Kas lilla astri kroonlehti saab kasutada pH- indikaatorina? Ragne Järv Janee Undrits Eva-Lotta Piirsalu Katsevahendid · astri kroonlehed · vesi · 3 katseklaasi · 2 keeduklaasi · filter ja lehter · H2SO4 - väävelhape · NaOH - naatriumhüdroksiid Katsetegevused · Eemaldada kroonlehed ülejäänud lillest. · Kuumutada ja keeta neid vees. · Filtreerida tõmmis ja jagada see kolme katseklaasi. · Ühte katseklaasi lisada hapet, teise alust ning kolmandasse vett. · Võrrelda ja analüüsida katse tulemusi. Tõmmis Filtraat Katseklaasidesse jagatult Ained juurde lisatud - neutraalne, aluseline, happeline Happeline Neutraalne Aluseline Pärast seismist - neutraalne, happeline, aluseline Tulemused Võime järeldada, et astri kroonlehti saab kasutada pH-indikaatoritena. Happelises keskkonnas muutub lahus roosaks, aluselises keskkonnas kollaseks ning neutraalses keskkonnas siniseks. ...
triloon B kompleksi. Leeliseline komplekslahus toimib invertaasile inaktiveerivalt (kuna invertaasile on vaja happelist keskkonda) ja lõpetab reaktsiooni. Hüdrolüüsisegust võetud taandavaid suhkruid sisaldava proovi keetmisel komplekslahusega taandub kompleksis sisalduv Cu(II) Cu(I)-ks ja moodustab Cu2O. See eraldub punase sademena ja lahusesse jääb vaba triloon B. Triloon B tiitritakse 0,02M vasksulfaadi lahusega (indikaatorina mureksiidi vesilahus). Invertaasi aktiivsus määratakse mikrokatalites 1 ml ensüümilahuse kohta. Antud katses kasutatakse invertaasi asemel vedelat invertiini. Töö käik: Suurde katseklaasi (50 ml katseklaas) pipteerisin sahharoosi hüdrolüüsiks 25 ml 7%-list sahharoosi lahust, mille pH on atsetaatpuhvi abil reguleeritud väärtusele 4,8. Lahus asetasin vesitermostaati 30°C juurde soojenema umbes 5 10 minutiks. Kolme 250 ml koonilisse kolbi pipeteerisin 10 ml komplekslahust
keskkonna taandavate suhkrute määramiseks. Komplekslahusesse viiakse kindlal ajahetkel võetud ning taandavaid suhkruid sisaldav proov. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ning moodustub punane Cu2O sade. Keetmisel toimub järgnev reaktisoon: Järgnevalt tuleb tiitrimise teel määrata vabanenud triloon B kogus. Selleks kasutatakse 0,02M CuSO4 lahust. Lahusesse lisatakse ka indikaatorina mureksiidi, mis muudab värvi triloon B ja Cu(II)-ioonide kompleksi taastekkimisel. Suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus leitakse tiitrmiseks kulunud CuSO 4 hulga järgi kaliibrimissirgelt. Invertaasi aktiivsus avaldatakse mikrokatalites: vedela ensüümipreparaadi korral μkat/ml, tahke preparaadi puhul μkat/g. Tiitrimisel toimub järgnev reaktsioon: Töö käik Ensüümipreparaadist töölahuse valmistamine Valmistan vajaliku koguse sobiva ensüümikontsentratsiooniga lahust
ensüümireaktsiooni ning tagab leeliselise keskkonna taandavate suhkrute määramiseks. Komplekslahusesse viiakse kindlal ajahetkel võetud ning taandavaid suhkruid sisaldav proov. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ning moodustub punane Cu2O sade. Keetmisel toimub järgnev reaktisoon: Järgnevalt tuleb tiitrimise teel määrata vabanenud triloon B kogus. Selleks kasutatakse 0,02M CuSO4 lahust. Lahusesse lisatakse ka indikaatorina mureksiidi, mis muudab värvi triloon B ja Cu(II)-ioonide kompleksi taastekkimisel. Tiitrimisel toimub järgnev reaktsioon: Suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus leitakse tiitrmiseks kulunud CuSO 4 hulga järgi kaliibrimissirgelt. Invertaasi aktiivsus avaldatakse mikrokatalites: vedela ensüümipreparaadi korral kat/ml, tahke preparaadi puhul kat/g. Töö käik: 1. Ensüümpreparaadist töölahuse valmistamine:
Koosneb ühest mahuosast vesinikust ja hapnikust.Süütamisel plahvatab. Keemilised omadused: A) reaktsioonil mittemetallidega on redutseerija: Cl2+H2=2HCl; 2H2+O2=2H2O. B)reakt. Metallidega on oksüdeerija: 2K+H2=2KH. Vesiniku kasutamine:kütusena,ammoniaagi tootm.,metallurgia,energeetiks. Väärisgaasid(VIIIArühm)-välis kihil8el.üheaatomilised,värvusetud gaasid toatemp., ei lahustu vees, toodetakse õhust(va.He). He-õhupalli täitmiseks, tuumareaktorites. Radoon-radioakt.,indikaatorina gaasisegude kiiruse määramisel. Neoon-neoonvalgustuses,telev, lennundus. Argoon-metallurgia, valgustehn. Krüptoon-välklampides
leeliselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)triloon B kompleksi. Hüdrolüüsisegust võetud, taandavaid suhkruid sisaldava proovi keetmisel komplekslahusega taandub kompleksis sisalduv Cu(II) Cu(I)-ks, moodustades vask(I)oksiidi, mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena ja lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. Reaktsioonil vabanenud triloon B määratakse tiitrimisel 0,02M vasksulfaadi lahusega, kasutades indikaatorina mureksiidi vesilahust. Töö käik: 1. Sahharoosi hüdrolüüsi läbiviimiseks kasutasime suuremat katseklaasi, kuhu pipeteerisin 25 ml 7% sahharoosi lahust, mis oli substraadiks ja mille pH oli 4,8. Lahuse asetasin vesitermostaati 30 kraadi juurde soojenema. 2. Valmistasin ette kolvid taandavate suhkrute sisalduse määramiseks. Pipeteerisin kolme koonilisse kolbi 250 ml komplekslahust. 3
läbi ja pipeteeritakse kiiresti 0,5ml töölahust ühte komplekslahusega kolbi ning käivitatakse stopper. · 10 ja 20 minuti pärast pipeteeritakse ülejäänud kahte koonilisse kolbi 0,5ml töölahust. · Koonilsi kolbe keeta elektripliidil püstjahutiga 10min alates keema mineku hetkest ning lõpetada keetmine lisades 150ml destileeritud vett. · Kõikidesse kolbidesse lisada indikaatorina kolm tilka mureksiidi vesilahust, mis annab kolvis olevale lahusele violetse tooni. · Viiakse läbi lahuste tiitrimine 0.02M CuSO4-ga kolbi vaikselt loksutades. Tiitrimise tulemused · Null lahus 2ml 0,02M CuSO4 1,8mg/ml · 10 min lahus 6,9ml 0,02M CuSO4 6,1mg/ml · 20 min lahus 9,8ml 0,02M CuSO4 9,8mg/ml Graafiku abilga leidsin neile mahutdele vastavad konsentratsioonid Invertaasi aktiivsuse arvutamine
