Eutanaasia (0)

Eutanaasia ehk suremisabi ehk halastussurm ehk surmaabi on suremise muutmine valutumaks, ehk paranemislootusteta ja piinlevas seisundis viibiva haige teadlik elu lõpetamine või surma kiirendamine.
EUTANAASIA
SISSEJUHATUS
Viimasel ajal on ka Eestis märgata uue ja terava diskussiooniteema esilekerkimist. Euroopas, Ameerikas ja ka mujal maailmas pole aga enam kaugeltki tegemist uudse probleemiga. Jutt käib eutanaasiast. Tõepoolest, kui senini avaldasid ajalehed vaid põgusaid artiklikesi mõningates riikides praktiseeritavast tegevusest, mida nimetatakse eutanaasiaks ja mille sisu ning olemus jäid tavaeestlasele sageli arusaamatuks ning võõraks, siis nüüd on ajakirjanduse veergudel hakatud avaldama ka nähtust sügavamalt käsitlevaid artikleid. Eestlastest on eutanaasiast kirjutanud Tartu Ülikooli kriminaalõiguse professor Jaan Sootak, kelle kirjutisi käesolevas referaadis ka refereeritakse. Oma töös olen kasutanud ka prominentse Austria arsti - Kurt Stellamori Akadeemias avaldatud artiklit.
Referaati valitud teemal ajendas kirjutama peamiselt soov ise teada saada, mis see eutanaasia endast täpsemalt kujutab, millised meditsiinilised ja juriidilised probleemid sellega kaasnevad ja kuidas neid püütakse lahendada. Referaadis leiavad mõningast käsitlemist ka eutanaasiaga seonduvad moraalsed ja eetilised aspektid.
EETILINE JA RELIGIOOSNE TAGAPÕHI
Inimese elu on loomulik nähtus, mida ei tohi peale sundida ega korraldada; surm on inimese vältimatu saatus. Eutanaasia seisukohalt on selles kontekstis aga oluline, kas inimesel on õigus oma surmale . Kuivõrd on inimesel õigus enesetapule ja eutanaasiale. Olenemata sellest on aga igal inimesel õigus nõuda, et talle tagataks tema surma kui vältimatu saatuse väärikas kulgemine. Selline õigus välistab elu ebaloomuliku lühendamise aga ka elu ebaloomuliku pikendamise (2., lk 24).
Antiigist pärineb niinimetatud totaalse humanismi kontseptsioon, mis lähtub vabaduse radikaalsest käsitlusest. Väidetakse, et ainult inimene ise ja ei keegi teine on talle viimane.Sellise lähenemise juures ei saa moraalselt hukka mõista enesetappu ega juriidiliselt keelata tapmist kannatanu nõusolekul, nõudmisel või palvel . Antud kontseptsiooni vastu saab vaid religioosne argument. Inimene on Jumala looming, elu on talle Jumala poolt kingitud ja Jumal võtab selle temalt kord ka tagasi. Seega otsustab Jumal selle, kuidas ja millal inimene sureb.
Siit tuleneb aga teatud vastuolu eetilise ja teoloogilise aspekti vahel. Kes teab, kuidas Jumal inimese elu piirid määrab ja kuidas suudab inimene Jumala tahte ära tunda? Jumal ei ole loonud inimest tahtetuks mehhanismiks ja kui arst otsustab inimese elu "kunstlikult" pikendada, kas pole see siis Jumala tahe ja inimese soov teisele inimesele Jumala poolt antud elu kui kõrgeimat andi alles hoida (2., lk 25)?
Eutanaasiaalases õiguskirjanduses on näiteks osutatud asjaolule, et ravist või surmaabist loobumine võib olla tingitud soovist käia lõpuni see tee, mis arvatakse olevat Jumalast või saatusest määratud. Selles mõttes tuleb nõustuda väitega, et ei saa rääkida inimese õigusest sellele, mis nagunii on tema vääramatu saatus, küll on aga inimesel õigus soovida selle vääramatu saatuse väärikat teostumist. Sellest lähtudes ei ole teoloogid passiivse eutanaasia vastu (3., lk 1820).
Inimeselt elu võtmise keeld põhineb fundamentaalsetel ning sügavalt juurdunud eetilistel ja religioossetel veendumustel. Näiteks juudiusu traditsiooni kohaselt põhineb elu pühadus arusaamal, et elu on kingitus, mida me valitseme, kuid mille üle meil pole lõplikku kontrolli. Elu on väärtus, mida tuleb võtta moraalse absoluudina. Igal inimesel on õigus elule - see on inimese staatuse ja inimeksistentsi lahutamatu osa. Religioosse ilmavaatega inimesed kaitsevad elu pühaduse kontseptsiooni selle alusel, et elu on oma olemuselt jumalik. Kuid ka looja olemasolu eitajad võivad eutanaasiasse sama rangelt suhtuda . Pole sugugi raske konstrueerida utilitaarseid argumente toetamaks arvamust, et kui lubatakse elu võtmist, siis mõjuks see suuremale osale ühiskonnast destruktiivselt (1., lk 139).
Eelpool kirjeldatud eetilisele ja teoloogilisele vastuolule tuleb Sootaki arvates lahendust leida teoloogilise ja eetilise aspekti kompromissis - kui me tunnistamegi, et inimese elu on Jumala käsutada, siis toimub see a) osaliselt looduslike, bioloogiliste protsesside kaudu ja b) teisalt inimese mõistusliku vabaduse vahendusel. Seega peab inimene ise lahendama järgmised küsimused:

otsustama ise oma elu üle,

nõudma oma surma teistelt,

jätta oma surm teiste otsustada (2., lk 24).
