Uurimistöö (1)

Kuressaare Gümnaasium
ENESHINNANGU KUJUNEMINE LAPSEEAST TÄISKASVANUEANI
Uurimistöö
Koostaja: Riine Tiirik
Klass: 10B
Juhendaja : Kaja Puck
Kuressaare 2009

Sissejuhatus

Enesehinnang on ettekujutus iseendast, mina-pilt, enesekindlus , endaga toimetulek , enese aktsepteerimine, sotsiaalsetes suhetes toimetulek, eneseväärikus, endast lugupidamine-need on vaid mõned enesehinnangut peegeldavad omadused. Enesehinnang tekkib ja muutub läbi elu, kuid selle põhiväärtused pannakse paika lapseeas . Kuigi erinevad elusündmused ja kogemused võivad seda muuta ja kohandada , on esimesed hinnangud enesele äärmiselt tugevad. Lapse enese identiteet areneb läbi kuuluvuse tunde, võimu-ja kontrollitaju, oskuste ja moraalsete arusaamade. Seda kujundab ka tagasiside tema jaoks olulistelt inimestelt- perelt, sõpradelt, õpetajatelt, rühma- ja klassikaaslastelt. Sotsiaalses suhtes tekib tema arusaam endast läbi armastuse, usalduse, autonoomsuse, initsiatiivi ja enesekontrolli kogemuse. See kõik arendab lapse enesetaju ning arusaama iseendast suhetes teistega .
Antud teema on valitud, kuna autor huvitub teemadest , mis on seotud lasteenesehinnanguga ja selle kujunemisega.
Teema on maailmas ja ka Eestis väga aktuaalne. Probleemidest laste enesehinnanguga tuleb teavitada inimesi, et vanemad ja ka õpetajad saaksid ära hoida madala enesehinnangu tekkimist.
Antud töös on püstitatud järgmised probleemid:

• kuidas kujuneb lapse enesehinnang;
  
• mis mõjutavad lapse enesehinnangu kujunemist;
  
• kuidas mõjutavad lapsevanemad enesehinnangu kujunemist;
  
• mis põhjustab negatiivset enesehinnangut;
  
• mis põhjustab eneseimetlust.
  

Töö eesmärgiks on:

• uurida kuidas enesehinnang mõjutab last;
  
• milliseks kujuneb täiskasvanu, kellel oli lapseeas probleeme enesehinnanguga;
  
• milline on enamus laste enesehinnang;
  
• teada saada mis on negatiivse enesehinnangu peamised põhjused;
  
• teada saada kuidas parandada lapse enesehinnangut.
  

Uurimisobjetiks on lapsed vanuses 1-12 eluaastadel
Töö kuulub sotsiaalpsühholoogia valdkonda.
Töös on püstitatud järgmised hüpoteesid:

• lapsevanemad ei ole teadlikud laste probleemidest enesehinnanguga;
  
• väga palju lapsi on madala enesehinnanguga;
  
• lapse enesehinnangut mõjutavad lähedaste inimeste suhtumine nendesse;
  
• tüdrukuid on rohkem madala enesehinnanguga kui poisse .
  

1. Mis on enesehinnang

Enesehinnang on ettekujutus iseendast – eneseväärikus , enesekindlus , endaga toimetulek, endaga rahulolu , endast lugupidamine ja paljud muud omadused , mis mõjutavad enesehinnangut.
See ei ole ainult positiivne arusaam iseendast, pigem peegeldus inimese iseloomust ja enese väärtusest. Inimene hindab seda läbi sotsiaalsete tegevuste, nende kordaminekute ja teiste poolt saadud tagasiside toel ( Donley, Keen 2009).
Positiivne enesehinnang on see, mille poole laps püüdleb. See võimaldab talle psühholoogilise "ellujäämise". Laps võitleb ja tegutseb pidevalt selle nimel. Laps vajab, et teda armastatakse, mõistetakse, tunnustatakse, austatakse ( Lasteaed Lepatriinu 2009).
Enesehinnang on inimese üldine arusaam endast ning kuidas ta ennast kui inimest hindab. Kui hinnang on negatiivse tooniga, siis saamegi rääkida madalast enesehinnangust ( Fenell, 2009).
Enesehinnangu kujunemine algab juba lapsepõlves. Tähtsad on esimesed eluaastad . Lähedane suhe vanematega, piisavalt armastust, hoolivust ja otsustamisruumi kujundavad isiksuse, kes tunneb ennast väärtuslikuna, ilma et ta seda kogu aeg tõestama peaks ( Rajaleidja 2009).

