“Maailma asemel” - Doris Kareva (0)

“Maailma asemel” - Doris Kareva , 1992

Luulekogu analüüs
Doris Kareva on sündinud 28. novembril 1958. aastal Tallinnas. Ta on eesti luuletaja, tõlkija ja toimetaja. Tema esimene avaldatud luuletus ilmus 1960. aastate lõpus koolialmanahhis "Trükitähed". Laiema avalikkuse ette jõudsid tema luuletused ajakirjas Noorus 1974. aastal. Kokku on naine avaldanud 16 luulekogu, millest “Maailma asemel” avaldati 1992. Teoses ülistab Kareva end ümbritsevat maailma, selle ilu ja koledusi, kuid peamiselt siiski inimesi.
Luulekogu põhiidee on maailm ja selle avastamine. Eriti tuleb see esile luuletustes “Und nägin maailmast”, kus otsitakse maailmas kohta ja miskit uut ning paludes “Oo, maailm ole suurem!” see avardubki. Siiski kui kõik on valla, vastused teada ja ise otsida ei saa, siis võib olla see hirmutav ja purustada lootused.
Samuti käsitletakse teemasid nagu igatsus, kurbus ja lootus. Sellele vastanduvalt on kogus jõuliseid ja julgeid luuletusi, mis väljedavad naiselikku kirge ja elu täielrinnal elamist.
Mõned luuletused on sünged ja kirjeldavad räsitud ning halba maailma. Luuletuses “Nälg ja iiveldus ” rõhub autor sellele, et need tegurid on alati olemas ja neid ei saa märkamata jätta. Need lausa “eputavad” inimeste ees. Isikustamine : “Nälg ja iiveldus käivad käe alt kinni, suisa suudlevat näivad”.
Vastanduvateks motiivideks on surm ja armastus. Autor ei karda surma ja kirjeldab seda erinevate nurkade alt. Luuletuses “Kerge, kerge on laev” käsitleb autor surma kui kerget, õrna, kuid paratamatut sündmust. On kasutatud isikustamist, “neelates su nime ja näo”, mis toob välja, et surm on automaatne, kuid mitte pingutust nõudev nagu neelaminegi. Armastusest kõneleb autor kui helgest ja õrnast, mis kergest puruneb ning kaotusvalu, lahti laskmine ja edasi liikumine või armastuseni taas jõudmine on rasked.
Vormi poolest kasutab autor põhiliselt algriimi, et luuletused oleks laulvad ja pehmed nagu autor isegi. Näiteks: “kõrgetes klaasides kutsuvalt küütles”, “sisim saatus saab su silmavaates silmnähtavaks”, “seni sumbuvad sõnad su salmis”. Samuti esineb korduseid, näiteks luuletuses “Las ma kõnelen oma armsamast” asub sama lause iga kolme salmi alguses.
Metafoorid: “Õnn nagu õhupall”, “Ei ela - surra ei saa”, “Olla korraga, kordamööda”, “Olla pilkpimestav päike ja põrm”, “ Paljajalu maailmajääl”, “Näovaagnal”.
Karevale on kõige iseloomulikumaks kujundiks uni ja uinumine. Lisaks tavalistele epiteetidele nagu “ilus kiskja ”, “käänuline tee”, kasutab ta vastanduvaid epiteete nagu “pime päev”, “südamikku sügavalt, lähedalt”, “ katkend elektrijuhe su elavas peos”. Leidub ka astendamise võtet “armastus on kõiges, kõikjal, kõik”. Võrdlused: “otsekui ohe sa lendu läed”, “mind sa suudlesid kui surmamineja”, “ma talle lähenen kui läbi une”.
Minu arvates on kogumik ajatu, sest olgugi, et luuletused on kirjutatud ligi 25 aastat tagasi leidsin neist olukordi ja tundeid, millega samastuda. Mulle meeldib, et autor kirjeldab luuletuste tegelasi heade, südamlike ja lahketena - täpselt sellisena, nagu iga inimene olema peaks, missest, et vahel on raske ja valus . Viha, kurjus ja õelus tuleb jätta tagaplaanile. Kasutades eneseohverduslikku stiili tekitab autor lugejates kaastunnet, mis aitab neil veelgi enam teosega ühte sulanduda.
Anete Samelselg 12.klass