EUTANAASIA MÕISTE
Stedman`s Medical Dictionary`s on kaks osundust - "vaikne valutu surm" ning "ravimatut või valuderohket haigust põdeva isiku tahtlik surmamine kunstlike vahenditega."
Collins ` English Dictionary piirdub "kellegi valutu surmamisega, eriti selleks, et leevendada ravimatu haige kannatusi."
Probleemi praktilisi aspekte käsitledes on kasutatav saksa õigusteadlase Karl Engischi määratlus:
eutanaasia on kaastundest põhjustatud, tahtlikult toimepandud tegu, elu lühendamine ravimatute valude või vaevuste olemasolul ja surma suhtelises läheduses (nn. terminaalses seisundis).
Seega on eutanaasia põhimõtteliselt võimalik vaid surija suhtes. Sellega seoses on väga tabav ka selline eutanaasia definitsioon: eutanaasia on surija abistamine suremisel, aga mitte suremiseks (beim Sterben, nicht zum Sterben). Toodud määratlusest tulenevalt on eutanaasia antud võrdlemisi kitsalt, mistõttu siit jäävad välja mitmed teod, mida sageli tuuakse eutanaasia liikidena. Tegemist on mitmesuguste peamiselt kaastundest toimepandud tegudega, mis aga ei vasta muudele eutanaasia tunnustele (nõrgamõistusliku või nõdrameelse surmamine tema mõttetu elu, poolteadvusetu puhtbioloogilise oleskelu lõpetamiseks, ebardist vastsündinu surmamine, abi enesetapul, ravist loobumine tingimusel, et see ei too kaasa surma lähedust, s.t. ei kutsu iseenesest esile patsiendi surma) (2., lk 25).
EUTANAASIA LIIGID
VABATAHTLIK JA TAHTEVASTANE EUTANAASIA
Need, kes tahavad legaliseerida elu lõpetamist meditsiinilistel põhjustel, on alati keskendunud vabatahtlikule (voluntary) eutanaasiale. Patsient nõuab otseselt, et tema elu lõpetataks. Et niisugune palve oleks kasvõi näiliselt siduv, peab selle esitaja kannatama kas talumatute valude all või põdema teadaolevalt mõnd terminaalset haigust. Sellist palvet võib esitada nii enne vastava haiguse väljakujunemist kui ka selle käigus. Patsiendi eest hoolitsevad sugulased ei tohi teda niisugusele otsusele mingil juhul sundida (1., lk 139).
Mõned autorid eristavad vabatahtliku eutanaasia alaliigina vaba tahtluseta (nonvoluntary) eutanaasiat. See tähendab isiku surma, kes pole võimeline väljendama mis tahes arvamust antud küsimuses ja kelle puhul tuleb kasutada mõningast volitamist, et paluda tema elu lõpetamist.
Tahtevastane ehk mittevabatahtlik (involuntary) eutanaasia on aga täiesti erinev mõiste. See tähendab patsiendi elu lõpetamist, ilma, et isik ise või volitatud isik seda teha paluks. Motiiv - kannatustest vabastamine - võib olla sama, mis vabatahtliku eutanaasia puhul, kuid õigustada saab teda vaid paternalistliku otsustuse alusel, s.t. mis on parem haiguse ohvrile (1., lk 140).
Suurbritannias näiteks on eutanaasiaga seotud kaasused (neid ei ole palju) üsnagi vastuolulised. R v Carr kohtuasjas süüdistati arsti tapmiskatses, kuna ta süstis suure annuse fenobarbitaali patsiendile, kellel 7 kuud tagasi leiti kopsuvähk, mida polnud võimalik opereerida. Kuigi arst mõisteti õigeks, pidas kohtunik vajalikuks märkida, et "kui tõsiselt inimene haige poleks, on tal Suurbritannia seaduste järgi õigus igale tunnile siin elus, mida Jumal on talle andnud. See tund või tunnid võivad olla kõige väärtuslikumad ja tähtsamad tema elus." Justkui selle kinnituseks mõisteti R v Cox kohtuasjas reumatoloog- konsultant süüdi tapmiskatses, kuna ta süstis ravimatule haigele kaaliumkloriidi , mille tagajärjel patsient ka kohe suri (1., lk 140).
PASIIVNE EUTANAASIA
1) Soovimatu passiivne eutanaasia. Tegemist on patsiendi soovil ravi mittealustamise või ravi lõpetamisega. Patsiendi motiivid võivad siin olla erinevad: vältida edasist piinlemist, mitte lükata edasi seda, mis nagunii varsti tuleb vms. Sellise soovi avaldamise õigus on ainult patsiendil ning seejuures on vaja arvestada vastavaid tingimusi:

patsient on teadvusel,

tal on piisavalt teavet oma tervisliku seisukorra kohta,

puudub igasugune väline, ka sugulastepoolne surve.
Antud otsuse vormistamisel võivad kõne alla tulla teatud lisanõuded, näiteks, kas vormistada nõusolek kirjalikult, on vaja tunnistajate juuresolek jne.
Tegemist on tüüpilise passiivse eutanaasiaga, kus puudub igasugune tegu surma esilekutsumiseks või isegi selle lähendamiseks, vaid lihtsalt loobutakse surma edasilükkamisest.
2) Soovimatu passiivne eutanaasia. Siin on tegemist kahe juriidiliselt erineva variandiga . Esiteks, arst laseb patsiendil surra, ilma, et ta teaks tema soovi. Ravi jätkamine tähendaks vaid piinarikka surma edasilükkamist ja agoonia pikendamist. Surm saabuks vältimatult ka siis, kui arst ei katkestaks ravi ning seetõttu ongi tegemist passiivse eutanaasiaga. Kui on tegemist teadvusetu patsiendiga, kuulub otsustamisõigus arstile , kes võib, aga ei ole kohustatud küsima patsiendi lähedaste arvamust. Teovõimetute, (laste, nõrgamõistuslike või nõdrameelsete) puhul ei tohi arst aga ilma eestkostja nõusolekuta ravi katkestada.
