Enesehinnang, raamatukokkuvõte (1)

Mõistke ja suurendage enesehinnangut
Halval päeval, kui me hindame end madalalt ja meid on haaranud negatiivsete tunnete pööris, näeme enda ümber maailma, kus kõik teised on meist targemad, saavad kõigega hakkama, omavad suurepäraseid suhteid, saavad stressist jagu. Tegelikult pole maailm selline, see vaid tundub meile nii, kui me ei oma asjade üle kontrolli.
Enesehinnangu probleemidega võitlevad kõik inimesed, ka need, kes jätavad enesekindla mulje. Paistab, et meie enesehinnang on pideva tähelepanu all. See võib hirmsa kiirusega liikuda üles ja alla. Kas see tuleb teile tuttav ette? Ärge muretsege, me kõik töötame enesehinnangu kallal. Me peame seda tegema, sest meid ei õpetatud lapsepõlves uskuma iseenda seesmisi väärtusi, ja seepärast peame seda nüüd tegema. Meie enesehinnang on nagu ilus, kuid õrn lill. Selleks, et kasvada ja kaitstud olla, vajab see pidevat toitmist ja hoolitsust.
Alati mõelge selle üle, et kui oma enesehinnangu kallal töötate, töötate ka enda arengu kallal. Te ei ole üksi. See töö kestab terve elu ja on suur nauding! Ärge sattuge masendusse, kui te enesehinnang langeb- seda juhtub meie kõigiga kogu aeg. Kui püüate tuua oma ellu positiivseid muutusi, muutub teie enesehinnang paremaks. Järgmine kord, kui satute masendusse, suudate end kergemini jalgadele aidata, tolmu maha kloppida ja jälle otsast alata.
Lynda Field. 60 võimalust oma elu parandada. Sinisukk. 2000
Enesehinnang on üldine enesetunne,
Mida igaüks meist endaga kaasas kannab ja mis ei
Sõltu objektiivsetest põhjustest,
Mis meie rahulolu või rahulolematust
Võivad mõjutada.
William James,
The principles of psychology, 1890

