Enesehinnang ja selle mõju käitumisele (3)

Enesehinnang ja selle mõju käitumisele
MAINORI KÕRGKOOL
______________ Instituut
_________________ eriala
Nimi
ENESEHINNANG JA SELLE MÕJU KÄITUMISELE
Ainetöö
Juhendaja: ___________
Õppekeskus 2010

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
1. ENESEHINNANGU TEOREETILISI KÄSITLUSI 4
1.1. Eneseteadvuse empiiriline uurimine 4
1.2. Enesehinnangu määratlemine ja sellega seostuvad probleemid 5
2. ENESEHINNANGU TÄHTSUS 8
2.1 Adekvaatse enesehinnangu olulisus 8
2.2 Enesehinnangu mõju käitumisele 9
3. ADEKVAATNE ENESEHINNANG 14
3.1 Enesehinnangu parandamine 14
KOKKUVÕTE 16
KASUTATUD ALLIKMATERJALID 17

SISSEJUHATUS

Käesoleva töö autori eesmärgiks on anda ülevaade sellest, kuidas enesehinnang mõjutab inimest ja kuidas on võimalik head enesehinnangut luua. Teema valikul lähtuti suuresti selle aktuaalsusest. Probleeme, mis on tihedalt seotud enesehinnanguga , on viimasel ajal meedias palju lahatud.
Peamisteks probleemideks, mis autorit tööd kirjutama ajendasid, olid viimasel ajal noorte inimeste seas suurenenud „appihüüded”, mis on kindlasti tingitud ka madalast enesehinnangust. Üheks näiteks koolitulistamised, mis lõppesid mitmete süütute inimeste surmaga. Kindlasti oli suur osa selliste traagiliste juhtumite seas enesehinnangul, mis ei lasknud noortel end eluks väärilistena tunda ning ajendas neid selle eest teistele „kätte maksma”.
Samuti on viimase aja majanduslangus ja suur töötute arv põhjus käsitlemaks enesehinnangu teemat. Madala enesehinnanguga inimesed ei astu enda eest piisavalt välja ning kannatavad kindlasti palju enam tööstressi all, sest hetkel jagub töökohti vähestele ning selle nimel ollakse valmis taluma nii mõndagi, mida võib-olla paremal majanduslikul ajal ei talutaks.
Töös on kasutatud eesti keelseid / eesti keelde tõlgitud raamatuid enesehinnangu teoreetilise poole selgitamiseks ning praktiliste näidete toomisel inglise keelseid artikleid, mis on peamiselt leitud EBSCO andmebaasist.
Töö ülesehitus on seatud nii, et lugejal oleks loogiline järjestus enesehinnangu teemat mõistmaks. Alustatud on teoreetilise poole seletamisega, seejärel on põhjendatud miks on adekvaatne enesehinnang oluline ning kuidas see inimese käitumist mõjutab ning kõige viimasena on toodud lühike ülevaade sellest, kuidas oleks võimalik saavutada adekvaatset enesehinnangut.