Leeliselises keskkonnas annab valgu polüpeptiidahel vase sooladega violetse värvusega kompleksi- kuumutamata liha ekstrakt muutus violetseks, mis tähendab, et valgud ei ole denatureerunud, kuumutatud liha ekstrakt muutus helesiniseks- valgud on denatureerunud. Naatriumhüdroksiidi lahuse molaarse kontsentratsiooni määramine Pipeteerida 250 cm3 koonilisse kolbi või keeduklaasi 25 cm3 NaOH lahust ja lisada sellesse umbes sama palju destilleeritud vett ning indikaatorina 2-3 tilka metüülpunast. Täita bürett vesinikkloriidhappe lahusega. Naatriumhüdroksiidi lahust tiitrida, lisades vesinikkloriidhapet büretist tilkhaaval tiitrimisnõusse. Tiitritavat lahust segada tiitrimisnõud ringikujuliselt liigutades ja tiitrimine lõpetada kui lahus muutub kogu mahus punakasroosaks. Büreti skaalalt lugeda tiitrimiseks kulunud HCl lahuse maht: 34,8 cm3. Katset korrata, püüdes tiitrimise lõpp-punkti täpsemini määrata. Tulemus: 33,6 cm3
Temperatuur mõjutas valkude denaturatsiooni. Toimus valgu kõrgemate struktuuriastmete (kvaternaarne, tertsiaalne, sekundaarne) kadumine, millega kaasnes valgu inaktiveerumine. Ainult primaarne struktuur jäi alles. Muutus valkude lahustuvus vees ja seetõttu said kõik välismõjud paremini toimida. Naatriumhüdroksiidi lahuse molaarse konsentratsiooni määramine Töö käik: Pipeteerisime keeduklaasi 25 cm3 NaOH lahust ja lisasime sellesse umbes sama palju destilleeritud vett ning indikaatorina 2-3 tilka metüülpunast. Täitsime vesinikkloriidhappe lahusega büreti. Lahus oli indikaatori metüülpunase tõttu kollane. Tiitrisime naatriumhüdroksiidi lahust, lisades vesinikkloriidhapet büretist tilikhaaval tiitrimisnõusse. Segasime tiitritavat lahust tiitrimisnõus ringikujuliselt liigutades ning lõpetasime tiitrimise, kui lahus muutus kogu mahus punakasroosaks. Saime lahuse ruumalaks 34,8 cm 3 . Kordasime
käivitasin stopperi. 5. 10 ja 20 minuti pärast pipeteeritakse ülejäänud kahte kolbi samuti 1 ml töölahust. 6. Koonilisi kolbe keetsin elektripliidil püstjahutiga all 10 minutit, aega arvestasin sellest hetkest, kui lahus läks keemia. 10 minuti möödudes lisasin 150 ml destilleeritud vett läbi püstjahuti sellega oli keemine lõppenud. 7. Kõikidesse kolbidesse tilgutasin pipetiga indikaatorina kolm tilka mureksiidi vesilahust, mis andis kolvis olevale lahusele lillaka tooni. 8. Viisin läbi lahuse tiitrimise 0,02M CuSo4-ga kolbi vaikselt loksutades. Tiitrimise tulemused. 1) Null lahus - 2ml 0,02M CuSO4 1,8mg/ml 2) 10 min lahus 10,5 ml CuSO4 9,1 mg/ml 3) 20 min lahus 17 ml CuSO4 15 mg/ml Graafiku abiga leidsin neile mahtudele vastavad kontsentratsioonid. Invertaasi aktiivsuse arvutamine:
Põhireaktiiv tugevalt leeliselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II) triloon B konpleksi. Leeliseline komplekslahus toimib invertaasile inaktiveerivalt (kuna invertaasile on vaja happelist keskkonda) ja lõpetab reaktsiooni. Pärast hüdrolüüsireaktsiooni võetakse taandavaid suhkruid ja keedetakse segu komplekslahusega, mille tulemusena moodustub punane sade Cu2O ja ekvivalentses koguses vaba triloon. Triloon B tiitritakse 0,02M vasksulfaadi lahusega (indikaatorina mureksiidi vesilahus). Invertaasi aktiivsus määratakse mikrokatalites 1 ml ensüümilahuse kohta. Tiitrimiseks kulunud 0,02M CuSO4 lahuse hulga järgileitakse taandavate suhkrutesisaldus proovis Invertaasi aktivsuse leitakse kasutades valemi: kus: C1 taandavate suhkrute sisaldus aja hetkel T võetud proovis, mg C2 taandavate suhkrute sialduse 0 proovis, mg V1 hüdrolüüsisegu üldmaht, ml 1000 tegur üleminekuks mikrogrammidele T hüdrolüüsi kestus, s
kahte komplekslahust sisaldavasse kolbi. Asetasin komplekslahuse ja hüdrolüüsisegu sisaldavad kolvid elektripliidile püstjahuti alla 10 minutiks keema. Toimus vase redutseerumine taandavate suhkrute toimel. Keetmise lõpetasin 150 ml dest. vee lisamisega läbi püstjahuti. Jahutasin kolvid jooksva vee all. Määrasin reaktsioonil vabanenud triloon B koguse 0,02 M CuSO4 lahusega tiitrides, enne lisasin igasse kolbi indikaatorina 6 tilka mureksiidi lahust. Tiitrisin kuni violetne värvus asendus püsivalt samlarohelisega. Kaliibrimiskõvera abil leidsin kulunud CuSO4 hulga järgi taandavate suhkrute sisalduse proovis. Invertaasi aktiivsuse arvutasin valemi järgi: A = (C1 C2) * V1 * 1000 / T * 180 * V2 * V3 10 minuti proov 20 minuti proos C1 taandavate suhkrute 9,4 mg 16,8 mg sisaldus ajahetkel T võetud
värvusega ja käitub kui hape. Töö käik Valasin katseklaasi 1ml munavalge lahust, lisasin 5 tilka konts. HNO 3 ning soojendasin vesivannil. Aromaatsete tuumade nitreerumise tulemusena moodustus kollakas sade. Seejärel jahutasin segu ning lisasin NH 4OH, mille tulemusena lahuse värvus muutus oranzikaks, mis tähendab, et lahus sisaldab aromaatse tuumaga aminohappeid. Jahutamisel tõestasime, et valk denatureerus pöördumatult ja NH 4OH lisamisel, et moodustunud ühend käitub hape/alus indikaatorina. Katse tõestas, et kontsentreeritud lämmastikhape põhjustab valgu pöörumatut dentaturatsiooni ja välja sadestumist. Kuumutamisel aga sademes olevad aromaatsed tuumad nitreeruvad ning moodustavad nitrofenooli tüüpi ühendi, mis käitub happe/alus indikaatorina. Selle katsega on võimalik tõestada aromaatsete tuumadega aminohapete olemasolu valgu lahuses. Miloni reaktsioon Tõestab aromaatset tuuma sisaldavate aminohapate olemasolu valgus, kui lahuses on aromaatse tuumaga
