on ajakirjanduse veergudel hakatud avaldama ka nähtust sügavamalt käsitlevaid artikleid. Eestlastest on eutanaasiast kirjutanud Tartu Ülikooli kriminaalõiguse professor Jaan Sootak, kelle kirjutisi käesolevas referaadis ka refereeritakse. Oma töös olen kasutanud ka prominentse Austria arsti - Kurt Stellamori Akadeemias avaldatud artiklit. Referaati valitud teemal ajendas kirjutama peamiselt soov ise teada saada, mis see eutanaasia endast täpsemalt kujutab, millised meditsiinilised ja juriidilised probleemid sellega kaasnevad ja kuidas neid püütakse lahendada. Referaadis leiavad mõningast käsitlemist ka eutanaasiaga seonduvad moraalsed ja eetilised aspektid. EETILINE JA RELIGIOOSNE TAGAPÕHI Inimese elu on loomulik nähtus, mida ei tohi peale sundida ega korraldada; surm on inimese vältimatu saatus. Eutanaasia seisukohalt on selles kontekstis aga oluline, kas inimesel on õigus oma surmale. Kuivõrd on
Eutanaasia ehk suremisabi ehk halastussurm ehk surmaabi on teise inimese elu tahtlik lõpetamine selle inimese enda heaks. Tavaliselt on tegu paranemislootusteta ja piinleva haige elu lõpetamisega. Suremisabi liigitatakse kaheks: · aktiivne eutanaasia - aktiivne surma esile kutsumine patsiendil; Eetika.ee : · Eutanaasia Eraldi küsimus on, mil määral on lubatav inimest tema elu lõpetamisel aidata. Kaasaaitamises saab eristada erineva välise osalusega tasemeid: kaudne eutanaasia valu vaigistamine ka juhul, kui see võib surma saabumist kiirendada; surra laskmine ehk passiivne eutanaasia elu pikendavate abinõude rakendamata jätmine või lõpetamine; abistatud enesetapp - patsiendile
Filosoofia kodutöö EUTANAASIA Karel Varik 12.b 1. Tekstidest juurdub välja, et eutanaasia on aja möödudes muutnud õiguseks surra, aga kunagi oli see just nagu inimestele määratud kohustus, et nad pidid surema. Algses eutanaasia programm mõeldud saksa rassi ,,puhastamine". Selleks valiti psühhiaatriahaiglast patsiendid ning neid jälgiti suremas. Eutanaasiat võiks kasutada väga harvadel juhtudel, kui on teada, et inimesel pole võimalik enam mitte mingil viisil püsima jääda. Näiteks juhul, kui inimese aju on mingi õnnetuse tagajärjel saanud nii kõvasti kahjustada, et ta on vegetatiivses seisundis ning temalt pole võimalik nõu küsida, mida ta soovib
Aksioloogia väärtusfilosoofia Eutanaasia kas õigus või kohustus surra Termin eutanaasia tuleb kreeka keelest, kus selle algtähenduseks on hea või kerge surm. Eristatakse passiivset ja aktiivset eutanaasiat, kuid piir nende vahel on üsna ebamäärane. Passiivse eutanaasia puhul arst laseb patsiendil surra. Aktiivne eutanaasia tähendab seda, et arst aitab patsiendil surra. Esile võib tuua ka kolme liiki eutanaasiat. Esiteks vabatahtlik eutanaasia, kus lootusetult haige patsient ise soovib surra, teiseks, tahtest sõltumatu eutanaasia ja kolmandaks tahtevastane eutanaasia, kui lootusetult haige patsient ei taha surra, kuid ta siiski surmatakse. Üha enam on leidnud ühiskondades kõneainet arsti poolt patisendilt teatud erilistes olukordades elu
LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL Ettevõtluse ja majandusarvestuse õppetool EUTANAASIA POOLT JA VASTU Essee Õppejõud: Reino Veielainen Mõdriku 2009 Oma essee teemaks valisin eutanaasia, sellega seonduvalt toon välja termini ja ühe inglise filosoofi mõiste. Termin eutanaasia tuleb kreeka keelest, kus selle algtähenduseks on hea või kerge surm. Eutanaasia pooldajad kutsuvad seda sageli ka ,,halastussurmaks". Juba inglise filosoof Francis Bacon (1561-1626) võttis kasutusele mõiste euthanasia exteriori, milleks ta pidas meediku tegevust, mis aitab patsiendil kergesti ja vaevadeta elust lahkuda. Eutanaasiat võib liigitada alljärgnevalt: A) Vabatahtlik eutanaasia (haige inimene ise tahab surra) B) Tahtest sõltumatu eutanaasia (patsiendiga pole võimalik kontakti saada, tema arvamust ei tea. )
loodud inimeste käitumise reguleerimiseks ja mille järgimist kontrollib riik. Igpäevaelus on loendamatu hulk erinevaid situatsioone, mille paigutamine juuriidilisse raamistikku on erakordselt keeruline. Tihti põimuvad omavahel erinevad maailmavaatelised, kultuurilised, eetilis-moraalsed, religioossed ja eksistentsialistlikud mitmetimõistetavused, vastandudes isiksuse otsustusvabaduse ja inimõiguste valdkonda kuuluvate teaamadega. Üheks eeltoodu eredaks näiteks on eutanaasia ehk halastussurma temaatika. Eutanaasiat saab olemuslikult liigitada kaheks: aktiivseks ja passiivseks. Aktiivne eutanaasia kujutab endast surma otsest esile kutsumist, passiivne aga lihtsalt ravi lõpetamist. Kuigi mõlemal juhul on tegemist ühesuguse, letaalse, lõpuga protsessiga, on nendega seotud probleemid oma olemuses eripalgelised. Lisaks nö. puhttehnilisele problemaatikale lisandub kasiksuslike eripäradega seonduv. Haigeid on nii öelda mitut tüüpi:
Eutanaasia - poolt või vastu ? Austatud klassikaaslased ! Ma pole just suuremasi kõnepidaja, kuid proovin siiski, sest nagu ka vanasõna ütleb:"Pealehakkamine on pool võitu!" Tahan Teile rääkida vägagi olulisest teemast, mis on järjest päevakorralisemaks muutumas, nimelt EUTANAASIAST, neile , kes ei armasta võõrsõnu, ütlen lisaks, et tegemist on vaba surmaga või nn "halastussurmaga." Eutanaasia on lootusetult haige patsiendi surma kiirendamine juhul, kui patsient on väga haige või piinleb metsikutes valudes, mis kunagi ei lõppe. On olemas passiivne- ning aktiivne eutanaasia. Passivse puhul laseb arst patsiendil surra, aktiivse korral arst surmab patsiendi. Olen passiivse eutanaasia poolt, sest aktiivse korral võib juhtude, et arst, kes n.ö nupult vajutas, hakkab metsikute süümepiinade all kannatama ning halvimal juhul võib see lõppeda suitsiidiga.
Üheks suuremaks neist peetakse aina arenevas maailmas meditsiinilisi raskusi. Igapäevaselt puutume kokku erinevate haigustega, iga minut jääb keegi haigeks või sureb. Me kõik sureme ühel hetkel, kas siis haiguste või mõne õnnetuste tagajärjel. See on vältimatu. Surevatele inimestele on aga välja pakutud võimalus eutanaasiale, ehk meditsiinilisele halastussurmale. Sellega kustutatakse juba suremas oleva inimese eluküünal ilma edasiste kannatuste ja piinadeta. Kuid kas eutanaasia kasutamine on üldse õigustatud käitumine? Suremisabi kasutamise üle on olnud ja on ka kindlasti edaspidi väga palju poleemikat. On neid, kes usuvad, et sureva inimese piinadest vabastamine on loomulik ja moraalne käitumine. Sellest tulenevalt on mitmed riigid, nende hulgas Holland, Sveits, Belgia ja Luksemburg legaliseerinud eutanaasia kasutamise. Just nimelt moraalsetest põhimõtetest ongi need riigid lähtunud
Kõik kommentaarid