Arvestada tuleb aga mõnede kriminaalõigusnormidega, mis kehtestavad arsti vastutuse meditsiinilise abi mitteandmise eest. Teatavasti on arst kohustatud õnnetusjuhtumi, haigushoo vms. korral alati osutama abi. Meditsiiniliselt võib see osutuda vaid lootusetu seisukorra nentimiseks, kuid sellest ei tohi arst kunagi loobuda .
Teiseks, kui arst keeldub ravi jätkamast või alustamast, ehkki seda nõuab patsient. Kui arsti sellise teo tagajärjel saabub patsiendi surm, on tegemist tapmisega tegevusetuse vormis.
Kui arst keeldub patsienti ravimast, too nõuab seda, surm saabub aga olenemata sellest, kas arst oleks ravi jätkanud. Siin on arst rikkunud oma kutse-eetikat, kuid tegemist on passiivse eutanaasiaga, kus arst ei kutsu esile surma.
3) Kaudne eutanaasia. Olukord, kus arst annab patsiendile valuvaigisteid või muid ravimeid vaevuste leevendaniseks, need aga võivad esile kutsuda surma kiirenemise. Ravimi toime on teoreetiliselt küll täpselt teada, kuid organismi reaktsioon ei ole alati prognoositav. Arst on küll teadlik rikist, kuid ta ei saa loobuda ka oma kohustuste täitmisest. Patsient on seisundis, kus ta nagunii lähemal ajal sureb, kuid vahetu surmapõhjus seisnes ravimidoosis, mida organism välja ei kannatanud. Formaalselt on patsiendi surma põhjustanud arst, kriminaalõiguslikult tegutses ta ettevaatamatuse või kaudse tahtlusega.
Arsti tegevuse juriidilisel hindamisel võib lähtuda nn. kohustuste kollisiooni vormelist. Nimelt kehtib reegel, et vastuolude korral, kus isik peab täitma kahte kohustust ning need mõlemad toovad kaasa õigusvastase tagajärje, s.t. kahjustavad mingit õigushüve, tuleb tegutseda nii, et säiliks väärtuslikum hüve. Inimelu on aga kõrgeima väärtusega hüve ja seega on kohustuste kollisiooni vormeli järgi hinnates arst süüdi - tema tegevus kahjustas elu. Kohustuste kollisiooni vormelit püütakse aga tõlgendada nii, et nö. Miinuspoolele jääb ainult üks kahjustatud hüve (elu), plusspoolele aga kaks: arst täidab oma ametikohustusi kui niisuguseid, ning teiseks, ta tegutseb otseselt patsiendi huvides (leevendades tema kannatusi). Õigusdogmaatiliselt ei ole selline aritmeetika kuigi veenev, sest inimelu ei ole nagunii võrreldav mistahes teiste hüvede hinnaga.
Terve mõistus ütleb, et arst ei saa sellisel juhul olla süüdlane tapmises. Sellega on ilmselt nõus nii arstid kui ka juristid . Kuid ülaltoodud õigusdogmaatiliste kontruktsioonidega ei saa vähemalt kuriteomõiste piires arsti süütust põhjendada, sest kasvõi ettevaatamatusest patsiendi surma põhjustanud arst käitub õigusvastaselt ja süüliselt. Õiguskord ei saa pidada lubatavaks tegu, mis seisneb inimese ravimise asemel tema surmamises.
Juristid on läinud siin kõige radikaalsemat teed. Nimelt väidetakse, et küsimus puudutab õiguskorra selliseid aluseid nagu tapmiskeeld. Teiste sõnadega, siin arvatakse olevat tegemist ühega nendest vähestest eranditest, kus tapmine (õigemini inimese surmamine ehk tema surma põhjustamine) on õiguspärane, lubatud.
AKTIIVNE EUTANAASIA
Aktiivne eutanaasia on patsiendi surmamine tema piinade lõpetamise ja valude leevendamise eesmärgil. Erinevalt eelmisest variandist ei ole surm siin vaevuste leevendamisega kaasnev, vaid selle vahend. Seega mitte abi suremisel vaid suremiseks. Sellist tegevust ei saa õigustada kohustuste kollisiooniga, sest patsiendi surmamine ei ole arsti kohus. Surma saabumine on siin paratamatu ja eesmärgipärase tegevuse tulemus. Ka puhtloogiliselt ei saa õigustada situatsiooni, kus isik, keda ollakse kohustatud abistama, selle asemel tapetakse (2., lk 26-27).
Näiteks Suurbritannia seaduste kohaselt suhtutakse aktiivsesse eutanaasiasse üheselt: "Kui vastav tegu tehti kavatsusega patsient surmata ja kui ka tegelikult on tulemuseks surmamine, siis pole tähtsust, kas loomuliku surmani jäi nädal, kuu või aasta, ikkagi on tegu tahtliku tapmisega" (1., lk 140). Seega on esmatähtis tahtlus, mitte motiiv.