suhkruid sisaldava proovi keetmisel komplekslahusega taandub kompleksis sisalduv Cu(II) Cu(I)-ks, moodustades Cu2O, mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena ja lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. Reaktsioonil vabanenud triloon B määratakse tiitrimisel 0,02 M vasksulfaadi lahusega, kasutades indikaatorina mureksiidi vesilahust. Invertaasi aktiivsus avaldatakse mikrokatalites 1 ml ensüümilahuse kohta. (µkat/ml). TÖÖ KÄIK Sahharoosi hüdrolüüsi läbiviimiseks võeti 50 ml katseklaas, kuhu pipeteeriti 25 ml 7 % sahharoosi lahust (substraati), mille pH oli atsetaatpuhvri abil reguleeritud sobivale väärtusele. Lahus asetati termostaati 30oC juures soojenema kümneks minutiks. Valmistati ette kolvid taandavate suhkrute sisalduse määramiseks. Selleks pipeteeriti kolme
kolmandasse. Kolvid komplekslahusega, kuhu on lisatud hüdrolüüsisegust võetud proovid, asetasin 10 min elektripliidile püstjahuti alla keema. Keemistemperatuuril toimus vase redutseerumine taandavate suhkrute toimel. Keetmise lõpetamiseks lisasin 150 ml destilleeritud vett läbi püstjahuti. Võtsin kolvid pliidilt ja jahutasin kraanivee all toatemperatuurini. Reaktsioonil vabanenud triloon B koguse määrasin 0,02 M CuSO4 lahusega tiitrimisel. Enne tiitrimist lisasin igasse kolbi indikaatorina 8 tilka mureksiidi lahust, mille toimel kolvi sisu värvus sinakas-violetseks. Tiitrisin seni, kuni violetne värv asendus samblarohelisega. Tiitrimisele kulunud 0,02 M CuSO4 lahuse hulga järgi leidsin kaliibrimiskõveralt taandavate suhkrute sisalduse. V(CuSO4), ml C (mg/ml) 0-proov 1,8 1,60 10 minuti-proov 6,8 6,00 20 minuti-proov 11,5 10,15
lõpetab ensüümiraktsiooni. Hüdrolüüsisegust võetud taandavaid suhkruid sisaldava proovi keetmisel komplekslahusega taandub kompleksis sisalduv Cu(II) Cu(I)-ks, moodustades Cu2O, mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena ja lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. 1 Reaktsioonil vabanenud triloon B kogus määratakse tiitrimisel 0,02 M vasksulfaadi lahusega, kasutades indikaatorina mureksiidi vesilahust. Tiitrimisel toimub reaktsioon: Tiitrimiseks kulunud CuSO4 hulga järgi leitakse taandavate suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus. Invertaasi aktiivus avaldatakse tahke preparaadi korral mikrokatalites 1 g kohta (µkat/g). Töö käik Tahkest ensüümipreparaadist valmistati kontsentratsiooniga 4-5 mg/ml töölahus. Selleks võeti 0,0245 g tahket invertaasi preparaati, mis lahustati 5 ml atsetaatpuhvris, mille ph oli 4,8.
· keskmine hemoglobiini hulk erütrotsüütides (mean cellular hemoglobin, MCH). MCH = Hgb/Er. · erütrotsüüdi keskmine hemoglobiini kontsentratsioon (mean cellular hemoglobin concentration, MCHC). MCHC = Hbg/Hkt. · erütrotsüütide suurusjaotuvus (red cell distrbution width, RDW). Erütrotsüütide settekiirus SR (erythrocyte sedimentation rate, ESR) on sagedamini kasutatav mittespetsiifiline analüüs, mida kasutatakse aktiivse haigusprotsessi indikaatorina. Trombotsüüdid Trombotsüütide loendamine on problemaatiline, kuna nad aktiveeruvad kergesti ning võivad kokkukleepuda nii omavahel kui ka leukotsüütide pinnale. Kõik analüsaatorid väljastavad järgmisi parameetreid: · trombotsüütide keskmine maht ( mean platelet volume, MPV) · trombotsüütide suurusjaotuvus ( platelet distribution width, PDW) · trombokrit ( paletelet.ctit, PCT ) Proovimaterjal ja proovi säilitamine
lahus Töövahendid: 500-750 ml kooniline kolb vee hoidmiseks, 250 ml koonilised kolvid tiitrimiseks, 100 ml pipett, 25 ml büretid, 25 ml mõõtesilinder, lehter, klaaspulk, filterpaber, katseklaaside komplekt, Na- katioonfilter, elektripliit, etalonlahuste komplekt SO42- kontsentratsiooni määramiseks Töö käik HCO3- iooni sisalduse (KK) määramine tiitrimisega Koonilisse kolbi pipeteeriti 100 ml vett, sellele lisati indikaatorina metüülpunast 3-4 tilka. Bürett täideti 0,025 M soolhappelahusega ning tiitriti, kuni lahuse punane värvus jäi püsima viimase tilga lisamisel. Seda korrati kuni saadi vähemalt 3 0,1-0,15 ml erinevusega tulemust. HCO3- kontsentratsioon määrati valemiga Ca2+ ja Mg2+ ioonide sisalduse (ÜK) määramine tiitrimisega Koonilisse kolbi pipeteeriti 100 ml vett, lisati 5 ml puhverlahust ning ~0,1 g indikaatorit ET-00, saadi lilla lahus
termostaati tagasi ja käivitasin stopperit. 10 ja 20 minuti pärast kordusin seda. Kolvid komplekslahusega, kuhu on lisatud hüdrolüüsisegust võetud proovid, asetasin 10 min elektripliidile püstjahuti alla keema. Keemistemperatuuril toimus vase redutseerumine taandavate suhkrute toimel. Keetmise lõpetamiseks lisasin 150 ml destilleeritud vett läbi püstjahuti. Võtsin kolvid pliidilt ja jahutasin kraanivee all toatemperatuurini. Kõikidesse kolbidesse lisatakse indikaatorina 0,3 ml ehk 6 tilka mureksiidi vesilahust, mis annab kolvis olevale lahusele violetse tooni. Kolbides olevate lahuste tiitrimine viiakse läbi 0,02 M CuSO4 lahusega kuni violetne värvus asendub selgelt täheldatava, püsiva roheka värvusega. Tulemused Tiitrimiseks kuulunud Taandavate suhkrute CuSO4 maht (ml) sisaldus (mg/ml) 0-proov 1,9 1,3
Töö käik: Tahkest naatriumhüdroksiidist kaaluti 100ml mahuga keeduklaasi nii palju ainet, kui vajatakse 250 ml 0,1 molaarse lahuse valmistamiseks. Naatriumhüdroksiidi kaalutis lahustati ca 50 ml destilleeritud vees ja jahtunult kallati saadud lahus 0,25 ml mahuga mõõtekolbi. Lahus lahjendati mõõtejooneni, suleti kolb korgiga ja loksutatu lahus hoolega läbi. Lahusest pipeteeriti 25 ml koonilisse kolbi ja lisati sellesse umbes sama palju destilleeritud vett ning indikaatorina 2-3 tilka metüülpunast. Juhendajalt saadi tuntud konsentratsiooniga vesinikkloriidhappe lahus, millega loputati ning täideti bürett. Lahus on indikaatori tõttu kollane. Naatriumhüdroksiidi lahust tiitriti, lisades vesinikkloriid hapet bürettist tilkhaaval tiitrimisnõusse. Tiitritavat lahust segati tiitrimisnõud ringikujuliselt liigutades ja tiitrimine lõpetati, kui lahus muutus kogu mahus punakasroosaks.