1.1 Enesehinnangu juurtest

Baasi elik raamistiku inimese enesehinnangule annavad suhted esimeste eluaastate kestel vanematega- ema ja isaga. Siis pole veel tegu mitte niivõrd enese võrdlemisega teistega, kuivõrd enesele äratundmise loomisega- „Kes ma olen, millised on minu oskused, anded ? Milline ma olen – kas soovitud, vajatud, armastatud või vastupidi? “ Suhete põhjal vanematega, mõjutatuna vanemate käitumisest, hoiakutest ja tunnetest, mida lapsele väljendatakse, hakkab lapsel ajapikku tekkima mingisugune suhe enese isiksusse. Loomulik ei oska pisipõnn või ka 6-7 aastane veel selgelt sõnadesse panna , kui madal või kui kõrge enesehinnang tal on või kui austusväärne inimene ta on või ei ole. Selles mõttes enesele selgem teadvustamine leiab aset siis, kui isiksus on juba teatud vaimse küpsuse saavutanud-teada-tuntud tõsiasi on, et eriline tundemöll ja lõpmatud arutelud iseenese üle algavad intensiivselt enamasti puberteedieas See aga veel ei tähenda , et nooremealiste elu on üks stabiilne kulgemine ja lihtsalt muretu väikelapse olemine ilma ennast ja eluolu teadvustama. Neid juhtumeid polegi nii vähe, kus 5-,7-,10-aastased lapsed on otsinud raskustest väljapääsu enesetappu kaudu ( Reiljan, 2009).

2. Enesehinnangu ja enesekindluse

Enesehinnangul ja enesekindlusel on erinev tähendus ning on oluline nende kahe mõiste vahel vahet teha. Enesehinnang sõltub sellest, mida me oskame (see tähendab milles me oleme rohkem või vähem tubli ) ja mida me suudame saavutada. Enesehinnang on seotud kindlate alade või oskustega ja saavutuste tasemega. Kui inimene mängib hästi jalgpalli või kirjutab hästi, on tal hea enesehinnang just neisse puutuvas, kuid see ei pruugi nii olla teistel aladel.( Õnnelikud lapsed, lk 23).

2.1 Kuidas tõsta laste enesehinnangut ja enesekindlust

Et osata suurendada lapse enesehinnangut ja enesekindlust, on oluline, et vanem teeks tööd iseenda enesehinnangu ja enesekindlusega. Seeläbi arendavad vanemad neid ka oma lastes . Sisemine enesekindlus tähendab, et mina kui isik tean, et annan endast parima ja keegi ei saa minult enamat nõuda. See tähendab et julgetakse seista oma mina ja oma tegude eest. Alles siis, kui tead, kes ja mis sa oled, on võimalik muuta asju, mis tunduvad valed. Kui laps tunneb, et ta on lubatud olla tema ise, tuleb enesekindlus automaatselt.
On tähtis et vanem näitaks lapsele kogu aeg, et teda märgatakse ja tema vajadustele vastatakse. Lapsel peab olema õigus olla tema ise, isegi siis, kui ta käitub valesti. Ta peab teadma ja tundma, et vanemad märkavad ja aktsepteerivad teda, mis ei tähenda sugugi , et lapsevanem automaatselt lepiks kõigega, mida laps teeb. Vastupidi, siin tulevad mängu täiskasvanuvastutus ja piiride kehtestamine. Enesekindlal lapsed tunnevad , et nad saavad hakkama peaaegu kõigega, ükskõik, mis ka ei juhtuks. Ärge arvake , et lapse enesekindluse säilitamise nimel ei tohi me tal keelata teha asju, mis on valed. Näiteks kui laps lööb oma väiksemat õde, peab lapsevanem ütlema, et nii ei tohi teha ja et mina ei kiida sellist käitumist heaks. Selline korralekutsumine vanema poolt ei mõju lapse enesekindlusele halvasti. Me peame lapsele selgeks tegema, et meile ei meeldi tema teguviis. Seevastu mõjub vanema öeldud „sa oled halb ja rumal ja lööd alati teisi“ lapse enesehinnangule igal juhul halvasti.
Hea enesehinnang tähendab et laps usub endasse. Seda tunneb laps näiteks olukorras, kus tal on koolitükid õpitud ja ta oskab neid suurepäraselt. Sellisel puhul teab laps, et vanemad osutavad talle tähelepanu millegi eest, mida ta teeb, ja et hästi tegemist aktsepteeritakse ja hinnatakse. Enesehinnang on pealispinnal, enesekindlus on aga sisemine äratundmine, mis näitab, kui hästi laps ennast tunnen ehk teisisõnu pilti, mis lapsel endast on. Enesekindel inimene tunneb ise, et ta on tubli ja „kõlbab“ ka juhtudel, kui ta on valesti teinud.

