Armastuse salapärasus Doris Kareva luules (0)

Armastuse salapärasus Doris Kareva luuletustes
Esimene luuletus , kus Doris Kareva rõhutab armastuse salapärasust, on 2007. aastal ilmunud luuletus luulekogust „Lõige“. Luuletusel pealkiri puudub.
---
(Pealkiri puudub)
Armastus läheb üle
mägede, jõgede, kuristiku ,
otsatu ookeani
silmagi pilgutamata.
Armastus läheb läbi
soode ja rabade,
kõrbete, tundrate
kordagi võpatamata.
Armastus võidab kõik.
Armastus mõistab kõik,
usub kõik, loodab kõik,
andestab kõik.
Kõik on armastus , kuni
armastus läheb üle.
Kuidas?
---
Luuletus on jagatud kuueks erinevaks stroofiks, millest kolmas ja kuues on kõigest üherealised, kuid siiski pean ma neid selles luuletuses eraldi seisvateks salmideks. Lugedes luuletuse läbi, märkab lugeja koheselt, et neljas esimeses stroofis on kõikide ridade algussõnadeks „armastus“, mis tõttu on selge, et läbivaks luuletuse teemaks ongi armastus. Esimeses ja teises stroofis kohtab lugeja personifikatsiooni „Armastus läheb üle mägede, jõgede, kuristiku, otsatu ookeani silmagi pilgutamata,“ ning teises salmis „Armastus läheb läbi soode ja rabade, kõrbete, tundrate kordagi võpatamata.“ Isikustamist kasutab autor põhjusel, et ülistada armastust ning esile tuua armastuse kõikvõimsus ning jõud, et näidata, et armastus on nii tugev, et suudab üle või läbi ükskõik mille minna. Samuti näeb lugeja esimeses salmis kolmandas reas ka algriimi sõnades „otsatu“ ja „ookeani“, mis toonitab, et armastuse jõud ei ole piiritletud ning see on otsatu. Esimene ja teine salm on oma ülesehituselt väga sarnased, olles mõlemad katräänid ning taotluslikult korduvad ka mõlema luulerea viimased värsid, „pilgutamata“ ja „võpatamata“.
Kolmas stroof on esimesest ja teisest teistsugune, sest koosneb vaid ühest lausest „Armastus võidab kõik“. Too luuletuse üheksas rida just kui võtab kokku esimese ja teise salmi ühe tabava lausega. Kareva kasutab epifoori sõna „kõik“ puhul üheksandast kuni kaheteistkümnenda reani. Tegusõnad, mis nendes ridades kasutatud on „võidab“, „mõistab“, „usub“ ja „andestab“ mis on kõik iseloomulikud armastusele ning mis kujundavadki armastusest selle kõikvõimsa tunde, mis tõttu kasutas autor ka kordust sõnas „kõik“. Autori toon kuni kaheteistkümnenda reani on äärmiselt armastust ülistav ning kindlameelne . Kolmeteistkümnendas reas toimub aga luuletuse toonis muutus. „Kõik on armastus , kuni
armastus läheb üle.“ Idüllilisest, armastust idealiseerivast toonist kujuneb ühtäkki luuletuses reaalne ning tõsimeelne meeleolu. Tooni muutus esineb seetõttu, et autor ei soovi oma luuletusega mitte öelda seda, et armastus on nii võimas, et kestab igavesti ning ei katke iial, vaid hoopis tõdeda, et siis kui armastus eksisteerib, siis ta tõesti võidab, mõistab, usub ja andestab, kuid kui armastus ühel hetkel üle läheb, siis laguneb see sõna „kõik“ koost . Viimases reas esitab Kareva lugejale retoorilise küsimuse „Kuidas?“ mille abil saab lugeja aru, et kogu luuletuse sõnumit saabki võtta kui suure retoorilise küsimusena. Küsimusena, mis soovib teada, et kuidas on võimalik, et miski, mis on nii suurejooneline ning vägev võib kokku variseda hetkega, mil ta lihtsalt minema jalutada võib. Üleüldiselt ongi luuletuse toon salapärane, seda tänu oma lõpuridadele, kus autori toon muutub. Resultaadina jääb lugeja mõtisklema Kareva esitatud küsimuse üle viimases reas.
Teine luuletus on Doris Kareva luuletus „Aeg“, mis on ilmunud 1978. aastal kogumikust „Päevapildid“. Luuletuses ilmneb taaskord armastuse salapära kujutamine.
---
Aeg
Ma arvasin end armastavat juba ammu .
Ka siis, kui kõnelesin läbi lillede.
Nüüd olen astund jälle ühe pika sammu.
