendada, kui kapital , mille on loonud inimesed, selle arvelt kasvab. Soovitatavalt võiks kasutada, ettevaatlik olles, niinimetatud tugevat jätkusuutlikkust. Säästva arengu kolm printsiipi on: mida tuleb säästa, mida tuleb arendada ja kolmandaks eelnevad punktid seoses generatsioonide vajaduste ja õigustega. Võib öelda, et määratlusviise on mitmeid ning variante ja mõiste lahtiseletamine võib olla keerukas.
Säästva arengu ideed hakati rakendama ametlikult 1983. aastal ÜRO poolt, kes pani kokku rahvusvahelise komisjoni, mille eesotsas oli Gro Harlem Brundtland, tollane Norra peaminister . Komisjoni eesmärgiks sai säästva arengu strateegia väljakujundamine nii et oleks võimalik inimeste elutaset parandada lühiajalises perspektiivis, kuid võttes arvesse ka seda, et ei kahjustataks pikaajaliselt kohalikku ja ülemaailmset keskkonda. Selle tulemusena esitati 1987. aastal ÜRO-le Brundtlandi raport „Meie ühine tulevik“ ehk „Our Common Future“. Ülemaailmsed eesmärgid kiideti esmakordselt heaks 1992. aastal Rio de Janeiros, kus toimus ÜRO keskkonna ja arengu maailmakonverents.

Suurimad probleemid maailmas

Globaalseid keskkonnaprobleeme, mis on jätkusuutliku arengu mõiste loomise põhjusteks, on mitmeid. Need on ülemaailmsed ohud inimkonnale, mis on tekkinud mitmete mõjurite koostoimel. Looduskeskkonda ohustab kõige rohkem loodusressursside raiskamine, mille tulemusel lõppevad ressursid otsa. Jäätmeprobleemid, mis tekivad suure tootmise ja tarbimise tagajärjel ja mille tagajärjeks on looduskeskkonna reostus (pinnas, vesi õhk on saastunud). Samuti on probleemiks puhta joogivee lõppemine, sest magevett on kogu maailma veevarudest vaid 1%. Osoonikihi hõrenemine, ilma milleta oleks elu maal võimatu. Põhjusteks on saasteained, mis paisatakse atmosfääri. Suur probleem on ka kliima soojenemine, mida võib nimetada ka kasvuhooneefektiks ehk maalt lahkuv soojuskiirgus peegeldub tagasi atmosfäärist. Hävimas on ka looduslik mitmekesisus tänu sagedastele metsaraietele, jahipidamisele, röövpüügile, võõrliikide sissetoomisele ning ka keskkonna saastatuse tõttu. Kaasaegse maailma suurim probleem on ülerahvastatus . Selle probleemi tõttu on alguse saanud ka enamus teistest globaalsetest probleemidest, nagu näiteks nälg , nakkushaigused, keskkonnaprobleemid (eesotsas saastatusega), vaesus ja ka loodusvarade liigne kasutamine. Maailmas elab hetkel ligi 7 miljonit inimest ning see arv kasvab pidevalt, peamiseks põhjuseks on arengumaade kultuuri erinevus arengumaadest. Ökoloogilised probleemid nõuavad inimese ja looduse suhete ümberhindamise vajadust, mille tulemusena uut lähenemisviisi esitatakse säästva arengu konstepstioonina.
Inimkond ei käi hoolimatult ümber mitte ainult loodusega vaid ka kultuuriliste ja sotsiaalsete väärtustega. Ühiskonna arenguvõimalusi kahjustab ka traditsioonide mittejälgmine ja mitte austamine. Tänu sellele ei pruugi säilida meile omane kultuur ning hävivad just meile omased iseloomuomadused ning väärtused. Riigil tuleb siduda majandus keskkonnaga, mis arvestaks otsuste tegemisel nende mõju ka keskkonnale ning arvestama nende otsuste pikaajalisi ökoloogilisi efekte . Nii kultuuris, sotsiaalsfääris, majanduses ja poliitikas eeldatakse avalikkuse osalemist, sidusat juhtimiskorraldust, täiustuvat seadusandlust, keskkonnateadliku nõudlus - ja tarbimiskultuuri kujundamist.