Õiguslikult kuulub siia ka teine situatsioon muust valdkonnast. Näiteks kui õnnetusjuhtumi tagajärjel või muul põhjusel on kannatanu jäänud kinnikiilutuna autosse ning teda ähvardab piinarikas surm… Ohus mitteolev kaaslane surmab oma kaaslase, et kergendada tema surma. Inimest ei tohi tappa, ka tema surma kergendamiseks mitte. Kriminaalõigusdogmaatiliselt on püütud seda situatsiooni seletada nn. õigustava hädaseisundiga - ärahoitud kahju (piinarikas surm) on suurem kui tekitatud kahju (valutu surm). Tuleb aga silmas pidada, et mõlemad pooled võivad situatsiooni hindamisel eksida ning inimesele teise inimese elu ja surma üle otsustamisõiguse andmine võib tekitada nn. läbimurdeefekti, s.t. tuua kaasa üha enam erandeid tapmiskeelust. Küll ei ole aga antud situatsioonis õigusvastane ega kuritegelik tingimuste loomine enesetapuks.
Arsti tegevust eutanaasia korral ei saa hädaseisundi eeskirjadega hinnata, sest arst ei ole sundseisus, vaid ta peab tegema viimase hetkeni oma tööd.
Tapmine patsiendi palvel. Sisuliselt ei ole antud variandil tegemist eutanaasiaga, sest abi suremiseks osutatakse mitte valude või vaevuste leevendamiseks vaid vastu tulles patsiendi soovile, kes ei taha elada ülejäänud elu liikumisvõimetu invaliidina, või näiteks vastu tulles sugulaste soovile, kes ei soovi või suuda hooldada nõrgamõistuslikku.
Toodud eutanaasia liigitus ei ole loomulikult ainuvõimalik. Seda on kritiseerinud ka Kurt Stellamor, kes nimetab eutanaasia suretamisabiks (Sterbehilfe), mis hõlmab kõiki surma põhjustavaid või suremist kiirendavaid abinõusid ja võtteid. Suremistoetuse (Sterbebegleitung) all tuleks mõista kõiki arstlikke ja põhjuslikke pingutusi , mis väldivad või leevendavad surija vaeva ilma elu lühendamata (4., lk 2373-2374).
Mõiste "abi suremisel" kätkeb õigusteaduslike ja meditsiiniliste seisukohtade lähenemist ja niisugust õigusõpetuse arengut tuleb Stellamori arvates tervitada. Valuleevendus alkaloididega, millel võib teatud olukorras olla deprimeeriv toime elutähtsaile kesknärvisüsteemi keskustele (eeskätt hingamiskeskusele), mida rakendatakse ka siis, kui arvestada tuleb võimaliku, kuid mitte alati tekkiva elulühendamisega peab olema lubatud. See principium duplicis effectus ei ole samastatav kaudse eutanaasiaga - tolle puhul on tegemist suretamisabiga, millega kaasneb elu lühenemine, olgu see siis rohkem või vähem soovitud - , mis vastab tapmismõistes dolus eventualisele. See pole aga principium duplicis effectus ja seetõttu on nn. aktiivne kaudne suretamisabi (abi suremisel) sobimatu termin, hoolimata juristi heatahtlikkusest arsti suhtes, millest samuti ei tohi mööda vaadata (4., lk 2375 ).
Õigusõpetuse kohandamine meditsiinitegelikkusega ei muuda midagi põhimõttes, et inimelu on kõrgeim õigushüve. Seda põhimõtet on ammust ajast toetanud ja kinnitanud Hippokratese arstieetika . (Hippokratese vandest: "Ma ei anna kellelegi surmavalt toimivat mürki, isegi kui ta seda minult palub, ka ei anna ma sellele sihitud nõu") (4., lk 2376).
Suremistoetuse all mõistab Stellamor kõikide meetmete kogumit, mis aitavad pikendada surija elu, vähendada vaevusi ning tema vabadust säilitada. Eetiliselt ja pastoraalmeditsiiniliselt tuleb hoiduda suremistoetusest, kui elu pikendatakse järelemõtlematult, s.t ei võeta arvesse, kas ja kuidas suureneb vaev ning aheneb vabadus. Principium duplicis effectus sallib soovimatuid tagajärgi (elu lühenemine) siis, kui vahetult taotletakse positiivset , head mõju (vaevuste vähenemist) ja see moraalselt kaalukamana prevaleerib teiste, soovimata tulemuste üle (4., lk 2379).
AKTIIVSE EUTANAASIA POOLT JA VASTU
Aktiivset eutanaasiat ja tapmist patsiendi paalvel on siiski üritatud põhjendada, eelkõige argumentidega, et elu puutumatuse põhimõte ei ole nagunii absoluutne. Pealegi on dilemma: elu puutumatus - elu enesemääratavus müütilis-religioosse iseloomuga . Eutanaasia tuleks võtta aluseks hoopis teine kriteerium - elu elamisväärsus. Seega oleks aktiivse eutanaasia aluseks inimese soov mitte elada tema arvates mitteelamisväärset elu (2., lk 27-28). Või teistpidi , suremistoetust või surmaabi (k.a. passiivset ja ilmselt ka aktiivset kaudset eutanaasiat) võib vaadelda meditsiiniliste vahenditena väärika surma tagamiseks (3., lk 1821 ).
