ENESEHINNANG (0)

Reaalgümnaasium
………………..
10.R klass
ENESEHINNANG
psühholoogia referaat
Hindaja:
Rakvere 2011
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
1.ENESEHINNANGU JUURTEST 4
2.ENESEHINNANGU OMADUSED 6
3.MADAL ENESEHINNANG 8
3.1 Madala enesehinnangu olemus 8
3.2 Madala enesehinnangu mõju elule 9
3.2.1 Kool ja töö 9
3.2.2 Isiklikud suhted 9
3.2.3 Vaba aja veetmine 9
3.2.4 Enese eest hoolitsemine 10
3.3 Madal enesehinnang kui muude probleemide tagajärg 10
4. PARAS ENESEHINNANG 11
5.LIIGKÕRGE ENESEHINNANG 13
6.ENESEHINNANGU MUUTMINE 14
KOKKUVÕTE 16
KASUTATUD ALLIKAD 17

SISSEJUHATUS

Selle teema valisin, sest mind huvitab väga kõik inimkäitumisega seotu ning kindlasti on enesehinnang selle kõige aluseks. Kindlasti on kõik meist kokku puutunud paljude ennast alahindavate või vastupidi liiga kõrgelt hindavate inimestega. Referaat käsitleb liigkõrget, parajat ning madalat enesehinnangut. Samuti püüan anda lühikese ülevaate enesehinnangust üldiselt, millest see sõltub ning kas seda on võimalik parandada.

ENESEHINNANGU JUURTEST

Enesehinnang peegeldab arvamust, mis meil iseenast on, hinnanguid, mis me endale anname, ja väärtust, mis me iseendale kui inimesele omistame (1: 31).
Enesehinnang võib olla madal, paras ja kõrge. Madala enesehinnanguga inimesed võivad olla aravõitu ega julge saavutada ja küsida seda, mida nad tahaksid. Paraja enesehinnanguga inimesed on sõbralikud, tahavad saavutada ning taluvad kriitikat hästi. Kõrge enesehinnanguga inimesed on kõrgete nõudmistega, sageli rahulolematud ja enesekesksed (5).
Enesehinnang koosneb:

hinnang sellele, mis ma teen, kuidas käitun;

hinnang sellele, kes/mis ma olen;

kuidas ma end väärtustan– minu eneseaustus (4).
Põhja inimese enesehinnangule annavad suhted esimeste eluaastate jooksul vanematega. Siis pole veel tegu mitte niivõrd enese võrdlemisega teistega , kuivõrd enese äratundmise loomisega – „Kes ma olen, millised on minu oskused ja anded ? Milline ma olen– kas soovitud, armastatud , vajatud või vastupidi?“ Suhete põhjal vanematega, mõjutatatuna vanemate käitumisest, hoiakust ja tunnetest, mida lapsele väljendatakse, hakkab lapsel ajapikku tekkima mingisugune suhe enese isikusse. Loomulikult ei oska pisipõnn veel selgelt sõnadesse panna, kui madal või kõrge enesehinnang tal on või ei ole. Enese selgem teadvutamine leiab aset siis, kui isiksus on juba teatud vaimse küpsuse saavutanud– teada-tuntud tõsiasi on, et eriline tundemöll ja lõpmatud arutelud iseenesega algavad intensiivselt enamasti puberteedieas. See aga ei tähenda veel, et nooremaealiste elu on üks muutumatu kulgemine . Neid juhtumeid polegi nii vähe, kus 5-, 7-, 10-aastased lapsed on otsinud raskustest väljapääsu enesetapu kaudu (6).
Vanematepoolse käitumise ja suhtumise põhjal arenevad lapsel teatud sisemised ettekujutused, mudelid selle kohta, mida võib oodata suhetest, inimestest, maailmast ning mida arvata iseenesest. Laias laastus võiks eristada nelja vanemlikku stiili ning vastavalt ka mõjusid . Lühiülevaade neist on järgmine:

Kui vanemad väljendavad lapse suhtes hoolivust, armastust, tähelepanelikkust ning jätavad lapsele ka iseseisvat otsustamisruumi, kujuneb sellest lapsest suure tõenäosusega tasakaalus hingeeluga, normaalse enesehinnanguga persoon .

