Eutanaasia (0)

Eutanaasia  ehk  suremisabi  ehk  halastussurm  ehk surmaabi on teise inimese elu tahtlik lõpetamine selle inimese enda heaks. Tavaliselt on tegu paranemislootusteta ja piinleva haige elu lõpetamisega.
Suremisabi liigitatakse kaheks:

• aktiivne eutanaasia - aktiivne surma esile kutsumine patsiendil;
  

Eetika.ee :

• Eutanaasia
  Eraldi küsimus on, mil määral on lubatav inimest tema elu lõpetamisel aidata. Kaasaaitamises saab eristada erineva välise osalusega tasemeid: kaudne eutanaasia – valu vaigistamine ka juhul, kui see võib surma saabumist kiirendada; surra laskmine ehk passiivne eutanaasia – elu pikendavate abinõude rakendamata jätmine või lõpetamine; abistatud enesetapp - patsiendile elu lõpetamiseks info ja/või vahendite andmine; aktiivne eutanaasia – patsiendi (enamasti paranemislootuseta haige) tahtlik ja aktiivne valutu surmamine (mis võib toimuda patsiendi nõusolekuga või ilma). Patsient valib selliste elu lõpetamise viiside kasuks kõige sagedamini seetõttu, et ei taheta olla lähedastele koormaks ning soovitakse vabaneda kannatustest ja sõltumisseisundist.
  
• Eutanaasia ja/või abistatud enesetapu legaliseerimise pooldajad arvavad , et indiviidil on õigus oma suremise protsessi võimalikult palju kontrollida. Samuti põhjendatakse legaliseerimise vajadust halastuse, mittekahjustamise ja kannatuste lõpetamisega. Vastased leiavad üldjuhul, et tapmine on igal juhul moraalselt vale ning et legaliseerimine looks võimaluse, kus surmama hakataks eelarvamuste, ahnuse, ihnsuse, kannatamatuse või frustratsiooni tõttu. Peale selle võib tekkida sotsiaalne surve, et inimene valiks teatud tingimuste esinemisel suremise.
  
• Eutanaasia toob kaasa hulganisti eetilisi küsimusi. Kas olulisem peaks olema elukvaliteet või elu kui väärtus iseendas? Miks? Kellel on õigus otsustada elu üle, eriti juhul, kui patsient ise pole otsustusvõimeline? Mida teha juhul, kui isik pole eluajal oma tahet selgelt väljendanud ning lähedaste huvid on konfliktsed? Missuguse täiendava mõõte toob arutlusse filosoofiline ja eetiline küsimus sellest, mis vahe on tapmisel ja surra laskmisel?
  
• Kas võib öelda, et teatud juhtudel on inimesel kohustus surra, näiteks omaste säästmiseks või majanduslikel põhjustel? Kas inimesel on õigus valida selline viis surra, et ta ei jääks ilma oma suremise kogemisest?
  

• http://www.ohtuleht.ee/522890/kommentaar-eutanaasia-on-liberalismi-uks-ja-ainus-mote
  
• http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/eutanaasiast-juba-vargamae-indrek-andis-piinades-emale-murki.d?id=66017070
  
• http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/saatuslik-hetk-palun-lubage-mul-minna.d?id=36773905
  
• http://epl.delfi.ee/news/lp/andrei-hvostov-minu-elu-annleenaga.d?id=66001958
  
• http://arvamus.postimees.ee/1227936/martin-helme-eutanaasia-on-inimvihkajalik-motteviis
  
• http://arvamus.postimees.ee/1559469/jaan-olari-eutanaasia-seadustamine
  
• http://arvamus.postimees.ee/1227880/imre-murk-eutanaasia-seadustamine-pole-lahendus-vaid-pea-liiva-alla-peitmine
  
• http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/eutanaasia-seadustamine-oleks-vaga-ohukesel-jaal-kondimine.d?id=66021996
  

Tere!
Mina olen ... ja esindan jaatavat poolt väitluses teemal: „Halastussurm peab olema seadusega lubatud“.
Kõigepealt sõnastaksin, mis on eutanaasia. Eutanaasia ehk suremisabi ehk halastussurm ehk surmaabi on teise inimese elu tahtlik lõpetamine selle inimese enda heaks. Tavaliselt on tegu paranemislootusteta ja piinleva haige elu lõpetamisega.
Kuna Eutanaasiat liigitatakse kaheks, passiivseks ja aktiivseks eutanaasiaks, siis täpsustan ka kohe ära, et meie räägime siinkohal aktiivsest eutanaasiast ehk aktiivsest surma esilekutsumisest patsiendil, kes on enamasti paranemislootuseta talle vastavaid rohte sisse manustades.
Meie esimeseks argumendiks on: Eutanaasia tuleks Eestis legaliseerida, sest Eesti sotsiaalpoliitika on väga halval tasemel. Nagu me kõik teame, on Eestis vananev ühiskond. Vanurid , kes on sunnitud mingitel põhjustel elama hooldekodus , peavad seda enamasti tegema väga halbades tingimustes. Leiame, et pigem surra väärikalt ja vabatahtlikult, kui roojases voodis oma viimastel elutundidel piinelda. Meie seisukoha on väga hästi sõnastanud psühhiaater Jaan Olari : „Sotsiaalpoliitika edendamata jätmise korral tuleks Eestil kaaluda eutanaasia legaliseerimist .“
Meie teiseks argumendiks on: Eutanaasia tuleks legaliseerida, sest inimesed ei tohiks oma elust mitmeid aastaid lihtsalt valudes piineldes või voodis vegeteerides veeta. Kui inimesel on surmav haigus, mis ei allu enam ravile ning on teada, et järgmised paar aastat oma elust inimese seisukord aina halveneb, siis miks lasta inimesel piinelda? Toon teile ühe elulise näite. Ellen Laap kirjutas õhtulehele 2010. aastal enda loo. Ta rääkis, kuidas tal on haigus, verepaksenemine, mida ei saa enam kontrollida. Ta teadis, et tema enam hooldekodust elusalt ei lahku. Tal oli aeg surmaga leppida, mida ta ka tegi, kuid ta ei suutnud leppida sellega, et enne surma peab ta kõvasti valudes piinlema, sest rohud talle enam ei mõju. Kahjuks ma ei oska öelda, mis Ellenist praeguseks hetkeks saanud on, või kas ta on enam meiega, kuid tean, et mitte keegi meist ei vääri piinlemist tohutute valude käes.