Helle Pullmann Enesehinnang Tartu Ülikooli Kirjastus 2003

Sissejuhatus
Minakäsitlused on psühholoogide jaoks olnud üheks huvipakkuvamaks teemaderingiks enam kui sajandi vältel. Süstemaatilise enesehinnangu uurimise alguseks peetakse William Jamesi klassikalist teost “Psühholoogia printsiibid ” (1890/1950), kus ta muuhulgas tõdes, et inimesele on loomuomane pidev püüdlemine võimalikult positiivse enesesse suhtumise ja seesmise rahulolu saavutamise poole. Kuivõrd enesehinnang ehk teatud tundevarjundiga enesekohane hoiak on omane igale inimesele, on sellest kujunenud huvipakkuv uurimisobjekt väga erinevates valdkondades: näiteks arengupsühholoogid uurivad enesehinnangu kujunemist, isiksusepsühholoogias kaalutakse enesehinnangu individuaalseid erinevusi, kliiniliste populatsioonide taustal analüüsitakse enesehinnangu rolli kohanemisvõime ja toimetulekustiilide kujunemises ning sotsiaalpsühholoogid on keskendunud käitumiste ja hoiakute uurimisele, mille abil inimesed püüavad säilitada oma enesehinnangut.
Vaatamata tuhandetele avaldatud uurimistöödele ei ole temaatika sugugi ammendunud ning uurijate hulgas puudub siiani kõikehõlmav üksmeel enesehinnangu kujunemise, määratlemise ning mõõtmise suhtes. Kuni teadlased püüavad selleni jõuda, ostavad tuhanded inimesed iga päev kauplustest raamatuid eneseväärikuse tõstmise õpetustega ning osalevad treeningutel, kus lubatakse arendada enesekindlust, mis väidetavalt tagab edu töös ja õnne isiklikus elus.
Enesehinnangu teoreetilisi käsitlusi
Enesehinnangu määratlemine
Enesehinnangut uuritakse valdavalt minakonseptsiooni raamistikus. Sarnaselt paljude teiste uurijatega käsitleb Burns (1979) minakonseptsiooni kui psühholoogilist tervikut, mis sisaldab meie tundeid, hoiakuid, hinnanguid samuti kirjeldavaid kategooriaid meist. Väliselt näitab see meie käitumist ja iseloomujooni ning sisemiselt seda, mida me enda ja maailma vastu tunneme .
Kontseptuaalselt võib minakäsitlustes eristada kirjeldavat ja hinnangulist aspekti. Kirjeldav ehk kognitiivne komponent koosneb teadmisest, mida kujutakse skeemidena , mis sisaldavad personaalseid mälestusi, semantilisi tähendusi ning kontrollivad enesekohase informatsiooni töötlust. Nimetatud teadmuslik komponent koosneb nii objektiivsest teadmisest kui ka isiku uskumustest enda omaduste kohta (“Tean, milline ma olen”). Vastandina mainitud kirjeldavale komponendile määratletakse enesehinnangut traditsiooniliselt kui mina- konseptsiooni afektiivset ehk tundmuslikku avaldust, mis väljendab indiviidi enesekohast suhtumist (“Suhtun nedasse hästi”). Näiteks Campbelli (1990) määratluse kohaselt on enesehinnang “minakonseptsiooni hinnanguline komponent, üldine enesekohane reflektiiv hoiak, mis on suunatud sellele, kuidas isik tunneb ennast kui hinnangu objekti ja mida arvab ”.
Vastandus minakonseptsiooni kirjeldava ja hinnangulise osa vahel on pingestatud, kuivõrd hinnangul ei pruugi olla objektiivset alust. Inimene võib endasse hästi suhtuda isegi juhul, kui tal puudub selleks teiste arvates küllaldane alus. Siiski peab tõdema, et sageli pole võimalik minakonseptsiooni kognitiivset ja hinnangulist aspekti teineteisest selgelt eraldada. Näiteks sellised enesekohased väited nagu “Olen kõhn” või “Saan õpingutega hästi hakkama” sisaldavad nii kirjeldavat kui hinnamgulist enesekohast informatsiooni. Seejuures võib väite sügavamat tähendust analüüsida sõltuvalt edastamise eesmärgist: näiteks, kas hinnang oma akadeemilisele edukusele on antud kirjeldamaks seda, kuidas koolis läheb, või andmaks hinnangut oma üldisele edukusele. Siiski rõhutakse, et enesekohaste kirjelduste ja hinnangute vahele ei ole võimalik tõmmata ühest seost ning samas ei saa eitada, et eneseväärtuslikkuse tunded võivad ajas ja rollides muutuda ning erinevatel rollidel on eneseaustusele erinev tähtsus.
Probleemid enesehinnangu määratlemisel
Enesehinnangu uurimuste süstemaatilised ülevaated viitavad sageli ebapüsivatele ja vastakatele tulemustele ning metodoloogilistele kitsaskohtadele. Vastuolude ja enesehinnangu mõõtmisega kaasnevate probleemide peamiseks põhjuseks peetakse minakonseptsiooni kontseptuaalset nõrkust ehk nagu Harter (1990) on kujundlikult väljendanud, ei saa rakendada „metodoloogilist vankrit kontseptuaalse hobuse ette“.
Byrne'i ja Shavelsoni (1996) hinnangul saavad peamised probleemid alguse ebapüsivast ja ebaselgest enesehinnangu mõiste defineerimisest, mis viib omakorda metodoloogiliste probleemideni, mis muudavad küsitavaks nii mõõtevahendi kui selle aluseks oleva teoreetilise raamistu kehtivuse. Kuivõrd enesehinnangu puhul on tegemist hüpoteetilise konstruktiga, mistõttu see ei ole vahetult vaadeldav ega mõõdetav, on väga oluline kontrollida konstrukti tähenduslikkust ja kehtivust valiidsuse kaudu.
Vaatamata sellele, et kontseptuaalselt on piisavalt põhjendatud minakonseptsiooni ja enesehinnangu eitamine, ei ole seda praktilise mõõtmise käigus sugugi nii lihtne teha. Brinthaupti ja Erwini (1992) sõnul tuleneb see asjaolust, et minakonseptsiooni uurimiseks kasutatakse enesekohaseid küsimustikke, mis tavaliselt sisaldavad nii kirjeldavaid kui ka hinnangulisi väiteid. Sellest tulenevalt on enesehinnangut keerukas eraldada erapooletust kirjeldusest bibg uurijad kasutavad sageli neid mõisteid sünonüümidena vaheldumisi . Probleemi sügavamaks analüüsimiseks on kasutatud enesekohaste küsimustike alternatiivina nn avatud küsimusi, võimaldades seeläbi uurida minakonseptsiooni seisukohalt olulisi aspekte , mis ei pruugi põhineda enesehinnangul. Greenwald on aga jõudnud oma kolleegidega (1988) järeldusele, et „enesehinnang on minakonseptsiooni lahutamatuks komponendiks isegi nendes uurimustes, kus kasutatavad mõõtevahendid ei tundu esmapilgul mõõtvat hinnangulist aspekti“. Seega on järeldus üsna ilmne: kui inimene kirjeldab iseennast , siisei tee ta seda kunagi kiretult ja neutraalselt- enesekirjeldus on alati hinnanguline.
Enesehinnangu psühholoogiline olulisus
Iga inimene soovib tunda ennast väärtuslikuna, aktsepteerituna ja hinnatuna. Paraku saavad inimesed igapäevaelus peale positiivse tagasiside ka negatiivseid hinnanguid nende elu puudutavatele aspektidele- nii kodus, tänaval, koolis kui ka tööl. Enesehinnangut on paljud uurijad pidanud üheks põhiliseks psühholoogilist heaolu säilitavaks teguriks ning olulisemaks isiksuse näitajaks. Selliste käsitluste raames on uurijad keskendunud peamiselt kahele motivatsioonilisele jõule.