Eks ikka lähemale. Aga millele?
Kõik vaatavad mind. Mina, muuseas , vaatan vastu.
Ei ole mõistmist, ei ka mõistatust.
Ma tean, et kusagil on koerad lahti lastud .
Ma ootan pauku , aimamata, kust.
Ahjaa... see armastus. Ta kummalisi helke
mu ärkvelolekusse ära segab und.
Mu tuba ajuti on tulvil valgeid nelke.
Mu akna taga langeb lõppematult lund.
Luuletus on kirjutatud mina-vormis ning koosneb kolmest katräänist. Riimiskeem luuletusele on abab, mis tähendab et tegemist on ristriimiga, näide sellest on 9. ja 11. reas riimuvad sõnad „helke“ ning „nelke“ ja 10. reas olev sõna „und“, mis riimub 12. reas oleva sõnaga „lund“.
Esimeses reas on Kareva ekspluateerinud assonantsi sõnades „arvasin“ ja „armastavat“, mille eesmärgiks on lugejale näidata, et kõneleja mõtiskleb selle üle, millised ajalised piirid on ta armastuse ajalool. Teises reas kohtab lugeja metafoori sõnapaaris „läbi lillede“, mille eesmärgiks on näidata, et kõneleja uskus, et tema armastuse juured ulatuvad juba ammustesse aegadesse, kus kõike ilustades räägiti ning tõde välja ei öeldud. Kolmandas ja neljandas reas jõuab kõneleja enda mõttega tagasi olevikku , millest lugeja saab aru tänu pika sammu astumisele. Neljandas reas esitab autor lugejale retoorilise küsimuse, mille eesmärgiks on luua salapärane toon luuletuses ning tekitada lugejas huvi ning himu teada saama vastust küsimusele. Teises salmis tundub luuletaja olema ärevuses, millest saab lugeja aru tänu ridadele „Ma tean, et kusagil on koerad lahti lastud. Ma ootan pauku, aimamata, kust.“ Erinevad lugejad võivad luuleridu erinevatmoodi interpreteerida, sest tõlgendamisruumi on palju, kuid üks lähenemine võib olla see, et luuletaja tajub lähenevat ohtu oma armastusele. See võib olla nö „keelatud armastus“, mille ilmsikstulekut või taunimist armastaja pelgab. / Kõik vaatavad mind. Mina muuseas vaatan vastu. Ei ole mõistmist, ei ka mõistatust./ Kolmas salm laseb aimata, et armastus ajaliselt veel kestab / Ahjaa... see armastus. Ta kummalisi helke mu ärkvelolekusse ära segab und/, kuid ometigi jääb luuletuse lõpuridadest kõlama minoorne (kurvameelne) toon / . Mu tuba ajuti on tulvil valgeid nelke. Mu akna taga langeb lõppematult lund./ Valge on ajatuse, aga ka armu ja ilmutuse värv. Luuletusest peegeldubki armastuse ja aja suhe. See, mis kord algas „läbi lillede“ (armastuse kevadel), on edasi arenenud ja kestab veel, kuid ometigi on aja kuluga talvesse armastuse tulevikku ähvardamas lahtilastud koerad. Kuidas keegi täpselt luuletust tunnetab ja omaks võtab, sõltub juba sellest, millised tajumisetundlad elu kellelegi kasvatanud on ja milline on lugeja enese suhe selle nii salapärase tundega nagu armastus.
Luuletus kogumikust „Lõige“, millel puudub pealkiri ning luuletus „Aeg“ on mõlemad Kareva loomingud , kus armastust on kujutatud salapärasena. Peale nende kahe luuletuse kohtab salapärasust armastuse kujutamises ka Kareva luuletustes nagu „Tsurr armastus!“ ja „Üle kuristiku,“ mis on mõlemad ilmunud kogumikust „Päevapildid“ just nagu täna analüüsitud luuletus „Aeg“. Kõik need luuletused on Doris Kareva esikkogust, mis tõttu seisneb armastuse salapära kujutamine selles, et armastust just kui veel kartakse ning ei saada aru veel täpselt, milline armastus tegelikult on ning mis ta endaga kaasa toob. Doris Kareva 2007. aastal ehk 29 aastat pärast esikkogu avaldatud luulekogu „Lõige“ suhtub armastusse teise vaatevinkli alt. Armastust kujutab Kareva endiselt salapärasena, kuid nüüd on ta kindlameelsem ning teab, milline armastus on ning mis on selle jõud. Siiski jääb lõpuni välja Karevale arusaamatuks kuidas armastus nii kiirelt kaduda võib.