2.2 Kuidas saame tugevdada laste eneseusaldust ja seega enesehinnangut

Me saame mõjutada seeläbi, et harjutame lapsi igapäevaste asjadega ise hakkama saama, on meil võimalus tugevdada nende eneseusaldust ja seega enesehinnangut. Laps peab tundma, et ta saab hakkama selliste asjadega nagu riidesse panemine või pissil käimine. Lapsevanem võiks last ise hakkama saamise puhul julgustada ja kiita.
Täiskasvanud peavad lastele olema teejuhtideks, näidates, kuidas asjad toimivad . Lapsevanem peab olema käepärast ja pühendama lapse õpetamisele aega, et lapse isetegemise rõõm ei kaoks. On tähtis, et lapsele antaks piisavalt aega õppida näiteks ennast riidesse panema , isegi kui see toiming võtab ilma täiskasvanu abita rohkem aega. Lapsele on oluline teada, et ta tuleb igapäevaste asjadega ise toime. Kinnitades seda teadmist, tugevdame tema enesehinnangut. Väiksena saadud enesehinnangule ehitatakse kõik edasine, Asjadega hakkamasaamise tunne on hea alus, millel edaspidi seista. Nii tekib lapse kasvatamiseks ja arenemiseks positiivne spiraal . Koheldes oma lapsi rõõmsal meelel ja õpetades neid end raskustest läbi võitlema, anname neile ka võimaluse positiivseks ellusuhtumiseks.

2.3 Õnnelikud ja eneseteadlikud lapsed

Lapsele on turvatundeks vaja ettearvatust: tal on vaja teada, mis edasi tuleb ja mida see endast kujutab. Oluline on teatud ajaperioodi hõlmav stabiilsus ja et olud ei muutuks pidevalt. Muidugi peavad ka lapse põhivajadused olema täidetud. Laps vajab täiskasvanuid, kes teda kuulaksid ja tema eest hoolitseksid. Argipäev peab olema mõistetav, käsitletav ja mõttekas.
Õnnelikud lapsed on need, kelle enesetunne on hea, kes on avatud, sisemiselt rõõmsad, sõbralikud ja rahulikud. Nad teavad, et teised inimesed ei soovi neile halba, et täiskasvanud hoolitsevad nende eest nii, et midagi halba ei juhtu. Laps ei saa alati kõike, mida ta tahab ja sellega peab ta oskama leppida, kuid laps vajab alati enda ümber hoolitsevaid ja heatahtlikke täiskasvanuid (Õnnelikud lapsed, lk 23-26).

3. Madal Enesehinnang

Madala enesehinnanguga inimene ei pea endast lugu ja alahindab ennast. Madala enesehinnanguga ei suuda inimene armastada ei ennast ega ka teisi. Nad tahavad jätta endast parema mulje ja seepärast nad valetavad tihti. Madal enesehinnang toob kahju ja sellega on raske elada!