Jätkusuutlik areng maailmas

Rio de Janeiros 1992. aastal 14. juunil toimunud konverentsil avaldati Agenda 21 sisu. Programm sai heakskiidu 179 riigi valitsuselt. Ka Eesti on ühinenud programmiga. Maailma jätkusuutlikuse programm Agenda 21 sisaldab valitsuste, rahvusvaheliste arendusinstitutsioonide ja sõltumatute gruppide tegevuskava, et tagada jätkusuutlik ühiskond maailmas ka meie tulevastele põlvkodadele. Number „21“ tähistab pealkirjas 21. sajandit. Eesmärgid, mis tegevuskavas püsitati, on kehtestatud kuni aastani 2030.
Ülemaailmselt juhib alates 1992. aastast Ühinenud Rahvaste Organsiatsiooni ehk ÜRO säästva arengu komisjon jätkusuutliku arengu alast tegevust maaailmas. Teemadega töötatakse kaheaastaste tegevustsüklitena.
Johannesburgis toimus 2002. Aastal ÜRO säästva arengu maailmakonverents, mis kannab nime Rio+10. Seal esitasid riigid ja regioonid oma tegevusaruanded, mille põhjal võeti kokku kümne aasta jooksul toimunud muutused ning saavutatu. Samuti pandi paika ka edaspidised tegevused. Konkreetsed juhised saadi ÜRO Peaassamblee 2000. aasta istungil kokku lepitud ÜRO Millenniumi deklaratsioonis seatud eesmärkide saavutamisel nii et see oleks võimalikult säästlik. Peatähelepanu all oli globaalne partnerlus ja Agenda 21 võimalikult efektiivne kasutuselevõtt. Olulisemateks tähtaegadeks ning saavutusteks olid järgmised tegevused: 2010. aastaks aeglustunud bioloogilise mitmekesisuse kadu, 2015. aastaks poole võrra vähem kanalisatsiooniga liitumata majapidamisi ja kalavarude ohutu ja tasakaalustatud kasutamine. 2020. aastaks kemikaalide ohutu käitlemise skeemide väljatöötamine.
2012. aastal toimus Brasiilias ÜRO säästva arengu konverents , Rio+20, mille eesmärgiks oli hinnata samuti Agenda 21 elluviimist ja uute eesmärkide loomine. Teemasid oli kaks: säästva arengu keskkonnasõbralik majandus ja vaesuse vähendamine ja säästva arengu institutsionaalne raamistik . Konverentsil osales üle 300 riigipea , valitsusjuhi, esindaja ja ÜRO ametniku. Tulemusena jõuti üksmeelele ja kinnituseks võeti vastu poliitikadokument „Tulevik, mida me tahame“. See dokument kirjeldab tegevusi, mis on vajalikud et saavutada jätkusuutlik ühiskond. Dokument rõhutab ka naiste, valitsusväliste organisatsioonide ja põliselanike tähtsust ning toetab ka rohelist majandust kutsudes rakendama säästvat äripraktikat. Seni puutumata transpordivaldkond toodi sisse esmakordselt, mille ajendiks on suurenenud linlik eluviis, autode arv ja õhusaaste . Selle tulemusel dokument toetab energiat säästva transpordi süsteeme ning ühistransporti. Leidus ka negatiivseid külg, sest see konverents on saanud ka kriitikat. Arvatakse, et vastuvõetud dokument ei ole piisav, sest sinna ei ole kantud finantsmeetmeid säästva arengu edendamiseks ja puudub ka selge mandaat üleilmse konventsiooni loomiseks, mis tagaks juurdepääsu õigusemõistmisele keskkonnaasjades.