invertaasile inhibeerivalt ja lõpetab ensüümiraktsiooni. Hüdrolüüsisegust võetud taandavaid suhkruid sisaldava proovi keetmisel komplekslahusega taandub kompleksis sisalduv Cu(II) Cu(I)-ks, moodustades Cu2O, mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena ja lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. Reaktsioonil vabanenud triloon B kogus määratakse tiitrimisel 0,02 M vasksulfaadi lahusega, kasutades indikaatorina mureksiidi vesilahust. Tiitrimisel toimub reaktsioon, kus vabanenud triloon B komplekseerub uuesti Cu(II)-ioonidega ja kompleksi taastekkimine on täheldatav lahusesse lisatud indikaatori mureksiidi värvuse muutumise järgi. Tiitrimiseks kulunud CuSO4 hulga järgi leitakse taandavate suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus. Invertaasi aktiivus avaldatakse vedela preparaadi korral mikrokatalites 1 ml kohta (kat/ml). Töö käik Lahustina kasutatati atsetaatpuhvrit pH väärtusega 4,8
Kolvid asetan elektripliidile püstjahutite alla 10 minutiks keema. Aega arvestan keemise algusest. 10 minuti pärast valan kolbidesse läbi püstjahuti 150 ml destilleeritud vett. Kolvid võtan pliidist ja jahutan toatemperatuurini. Esimeses kolvis oli sinine värvus, teises kolvis juba helesinine, aga kolmandas sinist tooni üldse ei olnud, lahus oli helepunane. Kõik kolvid oli punase Cu2O sademega. Kõikidesse kolbidesse lisan indikaatorina 0,3 ml mureksiidi vesilahust, mis annab kolvis olevate lahusele violetse tooni. Kolbides olevate lahuste tiitrimine viin läbi 0,02 M CuSO4 lahusena kuni violetne värvus asendub püsiva roheka värvusega. Tiitrimiseks kuulunud CuSO4 lahuse maht: I. 3,35 ml II. 31,45 ml III. 48,00 ml CuSO4 lahuse mahu järgi leian kaliibrimigraafiku järgi taandavate suhkrute sisaldus mg-des 1ml-s reaktsioonisegust võetud proovis: I. 3,0 mg/ml II. 27,8 mg/ml III. 42,4 mg/ml
1 VEE ÜLDKAREDUSE MÄÄRAMINE Vee nn. üldkaredus on vee mööduva kareduse (Ca ja Mg vesinikkarbonaadid) ja püsiva kareduse (vees lahustuvad Ca ja Mg soolad) summa. Vee üldkaredus on 1 liitri vee tiitrimiseks kulunud kompleksoon III millimoolide arv. Kompleksoon III reageerib kõigi vees lahustunud raske- ja leelismuldmetallide ioonidega, eristamata neid aniooni järgi. Seepärast saab kompleksonomeetriliselt määrata vee üldkaredust. Indikaatorina kasutatakse eriokroommusta (ET-OO). Koostage katsetulemuste tabel büreti alg- ja lõppnäitude kohta. Tehke kindlaks ja märkige protokolli tabelisse büreti skaala näidud 0,02 ml täpsusega. Reaktiivid: Kompleksoon III (etüleendiammiintetraäädikhappe
Komplekslahus neutraliseerib invertaasi. Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine. · Cu(II) ioonide taandavate suhkrute poolt redutseerumine Cu2O-ks ja vaba Triloon B eraldumine toimub keemistemperatuuril, siis asetame 3 250ml-list kolbid elektripliidile püstjahuti alla 10 minutiks keema. · 10 minuti pärast lisame kolbi 150 ml külma vee, mis lõpetab keetmist. Segu jahutame toatemperatuurini. · Iga kolbi lisame indikaatorina 0,3 ml mureksiidi vesilahust, mis annab lahusele violeetse tooni. · Tiitrimine. Tiitrimiseks kasutame 0,02M vasksulfiidi lahust. Tiitrimine jätkatakse kuni violeetne värvus muutub roheliseks. · Tiitrimiseks kuulunud CuS04 lahuse hulga järgi leiame kaliibrimisgraafikut kasutades taandavate suhkrute sisaldus mg/ml. · Leiame invertaasi aktiivuse A (µkat/g). Kasutame antud valemi: A=(C2-C1)* V1* V2 *103/T * 180 *V3 *V4*g
· tagab taandavate suhkrute määramiseks vajaliku leeliselise keskkonna ja vask(II)- triloon B kompleksi. Hüdrolüüsisegust võetud, taandavaid suhkruid sisaldava proovi keetmisel komplekslahusega taandub kompleksis sisalduv Cu(II) Cu(I)-ks, moodustades Cu2O, mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena ja lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. Reaktsioonil vabanenud triloon B määratakse tiitrimisel 0,02 M vasksulfaadi lahusega, kasutades indikaatorina mureksiidi vesilahust. Invertaasi aktiivsus avaldatakse mikrokatalites 1 ml ensüümilahuse kohta. (kat/ml). Töö käik Ensüümipreparaadist töölahuse valmistamine Valmistan 10 ml töölahust tahkest invertaasist, kontsentratsiooniga 5mg/ml.Lahustina kasutan atsetaatpuhver pH väärtusega 4.8. Invertaasi kontsentratsioon on 5mg/ml ja lahuse maht on 10 ml tuleb kaaluda analüütilisel kaaludel 50 mg (0,05 g) tahket invertaasi.