Madal enesehinnang ei luba probleemile suunatud toimetulekut kasutada, sest alati püüakse kohaneda ja vaikselt ära kannatada. See aga tähendab, et kasutusel on ainult oma emotsionaalsete seisundite suunatud toimetuleks ( st inimene tegeleb vaid oma tunnetega nt süü, häbi , hirm ega keskendu reaalsele tegutsemisele ), mis paraku ei vii lahendusele.
Enesehinnang mängib olulist osa elusündmustele hinnangute andmisel ning käitumis- ja suhtumisviiside valimisel. Pole just raske arvata, et siinkohal osutub problemaatiliseks just madal enesehinnang, mis äärmuslikul juhul võib väljenduda inimese "vegeteerima-jäämises", s.t. ta ei julge midagi teha, tahta ega arvata, sest enese meelest ei ole tal ühtegi positiivset omadust, mis annaks õiguse tal midagi soovida või julguse midagi üritada - olgu selleks soovituks siis mõne inimese armastus, kandideerimine huvitavale töökohale või midagi muud.
Madalale enesehinnangule tunnuslikeks joonteks on läbikukkumistele enesesüüdistustega reageerimine, varasemate ebaõnnestumiste üha korduv valuline läbielamine, mille tulemusena alaneb enesehinnang veelgi ning inimene ei näe mingiski tegevuses enam mõtet, sest nii kui nii lõppevad tal kõik ettevõtmised ühtmoodi kehvasti. Tekib teatud surnud seis, kinnine ring.
Inimesel kujunevad üha enam välja moonutused seletusviisides ning negatiivsed hinnangud:
1) iseenda kohta (nt. "Ma olen kõiges saamatu, kasutu...");
2) mineviku kohta (nt. "Ma pole kunagi millegagi hiilanud.")
3) tuleviku kohta (nt. "Võttes arvesse minu olemust ja senist käekäiku, ei ole mul mingit põhjust tulevikustki midagi paremat loota .") ( Lasteaed Lepatriinu 2009).

3.1 Madala Enesehinnangu põhjused

Kui lapsel on madal enesehinnang, süüdistatakse selles tavaliselt esmajoones tema vanemaid. Tihtipeale on süüdistus õiglane, aga mitte alati. On ju nii, et iga kord kui kodunt väljume, paneme oma enesehinnangu proovile.

3.1.1 Teistega võrdlemine

See on kindel viis lapse eneseusku põrmustada. Kui poiss võrdleb oma tüdrukut oma endise kallimaga, vanemad lapse õdede-vendadega ja sõbrad oma teiste sõpradega, tekitab lapses tunde , et ta on murust madalam (Naik, A – Austa iseenast)

3.1.2Sõnaline vägivald

Kui öeldakse , et oled rumal, inetu, paks ja kohmakas ning et sinust ei saa iialgi asja, siis on see sõnaline vägivald. On tõestatud, et sõnaline vägivald on sama kahjulik nagu teisedki vägivallavormid. Näiteks öeldakse alatihti, et oled rumal, siis hakataksegi uskuma ja käituma vastavalt ( Naik,A – Austa ennast 2000).

3.1.3 Kehaline või seksuaalne vägivald

Need vägivalla vormid hävitavad inimese eneseväärikus tunde täielikult. Paljud vägivalla ohvrid hakkavad ennest lõpuks põlgama ja tühisena tundma ( Naik, A- Austa ennast 2000).

3.1.4 Kiusamine

Kiusamisega saab väga kiiresti inimese eneseuhkust riivata. Kuna kiusajad keskenduvad ühele ohvrile, tekib tollel masendav tunne, et ta on teinud midagi, mis põhjustab sellist vihkamist. Ohver hakkab usukuma, et ta ongi süüdi ja on taolise kohtlemise ära teeninud . On lihtne mõista, miks kiusamine hävitab inimese võime endasse uskuda ( Naik, A – Austa ennast 2000).

3.1.5Armastus

Armastus pole alati õiglane. Üks halb sõna armastatud inimeselt võib kohutavalt rööpast välja lüüa. Kuna usaldatakse neid väheseid inimesi väga, siis usutakse , et nad ei käituks halvasti, kui vaid poleks seda tõesti ära teeninud (Naik,A - Austa ennast 2000).