Mõnes peres võib lapse ja vanemate suhteid iseloomustada suur tundeküllane, hingeline lähedus ning vanema-armastust väljendab nii-öelda vabakasvatus, kõikelubavus, vähene kontroll ja piiride puudumine. Selline kasvatusstiil paneb küll aluse lapse suhteliselt kõrgele enesehinnangule, mis aga edaspidises elus võib osutuda veidi ebavõrdseks, sest enamasti maailm ei ole tingimusteta armastav ja kõikelubav nii nagu lapsevanemad seda võivad olla.

Kolmas võimalik perekeskkond on järgmine: lapse ja vanemate suhteid ei saa emotsionaalses plaanis eriti lähedasteks hinnata, puudub vastastikune mõistmine ja soojus ; teisalt aga juhivad vanemad oma lapse elurada ning valikuid kindlakäeliselt. Vanemad kontrollivad mida, kuna, kellega, miks laps teeb, mida ta tunneb ja mõtleb ning siis otsustavad lapse eest keeldude-käskude-lubamiste näol, mis on lapsele hea või halb. Selline vähese armastusega autoritaarne kasvatusstiil kultiveerib suure tõenäosusega madalat enesehinnangut ja initsiatiivitust. Tõeliselt valusalt võib selline kasvatusstiil oma mõjusid eksponeerida alles kunagise lapse iseseisvaks saamise perioodil. Ühiskond, ja eriti läänelik turumajanduslik ühiskond eeldab ju, et inimene oleks iseseisev, julge ja loov. Sellistes tingimustes võib isikul, kelle lapsepõlv seisnes turvalises mitteotsustamises ning mitmesugustele keeldudele allumises, osutuda väga raskeks iseseisvalt toime tulla.

Eristada saab ka neljandat vanemlikku stiili, millel on lapse edaspidisele elule ja enesehinnangule omad mõjud. On peresid, mille ainsaks pere-tunnuseks on kooseksisteerimine, ei enamat – laps on sisuliselt hüljatu- staatuses . Vanematepoolsetes käitumistes ja suhtumistes lapsesse puudub hoolitsus , armastus, toetamine , mõistmine, huvi ja kontroll lapse isiku ning tema tegemiste vastu. Varajane algeliste lähisuhete puudumine hakkab selle lapse edaspidises elus suure tõenäosusega tekitama mitmesuguseid probleeme suhtlemises, kohanemises ning enese negatiivsete tunnetega toimetulemises (6).
Niisiis– esimesed eluaastad ja suhted panevad aluse, visandavad raamid lapse mina-pildile, enesehinnangule. See tähendab, et elusündmustele lähenetakse juba teatud isiklikust kogemustepagasist lähtudes. Edasise käitumisstarteegia valikul mängib ühe olulise tegurina rolli juba see, milline on inimese enesehinnang (6).

ENESEHINNANGU OMADUSED

Enesehinnangu puhul saab rääkida tema adekvaatsusest. Niisiis, adekvaatne enesehinnang tähendab, et inimene mõistab ennast õigesti, annab endale aru sellest, kes ta on, ja käitub vastavalt oma tegelikele võimetele. Adekvaatse enesehinnangu põhitunnuseks on enese vastuvõetavaks tunnistamine– enda tunnustamine sellisena, nagu ollakse. Sellele vastand on ebaadekvaatne enesehinnang, mis rajaneb enese väär- või mittemõistmisel. Ennast võidakse, kas ala- või ülehinnata (3).
Enesehinnangu omadused on järgmised:

Enesehinnang mõjutab otseselt inimese käitumist: ühelt poolt enesehinnang loob käitumist (ka eneseületamist)– inimene teeb seda, millega arvab end hakkama saavat; teiselt poolt kujuneb enesehinnang tegude tulemuste põhjal. Selline nähtus kehtib ka inimestevahelistes suhetes– teistega lävides inimene panustab ja leiab ennast üheaegselt.

