Eutanaasia (1)

Aksioloogia – väärtusfilosoofia
Eutanaasia – kas õigus või kohustus surra
Termin eutanaasia tuleb kreeka keelest, kus selle algtähenduseks on hea või kerge surm. Eristatakse passiivset ja aktiivset eutanaasiat, kuid piir nende vahel on üsna ebamäärane. Passiivse eutanaasia puhul arst laseb patsiendil surra. Aktiivne eutanaasia tähendab seda, et arst aitab patsiendil surra. Esile võib tuua ka kolme liiki eutanaasiat. Esiteks vabatahtlik eutanaasia, kus lootusetult haige patsient ise soovib surra, teiseks, tahtest sõltumatu eutanaasia ja kolmandaks tahtevastane eutanaasia, kui lootusetult haige patsient ei taha surra, kuid ta siiski surmatakse.
Üha enam on leidnud ühiskondades kõneainet arsti poolt patisendilt teatud erilistes olukordades elu võtmise teatud võimalused ning nende õigustamine, kusjuures praeguseks on juba mitmeid riike, kus on seadustatud aktiivne eutanaasia ehk arstlik tegevus, mille eesmärgistatud tulemuseks on patsiendi surm. Eutanaasiavastaste argumendid on samuti hästi teada: elu pühadus ja vastava vabaduse võimalik kuritarvitamine on nende hulgas ühed tuntumad ja kaalukamad. Kindlasti on selles vaidluses oluline roll arstidel, kes ühelt poolt tajuvad oma töös väga selgesti situatsioone, kus eutanaasia lahendab olukorra, kuid samas peavad nad mõtlema ka halastussurma täideviimisele, mis on kindlasti arstidele moraalseks koormaks ja pingutuseks.
Eutanaasia vastuargumentideks võiks ka tuua, et arstide diagnoos võib olla ekslik . Öeldakse ju, et eksimine on inimlik. Kui lasta mõni oma lähedane isik surmata, siis jääb terveks eluks kummitama mõte, et äkki oli tegu valearusaamaga, äkki tal siiski oli lootust. Samuti võib leida uusi ravimisviise. Võib-olla mõned aastad pärast lähedase surmamist avastatakse uus meetod, mis oleks tema olukorra lahendanud.
Samuti võib eutanaasia ametlik lubamine õõnestada ühiskonda, sest seda võib samastada tapmisega. Teiselt inimeselt elu võtmine on tapmine, kuid võib-olla päästis see surmamine inimese tohututest valudest. Siis ei saa seda tõlgendada tapmisena, sest palju hullem oleks olnud, kui see inimene oleks elanud ja edasi piinelnud. Kas see oleks enam elu olnud?
Eutanaasia pooltargumendiks on ütlus, et väärikalt elada, väärikalt surra. Kui riigi keelud sunnivad vaimselt tervele, kuid raske füüsilise puudega või terminaalset haigust põdevale patsiendile peale kohutava, piinarikka surma, kas pole see siis vastuolus inimväärikusega? Kas enesetapp on väärikas elust lahkumise viis?
Lõppude lõpuks on igaühe saatus tema enda otsustada. Just kaasaegse angloameerika inimese käsitluse kontekstis on inimesel endal ülim õigus enda üle otsustada, sealhulgas ka iseenda elu ja surma küsimusi, kuid siiski mitte täiesti vabalt ja igal ajal, vaid pigem siiski vaid teatud lootusetutes olukordades ning ühiskonna poolt õige hoolikalt kontrollitud viisil.
Hollandis on eutanaasia legaliseeritud. Kuid see pole siiski lihtsakoeline protsess. Patsient peab andma tahtekohase, kompetentse ja hoolikalt kaalutletud nõude, loa ja volituse kogu tegevuseks, mille järal tohib kogu protseduuri üldse alustada. Lisaks sellele peab arst olema veendunud, et patsiendi kannatused on talumatud ning puuduvad väljavaated neid leevendada, samuti peab arst informeerima patsienti tema olukorrast ja tulevikuväljavaadetest ning jõudma koos patsiendiga järeldusele, et viimase kujunenud olukorrale ei ole arvestatavaid alternatiive. Arst on kohustatud konkreetse juhtumi asjus konsulteerima veel vähemalt ühe sõltumatu arstiga, kes peab samuti olema patsiendiga kohtunud ning andma kirjaliku hinnangu selle juhtumi eespool toodud nõuete täitmise võimalikkuse kohta. Vajalikku ühiskondlikku kontrolli teostavad vastavad komiteed, kellele esitatakse sooritatud eutanaasia juhtude materjalid ning kes hindavad toimunu vastavust kehtestatud regulatsioonidele. Minu arvates on täiesti kujuteldav, et kunagi võidaks Eestis eutanaasia sellisel kujul legaliseerida, sest lootusetute juhtumite puhul on see hädavajalik. Inimesed ei saa enam elada täisväärtuslikku elu.
Siit tekib jällegi uus küsimus. Milline elu on täisväärtuslik? Sellel teemal võib vaidlema jäädagi, sest inimesed on erinevad ja nende vaated on samuti erinevad. Nii palju kui on maailmas inimesi on ka eri vaateid. Täisväärtuslikuks võib siiski pidada elu, kus inimene tunneb elust rõõmu ja jõuab veel elada. Naatan Hammer on öelnud: “Eutanaasia puhul pole probleem selles, nagu tahaks inimene surra, vaid ta ei jaksa enam elada.” Kui inimene pole füüsiliselt ja vaimselt enam võimeline elama, ei saa rääkida ka täisväärtuslikust elust.
Kokkuvõtteks tuleb märkida, et meditsiini võimaluste areng kaasajal ei lahenda suure tõenäosusega iseenesest elu lõpuga seotud eetikaprobleeme, vaid võib neid veelgi süvendada. Eutanaasia lubatavust või lubamatust saab vaadelda inimese olemusliku konfliktina, kus ei klapi omavahel kokku inimese bioloogiline, psüühiline ja sotsiaalne poolus ning väljapääsu olukorrast nähakse vaid eksistentsi lõpetamises. Eutanaasia lubatavuse arutelu ühiskonnas vajab aega, küpsust, pikka meelt ja isegi konservatiivsust. Inimese elu on jätkuvalt meie kõrgemaiks väärtuseks ja igaühe arusaam selle lõpetamisest on erinev.