enamat pepiidsidet, mis moodustasid aluselises keskonnas Cu 2+-ioonidega violetse kompleksi. 1.1.2 Ksantoproteiinreaktsioon (Mulderi reaktsioon) See reaktsioon tõestab aromaatset tuuma sisaldavate aminohapete (Tyr, Trp, Phe) olemasolu valgus. Kontsentreeritud lämmastikhappe lisamisel denatureerib valk pöördumatult ja sadestub. Katseklaasi sisu soojendamisel toimub aromaatsete tuumade nitreerumine. Moodustub intensiivselt kollase värvusega ühend, mis käitub hape/alus indikaatorina, omandades leeliselises keskkonnas oranzi värvuse. Töö käik: Katseklaasi valatakse 1 ml munavalgu lahust ja lisatakse 56 tilka kontsentreeritud HNO3. Reaktsioonisegu loksutatakse ja soojendatakse kuni valge sade värvub kollaseks. Segu jahutatakse, lisatakse NH 4OH lahust kuni ammoniaagi lõhna ilmumiseni ja loksutatakse hoolikalt. Järeldus: Alguses oli lahus helekollane, pärast tumekollane. Kollaseks värvus nitrofenooli
Keedetakse 10 minutit, kusjuures aega arvestatakse keemise algusest. Min pärast lõpetatakse keetmine ja lisatakse 150 ml destilleeritud vett läbi püstjahuti kolbi, et vedeliku maht kolvis suureneks ja tiitrimisel indikaatori värvuse muutus oleks paremini nähtav. Kolb eemaldatakse pliidilt ja jahutatakse kraanivee all toatemperatuurini Kui kõik kolvid on 10 min keenud ja jahutatud, lisatakse kõikidesse kolbidesse indikaatorina 0,3 ml mureksiidi vesilahust. Mureksiid annab lahustele violetse värvuse. Kolbides olevate lahuste tiitrimine toimub 0,02 M Cu 2SO4 lahusega, kuni violetne värvus muutub püsivaks rohekaks värvuseks. Titrandi kulu fikseeritakse kohe kui värvus natukenegi muutub. Kui roheline värv kaob lisatakse titranti veel ettevaatlikult tilk haaval ja kui värvus jääb püsima fikseeritakse lõplik kulu.
· Kolvid, mis sisaldasid lisaks komplekslahusele ka erinevatel aegadel reaktsioonisegust võetud proove, asetasin elektripliidile püstjahutite alla 10 minutiks keema. Aega hakkasin arvestama alates keemise algusest. · 10 minuti pärast lõpetasin keetmise ning valasin 150 ml destilleeritud vett kolbi läbi püstjahuti. · Kolvi võtsin pliidilt ja jahutasin kraanivee all toatemperatuurini. · Kõikidesse kolbidesse lisasin indikaatorina 0,3 ml ehk 5 tilka mureksiidi vesilahust. Kolvis olevad lahused muutusid rohkemal või vähemal määral violetseks. · Kolbides olevad lahused tiitrisin 0,02 M lahusega kuni violetne värvus asendus selgelt täheldatava, püsiva roheka värvusega. Tiitrimise käigus loksutasin kolvi sisu pidevalt. · Tiitrimiseks kulunud 0,02 M lahuse hulga järgi leitakse kaliibrimisgraafiku (sirge) järgi taandavate suhkrute sisaldus mg-des 1 ml-s reaktsioonisegust võetud proovis.
reaktsiooniproduktide määramiseks vajalik leeliseline komplekslahus invertaasile inhibeerivalt ja lõpetab ensüümiraktsiooni. Hüdrolüüsisegust võetud, taandavaid suhkruid sisaldava proovi keetmisel komplekslahusega taandub kompleksis sisalduv Cu(II) Cu(I)-ks, moodustades Cu2O, mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena ja lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. Reaktsioonil vabanenud triloon B määratakse tiitrimisel 0,02 M vasksulfaadi lahusega, kasutades indikaatorina mureksiidi vesilahust. Invertaasi aktiivsus avaldatakse mikrokatalites 1 ml ensüümilahuse kohta. (µkat/ml). Töö käik 1. Sahharoosi hüdrolüüsi läbiviimiseks võetakse 50 ml katseklaas, kuhu pipeteeritakse 25 ml 7%- list sahharoosi lahust(substraati), mille pH on 4,8 (reguleeritud atsetaatpuhvri abil). Lahus asetatakse vesitermostaati 30ºC juurde soojenema (5-10 min). Tehakse ka uuritav invertaasi lahus
Üks väga tähtsaks arengu eesmärgiks on ka jätkusuutlik heaolu kasv, mis on defineeritud kui inimeste materiaalsete, sotsiaalsete ja kultuuriliste vajaduste rahuldatus, millega kaasnevad võimalused ennast teostada ja oma püüdlusi ning eesmärke realiseerida ning mis on omavahel seotud ka kultuuriruumi elujõulisusega. Kuigi heaolu on toodud definitsiooni alusel indiviidiga seotud mõiste, omab tema üldine tase tähendust ka ühiskonna või territooriumi indikaatorina. Heaolu tõus võimaldab jõuda olukorrani, kus Eesti on elu-, töö-, ja eneserealisatsiooni kohana piisavalt väärtustatud. Heaolu on jaotatud kolmeks komponendiks, mida võib käsitleda ka heaolu saavutamise alleesmärkidena: Majanduslik jõukus (raha sissetuleku ja tarbimise suurus pereliikmete kohta), Turvalisuse tase (tervislik seisund, haigestumise risk, kuritegevuse oht), Võimaluste mitmekesisus (sotsiaalseks suhtlemiseks tööga rahulolu, ajakasutus).
vask(II)-triloon B kompleks. Reaktsioonisegust kindlal ajahetkel võetud proov, mis sisaldab taandavaid suhkruid viiakse komplekslahusesse. Keemisel taandub kompleksis sisalduv vask(II) suhkrute toimel vask(I)-ks. Seejärel moodustub Cu 2O, seda on näha punase sademena, mis tekib sinise lahuse põhja. Ekvivalentses koguses jääb lahusesse vaba triloon B. Vabanenud triloon B tiitritakse 0,02 M vasksulfaadi lahusega. Stöhhiomeetrilise punkti määramiseks lisatakse indikaatorina mureksiidi, mis värvub selles punktis roheliseks. Tiitrimiseks kulunud CuSO 4 lahuse hulga järgi leitakse eelnevalt juba koostatud kaliibrimissirgelt taandavata suhkrute kontsentratsiooni. Invertaasi aktiivsus avaldatakse mikrokatalites 1 g kohta. Töö käik Valmistan töölahuse tahkest preparaadist. Selle jaoks kaalun analüüilisel kaalul juhendaja näpunäite järgi 10 mg (tegelikult kaalusin 0,0103 g ehk 10,3 mg) tahket invertaasi ja viin mahu 5 ml-ni
Reaktsioon toimub keemistemperatuuril. · Kolvid, mis lisaks komplekslahusele sisaldasid nüüd ka erinevatel aegadel reaktsioonisegust võetud proove, asetasin elektripliidile püstjahutite alla 10 minutiks keema. · 10 minuti pärast lõpetasin keetmise 150 ml destilleeritud vee valamisega kolbi läbi püstjahuti. Sellega suurenes ka vedeliku maht kolvis. Võtsin kolvid pliidilt, jahutasin kraanivee all toatemperatuurini. · Lisasin kõikidesse kolbidesse indikaatorina 0.3 ml ehk 6 tilka mureksiidi vesilahust, mis andis kolvisolevale lahusele violetse tooni. · Kolbides oleva lahuse triitimise viisin läbi 0.02M CuSO4 lahusega kuni violetne värvus asendub selgelt täheldatava, püsiva roheka värvusega. Tiitrimise käigus loksutasin kolvi sisu pidevalt. Tiitrimiseks kulunud 0.02M CuSO4 lahuse hulga järgi leidsin kalibreerimissirge järgi taandavate suhkrute sisalduse mg-des 1 ml-s reaktsioonisegust võetud proovis.