Inimene väljendab alateadlikult enesehinnangut oma mittesõnalises käitumises. Tegelik suhtumine iseendasse võib avalduda näiteks värisevas hääles, üleolevas poosis, närvilistes käeliigutustes või vilavas pilgus.

Enesehinnang on püsiv, ent arenemisvõimeline. Väljakujunenud suhtumist endasse on raske muuta, kuid mitte võimatu: see toimub pikaajalise protsessina. Lühiajaline ja kiire enesehinnangu muutus võib aset leida tugevate emotsioonide ning inimest vapustavate kogemuste ajel . Muutus saab teoks tänu asjaolule, et enesehinnang on õpitud mitte pärilik.

Enesehinnangu muutus põhjustab ärevustunde: muutusi ei ole kerge omaks võtta.

Kuigi inimese kompetentsustunne on valdkonniti täiesti erinev, kujutab suhtumine iseendasse suhteliselt püsivat tervikut . Ehk teisiti öelduna, enesehinnang on üldistuv. Igal inimesel on tegevusvaldkonnad , milles toimetulek on eriti oluline ja teatud inimesed, kelle arvamus on tähtis. Edukus nendes tegevustes või nende inimeste arvamus võib üldistuda kogu enesehinnangule (3).
Üks kõige tähtsamaid enesehinnangu mõjutajaid on suhted teiste inimestega: eelkõige lähedussuhted. Endale autoriteetsete inimeste (nii staatuse kui ka sisemise kriteeriumi alusel) arvamus on võrdluspunktiks endasse suhtumise loomisel ja normaliseerimisel. Suhted, mis ei ütle ette, milline inimene olema peab, vaid aitavad olla tema ise, soodustavad positiivse mina-pildi teket ning säilimist (3).

MADAL ENESEHINNANG

3.1 Madala enesehinnangu olemus

Enesehinnang mängib olulist osa elusündmustele hinnangute andmisel ning käitumis- ja suhtumisviiside valimisel. Pole just raske arvata, et siinkohal osutub problemaatiliseks just madal enesehinnang, mis äärmuslikul juhul võib väljenduda inimese „vegeteerima-jäämises“, see tähendab, et ta ei julge midagi teha, tahta ega arvata, sest enese meelest ei ole tal ühtegi positiivset omadust, mis annaks õiguse tal midagi soovida, või julguse midagi üritada (6). „Madal enesehinnang“ tähendab, et me oleme iseendast halval arvamusel, hinadame end karmilt ja ei pea end eriti väärtuslikuks. Madala enesehinnangu tuuma moodustavad negatiivsed enesekohased veendumused. Need peegelduvad meie igapäevase tegutsemise paljudes aspektides ja need võivad elu paljusid külgi tuntavalt mõjutada (1: 32). Madalale enesehinnangule tunnuslikeks joonteks on läbikukkumistele enesesüüdistustega reageerimine, varasemate ebaõnnestumiste üha korduv valulik läbielamine, mille tulemusena alaneb enesehinnang veelgi ning inimene ei näe mingiski tegevuses enam mõtet, sest niikuinii lõppevad tal kõik ettevõtmised ühtmoodi kehvasti. Tekib teatud surnud seis, kinnine ring (6).
Inimsel kujunevad üha enam välja moonutused seletuseviisides ning negatiivsed hinnangud:

iseenda kohta (näiteks: „Ma olen kõiges saamatu, kasutu…“);

mineviku kohta (näiteks: „Ma pole kunagi millegagi hiilanud.“);

tuleviku kohta (näiteks: „Võttes arvesse minu olemust ja senist käekäiku, ei ole mul mingit põhjust tulevikustki midagi paremat loota.“) (6).
Inimese usk neisse arvamustesse enese kohta ja vaimusilmas võimalike olukordade (näiteks: armsam jätab maha, suure hulga inimeste ees lolliks jäämine) läbielamised viivad tegevusetuseni, tasakesi kannatamiseni ja püüuni kuidagi mitmesuguste nõudmistega kohaneda (6).
Madala enesehinnangu roll ei ole ühene. See võib olla hetkeprobleemide üks aspekt või nende tagajärg või soodustav faktor tervele reale teistele raskustele. Ükskõik millist rolli madal enesehinnang ka mängib, see, kui suures ulatuses see igapäevaelu häirib, on eri inimestel erinev (1: 32).