1. ENESEHINNANGU TEOREETILISI KÄSITLUSI

1.1. Eneseteadvuse empiiriline uurimine

Mina-kontseptsioon on kujutluspilt, mille inimene loob iseendast ning üheks mina- kontseptsiooni komponendiks on enesehinnang. Enesehinnang on oluline faktor eneseteadvuse ehk mina-pildi kujunemisel. Eneseteadvuse arenemise tulemusel kujuneb välja oskus koguda teavet iseenda kohta. Sedalaadi teadvust käsitletakse tänapäeva psühhiaatrias kui teadmisi oma minast või isiksusest. See on sisemine teadvus või enesesse vaatamine , iseenda mõistmine sellisena, nagu me tegelikult oleme. Seega on vajalik eraldada eneseteadvus välimisest teadvusest, millega inimene puutub kokku siis, kui ta eeldab ja kalkuleerib, milline ta peaks olema ja mida ütlema. ( Randmann , 22.11.2009)
Eneseteadvuse empiiriline uurimine algas juba XIX sajandil, esimesed uuringud lähtusid eeskätt isiksuse psühholoogia ja arengupsühholoogia probleemistikust ning nende taotluseks oli rekonstrueerida teadvusliku „ego” arengukäik. Selline levinud psühholoogiline suund nagu biheiviorism ei pidanud eneseteadvust tõsiseks teaduslikuks probleemiks. (Kon, 1987/1981: 36)
Biheiviorismi loojaks oli John B. Watson (25.11.2009) ning ta ütleb nii: „Biheiviorist näeb psühholoogiat kui puhast loodusteaduse haru, mille teoreetiline eesmärk on prognoosida ja kontrollida käitumist. Selle meetodites ei ole introspektsioonil mingit põhimõttelist osa, ka ei sõltu selle andmete teaduslik väärtus sellest, kuivõrd need on teadvuse terminites interpreteeritavad. Biheiviorist, pingutades loomaks ühtne skeem elusolendite käitumisele, ei tee vahet inimesel ja loomal. Inimese käitumine kõikide oma keerukuste ja üksikasjadega, moodustab biheiviorismi uurimisprogrammist vaid ühe osa ”
Personalistlik psühholoogia aga kahtles võimalustes eneseteadvust eksperimentaalselt uurida. Nende äärmuslike orientatsioonide kriis soodustas teadusliku huvi kasvu selle temaatika vastu. Uurimisaineks on kõige sagedamini „mina” – pildi struktuur ja komponendid, seejärel need psüühilised protsessid ja operatsioonid, mille abil inimene ennast ja oma käitumist teadvustab, hindab ja kontseptualiseerib ja lõpuks eneseteadvuse psühholoogilised funktsioonid (kuivõrd adekvaatsed on „mina” – pilt ja üksikud enesehinnangud ja mis osa on neil isiksuslikus käitumise reguleerimises). (Kon, 1987/1981:36)
Kuidas neid küsimusi uuritakse? Palju kasutatakse sellist meetodit nagu vaba enesekirjeldus , kus inimesel palutakse vastata küsimusele „Kes ma olen?”, vastamisel nimetatud omaduste sagedus ja järjekord annavad tunnistust nende isiksusliku tähtsuse astmest. Kasutatakse ka mitmesuguseid enesehinnangu skaalasid ja indekseid, mille puhul katsealusel palutakse ennast iseloomustada, valides selleks etteantud sõnade komplektist välja sobivad omadussõnad. (Kon, 1987/1981:36-37)
Näiteks A. Lipkina andis koolilastele ülesande, paludes katsealusel eelnevalt hinnata, kas ta tuleb selle ülesande lahendamisega toime ja mis hinde peale ta arvab end tööga hakkama saavat. Seejärel paluti oletada, kuidas saavad ülesandega hakkama erineva õppeedukusega klassikaaslased. Enesehinnangut seostati selles katses kahe tunnustuserühmaga korraga: ülesande raskusega ning enda ja oma klassikaaslaste võimete võrdlemisega. (Kon, 1987/1981: 38)

1.2. Enesehinnangu määratlemine ja sellega seostuvad probleemid

Enesehinnangut määratletakse traditsiooniliselt kui minakontseptsiooni, milles võib eristada kognitiivset aspekti ehk teadmisi iseendast ning afektiivset aspekti ehk suhtumist iseendasse (viimast hinnangulist komponenti mina- pildis käsitletaksegi tavapäraselt enesehinnangu mõistes). Näiteks Campbelli määratluse kohaselt on enesehinnang minakontseptsiooni hinnanguline komponent , üldine enesekohane reflekteeriv hoiak, mis on suunatud sellele, kuidas isik tunneb ennast kui hinnangu objekti ja mida arvab. ( Allik , Realo & Konstabel , 2003:196)
Enesehinnangu uurimuste süstemaatilised ülevaated viitavad sageli ebapüsivatele ja vastakatele tulemustele ning metodoloogilistele kitsaskohtadele. Byrne´i ja Shavelsoni (1996) hinnangul saavad peamised probleemid alguse ebapüsivast ja ebaselgest enesehinnangu mõiste defineerimisest. Samuti kasutavad enesehinnangu uurijad kokkuleppelise ja ühtse määratluse puudumise tulemusena paralleelselt mitmesuguseid mina tuletusi ja sünonüüme ning see viib omakorda metodoloogiliste probleemideni, mis muudavad küsitavaks nii mõõtmisvahendi kui selle aluseks oleva teoreetilise raamistu kehtivuse.
Vaatamata sellele, et kontseptuaalselt on piisavalt põhjendatud minakontseptsiooni ja enesehinnangu eristamine, ei ole seda praktilise mõõtmise käigus sugugi lihtne teha. Greenwald on aga jõudnud oma kolleegidega järeldusele, et „Enesehinnang on minakontseptsiooni lahutamatuks komponendiks isegi nendes uurimustes, kus kasutatavad mõõtevahendid ei tundu esmapilgul mõõtvat hinnangulist aspekti.” Seega on järeldus üsna ilmne: kui inimene kirjeldab iseennast , siis ei tee ta seda kunagi kiretult ja neutraalselt – enesekirjeldus on alati hinnanguline. (Allik, Realo & Konstabel, 2003:196-198)
Enesehinnangute kõrvutamine inimese reaalse käitumisega ja kaaslaste hinnangutega on ainult mitte teoreetilise vaid ka rakendusliku tähendusega, näidates, kuivõrd täpsed on enesehinnangud, kuivõrd adekvaatselt nad isiksust iseloomustavad. Inimesed on võimelised adekvaatselt hindama omaenda omadusi ja võimeid, olgu selleks siis psüühilised iseärasused, ettevalmistus teatud tegevuseks või sotsiaalne staatus. (Kon, 1987/1981: 40)
Madala ja adekvaatse enesehinnanguga inimeste vahe seisneb selles, kuidas nad oma emotsioonidega toime tulevad. Positiivsed inimesed lepivad paratamatusega, et halb enesetunne küll võib aeg ajalt esineda, kuid teavad, et see on mööduv. Madala enesehinnanguga inimesed aga mattuvad depressiooni. (Reasoner, 28.11.2009)
Inimeste enesehinnangud kujutavad endast teatavaid tunnetuslikke skeeme , mis üldistavad isiksuse varasemat kogemust ja korrastavad, struktureerivad uut informatsiooni „mina” antud aspekti kohta. Ent enesehinnang ei ole lihtsalt tunnetuslik akt, vaid väljendab ka teatavat nõudmiste astet (nõudlusnivood), eriti siis, kui hinnang puudutab isiksuse võimeid ja potentsiaalseid võimalusi. Enesehinnang võib olla ka vahendiks oma püüdluste realiseerimisel. (Kon, 1987/1981: 41-42)
Enesehinnangute kriteeriumid võivad olla erinevad. Inimene hindab ennast kahel viisil:

võrreldes oma nõudmiste astet tegevuse objektiivsete tulemustega

võrreldes ennast teistega
Esimest neist väljendab W. Jamesi tuntud valem: Eneseaustus = edu / taotlused. Mida suuremad on taotlused, seda raskem on neid rahuldada. Samavõrra tähtis on ka võrdluse moment: ennast hinnates võrdleb inimene end tahtlikult või tahtmatult teistega, võtab arvesse mitte ainult omaenda saavutusi vaid ka kogu sotsiaalset situatsiooni. (Kon, 1987/1981: 40-43)
Iga inimene soovib ennast tunda väärtuslikuna, aktsepteerituna ja hinnatuna. Enesehinnangut on paljud uurijad pidanud üheks põhiliseks psühholoogilist heaolu säilitavaks teguriks ning olulisemaks isiksuse näitajaks. Selliste käsitluste raames on uurijad keskendunud peamiselt kahele motivatsioonilisele jõule:

Sisemise kooskõlalisuse (self-consistency) teooria väidab, et inimesed kalduvad omaks võtma vaid sellist informatsiooni, mis on kooskõlaline nende varasemate kogemustega, ning püüavad vältida infot, mis selle kahtluse alla seab. Nii peaksid kõrgema enesehinnanguga inimesed tajuma positiivset tagasisidet tõepärasemana kui negatiivset tagasisidet. Seevastu madalama enesehinnanguga inimesed peaksid, vastupidi, enam ja meelsamini omaks võtma negatiivset tagasisidet.

Eneseupitamise (self-enhancement) teooria seevastu väidab, et kõik inimesed soovivad suhtuda endasse võimalikult positiivselt. Inimesed püüavad selle teooria kohaselt sotsiaalsetes suhetes toimida võimalikult optimistlikult, pidada ennast teistest paremaks ning kallutada informatsiooni enda hüvanguks ja seeläbi kogeda võimalikult positiivseid enesekohaseid tundmusi. (Allik et al, 2003:198-199)
Enesehinnangud varieeruvad mitte ainult tegevuse sisust ja saavutustest sõltuvalt vaid olenevad ka konkreetsest olukorrast, tegevuse sotsiaalsetest tingimustest. Isiksuse üldist enesehinnangut mõjutavad tugevasti ka tema individuaalsed iseärasused ja see, kuivõrd oluline on tema jaoks hinnatav omadus või tegevus. (Kon, 1987/1981: 40-43)