4. Eneseimetlus

Varajases lapseeas on eneseimetlus loomulik, sest väikesel maailmaavastajal on vaja end igati tundma õppida. Kui see kestab pikalt ja pidevalt, on lapse elus aga midagi viltu. Kasvatusalased uurimused kinnitavad, et kuni jonniperioodini (2,5–3,5aastaselt) ei maksa lapse ülehellitamist karta . Pigem vastupidi: need lapsed, kes ei saa varajases lapsepõlves piisavalt tähelepanu, kellega ei tegeleta ning keda liigselt karistatakse, tajuvad jalusolekut ja hüljatust. Viimaks süvenebki lapses tunne: ma pean elus üksi hakkama saama, ma ei saa kellelegi loota.
Küll aga peab laps ise oma jonniga toime tulema jonnieas. Vanematelt omakorda eeldab see mõistvat suhtumist ning tasakaalukust. Kindlasti mitte piitsa ja präänikut, mida mõnikord ekslikult kasvatuseks peetakse.
Neljandaks-viiendaks eluaastaks peaks alateadlik jonn olema möödas ning väike inimene õpib pikkamööda oma tegude eest vastutama. Tajudes ja aimates, et kõike, mida sa teed, teed ennekõike iseendale .
Eneseimetlust varajases lapseeas nimetavad psühholoogid primaarseks nartsissismiks. Ümbrust hakkab laps tähele panema hiljem.
Hilisem eneseimetluse periood (ehk sekundaarne nartsissism) pole enam loomulik nähtus, vaid tekkinud last ümbritsevate inimeste käitumise tulemusena. Kogu arm ja hirm, mida kogeme lapsepõlves, kinnistub aastatega ja kujundab meist täiskasvanu oma armude ja hirmudega ( Pere ja Kodu 2009)

4.1 Eneseimetluse põhjused

I põhjus: alandamine
Missugune käitumine soodustab eneseimetluse teket?
Eneseimetlus on nagu kahe teraga mõõk, mida teritavad täiesti vastandlikud kasvatusviisid – pidev isiksuse alandamine või siis liigne hellitamine. Eneseimetlus võib olla kantud protestist, kiivusest ja kättemaksust, teisalt aga harjumusest saada kõike nagu iseenesest.
Eneseimetlejat iseloomustab puudulikult arenenud tundeelu , mis tuleneb seesmisest tühjusest ja võimetusest taluda masendust.
Kasvatuses on kõige parem, kui kritiseeritakse või kiidetakse lapse tegu, mitte ei ülistata ega alandata tema isikut. Tegelikkuses on vastastikune solvamine ja isikut puudutav kriitika üsna tavalised .( Pere ja Kodu 2009)
Kuuleme sageli vanemaid tänaval oma võsukestele ütlemas:
• Issand , kui loll sa oled!
• Vaata, milline sa välja näed!
• Tita!
Või siis kuulen vanemate ahastusi:
• Ega sinust vist inimeselooma saa!
Või siis õpetajate põhjapanevaid klausleid:
• Lootusetu!
• Ebanormaalne!
• Imbetsill !
• Asotsiaal!
• Tänavalaps!
Milliseks kujuneb täiskasvanu, keda on lapsepõlves sarjatud selliste väljenditega? Psühholoogid teavad , et niiviisi süveneb vaid teadmine: „loll ma olen ja lolliks ka jään. Ja mis see teie asi on?!“
Kui inimene omandab täiskasvanuks saades sellise käitumismalli, hakkab ta tahes- tahtmata lõhkuma kõike head ja ilusat, millest ta ise on ilma jäänud. Headuse eitusest saab parim minakaitse. Sellise inimese elumoto kõlab meile vägagi tuttavlikult – üle laipade tähtede poole.
Nõrk eneseväärikustunne ja ülim minakesksus sobivad hästi kütuseks sellele kosmilisele tähelennule, mis lõpeb varem või hiljem tähe kustumisega ning pöörase sööstuga vastu maad. Tekkiv auk on sageli nii suur, et mahutab ka paljud süütud, kes sellisele isiksusele jalgu jäävad.
II põhjus: hellitamine
Pea sama ohtlik kui isiksuse alandamine on ka pidev kiitus, millega veelgi kiiremini ära harjub. Kuna meie ühiskonnas napib lastest, on laps sageli “ime” mitte ainult oma vanematele, vaid kogu suguseltsile. Peagi hakkab lapses juurduma ümbritsevate täiskasvanute imetlus :
• Oh, sa mu päiksekene!
• Täitsa minu nägu ja tegu!
• Meie pere uhkus ja lootus!
Sellisel lapsel pole vaja muretseda oma tuleviku pärast, kuid ka kanda vastutust tehtud tegude eest. Keskaja kuningalossides olid printsidel isegi peksupoisid, kes kandsid karistust “omaniku” pahategude eest – eks kuhugi pidid õpetajad ennast ju maandama...
Pikast pedagoogipõlvest meenub mulle ühe oma õpilase, kunagise ministri (nimi jäägu targu nimetamata) ähvardus: “Kas te ka teate, kes mu isa on?!” Muidugi ma teadsin, ja teadsid seda teisedki. Ka need, kellest sõltus koolimaja katuseparandus ja raamatukogu juurdeehitus.
Omamoodi huvitavad, aga samas ka kurvad on nende väikeste “maailmanabade” perejoonistused, kuhu sageli peale iseenda kedagi teist ei mahugi. Nii joonistas üks kuueaastane probleemne “ direktor ” (isa oli tal suurfirma juht) mulle perepildi, kus tema ümber tiirlesid – nagu taevakehad ümber Päikese – kõik teised pereliikmed , ka kõrgel positsioonil olev isa. Selle päiksekese kiired olid aga nii kuumaks köetud, et vanemad olid sunnitud abi otsima psühholoogilt – õnn seegi... Kahjuks jõuavad psühholoogini õigel ajal väga vähesed “kasvatusimed”, enamikku. ( Pere ja Kodu 2009)