Euroopa Liidu säästva arengu strateegia

Euroopa Liidu säästva arengu strateegia sai heakskiidu Göteborgis juunis aastal 2001. See oli Euroopa Liidu jaoks esimene strateegia arendamaks jätkusuutlikkust Euroopa riikides. Strateegia seab eesmärgid 30 aasta pikkuseks ajaks. Peamiseks eesmärkiks on: säästva arengu majanduslik, sotsiaalne ja keskkondlik mõõde peavad liikuma käsikäes ning vastastikku teineteist täiendama. Eelkõige loob säästev areng Euroopa Liidule pikaajlise üldpildi ühiskonnast, mille heaolu on maksimeeritud. See loob aga omakorda võimalused puhtamale, turvalisemale ja tervemale keskkonnale. Strateegia kohaselt lubatakse ühiskonda, mis pakub parimat elukvaliteeti nii meile kui ka meie lastele ning lastelastele. Euroopa Liitu peetakse ka 2002. aastast alates ülemaailmseks liidriks, kes kujundab säästva arengu poliitikat ja strateegiaid . Üldeesmärgiks on loodud võitlus kliimamuutustega, CO2 heidete vähendamine ja edandava majanduse soosimine. 2002. aastal viidi läbi ka täiendus strateegias . See kohtumine toimus Barcelonas, kus tuli kokku Euroopa Ülemkogu. Strateegias mainitakse, et arengusuunad , mis on seotud kliimamuutustega, energiakasutamisega, vaesusega, sotsiaalse tõrjutusega ning loodusvarade haldamisega. Need punktid vajavad kiiret reageerimist. Kasutatakse lühiajalisi meetmeid, unustamata ka pikaajalisi eesmärke, sest on vaja säästva arenguga kokkusobimatuid tarbimisviise, tootmisviise ning poliitikat muuta.
Uuendatud säästva arengu strateegia võeti vastu Brüsselis 15-16. juunil 2006. aastal. Eesmärgiks seati keskkonnakaitse , sotsiaalse õigluse ja ühtekuuluvuse, majandusliku jõukuse ja rahvusvaheliste kohustuste täitmise edendamine Euroopa Liidus tervikuna ja liikmesriikide siseselt. Peamised teemavaldkonnad millele keskendutakse on: kliimamuutused ja puhas energia, säästev transport, säästev tarbimine ja tootmine, loodusressursside säilitamine ja haldamine, sotsiaalne kaasatus, demoraafia ja ränne, rahvatervis ja ülemaailmne vaesus ja säästva arengu alased väljakutsed. Kokkuvõtvalt võib öelda, et sidusaid strateegiaid tuleb kasutada, et EL suudaks tõhusamalt täita oma pikajalisi kohustusi säästva arengu väljakutsetega toimetulekuks. Keskkonnakaitses tuleb tagada elu jätkumise võimalikkus maal, tagada loodusvarade olemasolu ka edaspidi. Hoolitseda keskkonna kvaliteedi ja keskkonnakaitse eest. Sotsiaalse poole pealt tuleb edendada demokraatlikku, ühtekuuluvusega tervet , ohutut ja õiglast ühiskonda. Austada tuleb põhiõigusi ja kultuuri, milles oluline roll on ka võrdõiguslikkusel. Majanduslik roll seisneb teadmistemeelses, uuendusi soosivas, jõukas, konkurentsivõimelises ja ökotõhusas majanduses. Oluline on, et elatustase oleks kõrge ning tööhõive täieulatuslik. Rahvusvahelisus on samuti strateegias oma koha leidnud. Strateegia toetab rahu, turvatunnet ja vabadusel põhinevaid institutsioone. Samuti peetakse oma kohustuseks edendada aktiivselt jätkusuutlikku arengut ülemaailmselt.
Ülevaade senisest tegevusest esitati 2009. aastal Kopenhagenis. Kuna kokkuvõte kirjutati suure majanduskriisi aeg siis leitakse, et ka majanduses tuleb säästlikult tegutseda, et ellu jääda kriiside ajal. Kasvuhoonegaase ei suudetud selle ajani vähendada, kuid leiti et suundumus selleks on soodne. Ka energiatarbimise kasvu ei ole suudetud vähendada. Järeldusena öeldi, et transpordi põhjustatud müra ja saaste on endiselt ELis suured probleemid, kuid edusammuks oli keskkonnasõbraliku transordi pakett . Ebatõenäoliseks peetakse ka bioloogilise mitmekesisuse vähenemise takistamist. Tervishoiu areng on jällegi valdkonniti erinev. Eluaastate arv, mille jooksul keskmine eurooplane hea tervise juures on kasvab aeglaselt kuid see eest püsivalt. Vähenenud on ka töötute arv, sissetulekute ebaõrdus kui ka pikaajaline töötus. Vaesuse oht muutunud ei ole. Arenguruumi on ka veel ühtekuuluvuspoliitika arendamises, mis võimaldaks probleeme ennetada, leevendada ja nendega kohaneda.