2. ENESEHINNANGU TÄHTSUS

2.1 Adekvaatse enesehinnangu olulisus

Kas enesehinnangul on mingit tähtsust? Kas sellel, kuidas inimene endasse suhtub, on mingeid märgatavaid tagajärgi? Viimaste aastakümnete uurimused on korduvalt näidanud, et enesehinnang mõjutab oluliselt seda, kuidas inimesed mõtlevad, tunnevad , käituvad ja kohanevad erinevates situatsioonides . (Allik et al, 2003:198)
Ebastabiilne enesehinnang võib võtta mitmeid vorme. Mõned inimesed tunnevad iseenda suhtes väga vastakaid tundeid - kord väga positiivselt, siis jälle vastupidi väga negatiivselt. On ka sellist tüüpi madala enesehinnanguga inimesi, kes reageerivad teravalt olukorrale, millel arvavad olevat ohtu nende eneseväärikusele, kuigi tegelikult see nii ei ole. Näiteks kui kolleeg tööjuures ei vasta nende naeratusele naeratusega, arvavad nad, et neil endil on midagi viga, kuigi tegelikult võis kolleeg hoopiski muu tegevusega hõivatud olla. (Kernis, 2005: 7)
Kõrgema enesehinnanguga inimesed reageerivad olukordades rahulikumalt, kuna nad ei leia, et sündmustel oleks otsest mõju nende eneseväärikusele. Teiste sõnadega öeldes – stabiilne enesehinnang peegeldab otseselt eneseväärikust, mis tavaliselt ei ole seotud igapäevaste negatiivsete ja positiivsete juhtumistega. (Kernis, 2005: 7-8)
Mitmed uurimused on näidanud, et loomupäraselt tundlikud ja halvema emotsionaalse toimetulekuga inimesed kalduvad ennast alahindama ja kritiseerima, seevastu positiivse afektiivsusega inimesed suhtuvad endasse positiivselt. Enesehinnangus on midagi spetsiifilist, mis mõnikord määrab, kuidas me asjadesse suhtume või käitume. (Allik et al, 2003:215-216)
Madala enesehinnanguga inimene ei suuda sageli valida, kellega lävida. Kui inimene ei tea oma väärtust, rahuldub ta halbade sõpradega, ebausaldusväärsete partneritega, türanlike tööandjatega ja vastupidi. Adekvaatse enesehinnanguga inimene on väga hea sõber, ülemus ja partner . Adekvaatne enesehinnang on parim relv kahjurõõmsate ja pahasoovlike inimeste vastu. Mida kõrgem on enesehinnang, seda enam ollakse valmis looma terveid suhteid, mis ei kahjusta iseennast ega teisi. (Törnblom, 2005/2009: 27)
Madal enesehinnang on ka tihti söömishäirete üks tekkepõhjuseid. Madala enesehinnanguga naised on haavatavamad teemal, mis puudutab kehakaalu ning tunnevad ühiskonna survel ääretult suurt vajadust olla võimalikult sale. Sellised naised usuvad, et nad ei saa kunagi ühiskonna mõistes olema piisavalt kaunid. Samuti tuleb meeles pidada, et needsamad psühholoogilised faktorid , mis viivad söömishäireteni naistel, toimivad samuti ka meestel: vajadus olla aktsepteeritud, depressioon , ärevus, suutmatus hakkama saada oma emotsioonide ning isiklike probleemidega. Need faktorid aga on tingitud suuresti madalast enesehinnangust. (Reasoner, 28.11.2009)
Üks tüüpilisi madala enesehinnangu avaldusi on armukadedus . Põhjuseta armukadedust põhjustab madal enesehinnang. Inimene ei suuda uskuda , et see teda tahetakse ja on pidevalt valvel, ega keegi tema partnerit ära ei võta. Adekvaatne ja stabiilne enesehinnang on hädavajalik, kui soovitakse elada hästi. Eluterve enesehinnang annab uusi võimalusi ning säästab süütundest ja enesesüüdistustest. See aitab luua stabiilseid ja sügavaid suhteid, mis kaitsevad saatuselöökide puhul. Tihti loobutakse madala enesehinnangu tõttu edukast armusuhtest ning ametialase edu puhul muretsetakse, et õnn võib pöörduda. Kõrgema enesehinnanguga inimesel on tunduvalt lihtsam oma eksimustega toime tulla. (Törnblom, 2005/2009:50,53)