Aktiivset eutanaasiat põhjendava argumendina on kirjeldatud olukorda, kus kõigist meditsiinilistest abinõudest ja inimlikust abist hoolimata ei suuda patsient ees ootava surmaga toime tulla. Mõnes mõttes teise äärmusena tuleb kõne alla olukord, kus patsient aktiivset eutanaasiat soovides niihästi tahab vältida piinarikast agooniat kui ka kujutleb eufoorselt suremist kauni hetkena. Seesugune surma glorifitseerimine toetub rohketele kirjeldustele, mis pärinevad kliinilise surma staadiumis olnud ja sealt tagasi toodud inimestelt. Sellele nähtusele on suuresti rajatud ka aktiivset eutanaasiat pooldavate liikumiste argumendid. Tõenäoliselt ei ole alust kahelda kõigi nende kirjelduste siiruses, kuid ometi peitub siin teatud oht tekitada inimeses illusioone ning mõjutada teda astuma fataalset sammu - mitte selleks, et surra, vaid sellepärast, et ees näib ootavat midagi ilusat (3., lk 1823). Sootak jõuab oma arutluses järeldusele, et surm kui niisugune, s.t. see surm, mis eksistentsiaalselt kuulub elu juurde ja varjutab elu, legitimeerib põhimõtteliselt ka eutanaasia (3., lk 1820). Vähemalt patsiendi seisukohalt vaadates. Inimeselt ei saa tema surma ära võtta, kuivõrd me räägime surmast kui võõrandamatu isikuvabaduse ja inimväärikuse ühest väljendusest. Teadupärast on inimese vabadus aga piiratud teiste inimeste vabadusega. Isiku surmavabadust kui otsustamisruumi piirab antud juhul surmaabi osutaja, seega arsti seisund, tema vabadused ja kohustused. Eelkõige aktiivse eutanaasia vastu ongi kasutatud põhiargumendina väidet, et sellisel juhul oodatakse arstilt käitumist, mis lõhub tema professionaalse identiteedi. Sootakile näib aga siiski, et sel tasemel argumentatsioon ei suuda vastu seista isikuvabadusest tulenevale õigusele määrata end surmale. Ühel pool on isikuvabadus kui üks põhilisemaid inimõigusi üldse, teisel pool aga üksnes seisusõiguslik norm.
Teise, ehk olulisemanagi võib tuua lihtsa tõdemuse, et aktiivne eutanaasia tähendab tapmist. Õiguslikult taandub küsimus sellele, kas kannatanu nõusolek saab välistada teo õigusvastasuse (näiteks kehavigastuse tekitamise korral on vastus jaatav). Materiaalõiguslikult on seda ilmselt võimatu põhjendada (kui, siis ainult veel ühe erandi lubamisega tapmiskeelus, milline volitus aga teatavasti ei kuulu õieti kellegi pädevusse). Hollandi eufemistlik ja menetlusõiguslikul lahendusel põhinev mudel näitab selgelt, et seadusandja ei taha võtta endale volitust kuulutada tapmine õiguspäraseks (3., lk 1823-1824). Hollandi mudelist tuleb lähemalt juttu allpool.
Väited aktiivse eutanaasia kaitseks ei ole Sootaki meelest siiski kuigi veenvad. Elu puutumatuse põhimõte iseenesest on siiski sedavõrd oluline, et sellest taganemine lõhuks õiguskorra põhialused. Mitteelamisväärsest elust loobumine, kui isik peab seda vajalikuks, on võimalik ka enesetapu kaudu, s.t. selliselt , et seda teeb inimene ise ja mitte keegi teine.
Lisaks elu puutumatuse kui absoluutse põhimõtte rõhutamisele tuuakse aktiivse eutanaasia vastu välja veel järgmised argumendid:

arstipraktikas esineb veel väga palju valediagnoose,

inimorganism on salapärane, eelterminaalse ja terminaalse seisundi mõisted on suhtelised, esineb täiesti ulatuslikke ja ebatõenäolisi paranemisi,

meditsiini areng tähendab ka seda, et täna veel ravimatu haigus on homme ravitav.

põhimõtteliselt ei ole õige panna arstile kohustusi, mis on otseses vastuolus tema kutsega - arst peab inimest ravima, aga mitte teda tapma .
Senine seadusandlik praktika on hoidunud otseselt puudutamast eutanaasia küsimusi. Paljude riikide kriminaalseaduses on norm, mis näeb ette kergema karistuse tapmise eest, kui see pandi toime kannatanu palvel või nõudmisel. Selle järgi on kvalifitseeritud eelkõige aktiivse eutanaasia juhtumid .
Erandiks on Holland , kus 1994. aastal hakkas kehtima seadus, mis lubab aktiivse eutanaasia. Tegelikult seadustati olukord, mis faktiliselt oli kohtupraktikas välja kujunenud juba 1973. aastast alates. Põhitingimused, mille korral eutanaasia lubatakse: patsient on surmale määratud ja täie teadvuse juures, informeeritud oma tervislikust seisukorrast ja selle lootusetusest, avaldanud vabatahtlikult, selgesõnaliselt ja korduvalt soovi eutanaasiaks. Arst peab konsulteerima vähemalt ühe kolleegiga. Kogu asja käik peab olema dokumenteeritud vastavas vormikohases teatises. Pärast eutanaasia teostamist esitab raviarst selle teatise kohalikule koronerile, kes kontrollib vorminõuete täitmist, ei vii läbi omapoolset surmapõhjuse uurimist, edastab teatise prokurörile ning annab matmisloa. Kui ka prokurör ei tuvasta kõrvalekaldumisi ettenähtud korrast, ei algata ta kriminaalasja ning raviarsti tegevus on seega loetud õiguspäraseks. Kui arst rikub eutanaasia jaoks ettenähtud korda, vastutab ta kriminaalseaduse järgi üldises korras. Seega ei ole kriminaalkoodeksis ega ka üheski teises seaduses otseselt öeldud, et tapmine on lubatud. Ülalnimetatud kord sisaldub matmisseaduses, s.t. vähemalt väliselt puudutab ainult matmisega seotud korralduslikke küsimusi. Teo karistatavuse küsimus on jäetud puudutamata sel teel, et kriminaalasja algatamise otsustab prokurör - s.t. vastutus tapmise eest on letud mitte materiaal - , vaid protsessiõiguslikuks küsimuseks nn. oportuniteedipõhimõtte alusel.