Eesti säästva arengu strateegia

Alus säästvale arengule Eestis loodi aastal 1995, mil kehtima hakkas Säästva arengu seadus. See seadus sätestab säästva arengu rahvusliku strateegia alused, tugineb ÜRO Keskkonna- ja Arengukonverentsi otsustes sätestatud põhimõtetele, sätestab looduskeskkonna ja loodusvarade säästliku kasutamise alused. Asjatundjate komisjon, kes on seaduses märgitud kui pikaajalise säästva arengu poliitika analüüsijana ning ettepanekute tegijana teeb ka ettepanekuid majandus-, sotsiaal-, ning keskkonnavaldkonnas arengute tõhusmaks seostamiseks.
Riiklik ning ametlik jätkusuutliku arengu strategia Eestis on Säästev Eesti 21. Koostajateks olid Keskkonnaministeerium koordineerimisel tihedas koostöös ekspertide ja huvigruppidega. Eelnes avalik arutelu. Pikaajaline raamdokument on heaks kiidetud Riigikogus 14. septembril 2005. aastal. Strateegia määratleb eesmärgid riigi ja ühiskonna arendamises Eestis aastani 2030. Samuti seostab see dokument majandus-, sotsiaal- ja keskkonnavaldkona arengud kooskõlas ülemaailmsete ja Euroopa Liidu sunnisdokumentidega. Säästev Eesti 21 keskendub peamiselt küsimusele – mida tuleks teha tagamaks Eesti ühiskonna ja riigi edukas toimimine ka pikemas persperktivis? Neli peamist arengueesmärki on järgmised: Eesti kultuuriruumi elujõulisus, inimese heaolu kasv, sotsiaalselt sidus ühiskond ja ökoloogiline tasakaal. Säästev Eesti 21-s on välja toodud iga eesmärgi kohta ülevaade, selle eesmärgi komponendid, indikaatorid , saavutamist segavad võimalikud ohud, soovitava seisundi kirjeldus ning eesmärgi saavutamise mehhanismid .
Eesti jätkusuutliku arengu nurgakiviks on eesti rahvuse ja kultuuti jätkusuutlikkus, mis ongi arengueesmärkide real esimesel kohal (kultuuriruumi elujõulisus). Rahvuse säilitamiseks on vajalik säilitada rahvuslik identiteet , tagada oma rahvuskultuurile omased väärtused, käitumismudelid, traditsioonid ning nende kandumine põlvest põlve. Oma kultuuriruumi elujõulisena hoidmisel ja saavutamisel on suur roll rahvuskeelsel haridusel, rahvuskeelel põhineval kultuuriloomel ja teadusel, rahvuskeelsel suhtlemisel ja kasutamisel igapäevaselt erinevates eluvaldkondades. Heaolu kasv on järgmine punkt arengueesmärkide nimekirjas. Eesti heaolu seisundit saab tõlegendada kaheti: globaalsest ja regionaalsest seisukohast . Globaalselt on tegemist Eesti puhul pigem kõrgema heaolutasandiga riigiga. Regionaalselt võrreldes Põhja-Euroopaga on tegemist madala heaolutasandiga maaga. Üldiselt ei võrrelda heaolutaset arengumaadega. Seetõttu võib öelda, et esineb heaoludefitsiit. Näiteks võib tuua, et Balti riikidest asub Eesti kõrgeimal kohal, kuid Skandinaaviast jääb tublisti maha (Rootsi oli esimesel kohal). 2013. aastal tehtud Briti sõltumatu organisatsiooni Legatum Istitute uuringute kohaselt on Eesti heaolult 35. kohal, mis tähendab et Eesti on võrreldes eelmise aastaga ühe koha võrra langenud. Esimese kahe eesmärgi täideviimiseks on vaja, et valdav enamik elanikkonnast selle nimel ka pingutab ja saadavaid hüvesid naudib. Kui absoluutne enamus sellesse panustab ehk kui ühiskond on sidus, siis on võimalik jõuda olukorrani, kus ühiskond tegutseb kooskõlaliselt, mis ongi kolmandaks eesmärgiks. Reaalses elus tähendab see tegutsemist ühiselt sotsiaalelu valdkondades, kus probleem on püsinud juba mitmeid aastakümneid - põlvkonniti edasikanduv vaesus, hariduslik tõrjutus ja elupiirkondade mahajäämus. Sidusust võib selgitada ka läbi innovaatilise ning loomingulise ühiskonna, mis aitab noorel ja haritud põlvkonnal end just Eestis tõestada. Viimane ning neljas eesmärk on ökoloogiline tasakaal. See keskne tingimus ütleb, et tasakaal peab valitsema nii aineringetes kui ka energiavoogudes. Põhifunktsiooniks on ressursside ja looduskeskkonna selline haldamine, et ka tulevastel põlvkondadel oleksid samaväärsed võimalused.
Alates 2006. aastast üldkoordineerib Riigikantselei strateegiabüroo strateegia elluviimist ning aruandluse koostamist. Seega tagatakse eesmärkide täitmise kontroll. Strateegia ei sätesta konkreetseid juhiseid vaid paneb paika tegevusraamistiku.