Mõõdetavad parameetrid 1. Õhu kulu. 2. Ammoniaagi vesilahuse kulu. 3. Selge vedeliku kihi kõrgus alumisel taldrikul. 4. Ammoniaagi vesilahuse algkontsentratsioon. 5. Ammoniaagi vesilahuse kontsentratsioon pärast kolonni läbimist. 6. Lahuse ja õhu temperatuurid. Töö käik AMMONIAAGI KONTSENTRATSIOONI MÄÄRAMINE Ammoniaagi vesilahuse kontsentratsiooni määramiseks võtsime alglahuse mahutist 10 ml proovi, lisasime indikaatorina metüüloranzi ja tiitrisime 0,1N HCl-ga kuni proovi kollane värvus muutus roosaks. Tegime seda 2 korda, esimesel korral kulus HCl 4,35 ml ja teisel korral 4,30 ml. NH3 normaalsuse arvutamiseks võtsime kahe arvu keskmise (4,325 ml). NH3 normaalsuse arvutusvalem: N HClVHCl N NH 3 = VNH 3 , kus NHCl- titrandi normaalsus, N; VHCl- titrandi kulu, ml; VNH3- tiitrimiseks võetud proovi maht, ml.
naine = Konsentratsiooni määramine tiitrimisega Tiitrimine on protseduur, kus reaktsiooniks kulunud ühe aine täpse kontsentratsiooniga lahuse koguse järgi leitakse teise aine lahuse kontsentratsioon. Büretti kasutades mõõdetakse täpselt ühe lahuse maht, teist lahust doseeritakse täpse mahuga pipeti abil. Tiitrimisel lisatakse lahusele indikaatorit ühendit, mille värvus sõltublahuse happesusest. Siin töös kasutatakse indikaatorina fenoolftaleiini, mis on soolhappelahuses värvitu, kuid NaOH aluselises lahuses punane. Stöhhiomeetriline punkt hetk, mil kogu soolhape on ära reageerinud ja indikaator muudab juba ühest liiaga lisatud NaOH tilgast tekkinud aluselises lahuses värvust, määratakse ühe tilga täpsusega. Tiitrimisel pipeteeritakse koonilisse kolbi täpne kogus soolhapet, lisatakse indikaator ning kolbi ringikujuliste liigutustega pidevalt segades, lisatakse büretist tilkhaaval
Mõõdetavad parameetrid 1. Õhu kulu. 2. Ammoniaagi vesilahuse kulu. 3. Selge vedeliku kihi kõrgus alumisel taldrikul. 4. Ammoniaagi vesilahuse algkontsentratsioon. 5. Ammoniaagi vesilahuse kontsentratsioon pärast kolonni läbimist. 6. Lahuse ja õhu temperatuurid. Töö käik AMMONIAAGI KONTSENTRATSIOONI MÄÄRAMINE Ammoniaagi vesilahuse kontsentratsiooni määramiseks võtsime alglahuse mahutist 10 ml proovi, lisasime indikaatorina metüüloranzi ja tiitrisime 0,1N HCl-ga kuni proovi kollane värvus muutus roosaks. Tegime seda 2 korda, esimesel korral kulus HCl 4,35 ml ja teisel korral 4,30 ml. NH3 normaalsuse arvutamiseks võtsime kahe arvu keskmise (4,325 ml). NH3 normaalsuse arvutusvalem: N HClVHCl N NH 3 = VNH 3 , kus NHCl- titrandi normaalsus, N; VHCl- titrandi kulu, ml; VNH3- tiitrimiseks võetud proovi maht, ml.
konsentratsioon Töö käik: Tahkest NaOH-st kaaluda 100 cm3 katseklaasi nii palju ainet, kui palju vajatakse 0,25 dm3 0,1 M lahuse valmistamiseks. NaOH kaalutis lahustada ca 50 cm 3 destilleeritu vees jajahtunult kallata saadud lahus 0,25 dm3 mahuga möötekolbi. Lahus lahjendada mõõtjooneni, sulgeda korgiga ning loksutada lahus hoolikalt läbi. Lahusest pipeteerida 25 cm 3 koonilisesse kolbi või keeduklaasi ja lisada sellesse umbes samapalju destilleeritud vett ning indikaatorina lisada 2-3 tilka metüülpunast (mp). Juhendajalt saadakse tuntud konsentratsiooniga vesinikkloriidhappe lahus, millega loputada ning täita bürett. Lahus on indikaator mp tõttu punane. NaOH lahust triitida(tiitrimine- mõõtlahuse lisamine määratavale lahusele), lisades HCl hapet büretist tilkhaaval triitimisnõusse. Triititavat lahust segada triitimisnõud ringikujuliselt liigutades, kuni lahus muutub kogu mahus punakasroosaks. Büreti skaalalt
reaktsioonisegust võetud proove, elektripliidile püstjahutite alla 10 minutiks keema. Aega arvestasin keemise algusest, 2. 10 minuti pärast lõpetasin keetmise 150 ml destilleeritud vee valamisega läbi püstjahuti. Sellega suurendasin vedeliku mahtu kolvis, tänu millele oli indikaatori värvuse muutust tiitrimisel paremini näha. Võtsin kolvi pliidilt ja jahutasin kraanivee all toatemperatuurini. 3. Kõikidesse kolbidesse lisasin indikaatorina 0,3 ml ehk 6 tilka mureksiidi vesilahust, mis annab kolvis olevale lahusele violetse tooni. 4. Kolbides olevate lahuste tiitrimise viisin läbi 0,02 M CuSO 4 lahusega kuni violetne värvus asendus roheka värvusega. Tiitrimiseks kulunud 0,02 M CuSO4 lahuse hulga järgi leidsin kaliibrimisgraafiku järgi taandavate suhkrute sisalduse mg-des 1 ml-s reaktsioonisegust võetud proovis. Vedela invertaasi preparaadi aktiivsuse arvutamiseks kasutatakse järgnevat valemit:
naine = Konsentratsiooni määramine tiitrimisega Tiitrimine on protseduur, kus reaktsiooniks kulunud ühe aine täpse kontsentratsiooniga lahuse koguse järgi leitakse teise aine lahuse kontsentratsioon. Büretti kasutades mõõdetakse täpselt ühe lahuse maht, teist lahust doseeritakse täpse mahuga pipeti abil. Tiitrimisel lisatakse lahusele indikaatorit ühendit, mille värvus sõltublahuse happesusest. Siin töös kasutatakse indikaatorina fenoolftaleiini, mis on soolhappelahuses värvitu, kuid NaOH aluselises lahuses punane. Stöhhiomeetriline punkt hetk, mil kogu soolhape on ära reageerinud ja indikaator muudab juba ühest liiaga lisatud NaOH tilgast tekkinud aluselises lahuses värvust, määratakse ühe tilga täpsusega. Tiitrimisel pipeteeritakse koonilisse kolbi täpne kogus soolhapet, lisatakse indikaator ning kolbi ringikujuliste liigutustega pidevalt segades, lisatakse büretist tilkhaaval NaOH lahust