Hollandis kritiseeritakse teravalt eutanaasiakorra neid sätteid, mis lubavad surmaabi kohaldada ka ilma patsiendi nõusolekuta vastavate näidustuste esinemisel. Erinevalt aga soovitud eutanaasiast algatatakse igal juhul juurdlus (2., lk 28-29). Väidetavalt oli 1991. aastal Hollandis kõigist surmajuhtudest ligi 2% tegu eutanaasiaga (s.t. ca 2300 eutanaasia- ja 400 enesetapule kaasaaitamise juhtu aastas).
Suurbritannias ei ole avalik arvamus eutanaasia küsimuses selge ja ühene. Ühelt poolt sooviks umbes 75% Suurbritannia elanikest, et seadusega lubataks täiskasvanuil, kes põevad mõnd väljakannatamatut füüsilist haigust, saada abi kiireks ja rahulikuks surmaks. Teiselt poolt aga, kuigi Suurbritannia avalik arvamus on nõus arstidele andma küllalt suure tegevusvabaduse võitluses haigete kannatustega, pole ta siiski valmis heaks kiitma sellise analgeetilise ja terapeutilise toimeta ainete kasutamist, mis pärast süstimist kutsuvad esile surma (1., lk 142).
Kanadas asetleidnud eutanaasiavaidlustest on kõlama jäänud ja väärib erilist märkimist kohtunik Gory seisukoht: "Suremine on elu lahutamatu osa… Siit järeldub, et õigust väärikalt surra peaks sama hästi kaitsma kui mis tahes teist eluõiguse aspekti. Riigi keelud, mis sunnivad peale kohutava, valurikka surma psüühiliselt tervele, kuid raske füüsilise puudega ja terminaalset haigust põdevale patsiendile, on otseses vastuolus inimväärikusega" (1., lk 143).
EUTANAASIA EETILISED JA MORAALSED ASPEKTID
Mõnede autorite arvates on aktiivsa ja passiivse eutanaasia eristamine vaid illusioon - kavatsus, tulemus ja vastutus on ju mõlema puhul samad. See aga ei tähenda, et surmamine ja surra laskmine oleksid seetõttu alati moraalselt ekvivalentsed. Tegevusetuse ja tegevuse vahel on oluline moraalne vahe. Põhiline erinevus on vahendeis, millega surma tulemus saavutatakse. Aktiivsete sammude sammude astumine tähendab autokraatlikku kontrolli toimuva üle. Arst, kes annab ravimi, et kannatava patsiendi elu lõpetada, määrab patsiendi surma, aja ja mooduse. Ravimi toime muudab surma füüsilist põhjust ja sellel on oluline tähtsus. Hoopis teine on olukord siis, kui surmal lastakse saabuda mõnel muul (näiteks haiguse) toimel (1., lk 143).
Üksikisiku enesemääramise õigus on nüüdseks saanud määravaks teguriks mis rahes konfliktsituatsioonis - olgu siis tegemist abordi, raviks nõusoleku andmise või eutanaasiaga. Kuid ikkagai võib küsida, kas on olemas olukordi, kus üksikisiku soove peaks piirma mingitel muudel kalutlustel?
Teoloog võib vastata: "Jah, on." Rooma katoliku kirik näiteks ei tunnista enesetappu, ravist keeldumist võib aga teatud tingimustel ju samuti enesetapuks pidada. On avaldatud arvamust, et vähemtõsisem ja -austavam suhtumine ellu tähendaks inimkonna põhiväärtuste kõrvaleheitmist. Siiski on enesemääramise printsiip nüüdseks küllalt juurdunud. Mis tahes piirangud raviga nõustumise või mittenõustumise õigusele on kadumas.
Teerajajaks antud vallas oli Austraalia Victoria osariigi 1988. aasta raviseadus. Selle kohaselt võib patsient keelduda ravist kas üldistel või spetsiifilistel põhjustel, kui ta on oma soovi ka kirjalikult kinnitanud. Vastava kirjaliku tahteavalduse võib koostada vähemalt 18-aastane isik, keda selleks ei ahvatletud ega sunnitud ja keda oli täielikult informeeritud ravist keeldumise tagajärgedest. Victoria seaduses ei tehta mingit vahet terminaalsete ja teiste haiguste vahel. Ravist keeldumise õigust pole piiratud ei riigi ega kolmandate isikute huvidest lähtuvalt. Näiteks kui ema ei anna nõusolekut keisrilõikeks, siis loote huvides ei saa Victoria meditsiinipraktikas sellist operatsiooni ka ette võtta. Kõnealune 1988. aasta seadus väljendab seega eriti kindlalt patsiendi autonoomia doktriini ja piirab märkimisväärselt arsti võimalust ravida patsienti oma äranägemisel vastavalt erialastele ja moraalsetele standarditele (1., lk 144-145).
Praeguseks on teada, et ka Austraalias (täpsemalt küll ühes Austraalia osariigis) on sarnaselt Hollandile mindud eutanaasia teatud viisil seadustamise teele ja mõned juhtumid on praktikas ka juba aset leidnud.