3.2 Madala enesehinnangu mõju elule

Nii, nagu madal enesehinnang peegeldub isiksuse paljudes kägedes, mõjutab see ka inimese elu paljusid külgi (1: 19).

3.2.1 Kool ja töö

Võib esineda pidevat saamatust ja väljakutsete vältimist, võib olla aga jäika täiuslikkust ning halastamatut ränka tööd, mida toidab hirm ebaõnnestumiste ees. Madala enesehinnanguga inimesed ei suuda end saavutuste eest kiita ega olla veendunud selles, et head tulemused on nende endi oskuste ja tugevuste külgede tulemus (1: 19).

3.2.2 Isiklikud suhted

Oma suhetes teiste inimestega võivad madala enesehinnanguga inimesed olla väga (isegi halvalt ) kartlikud, ülitundlikud kriitika ja halvakspanu suhtes, püüda ülemäära teistele meeldida– kuni igasuguse läheduse või inimliku kontakti vältimiseni üleüldse. Mõned inimesed püüavad alati olla seltskonna hingeks, näides igati enesekindlana ja ennast valitsevana. Teised püüavad alati iga hinna eest kedagi teist esiplaanile lükata. Nad usuvad, et kui nad niimoodi ei käitu, ei taha teised neid tundagi (1: 19).

3.2.3 Vaba aja veetmine

See võib samuti mõjutada inimeste vaba aja veetmist. Madala enesehinnanguga inimesed võivad vältida igasugust tegevust, kus võib ette tulla hinnangute andmist (näiteks kunstiõpetustunnid või võistlussport), ka võivad nad arvata, et ei vääri tasu ega preemiat nähtud vaeva eest, ei ole väärt puhkama ja ennast hästi tundma (1: 19-20).

3.2.4 Enese eest hoolitsemine

Madala enesehinnanguga inimesed võivad enda eest hoolitsemise unarusse jätta. Võib-olla lähevad nad haigena tööle või kooli, lükkavad lõpmatuseni edasi käiku juuksuri juurde või hambaarstile, ei vaevu ostma uusi riideid , nad võivad ülemäära juua, suitsedada või narkootikume tarvitada. Või vastupidi, nad võivad tundide kaupa viimistleda oma väljanägemise iga detaili, olles veendunud, et see on ainus võimalus teistele kütkestav tunduda (1: 20).

3.3 Madal enesehinnang kui muude probleemide tagajärg

Normaalse enesehinnangu kaotus võib mõnikord olla mõne teise häda ja viletsust põhjustava probleemi tagajärg. Näiteks pikka aega kestnud ärevushäired , kaasa arvatud kontrollimatud paanikahood, võivad inimese võimeid tõsiselt pärssida ja sel viisil õõnestada enesekindlust ning tekitada ebakompetentsuse või saamatuse tunnet . Samasugust mõju võivad avaldada kestvad probleemid suhete vallas, eluraskused, pikaajaline tugev stress , krooniline valu või haigus. Kõigi nende murede tagajärjeks võib olla julguse ja normaalse enesehinnagu langus. Sellisel juhul võib probleemi kõige tõhusamaks lahenduseks osutuda põhimuredega tegelemine. Näiteks inimesed, kes õpivad oma paanikahooge ja ärevust valitsema , saavutavad sageli endise enesekindluse , ilma et neil tarvitseks teha põhjalikku tööd madala enesehinnangu kallal. Kui ka teie olukord on selline ja teie madal enesehinnang on välja arenenud mingi teise probleemi tagajärjel, võite sellegipoolest meie raamatust leida mõningaid kasulikke mõtteid, mis aitavad teil võimalikult sujuvalt ja täiel määral kaotatud eneseusu taastada (1: 21-22).

