Hingring Doris Kareva Luulekogu analüüs, kolme luuletuse analüüs
hetke saavutamise püüet, ,,mis koondades mineviku, oleviku ja tuleviku, lakkab olemast hetk". Ott
Raun lisab sellele Kareva «Maailma asemel» (1992) arvustuses: «Ilmselt on õigus neil, et armastus
on DK elamisviis, kuid kuna luuletaja on jõudnud mõistete nihutamises täiuslikkuseni, siis olevat
võimalik, et Kareva on «jõudnud sinnamaale, kus «surm» kõige vähem surma ja «armastus»
armastust tähendab». [2]
Eelkeel
2
Küll hellitas elu, küll hullutas,
lahtise käega lõi,
läbi tuisu ja libeda, kiusu ja kibeda
endasse tagasi tõi,
igast anumast ammutas -
kõigist
ta peekritest proovida sain -
iga magusust maitsesin,
mõrkjust
mõlema peoga jõin
mina, maailmalaps,
elu tõrges ja tujukas lemmik -
õlul kõikide võlgade öö,
silmis lunastusselge hommik.
Eelkeel - minevik, tagasivaatamine elule.
Luuletaja kirjutab, et elu on andnud ilu, on andnud armastust, on olnud elus ilusaid hetki, mis
annaabi.ee 
