Doris Kareva luuletus "Penelope" (0)

Tööülesanne
Abimaterjalid: A. Merilai , A. Saro, E. Annus „Poeetika“, lk 39–88 (ÕIS), loengukonspekt.
Vali lisatud tekstide seast üks luuletus .
Iseloomusta allpool toodud punktide kaupa selle luuletuse värsitehnikat ja sõnastust, kasutades täpseid poeetikaalaseid termineid. Põhjenda oma määratlusi ning too vajadusel näiteid.
PENELOPE (Armuaeg, 1991, lk 159)
Doris Kareva
Öö kisub üles päeva kullast kootu (11) k- algriim
-v/ -v/ -v/ -v/ -v/ -v/
ning üha koomamale tõmbub ling – (10)
-v/ -v/v -v/ -v/
oh et ei lõpeks otsa trots ja lootus, (11) o-algriim, e-algriim, l- algriim
-v/ -v/ -v/ -v/ -v/ -v/
oh et ei lõhkeks ootuspingest hing! (10) o-algriim, e-algriim
-v/ -v/v –v/
Mu süda sulgub, tulvil tumma põlgust, (11) s-algriim, t-algriim
nii abitu ja habisev kui lind (10)
ees seda kõike. Nagu taeva valgust (11)
kesk võõrast ülbet karja ootan Sind – (10) k-algriim
ei, mitte ümbritsetud võidusärast
ja ülistustest, saatjaks sajad väed –, s-algriim
Sind ootan üksi, iseenda pärast,
toeks ainsaks poeg, kel Sinu teokad käed, t-algriim
tõejanus meel ning õrn ja vapper süda.
Ah, kuis on ootus põhjatu ja pikk! o-algriim, p-algriim
Ühtainust tundi pole vananeda
ma endal luband – ehk küll igavik e-algriim
on sinu lahkumisest. Aga
Su silme ookeani taas voolata … s-algriim
Nii ainult Sina oskad armastada .
Nii ainult mina jõuan oodata.

Määra luuletuse värsimõõt (tegemist on silprõhulise värsisüsteemi mõõduga).
Lugedes luuletust, võib rütmi järgi öelda, et tegemist on trohheusega. Rõhk on esimesel silbil ning sellele järgneb pehme rõhuga silp.

Iseloomusta luuletuses kasutatud riime võimalikult mitmest küljest.
Kõnealuses luuletuses on riimiskeemi poolest kasutatud terve luuletuse vältel ristriimi (abab).
Esineb nii täisriimi (ling-hing), algriimi (Öö kisub üles päeva kullast kootu – k-algriim). On ka meesriimi (lind-sind) ja naisriimi (põlgust-valgust). Peamiselt on kasutusel täis- ja lõppriimid. On ka irdriimi (armastada-oodata)

Iseloomusta luuletuse stroofilist ülesehitust.
Igas stroofis on tegemist katrääniga ( nelikvärss ), kuna sisaldab nelja värssi. Värsside puhul märkan kindlat silbiarvu, arvestades et igas stroofis on 1. ja 3. värss sama silbiarvuga ning 2. ja 4. värss sama silbiarvuga. Esimene ja kolmas värss koosneb alati 11 silbist, teine ja neljas värss alati 10 silbist.

Kirjuta välja luuletuses esinevad kõnekujundid, määra nende liik.
Epiteet - kullast kootu, tumma põlgust, võõrast ülbet karja, õrn ja vapper süda, ootus põhjatu ja pikk
Võrdlus - nii abitu ja habisev kui lind, Nagu taeva valgust kesk võõrast ülbet karja ootan Sind
Metafoor – kullast kootu - päikest, Su silme ookeani taas voolata - nutma
Isikustamine - Öö kisub üles, süda sulgub

Iseloomusta luuletuse lausestust (lauseehitust), nimeta silmatorkavad lausekujundid ja selgita nende eripära.
Leidsin järgmised lausekujundid:
Kordus - oh et ei lõpeks otsa trots ja lootus,
oh et ei lõhkeks ootuspingest hing!
Nii ainult Sina oskad armastada.
Nii ainult mina jõuan oodata.
Retooriline hüüatus - oh et ei lõhkeks ootuspingest hing! ; Ah, kuis on ootus põhjatu ja pikk!