PARAS ENESEHINNANG

Paraja enesehinnanguga inimesed on teadlikud iseenda väärtusest ning neil on tugev usk enda sooritusvõimesse. Nad on sõbralikud, kuid mitte üleolevad (2: 168).
Kui inimene on oma enesehinnangut tõstnud, on tal kergem elada. Enam ei ole nii tähtis, et kõik näeksid ja teaksid, mida ta teeb, sest ta on õppinud ennast ise tunnustama . Samuti oskavad paraja enesehinnanguga inimesed tunnustada ka teisi inimesi. See ei tähenda, et neile ei meeldiks komplimendid või tunda end tublina, loomingulisena ning ambitsioonikana. Kuid oluline on see, et nende tegutsemismotiiviks ei ole ainult teistelt heakskiidu saamine. Kui hakatakse lühtuma oma eeldustest ega võrrelda end enam teistega, siis ollakse enda vastu aus, siiras ja armastav (2: 168).
Hea enesehinnanguga inimene mõistab, et tema enesetunne sõltub temast endast, ning ta heidab endale ohvrisüü (2: 168).
Tasakaalus enesehinnanguga inimene ei kasuta endast rääkides kunagi sõna „halb“. Ta võib vigu teha, kuid ta saab aru, et see ei tee temast veel halba inimest. Ta valib oma sõpru hoolikalt ning juurib oma elust välja iseennast laostavad suhted (2: 168).
Paraja enesehinnanguga inimene loob enda jaoks oma jaatuse, mida kasutab võimalikult tihti:
Ma olen väärt inimene,
Mulle meeldib olla mina.
Ma olen enda üle uhke.
Keegi ei oska minust paremini mina olla.
Ma kõlban ja ma oskan.
Ma olen tähtis.
Ma võin saada ükskõik kelleks (2: 169).
Tasakaalus enesehinnanguga inimene usaldab oma sisetunnet ega vaja nii väga teiste poolehoidu. Ta ei oota teistelt inimestelt kinnitust ning tema saavutused ei sõltu enam niivõrd teiste kiitusest. Ta vihastub ja kibestub harvemini, sest paljud tema sisemised vajadused on rahuldatid. Tema suhted teiste inimestea on paremad, ausamad ja sügavamad. Kui ollakse enda silmis vastutustundlik ja tegus inimene, on elu automaatselt rikkam. Tasakaalus enesehinnanguga inimene teab, et ta TEEB vahel valesti, mitte EI OLE vale (2: 170).

LIIGKÕRGE ENESEHINNANG

Liigkõrge enesehinnanguga inimesed on julged, tegutsemisaltid ning neil on jõudu, et raskete või ebameeldivate olukordadega toime tulla. Samas on nad üleolevad, alahidavad teisi inimesi ning enesekesksed (2: 181).
Liigkõrge enesehinnanguga inimesed lasevad ennast vähem häirida teiste inimeste probleemidest ning kriitikast. Kuid ka liigkõrge enesehinnang ei ole kilp, mis kaitseks inimest kogu elu kõige halva eest (2: 182). Niisiiis, liiga kõrge enese hindamine või muutuda selle inimese ning tema lähedaste jaoks pigem probleemiks, kui positiivseks omaduseks. Viga on selles, et enamasti ei jagu eneseimetlejatel hoolivust ja mõistmist kaasinimeste tarvis– ühepoolsed suhted aga ei kesta kuigi kaua, sest keegi ei taha olla ärakasutav (6).