sisaldavad kolvid elektripliidile püstjahutite alla 10 minutiks keema. NB! Aega arvestatakse keemise algusest! 2. 10 minutit pärast lõpetatakse keetmise 150 ml dest. vee valamisega kolbi läbi püstjahuti. NB! Vett mõõda mõõtsilindriga! suureneb ühtlasi vedeliku maht kolvis ja indikaatori värvuse muutus on tiitrimisel paremini märgatav 3. Võta kolb pliidilt ja jahutatakse kraanivee all toatemperatuurini. 4. Kõikidesse kolbidesse lisa indikaatorina 6 tilka mureksiidi vesilahust, mis annab kolvis olevale lahusele sinaka tooni. 5. Kolbides olevate lahuste tiitrimine viiakse läbi 0,02 M CuSO 4 lahusega kuni sinakas värv asendub selgelt täheldatava, püsiva roheka värvusega. AKTIIVSUSE ARVUTAMINE: Vedela invertaasi preparaadi uurimisel avaldatakse aktiivsus ensüümpreparaadi 1 ml kohta (). Arvutus viiakse läbi vastavalt valemile: kus C1- taandavate suhkrute sisaldus 0-proovis, mg/ml
Kolvid koos komplekslahuse ja erineval aegadel reaktsioonisegust võetud proovidega asetasin elektripliidile püstjahutite alla 10-ks minutiks keema. 10 minuti pärast lõpetasin keetmise 150 ml destilleeritud vee (mõõdetakse mõõtsilindriga) valamisega kolbi läbi püstjahuti. Sellega suurenes ühtlasi vedeliku maht kolvis ja indikaatori värvuse muutus kolvis muutus paremini märgatavaks. Kolvi võtsin pliidilt ja jahutasin kraanivee all toatemperatuurini. Kõikidesse kolbidesse lisasin indikaatorina 0,15 ml mureksiidi vesilahust, mis andis kolvis olevale lahusele violetse tooni. Kolbides olevate lahuste tiitrimise viisin läbi 0,02 M CuSO4 lahusega kuni violetne värvus asendus selgelt täheldatava, püsiva roheka värvusega. Tiitrimise käigus loksutasin kolvi sisu pidevalt. Tiitrimiseks kulunud 0,02 M CuSO4 lahuse hulga järgi leidsin kaliibrimisgraafiku (sirge) järgi taandavate suhkrute sisalduse mg-des 1 ml-s reaktsioonisegust võetud proovis
· Vees sisalduva SO42- iooni kontsentratsiooni ligikaudne määramine. Sissejuhatus. Karedus on põhjustatud Ca2+ ja/või Mg2+ ning HCO3- ja/või CO32- ioonide sisaldumisest vees. Karedust, mida arvutatakse Ca2+ ja Mg2+ ioonide summaarse kontsentratsiooni järgi, nimetatakse üldkareduseks (ÜK). Üldkareduse määramine toimub nn kompleksonomeetrilise tiitrimise teel. Tiitritakse etüleendiamiintetraetaanhappe (EDTA) dinaatriumisoola ehk triloon-B lahusega. Indikaatorina kasutatakse kromogeenmusta ET-00 (eriokroom-must T), mis moodustab Ca2+ ja Mg2+ ioonidega sirelililla värvusega kompleksiooni. Stöhhiomeetrilises punktis, kus kõik Ca2+ ja Mg2+ ioonid on seotud värvitusse kompleksi triloon-B-ga, muutub lahus indikaator-aniooni värvusest tingituna siniseks. Üldkareduse määramise juures on oluline, et lahuse pH püsiks aluselises piirkonnas, seetõttu tuleb lisada puhverlahust - ammooniumkloriid NH4Cl segus ammoniaagi vesilahusega NH3H2O
violetse kompleksi. 1.1.2 Ksantoproteiinreaktsioon (Mulderi reaktsioon) Ksantoproteiinreaktsioon tõestab aromaatset tuuma sisaldavate aminohapete (Tyr, Trp, Phe) olemasolu valgus. Kontsentreeritud lämmastikhappe lisamisel denatureerib valk pöördumatult ja sadestub. Katseklaasi sisu soojendamisel toimub aromaatsete tuumade nitreerumine. Moodustunud nitrofenooli tüüpi ühend on intensiivselt kollase värvusega ja käitub hape/alus indikaatorina, omandades leeliselises keskkonnas oranži värvuse. Töö käik: Katseklaasi valatakse 1 ml munavalgu lahust ja lisatakse 5–6 tilka kontsentreeritud HNO 3. Segu loksutatakse ja soojendatakse kuni tekkinud valge sade värvub kollaseks. Seejärel segu jahutatakse, lisatakse NH 4OH lahust kuni ammoniaagi lõhna
violetse kompleksi. 1.1.2 Ksantoproteiinreaktsioon (Mulderi reaktsioon) Ksantoproteiinreaktsioon tõestab aromaatset tuuma sisaldavate aminohapete (Tyr, Trp, Phe) olemasolu valgus. Kontsentreeritud lämmastikhappe lisamisel denatureerib valk pöördumatult ja sadestub. Katseklaasi sisu soojendamisel toimub aromaatsete tuumade nitreerumine. Moodustunud nitrofenooli tüüpi ühend on intensiivselt kollase värvusega ja käitub hape/alus indikaatorina, omandades leeliselises keskkonnas oranzi värvuse. Töö käik: Katseklaasi valatakse 1 ml munavalgu lahust ja lisatakse 56 tilka kontsentreeritud HNO 3. Segu loksutatakse ja soojendatakse kuni tekkinud valge sade värvub kollaseks. Seejärel segu jahutatakse, lisatakse NH 4OH lahust kuni ammoniaagi lõhna
Ekperimentaalne töö 2 Soolhappelahuse valmistamine ja kontsentratsiooni määramine Töö eesmärk Lahuse valmistmine kontsentreeritud happe lahusest, lahuste lahjendamine, kontsentratsiooni määramine tiitrimisega Sissejuhatus Töö käigus valmistatakse erineva kontsentratsiooniga soolhappe lahuseid. Soolhappe lahuse kontsentratsioon määratakse tiitrimisega, tilgutades happe lahusesse naatriumhüdroksiidi lahust. Tiitrimisel kasutatakse indikaatorina fenoolftaleiini. Töövahendid: koonilised kolvid (250 ml), mõõtesilindrid (10 ml, 250 ml), mõõtekolb (100 ml), bürett, pipetid (10 ml, 20 ml), klaaspulk. Kasutatud ained: kontsentreeritud HCl lahus, täpse kontsentratsiooniga NaOH lahus, indikaator fenoolftaleiin (ff). Töö käik Konkreetse töö soolhappelahuse etteantud kontsentratsioon on 1,9%. Arvutatakse kontsentreeritud happe ja vee vajalikud kogused.
