Üldine hematoloogiline analüüs (1)

Tallinna Tervishoiu Kõrgkool
Zanetta Medvedeva
ÜLDINE HEMATOLOOGILINE ANALÜÜS
Referaat kliinilise keemia aines
Juhendaja : M. Moks

Tallinn 2012
Käesoleva töö autor, valis refereerimiseks artikli, mis kannab nimetust : „Üldine hematoloogoline analüüs". Artikkel ilmus ajakirja „ Labor “ lisaväljaandes, 2005. aastal ning selle autoriks on HTI Laboriteenuste AS-i laboriarst Piret Kedars. Käesolevas artiklis antakse ülevaade hematoloogilisest analüüsist. Antud analüüs on üks kõige sagedamini kasutatavatest laboratoorsetest uuringutest nii Eestis kui ka mujal maailmas.
Esmane hematoloogiline analüüs hõlmab endas rakkude loendamist, hemaglobiinisisalduse mõõtmist ja vereäige mikroskoopilist hindamist.
Tänapäeval on kasutusel järgnevad mõisted:

• vere automaatuuring
  
• vere automaatuuring leukogrammiga-hematoloogilise analüsaatoriga teostatav uuring ( complete blood count , CBC, full blood count, FBC)
  
• hemogramm - vereäige mikroskoopiline hindamine
  
• leukotsüütide valem või leukogramm, mis ei sisalda erütrotsüütide ja trombotsüütide hindamist
  

Vererakke loendatakse spetsiaalsete hematoloogiliste analüsaatorite abil, mille tööpõhimõte on järgmine: vererakkude loendamine , hemoglobiini kontsentratsiooni mõõtmine. Mõõdetud parameetrite alusel arvutab analüsaator erütrotsüütide ja trombotsüütide indeksid. Sõltuvalt aparaadi keerukusest on võimalik määrata ka leukogramm, leukotsüütide noorvormide esinemine, retikulotsüütide hulk jpm.
Leukotsüüdid
Lihtsamad analüsaatorid loendavad teatud verekogusest tuumaga rakud . See tulemus väljastatakse leukotsüütide üldarvuna. Leukotsüütide üldarv on piiratud informatiivsusega parameeter , kuna leukotsüüdid on tegelikult kogum eri tüüpi rakke: neutrofiilid, eosinofiilid , basofiilid, monotsüüdid ja lümfotsüüdid. Leukogramm väljendab iga leukotsüüditüübi protsentuaalset osa leukotsüütide üldhulgast. Kui ühe tüübi osakaal suureneb, siis teise tüübi osakaal vastavalt väheneb. Analüsaatorid väljastavad tulemuse alati nii protsentides kui absoluuthulkades, mis lihtsustab tulemuste tõlgendamist.
Ei ole soovitatav teha leukogrammi ilma automaatuuringuta, st ilma leukotsüütide üldarvuta, kuna sellisel juhul ei ole võimalik saadud tulemusi õigesti tõlgendada.
Analüsaatori puudus seisneb selles, et nad sobivad vaid normaalse morfoloogiaga leukotsüütide diferentseeritud loendamiseks. Kui patsiendil on vereloomekahjustus või muu seisund, mille puhul vererakkude morfoloogia muutub, on vajalik vere mikroskoopiline uuring.
Mikroskopeerimise näidustused:

• vererakkude üldarvu mitteootuspärane tulemus
  
• analüsaatori leukogrammi seletamatu tulemus
  
• erütrotsüütide morfoloogia hindamine
  

Analüsaatori leukogrammil on mitmeid eeliseid mikroskopeerimise ees:

• kiirus – analüüsile kuulub u 1 minut
  
• rohkem informatsiooni – analüsaatorid väljastavad leukogrammi nii protsentides kui absoluuthulkades
  
• hea korratavus – kordusmõõtmistel väiksemad erinevused
  
• hind – odavam kui automaatuuring ja mikroskoopiline hemogramm
  

Erütrotsüüdid
Analüsaatorid väljastavad lisaks hemoglobiini kontsentratsioonile, hematokritile ja erütrotsüütide üldarvule veel mitmeid erütrotsüütide indekseid:

• erütrotsüütide keskmine maht ( mean cellular volume , MCV). MCV = Hkt/Er. Väga oluline näitaja aneemiate diagnostikas.
  
• keskmine hemoglobiini hulk erütrotsüütides (mean cellular hemoglobin, MCH). MCH = Hgb/Er.
  
• erütrotsüüdi keskmine hemoglobiini kontsentratsioon (mean cellular hemoglobin concentration, MCHC). MCHC = Hbg/Hkt.
  
• erütrotsüütide suurusjaotuvus (red cell distrbution width , RDW).
  

Erütrotsüütide settekiirus– SR (erythrocyte sedimentation rate , ESR) on sagedamini kasutatav mittespetsiifiline analüüs, mida kasutatakse aktiivse haigusprotsessi indikaatorina.
Trombotsüüdid
Trombotsüütide loendamine on problemaatiline, kuna nad aktiveeruvad kergesti ning võivad kokkukleepuda nii omavahel kui ka leukotsüütide pinnale.
Kõik analüsaatorid väljastavad järgmisi parameetreid:

• trombotsüütide keskmine maht ( mean platelet volume, MPV)
  
• trombotsüütide suurusjaotuvus ( platelet distribution width, PDW)
  
• trombokrit ( paletelet.ctit, PCT )
  

Proovimaterjal ja proovi säilitamine
Hematoloogilise analüüsi jaoks on vajalik antikoagulandiga hüübimatuks muudetud veri . Eelistatud on veeniveri. Laborimeditsiinis sagedamini kasutatavat antikoagulanti on: etüleendiamiintetraatsetaat ( EDTA ), naatriumtsitraat, hepariin . Rahvusvahelise hematoloogia standardiseerimise nõukogu on soovitanud vererakkude loendamiseks ja nende suuruse määramiseks eelistada antikoagulandina EDTA`d, kuna see tekitab kõikide rakkude täieliku antikoagulatsiooni minimaalsete morfoloogiliste muutustega. Hepariin ei muuda rakkude suurust ja kuju, kuid ei väldi täielikult trombotsüütide ja leukotsüütide kokkukleepumist. Naatriumtsitraat sobib trombotsüütide uurimiseks, kuna põhjustab nende kokkukleepumist vähem kui EDTA.
Analüüs tuleb teha alati võimalikult kiiresti pärast proovivõttu, kuna normaalsest keskkonnast eraldatud vererakud muudavad oma suurust ja kuju ning lõpuks lagunevad. Kui mõõtmist ei saa kohe teha, tuleb säilitada proovi 2­–8°C juures. Maksimaalne proovi säilitamise aeg on erinevate analüüsimeetodite puhul erinev kõikudes 6 – 72 tunnini.
Referentsvahemikud
Hematoloogilste analüüside referentsvahemikud sõltuvad soost ja vanusest . Sellepärast on oluline märkida saatekirjale isikukoodi puudumisel patsiendi sugu ja sünniaeg.
KASUTATUD KIRJANDUS
Kedars, P. (2005). Üldine hematoloogiline analüüs. Labor. Lege Artis : Tallinn.