Austrias aga näiteks puudub indiviidil selline õigus oma elu käsutada. Enesetapp on seal seega õigusvastane tegu, mille karistamine lõpetati alles möödunud sajandil. Niisamuti ei tohi ka ükski kõrvalseisja (nt arst) elu käsutada (4., lk 2376-2377). Stellamori arvates muudab nö aktiivse eutanaasia kasutamise häbiväärseks asjaolu, et arstiteadus on saavutanud tähelepanuväärset edu võitluses valu, vaeva, hirmu ja piinaga. On olemas ja kasutatavad moodsad ja efektiivsed valuravi meetodid ning nende järjekindel rakendamine välistab vajaduse ja patsiendi soovi aktiivse suretamisabi järele. Stellamor taunib fakti, et ülikooliõpetuses ei kuule tulevane arst mitte midagi suremistoetusest ega inimväärsest suremisest. Ometi on arsti ülesanne just siin abi osutada, sest surijad on (kuni oma surmani) elavad ja vajavad viimase minutini arstlikku hooldust (4., lk 2377). Stellamor leiab, et eetiliselt kõrgel tasemel ühiskond peab hoolitsema tingimuste eest, mis võimaldaksid inimesel "väärikalt surra". Ühiskonnalt tuleb nõuda finantsvahendeid, mille eest soetataks haiglas eriruume, kus oleks võimalik jumalagajätt lähedastega, saada arstiabi (valu-, hirmu-, vaevusravi) ja hingekarjase lohutust. Inimväärikuse ja humaansuse seisukohast tuleks eelistada suremist kodus. Selleks peaksid aga hooldajad (sugulased) saama tasulise töövabaduse, nagu praegu vastsündinute isad ja emad (4., lk 2377-2378).
"Häbiväärt, kui ühiskond usub otseses eutanaasias nägevat "väärikat surma", nagu see on Hollandis. Muidugi, see on odavam ja elavate jaoks "meeldivaim" lahendus," kirjutab Stellamor (4., lk 2378).
Inimese enesemääramisõigus põhineb utilitaarsel (konsekventsiaalsel) eetikal - suurim võimalik õnn võimalikult paljudele . See moraalifiloosoofia, mille tähtsaim esindaja praegu on Peter Singer , käsitleb nii teadlikku elu - elusolendeid, kes tajuvad valu, rõõmu ja teisi emotsioone, nt imetajad -, kui ka eneseteadvuslikku elu, see tähendab inimest oma eluloolise mälu ja mõistusest tulenevate tulevikulootustega, nimest, keda nimetatakse nendest eeldustest tulenevalt isikuks . Kui inimesel puudub eneseteadvuslik elu - loode, vastsündinu, väikelaps, dementne või pöördumatult komatoosne inimene -, siis selle definitsiooni järgi pole ta isik, ta on kaitsmist väärt (ainult) niipalju, kui temas on teadlikku elu. Üksikisik otsustab moraali seisukohalt, kas ta nõustub loomade tapmisega (nt toiduks) või taunib seda. Igatahes muutub aktiivne eutanaasia eetiliselt mõeldavaks just neil juhtudel, kui on olemas patsiendi testament või korraldused , living wills (4., lk 2380).
Utilitaarse eetika ja inimese enesemääramiseõigusega rikutakse sagedasti hüvise vaagimise kaudu inimelu käsutamatuse printsiipi . Selle moraali järgi pole "inimelu pühadus" mitte millegagi põhjendatav eneseprivileegimine, mis põrmugi ei erine teistest (taunitavaist) eneseprivileegimistest, nt rassi või rahvuse eelistamisest… Selle "moodsa moraali" esimene läbiumurre toimus siis, kui seadustati karistusvaba abort esimese kolme raseduskuu jooksul - sellega seati hüviste vaagimisel tulevaseks emaks saamise õnnetus loote eluõiguse suhtes ülimuslikuks. Sama lugu on ka enesemääramisõigusega halastussurmaks (4., lk 2380-2381).
Kui kaua tuleb säilitada inimelu…
…näiteks apallilist (ajukooretut) elu intensiivmeditsiiniliste võtetega?
Vatikani selgitus suretusabi kohta aastast 1980 ja American Medical Association `i avaldused 1973. ja 1986. aastast kõlavad peaaegu ühtmoodi: neis öeldakse, et ravi ei ole enam "mõttekas", kui selleks vajatakse "erakorralisi abinõusid". Singer väidab õigistatult, et "mõttekas" on suunatud oodatavale elukvaliteedile ja "erakorralise" tähendus piirneb "eriti kalli " ja "protektsionismiga". Niimoodi mõistetud eetika tuleks ka pühaduse printsiibist lähtudes hukka mõista. Et aga Singer inimelu lõpetamist ei pea ilmtingimata moraalselt lubamatuks, kui elu taga ei seisa (enam) "isikut", peab pühadusprintsiibi praktiliseks relevantsuseks ometi olema inimese elu piirenguteta tagamine ja seda kõikvõimalike vahenditega, isegi siis, kui pole mingit väljavaadet teadvuse taastamiseks. See ekstreemne seisukoht meditsiini reaalsuses vaevalt kehtib (4., lk 2381).
Briti arst John Lorber tegi ettepaneku ravida teatud kaasasündinud seljaaju väärarengut juhtudel, mille puhul sünniviga pole ulatuslik. Ulatusliku vea puhul on surm selle haiguse puhul vältimatu. Nüüdseks rakendataksegi peaaegu kõikjal pakutud valikravimist. Ravimiseks valimata lastel lastakse surra - loomulikult leevendades valu ning vältides nälga ja janu. Utilitaristlik eetik esitab siinkohal küsimuse: kui peetakse õigeks lootosetult haigete laste surralaskmist, miks siis arvatakse valeks nende valutu ja kiire surmamine? Õige on utilitaristlik argument, et passiivse ja aktiivse eutanaasia vahel pole teatud erakorralisis olukorris mingit moraalset vahet. Seda argumenti ei saa "inimelu pühaduse" traditsionaaleetikaga kokku sobitada. Sellega seoses tekkinud "tegutsemise või tegemata jätmise õpetuse" probleemid viivad meid paraku moraali libeteele. Siin pole enam vahet, kas tehakse midagi, millel on mingisugune konsekvents, või jäetakse midagi tegemata, millel on just seesama tagajärg. Ainult et teost hoiduda on kergem. See ongi põhjus, miks varased eetikakoodeksid olid eitusliku sõnastusega. Alles ligemesearmastus viitab sellele, et tegemata jätminegi kätkeb vigu. Eetilisi kaalutlusi, millel on ratsionaalne alus, valitseb süüme. Tegemist on mingi sisemise häälega , mis annab meile teada, et midagi on valesti ja mis võibolla seda ikka edasi väidab, kui me ka pärast hoolsat relevantset moraalihinnangute vaagimist oleme jõudnud otsusele, et meie toimimine ei ole vale (4., lk 2382-2383).
