Eutanaasia referaat (0)

...Gümnaasium
Eutanaasia
Referaat
Evald-Endel Juurikas
12a klass
Eutanaasia :
Eutanaasia ehk " halastussurm " on lootusetult haige patsiendi surma kiirendamine juhul, kui patsient on lootusetult haige või piinleb valudes, mis enam ei lõpe. On olemas passiivne- ja aktiivne eutanaasia. Passiivse korral laseb arst patsiendil surra, aktiivse puhul arst surmab patsiendi( näiteks mürgisüst). Neid on tihti raske eristada.Eutanaasiat liigitatakse ka nii;
A) Vabatahtlik eutanaasia (haige inimene ise tahab surra)
B) Tahtest sõltumatu eutanaasia (patsiendiga pole võimalik kontakti saada, tema arvamust ei tea. )
C) Tahtevastane eutanaasia (haige patsient ei taha surra, aga ta ikkagi hukatakse.)
Eutanaasia tõlgendused :
Termin eutanaasia tuleb kreeka keelest, kus selle algtähenduseks on hea või kerge surm. Vanderpooli (2004) arvates saab eristada kuut erinevat võimalust eutanaasiat mõista:
I. Praegusel ajal märgib eutanaasia kannatava ja surma sooviva terminaalses seisundis oleva patsiendi elu lõpetamist arsti osalemisel. Eutanaasia pooldajad kutsuvad seda sageli ka „halastussurmaks“. Juba inglise filosoof Francis Bacon (1561-1626) võttis kasutusele mõiste euthanasia exteriori, milleks ta pidas meediku tegevust, mis aitab patsiendil kergesti ja vaevadeta elust lahkuda.
II. Antiikajast alates kuni tegelikult 19. sajandi keskpaigani oli eutanaasia peamiseks vasteks seesama eespool nimetatud kerge, loomulik ja mitteesilekutsutud surm.
III. 20. sajandi esimesel poolel seostus eutanaasia eugeenikaga ja mingil kaalutlusel mitteväärtuslikuks peetud elude kõrvaldamise praktikaga.
IV. Eutanaasiaks on peetud ka rahustite kasutamist suremisel, kuid nii, et see ei lühenda elu pikkust.
V. Mõnikord on eutanaasiaks peetud ka tegevust, mida praegusel kutsutakse sagedamini kaasaaidatud enesetapuks.
VI. Eutanaasia seostatakse meditsiinipraktikaga, kus terminaalses seisundis haigetel ei rakendata elu pikendavaid meditsiinilisi abinõusid. Alates 1970test aastatest on hakatud sedalaadi lähenemist üha enam hakatud nimetama passiivseks või kaudseks eutanaasiaks, mis eristub aktiivsest või otsesest eutanaasiast, mille korral kutsutakse surm esile arstliku tegevuse tulemusena.
Niisiis tuleb mõnikord eutanaasia mõiste tõlgendamisel olla päris hoolikas, sest erinevates kontekstides võib tema tähendus olla üksjagu erinev. Eks peegelda need erinevad eutanaasia tähendused ühiskonna erinevaid hoiakuid ja arusaamu sellest, kuidas surma muuta inimlikus mõttes positiivsemaks. Samuti on kõik need erinevad lähenemised siiski sarnased ses mõttes, et vastanduvad nö loomulikule surmale
Enda vaatenurk:
Minu enda arvamus eutanaasia koha pealt erineb paljude teiste omast. Ma arvan et eutanaasia peaks olema seaduslik igas riigis. Kui inimesel on ikka mingi ravimatu haigus ja ta piinleb lõpututes valudes peaks tal olema mingi võimalus neist piinadest vabaneda. Kuid ma pean nõustuma ka väitega et eutanaasia on mingil määral ka mõrv. Samas nooremad inimesed teevad surmaga seoses otsuseid hetke ja tuju pealt, mistõttu ei saa kunagi kindel olla otsuses. Sellist otsust saab teha kord ning selle üle peab kaua mõtlema ja kahetseda seda enam ei saa. Lugesin ka mõnest eutanaasia juhtumist. Prantsusmaal sattus üks noormees autoõnnetusse. Selle tagajärjel oli poiss tumm, peaaegu pime ja kaelast allapoole halvatud . Poiss soovis surra. Prantsusmaal on eutanaasia aga keelatud ja poisi ema mürgitas oma poja, seda muidugi poja tungival soovil. Enne surma avaldas poeg aga autobiograafia pealkirjaga ^^Ma palusin õigust surra^^ . Ta kirjutas selle, et tema ema ja arst milleski süüdi ei jääks. Tema ema võis oodata kuni 5 aastane vanglakaristus ja arsti kuni eluaegne. Poisi surma eel kirjutatud raamat on jõudnud bestsellerite hulka ning ärgitanud avalikkust reforme nõudma. Ma arvan et selle konkreetse juhtumi puhul on eutanaasia õigustatud.