ga (indikaatoriks metüülpunane) muudetakse Ca- ja Mg-bikarbonaadid kloriidideks ja tiitrimiseks kulunud HCl koguse põhjal on võimalik leida mööduv karedus. Ca(HCO3)2+2HCl =CaCl2+2CO2+H2O Mg(HCO3)2+2HCl=MgCl2+2CO2+H2O Tööks vajalikud reaktiivid: 1. 0,1 n HCl (0,1 mool e mg-ekv ainet lahustatud 1 l vees) 2. Segu, mis koosneb võrdsete osadena 0,1 n Na2CO3 ja 0,1 n NaOH. 3. 0,2 %-line metüülpunane indikaatorina 1 ml-le 0,1 n HCl-le vastab kareduse 1 mg-ekv/l MgCl Tööks vajalikud vahendid: 200-250 ml kooniline kolb, mõõtsilinder, 2 büretti, lehter, filterpaber, elektripliit, destilleeritud vesi. 1. Mööduva kareduse määramine: Kolbi võetakse 100 ml uuritavat vett, lisatakse 2 tilka indikaatorit ja tiitritakse 0,1 n HCl-ga roosa värvuse tekkeni. Näiteks: kulus 3,4 ml 0,1 n HCl. Seega on mööduv karedus 3,4 mg-ekv/l 6 2
Praktiline töö I Rakkude külmutamine/sulatamine 1. Milleks on söötmesse lisatud antibiootikumid? Et bakterid vohama ei hakkaks 2. Milleks on söötmesse lisatud pH indikaator? Enamus rakuliine vajab kasvamiseks temperatuuri 37°C ja pH-d vahemikus 7,2-7,4. pH indikaatorina kasutatakse fenoolpunast. pH muutumisel happelisemaks muutub indikaator kollaseks ja pH muutumisel aluselisemaks muutub indikaator lillamaks. Rakud taluvad happelist keskkonda paremini kui aluselist. 3. Nimeta sagedasemaid rakukultuuri saastajaid. Pärm, bakterid, mükoplasma, viirused, teised rakuliinid 4. Mis on rakuliin ja rakkude primaarkultuur, mille poolest need erinevad? primaarsed kultuurid koest eraldatud, paljunevad piiratud arv kordi (meie majas
naine = Konsentratsiooni määramine tiitrimisega Tiitrimine on protseduur, kus reaktsiooniks kulunud ühe aine täpse kontsentratsiooniga lahuse koguse järgi leitakse teise aine lahuse kontsentratsioon. Büretti kasutades mõõdetakse täpselt ühe lahuse maht, teist lahust doseeritakse täpse mahuga pipeti abil. Tiitrimisel lisatakse lahusele indikaatorit ühendit, mille värvus sõltublahuse happesusest. Siin töös kasutatakse indikaatorina fenoolftaleiini, mis on soolhappelahuses värvitu, kuid NaOH aluselises lahuses punane. Stöhhiomeetriline punkt hetk, mil kogu soolhape on ära reageerinud ja indikaator muudab juba ühest liiaga lisatud NaOH tilgast tekkinud aluselises lahuses värvust, määratakse ühe tilga täpsusega. Tiitrimisel pipeteeritakse koonilisse kolbi täpne kogus soolhapet, lisatakse indikaator ning kolbi ringikujuliste liigutustega pidevalt segades, lisatakse büretist tilkhaaval
Töö käik: 1 ml munavalgu lahusele lisati 5-6 tilka konts. HNO3. Segu soojendati kuni kollase värvuse saavutamiseni. Lisati NH4OH lahust kuni ammoniaagi lõhna ilmumiseni. Tulemus: HNO3 lisamisel tekkis valge sade ning soojendamisel muutus segu kollakaks, NH4OH lisamisel värvus muutus intensiivsemaks, lõpuks oranziks. Soojendamisel toimus aromaatsete tuumade nitreerumine, mis tingis kollaka värvuse tekke. Moodustunud ühend käitub hape/alus indikaatorina ning leeliselise NH4OH lisamisel omandas segu oranzi värvuse. Järeldus: Munavalgu lahuses sisaldusid aromaatsete tuumadega aminohapped 1.1.3 Milloni reaktsioon Reaktsiooniga saab kindlaks teha fenoolset hüdroksüülrühma sisaldavate aminohapete sisaldumist (Tyr radikaalid). Positiivse Milloni reaktsiooni annab enamik valke, denatureerunud valgu sade värvub roosakaks. OH O OHg
aluse tiitrimisel? Mis on indikaatorid? Millist indikaatorit kasutati antud töös ja milline on selle värvus erinevates keskkondades? Mis on indikaatori pöördeala? Stöhhiomeetriline punkt on hetk, mil kogu hape on ära reageerinud ja indikaator muudab juba ühest liiaga lisatud NaOH tilgast tekkinud aluselises lahuses värvust, määratakse ühe tilga täpsusega. Indikaatorid on ühendid, mille värvus sõltub lahuse happelisusest. Antud töös kasutati indikaatorina fenoolftaleiini, mis on soolhappelahuses värvitu, kuid NaOH aluselises lahuses punane. Pöördeala on PH. 20. Millised reaktsioonid on pöörduvad, millised pöördumatud? Tuua näiteid. Pöördumatu reaktsioon on reaktsioon, mis kulgeb praktiliselt ainult ühes suunas. Tekib sade. Zn 2 HCl ZnCl 2 H 2 Pöörduv reaktsioon on kahes suunas toimuv reaktsioon. 2CO2 O2 2CO3 CO2 H 2 CO H 2 O
list CuSO4 lahust. Loksutan hoolikalt. Lahus muutub tumesinisest lillaks. Katse näitas, et tegemist on pika valgumolekuliga. Ksantoproteiinreaktsioon Ksantoproteiinreaktsioon tõestab aromaatset tuuma sisaldavate aminohapete (türosiin, trüpofaan ja fenüülalaniin) olemasolu valgus. Kontsentreeritud HNO 3 lisamisel valk denatureerub ja sadeneb. Katseklaasi sisu soojendamisel toimub aromaatsete tuumade nitreerumine. Moodustunud ühend on kollase värvusega ja käitub alus-happe indikaatorina, olles leeliselises keskkonnas oranz. Töö käik Valan katseklaasi 1 ml munavalgu lahust ja lisan 5-6 tilka kontsentreeritud HNO 3. Loksutan ja soojendan reaktsioonisegu kuni tekkinud valge sade värvub kollaseks. Jahutan segu ning lisan NH4OH lahust kuni ammoniaagi lõhna ilmumiseni, loksutan hoolikalt. Lahus oleks pidanud minema oranziks, kuid ma lisasin valest pudelist NH4OH lahust. Valkude sadestamine trikloroäädikhappega
annaabi.ee 