ENESEHINNANGU MUUTMINE

Fakt on see, et tuleb tegutsema hakata. Vaid mõtete veeretamisest iseenese üle ei piisa. Ehkki aimata võib, et mingid raamid enesehinnandule on pärit lapsepõlvest, ei ole mõtet kinni jääda lapsepõlve analüüsimise ja vanemate süüdistamise juurde– enesehinnang on uute positiivsete kogemuste ja käitumis- ning mõtlemisviiside omandamise abil muudetav (6).
Kus ja kuidas omandada uusi käitumis- ja mõtlemisviise? Algatuseks, kui on olemas mõni usaldusväärne inimene, siis turvalist tuge uuteks ettevõtmisteks suudab ta kindlasti anda. Kui mingil põhjusel ei saa või ei taha jagada on mureküsimusi tuttavaga , siis on alati võimalus pöörduda psühholoogi poole individuaalnõustamise saamiseks, osaleda grupiteraapias või üritada eneseabikirjandusele toetudes oma minaga tegeleda (6).
Kui inimene ei suuda iseendas midagi positiivset nimetada ja annab negatiivseid hinnanguid nii enda, mineviku kui tuleviku kohta, siis on mõtet pöörduda psühholoogi või psühhiaatri poole küsimaks, kas tegu võib olla depressiooniga, mis vajaks lisaks psühhoteraapiale ravimite manustamist. Siiski ei jää ravimeid manustades, vaid positiivset meeleolu oodata, depressiooniravimid on mõeldud psühhoteraapia / nõustamise soodustamiseks. Siiski ei puuduta depressiooniga seostuv eneselangust pikemalt (6).
Veel kord– enesehinnangu parandamiseks tuleb tegutseda. Algatuseks võiks soovitada enesehinnangu tõstmiseks väikest mõtlemisviisi muutmist. Nagu eelpool osutatud sai, kujundab inimene oma enesehinnangut võrdluste põhjal. Järgnevalt tasub endalt küsida, kes on need inimesed, kellega ma end võrdlen? Kui peaks selguma, et minu võrdlusetalonideks on näiteks kursusekaaslasest geenius , maailmas tunnustatud professor või elus edukamaks osutunud õde-vend, siis tasub eneselt küsida: „Kui sobivad on need ideaalid minuga võrdlemiseks? Kas ma tegelikult ikka soovin just nendega ja kõiges sarnaneda ?“. Selle soovituse mõte on, et ei tasu end võrrelda kellegagi, kes antud hetkel tundub minu jaoks täiuslik. Reaalsusest kaugelejääv soovunelm tekitab liiga suure lõhe ideaali ja tegelikkuse vahele ning andes kõiges endale hinnanguid täiuslikkuse-mõõdupuu järgi, on tulemus enamasti enesehinnangut alandav ning seniseid tulemusi nulliv. Võrdlemiseks tasuks võtta inimesed, kes on minu kõrval, minuga samal tasemel või veidi kehvemad. Kõlab natuke inetult, aga selline mõtlemise muutmine annab võimaluse enda üle ka pisut rõõmustada ning erinevalt ideaaliga– mõõtmiste tulemustest ei pane pidevalt mõtlema, mida kõike veel tegema peaks, et olla midagi väärt. Pakutud enesehinnangu parandamise variant ei õhuta enesepettusele vaid realismile. Soovunelemine, sadade eesmärkide pidev püstitamine ning perfektsionistlik tipp-standarditega mõõtmine garanteerivad kindlasti tunde, et aega napib, kõik asjad käivad üle pea ning enesehinnang alaneb järjekindlalt. Realistlik mõtlemine, antud hetkele ja ülesannetele keskendumine võimaldavad elust rõõmu tunda ning ümbritsevate nõudmistega toime tulla (6).

KOKKUVÕTE

Referaadi koostamine oli väga põnev, sain teada palju uut ja huvitavat nii enesehinnagu enda kui ka oma sõprade-tuttavate kohta. Minu eesmärgiks oli teada saada, millised on paraja enesehinnanguga inimesed ning kas madalat ja kõrget enesehinnangut on võimalik muuta. Sain vastuse kõigile oma küsimustele, mis mind huvitasid. Kindlasti tekkis referaadi tegemise käigus ka uusi küsimusi , millele leidsin juba praegu vastuse või kavatsen seda teha lähitulevikus.

KASUTATUD ALLIKAD

Fennell, M. (2005). Võit madala enesehinnangu üle, Tallinn: Tänapäev.

Törnblom, M. (2009). Enesehinnang! Esimene ja teine osa, Tallinn: Varrak .

http://www.goethe.de/lhr/prj/nef/ram/zie/agk/etindex.ht m [27.märts]

http://www.lookool.ee/failid/oppematerjalid/inimeseopetus/opetajatele/enesehinnang.pdf [27.märts]

http://www.rajaleidja.ee/enesehinnang-3/ [27.märts]

http://tnk.tartu.ee/0enesehinnangust.html [27.märts]