Religiooni vaatenurgast:
Kas inimesel on õigus otsustada oma elu üle või peab see jääma looduse ja Jumala meelevalda. Siiani on kriminaalõigus jäänud kindlaks põhimõtetele, mille kohaselt ei saa toetada ega soodustada mitte mingisugust elu vastu suunatud tegevust, olgu selle motivatsioon milline tahes. Samal seisukohal on ka 1993. aastal Maailma Religioonide parlamendis vastu võetud „Globaalse eetika deklaratsioon“, milles kristlased koos budistidega on eutanaasia puhul eitaval seisukohal. Eutanaasia seadustamisega kardetakse purustada tamm, mis kaitseb inimelu. Keegi ei tea, kas selline tamm eksisteerib, me ei tea midagi selle kohta, mis meid pärast surma ootab. Me ei tea, miks mõni inimene peab mõne haiguse käes enam kannatama kui teine, see võib olla nii Jumala tahtel ja inimesel ei ole õigust lühendada oma elupäevi. Inimene ei ole endale elu andnud ning tal ei ole õigust seda ka ise ega teiste vahendusel endalt võtta.
Kokkuvõte
Kokkuvõtteks tuleb märkida seda, et meditsiini võimaluste areng kaasajal ei lahenda suure tõenäosusega iseenesest elu lõpuga seotud eetikaprobleeme, vaid võib neid pigem koos ühiskonna individualistlike suundumistega veelgi süvendada. Eutanaasia lubatavust või lubamatust saab vaadelda inimese olemusliku konfliktina, kus ei klapi omavahel kokku inimese bioloogiline, psüühiline ja sotsiaalne poolus ning väljapääsu olukorrast nähakse vaid eksistentsi lõpetamises ja selle tunnistamises, et elu iseenesest ei pruugigi alati olla kõrgeimaks väärtuseks. Nii või teisiti on eutanaasiaprobleem võtnud meie elus sellise positsiooni, mida ei ole võimalik ignoreerida ning kasvõi eeltoodust lähtuvalt vajab eutanaasia lubatavuse arutelu ühiskonnas aega, küpsust, pikka meelt ja isegi konservatiivsust, et igal juhul püüda vältida ühiskonnale ja selle liikmete enamusele mittemõistetavaid ja väljast pealesurutud lahendusi. Madalmaade kogemus räägib sellest, et isegi peale eutanaasia legaliseerimist ei ole kired ja kahtlused selle teema ümber nendes maades vaibunud ning päris tuntav osa ühiskonnast väljendab visalt oma rahulolematust toimunu ja toimuvaga. Ja ei ole ka imestada, sest inimese elu on jätkuvalt meie kõrgeimaks väärtuseks, mille väärkohtlemine, arusaamade ebakindlus ja taandamine millelegi lihtsamale vaid võivad murendada seda positsiooni. Eestis on eutanaasia teema suhteliselt vähe ühiskondlikku tähelepanu pälvinud. Probleem on olemas, kuid ühiskond on veel ses suhtes väga ebaküps, mistõttu saab sellest tõsiselt rääkida alles kunagi tulevikus. See situatsioon näikse rahuldavat ka meedikuid, sest nemad puutuvad oma töös pidevalt ja vahetult kokku inimese elu lõppvaatusega, kuid nad ei ole kuigi agaralt avalikkuses seda teemat püstitanud ega ka teiste üritamistele reageerinud . Pole ühtki arsti, kes viiks sellise protseduuri läbi ülima ükskõiksusega. Passiivne eutanaasia on lubatud kolmes USA osariigis: Oregon, Washington, Montana. New-Hampshire kaalutleb selle seaduse vastuvõtmist.Aktiivne eutnaasia ehk siis see, kui arst aitab surmale kaasa(surmasüst jne) on lubatud Hollandis ja Belgias. Eutanaasi mõlemad vormis on lubatud veel ka Albaanias,Luksemburgis ja Sveitsis (seadus ei karista arste, kes sooritavad eutanaasia).
Kasutatud kirjandus:
http://www.advent.ee/info/1343/
http://crusoe.pri.ee/blog/eutanaasia-kaasaja-seaduslik-enesetapp
wikipedia.com