2.2 Enesehinnangu mõju käitumisele

Madal enesehinnang peegeldub selles, kuidas inimene igapäevastes olukordades käitub. See võib avaldada mõju emotsionaalsele seisundile, mis omakorda peegeldub tihti kehalises ebamugavuses (väsimus, pinge, energiapuudus). Nii nagu madal enesehinnang peegeldub isiksuse paljudes külgedes, mõjutab see ka inimese elu paljusid külgi. Koolis ja tööl võib esineda pidevat saamatust ja väljakutsete vältimist, võib olla aga ka jäika täiuslikkust ning ränka tööd, mida toidab hirm ebaõnnestumiste ees. (Fennell, 1999/2005:18)
Oma suhetes teiste inimestega võivad madala enesehinnanguga inimesed olla väga kartlikud, ülitundlikud kriitika ja halvakspanu suhtes, püüda ülemäära teistele meeldida – kuni igasuguse läheduse või inimliku kontakti vältimiseni üleüldse. Sciangula ja Morry (2009:14) välja toodud uuringu tulemused näitavad, et madala enesehinnanguga inimesed tajuvad palju vähem positiivset tagasisidet oma partnerite poolt. Nende kahtlused ja mured viivad aga lõpuks suhte negatiivse lõpuni. Selline kombinatsioon madalast enesehinnangust ja negatiivsetest kogemustest suhetes tekitab aga inimesele lõpuks mitmeid vaimseid kui ka psühholoogilisi probleeme. Positiivselt tajutud suhteideaal mõjub kooselule hästi ning tagab rahulolu ja pikema probleemideta suhte.
Madal enesehinnang võib ka mõjutada inimese vaba aja vaba aja veetmist – inimesed väldivad sellisel juhul igasugust tegevust, kus võib ette tulla hinnangute andmist (näiteks võistlussport). Madala enesehinnanguga inimesed võivad enda eest hoolitsemise unarusse jätta. Nad võivad näiteks minna haigena tööle või kooli, lükata lõpmatult edasi juuksurisse käiku, ei vaevu ostma uusi riideid , võivad ülearu suitsetada või alkoholi tarbida või hoopis vastupidi – nad võivad tundide kaupa oma välimust viimistleda, olles veendunud, et see on ainus võimalus teistele kütkestav tunduda. (Fennell, 1999/2005:19-20)
Mida ebastabiilsem on inimese enesehinnang, seda halvemini reageerib ta negatiivsetele olukordadele ja seda paremini vastab positiivsetele olukordadele. Mitmeid uuringud on näidanud, et ebameeldivad olukorrad tõstavad esile depressiivseid sümptomeid, eriti nende inimeste hulgas, kellel on ebastabiilne enesehinnang. Robertsi ja Monroe (1992) uurimuse kohaselt süveneb depressioon enne keskkooli lõpueksameid vaid nendel õpilastel, kellel on ebastabiilne enesehinnang. Hokanson ja Flynn leidsid , et kui elu põhiline stressiallikas suureneb, kasvab ka depressiivsus just nende inimeste hulgas, kellel on madal enesehinnang. (Kernis, 2005:1,7)
Eksperiment , mis viidi läbi koolilaste seas näitas, et mida ebastabiilsem on lapse enesehinnang, seda madalam on tema väljakutse eelistus (Kas laps eelistab raskemat ülesannet või sellist, mis on lihtne?) ning tema huvi tase (Kas laps on motiveeritud uudishimust või tahab lihtsalt head hinnet saada ning õpetajale head meelt valmistada?). Seega selgub , et laste madal enesehinnang on seotud pigem õppimisega, mis on suunatud enesehinnangu kaitsmisele, kui enesetäiustamisele. (Kernis, 2005:11,12)
Uurimuses, kus lastel lasti ette kujutada järgmist olukorda: „Sul on janu ning pärast klassikaaslastega väljas mängimist lähed kraani äärde jooma. Sinu ees on vaid üks laps ning sina oleksid järjekorras järgmine, kes juua saab, kuid siis äkki trügib keegi poiss/tüdruk sinu ette ja laseb sul kauem oodata.” tulemused näitavad, et mida ebastabiilsem on lapse enesehinnang, seda tõenäolisemalt oleks ta antud olukorras vihastanud enesehinnangut ähvardavate aspektide tõttu („Sest sa oleksid tundnud end nõrgana või oleksid teised seda arvanud). (Kernis, 2005:18)
Madala enesehinnangu puhul on raske teha realistlikke ennustusi või nendega avatult manipuleerida . Kui madala enesehinnanguga inimesed teevad enese kohta ennustusi (näiteks „ma ei saa hakkama”, „kõik peavad mind idioodiks”), kalduvad nad võtma ennustusi faktidena, mitte kahtlustena, mis võivad osutuda tõeks, aga ei pruugi. Nii on raske uurida tõendeid objektiivselt või jääda avatuks kogemustele, mis näitavad, et ennustused ei sobi faktidega kokku. Seega on tagajärjeks ette ära tehtud otsus. (Fennell, 1999/2005:75)
Kahtlused ja ebakindlus panevad inimesed juurdlema, mis edasi saab (Kas ma saan hakkama? Kas ma meeldin teistele?). Ennustused, mis kõik võib valesti minna, süütavad ärevuse ja viivad mitmete strateegiate käikulaskmiseni, mis peavad aitama halvimat ära hoida. Järgneval joonisel on näha niinimetatud „nõiaringi”, mis tekib kui tehakse ärevaid ennustusi madala enesehinnangu alalhoidmisel. (Fennell, 1999/2005:76)
Veel ühes lastega seotud uurimuses ilmes järgmist: uurimuses osales 652 kaheteistkümne
aastast koolilast. Nendest 330 olid poisid ja 332 tüdrukud. Lapsed olid pärit kahekümne kolmest keskmise suurusega algkoolist ühes Rootsi keskmisest ülikoolilinnast. Hüpoteesiks oli arvamus, et nii liialt madal kui ka liialt kõrge enesehinnang on seotud 652 12-aastase koolilapse agressiivsusega. Uuringu käigus paluti õpetajatel hinnata tekkinud probleemides agressiivset käitumist. (Diamantopoulou, Rydell & Henricsson,2008:1,4,12)