Ka ülaltoodud looduse õnnetusjuhtumit arvestades on eutanaasia legaliseerimine ikkagi vale. Sellel oleksid ühiskonnale ohtlikud tagajärjed. Väike rõhunihe võib mõistest "pole eluväärt" teha "ühiskondlikult ebaproduktiivse" või "rassiliselt või ideoloogiliselt ebasoovitava".
Eutanaasiaarutelu raames on kaalutlused elukvaliteedist ohtlikud, sest sellega kaasub "eluvääriva" ja "elu mittevääriva" võrdlemine (4., lk 2383).
Eriti kriitiliselt mõistab Stellamor hukka ettekäänded, kus tehakse juttu suurtest kulutustest, mis lähevad "defensiiveetikale" surma ja suremise asjus, millega mõeldakse mõistagi eutanaasiakeeldu. Mitmed arvustused näitavad, et tihti kulub inimese viimastele elukuudele kolmandik kõigist temale elu jooksul tehtud tervishoiukulutustest. Neid saaks kokku hoida patsiendi testamendi (hoolitsuslikud korraldused) õigusliku aktsepteerimisega. Nii oleks utilitaristliku "eetikaga" saavutatud, eutanaasiat appi võttes, koguni kokkuhoid tervishoiusüsteemis!
Stellamor toob veel välja mõtlemapaneva asjaolu, et "sestpeale, kui arst pole enam ainult tervistaja, vaid võib olla ka tapja, kaob tema vastu usaldus. Arst ei tohi ennast iialgi lasta timukaks degradeerida. See ohustab arsti mainet elu hoidjana, nimbust, mida ta vajab oma ravitöös ja mida on seega tarvis ka patsiendile" (4., lk 2384). Samal seisukohal on ka Tartu Ülikooli arstiteaduskonna lõpetanud ja praktiseeriva arstina tegutsev Mari Järvelaid, kes arsti vande siduvusest arsti suhtes kirjutab: "Olles üks selle vande andnutest, ei kujuta ma ette, et ilma arstivandest lahti ütlemata saaks legaliseerida suretamisabi (eutanaasiat)" (4., lk 2387).
LÕPETUSEKS
Nagu nägime, kaasneb eutanaasiaga rida keerukaid meditsiinilisi, õiguslikke, eetilisi ja muid probleeme, millele on ühest lahendust väga raske leida. Mingisugusele seisukohale selles küsimuses peab aga varem või hiljem asuma ka eesti meditsiini- ja õiguspraktika. Ülaltoodud väide, et võimatu on eutanaasiat legaliseerida ilma et arst peaks lahti ütlema arstivandest on küsitav. Teatavasti kohustab Hippokratese vanne arsti muu seas ka mitte andma naisele vahendit idaneva elu hävitamiseks. Kuivõrd tohtrid tänapäeval selle kohustusega seotud on, on üldteada. Muutub aeg ja sellega koos ka loomulikult moraal ning eetilised tõekspidamised.
Ehk oleks tõepoolest õigem lähtuda eelkõige inimese (patsiendi) enese tahtest ning austada tema enesemääramisõigust. Kui aktiivse eutanaasia seadustamine tundub ka siinkirjutajale veel liialt radikaalse sammuna, siis passiivset eutanasiat tuleks teatud juhtudel ning etteantud tingimusi järgides kindlasti lubada.
Sootak kirjutab: "Patsiendi enesemääramisõigus ei ole pelgalt juriidiline kategooria; viimase aja eutanaasiadiskussiooni käigus on seda otseselt seostatud elu kriminaalõigusliku kaitsega . Nimelt ei hõlma see kaitse mitte lihtsalt elu bioloogilises mõttes, vaid ka inimelu mõistesse immanentselt kuuluvat inimväärikust. Kui inimesel on õigus nõuda inimväärikuse austamist elu jooksul, siis tähendab see inimväärikuse kui inimelu eetilise substantsi tunnustamist ka suremisel. Eelkõige tähendab see patsiendi õigust loobuda agooniat pikendavast intensiivravist, aga ka seda, et arstil puudub kohustus allutada intensiivravile seda mittesoovivat haiget (4., lk 2392).
"Inimese surm ei ole mitte hetk, vaid protsess. Eutanaasia korral on põhiprobleem selles, kuidas ja kui kaua peab arst selles protsessis surijat saatma " (2., lk 1829).
KASUTATUD KIRJANDUS
1. Mason, J.K McCall Smith Õigus ja meditsiinieetika Tallinn, 1996
2. Sootak, J Kuriteod elu ja tervise vastu Tartu Ülikool, 1996
3. Sootak, J Surm kui kokkulepe. Surma mõiste õiguslikke ja eetilisi probleeme Akadeemia nr 9, 1996
4. Stellamor, K Eutanaasia arstieetika ja õiguse vaatenurgast Akadeemia nr 11, 1995