4.2 Eneseimetluse ärahoidmine -

• Laitus ja kiitus tuleb tasakaalustada
Nii nagu suureneb kihistumine , leidub meilgi printse ja kerjuseid üha rohkem. Kurb on see, et mõlemad eneseimetlejalikud poolused kipuvad teineteist vastastikku eitama ja hävitama. Siit ka vägivald ja pime kättemaks. Kannatajaks jääb aga enamus, kes ei kuulu ühte ega teise äärmusesse.
Nartsissistliku isiksusehäire äärmus on psühhopaatia – diagnoos , mida kandsid Aleksander Nevski , Ivan Julm, Hitler , Stalin jne. Iga rahvus ja ajastu sünnitab ning kasvatab oma hävitajaid ja ülistajaid.
Milline oleks õige käitumisviis, mis hoiduks last liialt alla surumast või üle hellitamast. Me peame õpetama last oma tegude eest vastutama ja andma talle kogemuse, et igal teol on tagajärg. Lapse jaoks võiks karistus olla lõppenud siis, kui ta on õppinud ja tahab pahategu ise heateoga heastada. Selge see, et mida väiksem on laps, seda vajalikum on vanemate suunamine ja nõustamine, et ta õpiks vahet tegema heal ja halval.Kui last on karistatud, siis on talle ka andestatud ja unustatud. Tagantjärele tarkus, tänitamine ja kahekeelne moraal pigem ahistab kui õhutab kedagi heategudele. Lapse suurimaks üllatuseks täiskasvanute maailmas ongi see, et räägitakse ühte ja tehakse teist. Laps järgib meie tegusid , mitte sõnu.

5.3 Et ei kasvaks lapsest eneseimetlejat

• Tuleb Leida lapsele jõukohased tegevused-ülesanded. Püüda hinnata tema tegemisi õiglaselt – vajadusel kiida, vajadusel karista. Mitte anda hinnanguid lapse isiksusele.
• Igasugune eksimus tuleb heastada tegudega, mitte sõnadega. Püüda ka ise lapsele eeskujuks olla.
• Arutada koos lapsega erinevaid käitumisviise ja selgitada , milliseid tagajärgi toovad kaasa nii head
kui halvad teod.
• Heaks abiliseks enesehinnangu kujundamisel on muinasjutud , eriti kui need pole raamatust
maha vuristatud, vaid ema-isa poolt oma sõnadega ümber jutustatud . ( Pere ja kodu 2009)

Joonis 1 Registreeritud esmaste haigusjuhtude arv vs. tallinlaste enesehinnang terviseseisundile 2000–2006 (Tallinna Linnavalitsus )

Joonis 2 Minakontseptsiooni hierarhline mudel( Shavelson, hubener & Stanton, 1976).

Kasutud materjal

1. Allik, J ; Realo , A ; Konstabel, K - Isiksuse psühholoogia // Tartu Ülikooli kirjastus 2003. 203 lk
2.Jorunn Hansson , Christina Oscarsson- Õnnelikud lapsed //kirjastus Varrak, 2006. 23,-26;
98-103 lk
3.Austa ennest – Anita Naik// kirjastus Koolibri , Tallinn 2000.
4. Hartley -Brewer, E - Tüdrukute eneseväärikus // 2004 kirjastus ERSEN. 60 lk