Tulemustes kinnitati püstitatud hüpoteesi - nii liiga madal kui ka liiga kõrge enesehinnang on seotud laste agressiivsusega. Tulemused näitavad, et olenevalt enesehinnangu kavandamisest võib agressiivsete laste enesehinnang olla nii madal kui ka ülikõrge. Soolisi erinevusi arvestades on enesehinnangul ja agressiivsusel suurem seos poiste seas. (Diamantopoulou, Rydell & Henricsson,2008:13-15)
Tihti on öeldud, et enesehinnang on nii põhjus kui ka tagajärg edukaks karjääriks, kuid uuringuid selle kohta on siiani vähe. J.D Kammeyer - Mueller ja T.A Judge katsetasid mudelit, mis uurib enesehinnangut, haridust, prestiiži ja sissetulekut karjääri esimesel seitsmel aastal. Kokku vaadeldi 1765 inimest. Uuringu tulemused näitavad, et enesehinnang on oluliselt seotud tulemustega karjääri valdkonnas. (Kammeyer-Mueller & Judge, 2007:1,8,10)
Madal eneseaustus vähendab ka isiksuse sotsiaalset aktiivsust. Vähese eneseaustusega inimesed võtavad tunduvalt loiumalt osa ühiskondlikust tööst, neid kohtab harvemini igasugustes valitavates ametites. Elukutse valikul väldivad nad erialasid, mis on seotud teiste inimeste juhtimisega või milles läheb tarvis võitlusvaimu. (Kon, 1978/1981:244)
Inimene võib langeda stressi, kui sunnib end töötama ignoreerides keha poolt tulenevaid signaale, et oleks aeg lõpetada ning energiavarud on lõpukorral. Enamikel inimestel on kindel stressitaluvuslävi. Võimalik on seda läve nii suurendada (tehes midagi, mida ise väga tahetakse teha ning ennast pingutama sundides), kui ka vähendada (sunnitakse end midagi vastumeelset tegema). (Nestler, 23.10.2009)
Stress tekib kahel moel. Esimesel juhul tekib see väliste tegurite mõjul. Väine stress on näiteks inimese sooritusvajadus ja teiste nõudmised talle ehk kui ümberringi inimesed ootavad , et saadakse mingi ülesandega teatud ajaks või teatud viisil hakkama. Teisel juhul põhjustavad stressi sisemised tegurid: inimese ootused ja nõudmised iseendale , hirmud ning see, kuidas teatud olukordades reageeritakse. (Törnblom, 2005/2009: 157)
Sellise negatiivse stressi ja läbipõlemise põhjuseks on väga tihti konflikt inimese sisemuses sisemise lapse, ehk lapselikud aspektid inimese psüühikas, ja täiskasvanu vahel. Sisemine laps viitab ka kõigile emotsionaalsetele mälestustele ning kogemustele, mis on ajus kõige varasemalt salvestunud. Tihti kasutatakse terminit ka väljendamaks lapsepõlve kogemuste mõju inimesele. Väga tihti on negatiivne stress seotud sellega, et ollakse iseenda vastu liialt karm ning see lisab ellu veel ühe kurnava stressiallika. Sellised väikesed lahendamata sisemised konfliktid suurendavad stressi ja stressitundlikust ning kui ei olda ettevaatlik, võib see viia isegi vaimse haiguseni. Inimestele, kes on läbipõlenud või selleni kaldumas, soovitatakse hoolitseda oma enesehinnangu eest (see sisaldab ka hoolitsemist oma sisemise lapse ja tema vajaduste eest), et olla olukorra ilmnedes sellest teadlik. Suurenenud teadlikkus annab selguse kuidas sellises olukorras oleks õige käituda. (Nestler, 23.10.2009)
Stressi satutakse kergemini siis, kui on iseendale kõrged nõudmised või kui satutakse olukorda, mille ees on hirm. Näiteks kartus suure rahvahulga ees esineda tekitab stressi, aga see tekib ka siis, kui on ambitsioon sooritada oma esinemine väga hästi või „kõige paremini”. Niisiis tekib sisemine stress seoses inimese hirmudega ning sellega, kuidas erinevatesse olukordadesse suhtutakse. (Törnblom, 2005/2009: 157)
Oma enesehinnangu eest hoolitsemine nõuab teadmisi, mida üldjuhul inimene igapäevaelus ei oma. See seisneb oma keha tundmises ning signaalide kuulamist, mida see meile saadab, koos välismaailmast tulevate signaalidega millega inimesed on üldjuhul harjunud hakkama saama.
Vajalik on ka arusaam kuidas selline teadmine konkreetselt inimese endaga sobib, et teada kuidas end aidata. Arvestama peaks konkreetse olukorra kõikide üksikasjadega. Esmalt tuleb luua tugev vundament ja tunda et on olemas tõeline enesehinnang mis peegeldab inimesele loomuomast eneseväärikust. Alles siis ollakse võimeline arenema loomulikul teel ja lähenema elule nii, et arvestatakse mõlemat maailma ja hoidutakse stressist ja läbipõlemisest. (Nestler, 23.10.2009)
Enesehinnangu eest hoolitsemine nõuab küll julgust ja ohverdusi, kuid on seda kindlasti väärt. Vastutasuks selle eest on meelerahu , suurem heaolu ja oskus saavutada lühema aja jooksul ning rõõmsamalt edu. Kui inimene alles õpib iseenda sisse vaatamist, tuntakse end tihti ebamugavalt ning proovitakse leida „otseteid” selleks, et vältida enesehinnangu probleemide sügavamaid põhjuseid. Kasutades aga neid nn. „otseteid” ei ole võimalik elada täisväärtuslikku elu, sest madal enesehinnang õõnestab eneseväärikust. (Nestler, 23.10.2009)