Kirjuta kokkuvõtlik sidus analüüs (u 400 sõna) luuletuse kui terviku kohta. Millist tunnet (tundeid), meeleolu, sõnumit ja tähendusi see sinu meelest kannab? Kuidas töötavad luuletuse üldhäälestuse, mõtte ja teemaarenduse heaks eespool loetletud konkreetsed poeetilised võtted? Too selle kohta näiteid. Mis Sulle selles luuletuses eriti meeldib (tundub mõjuv, huvitav, leidlik jne) või mis ei meeldi, ja miks?
Olles ise Doris Kareva tulihingeline ja paadunud austaja, ei oska ma olla ehk niivõrd aus ja luuletust neutraalselt analüüsida. Enamik Kareva luulest on ääretult hingeline ning räägib peamiselt igatsusest ning hinge ihkamisest millegi/kellegi poole. Sarnane teema valitseb ka siin luuletuses.
Luuletuse meeleolu on Karevale omaselt ehk pisut isegi ülev, kuid peamiselt siiski õrn, ootav, igatsev ning ihkav. Autor alustab oma luulet justkui päeva. Võtab vastu päikese paituse ning ärkab hellalt ja pehmelt üles. Seda on esimeses stroofis edasi antud nii:
Öö kisub üles päeva kullast kootu
ning üha koomamale tõmbub ling –
Sellele järgneb ootusärevus, et ehk see ongi see kauaoodatud päev, mil hing saab lõpuks selle, mida vajab ning igatsetud isik jõuab ometi selleni:
oh et ei lõpeks otsa trots ja lootus,
oh et ei lõhkeks ootuspingest hing!
Autor jätkab teises stroofis juba tumedamates toonides, väljendades oma hinge sügavust ning haavatavust. Kuidas hing on lausa haige ootamisest, ähvardades selle ootuse lausa lõpetada, kuna see on hingele liiga raske. Kareva on toonud võrdluseks abitu ja väriseva linnukese, mida ette kujutades läheb ka kõva südamega inimesel ometigi süda hellaks. See toob väga hästi esile luule meeleolu ning selle võimsuse.
Mu süda sulgub, tulvil tumma põlgust,
nii abitu ja habisev kui lind
Kolmas salm on minu arvates luuletuse kulminatsioon , sest seal ta ütleb, et ta ootab üksinda, iseenda pärast. Kareva luules on alati selliseid kohti, mis tekitavad külmavärinaid ning minu jaoks on just see selleks kohaks. Autor avab selles oma hinge.
Viimases salmis on justkui kokkuvõtte aeg, või järelemõtlemise koht. Autori hinge kese on eelmises salmis avatud ning nüüd võtab ta selle vaikselt endale tagasi, kirjeldades seda kestvat ootust. Mulle tundub, et kuigi ta on juba liiga palju oodanud, tuleb luuletuse lõpus välja kuidagi see, et ta ootab siiski edasi ning ei kaota lootust, sest ootusvalu ei kaalu üles armastust. Need viimased read tekitavad rahuliku meeleolu.
Mulle väga meeldis see luuletus . Peamiselt ka seetõttu, et see pole ilmselt väga levinud luuletus Karevalt, kuid ometi on see nii sügav ja mõjub hingele nii tugevalt. Mulle meeldib, et on kasutatud hüüdlauseid, sest need on tihti kõige mõjuvamad kuna hüüumärk rõhutab nende mõtet veelgi. Samuti oli peale luuletusega tegelemist ning analüüsimist minu meeleolu teistsugune – rahulikum. Ma tunnen, et olen midagi enda isiksusele juurde saanud ning ehk just see ongi kirjanduse eesmärk.