Internetiallikad

1.Enesehinnangust- Reiljan, Heidi [WWW] http://tnk.tartu.ee/0enesehinnangust.htm/ Internetis/ (13.01.2009)
2.Keilja Lasteaed Miki [WWW] http://web.zone.ee/KuressaarePargiLA/Enesehinnang.pdf /Internetis/ (13.01.2009)
3. Lasteaed Lepatriinu- Lapse positiivse minapildi kujundamine [WWW] http://www.lepatriinu.ee/index.php?id=64 /Internetis/ (13.01.2009)
4.Rajaleidja- Kes ma olen? [WWW] http://www.rajaleidja.ee/index.php?id=10593 /Internetis/ (13.01.2009)
5.Joonis 1 [WWW] http://www.tallinnlv.ee/aktalav/Eelnoud/Dokumendid/ddok9178_files/image036.gif /Internetis/ (2008.a)
6. Pere ja kodu - Ennast kiitmast ma ei väsi! [WWW] http://www.perekodu.ee/artikkel.php?id=7230&k=1 /Internetis/
ENESEHINNANGU KUJUNEMINE LAPSEEAST TÄISKASVANUEANI
Uurimistöö
Riine Tiirik
Kuressaare Gümnaasium
X klass
Juhendaja: Kaja Puck
Resümee
Enesehinnang on ettekujutus iseendast, mina-pilt, enesekindlus, endaga toimetulek, enese aktsepteerimine, sotsiaalsetes suhetes toimetulek, eneseväärikus, endast lugupidamine-need on vaid mõned enesehinnangut peegeldavad omadused. Enesehinnang tekkib ja muutub läbi elu, kuid selle põhiväärtused pannakse paika lapseeas. Kuigi erinevad elusündmused ja kogemused võivad seda muuta ja kohandada, on esimesed hinnangud enesele äärmiselt tugevad. Lapse enese identiteet areneb läbi kuuluvuse tunde, võimu-ja kontrollitaju, oskuste ja moraalsete arusaamade. Seda kujundab ka tagasiside tema jaoks olulistelt inimestelt- perelt, sõpradelt, õpetajatelt, rühma- ja klassikaaslastelt. Sotsiaalses suhtes tekib tema arusaam endast läbi armastuse, usalduse, autonoomsuse, initsiatiivi ja enesekontrolli kogemuse. See kõik arendab lapse enesetaju ning arusaama iseendast suhetes teistega.
Küsitluste analüüsimisel saadi teada järgmist
Tere! Mina olen Riine Tiirik ja õpin Kuresaaare Gümnaasiumi 10 b klassis. Ma viin läbi uurimistööd teemal "Enesehinnagu kujunemine lapseeast täiskasvanu eani" ja oleksin väga tänulik, kui leiaksite aega selle küsimustiku täitmiseks.
Sugu: M N
Vanus: ......
1.Mis on teie arvates enesehinnang ?
........................................................................................................................................
2. Mis põhjustab teie arvates lapse eneseimetlus ?
_liigne hellitamine
_lapse alandamine
_vähene tähelepanu lapsele
_midagi muud..................................
3. Mis põhjustab teie arvates lapsele negatiivset enesehinnangut ?
_lapse alandamine
_teistega võrdlemine
_kiusamine teiste laste poolt
_midagi muud.........................................................................
4. Kuidas ära hoida madala enesehinnangu teket ?
_lapsele tuleb tähelepanu pöörata
_last peab kiitma kas pisiasjade eest
_lapselt peab ootama oma võimetekohaseid saavutusi
_midagi muud........................................................
5. Kas teil on olnud lapsepõlves probleeme enesehinnaguga?
_Jah
_Ei
Kui jah siis millega , kas madal enesehinnang või eneseimetlus ?
......................................................................................................................
6.Kas teil on sageli madal enesehinnang?
_Jah, väga tihti _ Vahel harva _ Ei , mitte kunagi
7.Mis teie arvates põhjustab madalat enesehinnagut ?
_Kooli kiusamine
_Sõbrad
_Õppimise probleemid
_ Midagi muud..........................................................
8.Kuidas hindate praegu oma enesehinnagut?
_Kõrge
_Keskmine
_Madal
_Väga madal
9. Kas peate ennast enesekindlaks inimeseks ?
_Jah
_Ei
10. Mis on teie arvates enesekindla inimese isikuomadused ?
_ Hea suhtlemisoskus
_Esinemisjulgus
_Midagi muud ..............................................