3. ADEKVAATNE ENESEHINNANG

3.1 Enesehinnangu parandamine

Tänu enesehinnangu uuringutele on teada, et kõrgem enesehinnang seostub rahulolutunde ja õnnelikkusega; madal enesehinnang seevastu on tungivalt seotud ärevushäiretega ning vastuvõtlikkusega negatiivsetele emotsioonidele.(Allik et al, 2003:210-211) Seega võiks hea enesehinnangu loomiseks silmas pidada järgmiseid punkte:

• Tuleb hoolida olevikust ja väljendama armastust neile, kes on meie ümber
  
• Tuleb pidada meeles, et vahel tehakse halvasti, mitte ei olda halvad
  
• Tuleb olla aus iseenda vastu ning käituda vastavalt oma tõekspidamistele ja väärtushinnangutele.
  
• Küsida endalt, kas see ongi see, mida tahetakse? Kas tehakse seda, mida tahetakse teha?
  
• Tuleb leida igas päevad midagi, mille üle naerda. Ka väga kurbade asjaolude puhul tuleb naerda kas või korraks, et kurvastamiseks jõudu leida.
  
• Tuleb püüda endaga toimuvat mitte üle dramatiseerida
  
• Tule õppida iseennast tunnustama (Törnblom 2005,2006/2009:44,54,55,63,65)
  
• On vaja õppida märkama, kus tekivad põhiväited, ja vaadelda nende mõju emotsioonidele ning kehalisele seisundile, samuti tarbetutele ettevaatusabinõudele, milleni nad viivad.
  
• Enesekriitilised mõtted tuleb kahtluse alla panna ning leida tasakaalustatud ja leebem ettekujutus iseendast.
  
• Püüda ennast leebemalt kohelda, väärtustades oma tugevaid külgi, häid omadusi ja voorusi nii, nagu hinnatakse neid kellegi teise juures
  
• Võiks jälgida, kuidas kasutatakse oma aega ja kui palju rõõmu ja rahuldust saadakse sellest, mida tehakse
  
• Proovida ära tunda ja muuta kasutuid elureegleid
  
• Enese aitamisse peaks olema valmis investeerima aega ja energiat (Fennell, 1999/2005:101,132,166,201,238)
  

Kindlasti ei piisa vaid sellest, kui järgida ülaltoodud punkte samm- sammult , abi peaks otsima ka mujalt. Õnneks on tänapäeval raamatupoodides suurel hulgal enesehinnangu probleeme lahkavaid raamatuid ja nn. õpikuid, kuidas iseennast selles valdkonnas aidata. Enesehinnangu küsimusi võiksid sügavamalt lahata just juhi positsioonil töötavad inimesed ning ka õpetajad. Viimased seetõttu, et nii meedias kui ka koolides endis kurdetakse õpilaste halba suhtumist õpetajatesse (seda pigem põhikooli tasemel) kuid keegi ei oska midagi ette võtta. Arvan, et siinkohal võibki probleem peituda õpetajate enesehinnangus. Kardetakse end kehtestada ning õpilased tajuvad seda. Seejärel on aga probleemid kerged tulema . (Töö autor, 2009)
Hea enesehinnangu loomiseks leiab küll abi nii õpikutest kui ka teatud koolitustelt, kuid kui inimene alateadlikult seda probleemi enda jaoks tõrjub, ei ole kasu millestki. Ennekõike peaks siiski iseendale probleemi teadvustama. Kasvõi tehes erinevaid teste enesehinnangu määramiseks. Alles seejärel on õige nn. raviga alustada. Hea enesehinnang ei tähenda kindlasti mitte ülbust ja teistest üleolekut vaid vastupidi – ka liiga kõrge enesehinnang on probleemiks. Hea enesehinnang aitab elus toime tulla ning hoida ja väärtustada inimsuhteid. (Töö autor, 2009)