Kuidas igapäevaselt jätkusuutlik areng tagatakse?

Eestis on heaks näiteks Eesti Roheline Liikumine. See on valitsusväline mittetulunduslik organisatsioon , mille peaeesmärgiks on eestis propageerida jätkusuutlikku ja rohelist eluviisi. Selle ühenduse tähtsaimaks sündmuseks on iga aastane rattaretk „Kuidas elad ?“ 2014. Aastal toimub see 25. korda ning aset leiab see seekord Märjamaal. Selle ürituse käigus külastatakse iga aasta erinevaid Eesti paiku, teadvustatakse inimestele keskkonnaprobleeme, propageeritakse jalgrattasõitu ning looduses viibimist.
Valitsuse poolt on vastu võetud otsus, suurendada ühistranspordi sõiduradade arvu 20% aastas, et propageerida ühistranspordi kasutamist. Samuti on kavas reisirongide raudtee infrastruktuuri parandamine, et oleks võimalik olulisematel teelõikudel liikuda kiirusega 120 km/h, et reisirongidel oleks võimalus konkureerida mööda maanteed sõitvate sõidukitega. Heaks näiteks võib tuua ka elektriautod , mille populaarsus on viimaste aastatega kasvanud. Üle Euroopa on Eesti tunnustatud kui väga hea elektriautode laadimisvõrgustikuga kaetud riik. Nimelt just meil, Eesti on kõige tihedam laadimisvõrgustik, tänu millele on võimalik ka pikemate vahemaade läbimine.
Samuti on valitsuse poolt suurendatud rahva ravikindlustusega inimeste arvu. Tervishoiu programme arendatakse ka koolides , kus suunatakse lapi tervislikumale toidumenüüle läbi tervisliku koolitoidu. Majanduse seisukohalt on eesmärk Eesti SKT-d tõsta 3% . Peamiseks prioriteediks on Eesti konkutentsivõime suurendamine läbi teaduse ja arendustegevuse ning innovatsiooni toetamise nii majanduses kui ka ühiskonnas tervikuna. Samuti on rõhk asetatud tulude maksustamise asemel tarbimise ning keskkonna saastatuse maksustamisele.

Kokkuvõte

Kokkuvõtvalt võib öelda, et jätkusuutliku arengu kontseptsioon on väga mitmetahuline. Mõiste, mis puudutab peaaegu kõiki eluvaldkondi, peaks iga inimesega igapäevaselt kaasas käima, sest tulevikule mõtlemata ei saa me kindlustada vääärtuslikku elu oma järgnevatele põlvkondadele. ÜRO hakkas tõsiselt tegelema suure probleemiga, kui moodustati Agenda 21, kuhu kirja pandi järgnevate aastate põhimõtted ning tulemused, mida riigid jälgima peavad. Selle eesmärgiks on jätkusuutliku arengu propageerimine ning arendamine. Usun, et just ÜRO algatusel sai võimalikuks, et ka meie järgmistele põlvkondadele on garanteeritud hea elukvaliteet .

Kasutatud kirjandus

http://envir.ee/2853

http://cmsimple.e-uni.ee/arendamine/?Eesti_s%E4%E4stva_arengu_riiklik_strateegia

http://valitsus.ee/UserFiles/valitsus/et/riigikantselei/strateegia/jatkusuutlik-areng/EL_SA_aruanne2009.pdf

http://et.wikipedia.org/wiki/Agenda_21

https://www.riigiteataja.ee/akt/13148461

http://www.postimees.ee/2094150/eesti-sai-rahvusvahelises-eakate-heaolu-indeksis-korge-koha

http://www.k6k.ee/uudiskiri/2012/juuli/rio20

http://www.rattaretked.ee/

http://uudised.err.ee/?06290368

http://valitsus.ee/et/riigikantselei/saastev-areng