KOKKUVÕTE

Enesehinnanguga seotud probleemidest tuleks kindlasti rohkem rääkida. Meedia kajastab hetkel palju näiteks alkoholi liigset tarbimist, kuid unustatakse rääkida ka sellest, mis seda probleemi suuresti süvendab – madal enesehinnang. Käesolevas töös on välja toodud mitmeid fakte selle kohta, kuidas enesehinnang mõjutab inimeste käitumist. Käitub aga inimene teadagi vastavalt oma sisemisele heaolule.
Viimaste aastakümnete uurimused on korduvalt näidanud, et enesehinnang mõjutab oluliselt seda, kuidas inimesed mõtlevad, tunnevad, käituvad ja kohanevad erinevates situatsioonides. Enesehinnangus on midagi spetsiifilist, mis mõnikord määrab, kuidas me asjadesse suhtume või käitume. Kõrgem enesehinnang seostub rahulolutunde ja õnnelikkusega; madal enesehinnang seevastu on tungivalt seotud ärevushäiretega ning vastuvõtlikkusega negatiivsetele emotsioonidele.
Ebastabiilne enesehinnang võib võtta mitmeid vorme. Mõned inimesed tunnevad iseenda suhtes väga vastakaid tundeid - kord väga positiivselt, siis jälle vastupidi väga negatiivselt Kõrgema enesehinnanguga inimesed reageerivad olukordades rahulikumalt, kuna nad ei leia, et sündmustel oleks otsest mõju nende eneseväärikusele.
Nii nagu madal enesehinnang peegeldub isiksuse paljudes külgedes, mõjutab see ka inimese elu paljusid külgi. Koolis ja tööl võib esineda pidevat saamatust ja väljakutsete vältimist, võib olla aga ka jäika täiuslikkust ning ränka tööd, mida toidab hirm ebaõnnestumiste ees. .
Enesehinnangu eest hoolitsemine nõuab küll julgust ja ohverdusi, kuid on seda kindlasti väärt. Vastutasuks selle eest on meelerahu, suurem heaolu ja oskus saavutada lühema aja jooksul ning rõõmsamalt edu. Kui inimene alles õpib iseenda sisse vaatamist, tuntakse end tihti ebamugavalt ning proovitakse leida „otseteid” selleks, et vältida enesehinnangu probleemide sügavamaid põhjuseid. Kasutades aga neid nn. „otseteid” ei ole võimalik elada täisväärtuslikku elu, sest madal enesehinnang õõnestab eneseväärikust.

KASUTATUD ALLIKMATERJALID

Allik, J., Realo, A., Konstabel, K., 2003. Isiksusepsühholoogia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

Diamantopoulou, S., Rydell, A.M,. & Henricsson, L,. 2008. Can Both Low and High Self- Esteem be Related to Agression in Children ?, Blackwell Publishing, 1,4, 12-15

Fennell, M., 1999/2005; Võit madala enesehinnangu üle. Tallinn: Tänapäev

Kammeyer-Mueller, J.D., & Judge T.A. 2007. Self-Esteem and Extrinsic Career Success : Test of a Dynamic Model. Applied Psychology, 1, 8, 10.

Kernis, M.H. 2005. Measuring Self-Esteem in Context: The Importance of Stability of Self-Esteem

Kon, I., 1978/1981; „Mina” avastamine. Tallinn: Eesti raamat

Nestler, J., 2007. Self-esteem and curing stress and burnout . [Online] http://www.earticlesonline.com/Article/Self-esteem-And-Curing-Stress-And-Burnout/177682 [23.10.2009]

Randmann, L., Suhtlemispsühholoogia. [Online]
http://www.enop.ee/tpi/randmann/materjal/HHP3800%20-%204.%20Isiksus.pdf [20.11.2009]

Reasoner, R., Review of Self-Esteem Research. [Online]
http://www.self-estee m international.org/content/5-research.htm [23.11.2009]

Sciangula, A. & Morry, M.M., 2009. Self-Esteem and Perceived Regard: How I See Myself Affects My Relationship Satisfaction, The Journal of Social Psyhology, 14.

Törnblom, M., 2005,2006/2009; Enesehinnang! Esimene ja teine raamat. Tallinn: Varrak

Watson, J.B., 1913. Psychology as the Behaviorist Views it. [Online] http://psychclassics.yorku.ca/Watson/views.ht m [23.10.2009]
17