Sisemise kooskõlalisuse teooria väidab, et inimesed kalduvad omaks võtma vaid sellist informatsiooni, mis on kooskõlaline nende varasemate kogemustega, ning püüavad vältida infot, mis selle kahtluse alla seab. Nii peaksid kõrgema enesehinnanguga inimesed tajuma positiivset tagasisidet tõepärasemana kui negatiivset tagasisidet. Seevastu madalama enesehinnanguga inimesed peaksid, vastupidi, enam ja meelsamini omaks võtma negatiivset tagasisidet. On isegi väidetud, et nad tunnevad end negatiivse vastukaja puhul paremini kui positiivse puhul, kuna see läheb kokku pildiga , mille nad on endast loonud.

Eneseupitamise teooria seevastu väidab, et kõik inimesed soovivad suhtuda endasse võimalikult positiivselt. Inimesed püüavad selle teoori kohaselt sotsiaalsetes suhetes toimida võimalikult optimistlikult, pidada ennast teistest paremaks ning kallutada informatsiooni enda hüvanguks ja seeläbi kogeda võimalikult positiivseid enesekohaseid tundmusi.
Üheks mehhanismiks , mis aitab enesetundel ennast upitada, on kompenseerimine , mille tulemusena püütakse tekitada positiivne kogemus või tagaside ning sellega tasandada kogetud negatiivne tagasiside. Seega ei pruugi negatiivsed elamused inimese elust puududa , kuid ta suunab oma tähelepanu teistele valdkondadele või oskustele, kus ta tegutsemine on olnud tõhus, mis aitabki taastada üleüldist rahulolu ja väärtuslikkusetunnet. Niisugune paindlikkus enesekohastes reaktsioonides, mis võimaldab filtreerida või pehmendada väliskeskkonnast tulenevad negatiivsed vastukajad, on ilmselt positiivse enesekohase suhtumise ning emotsionaalse kohanemisvõime säilitamisel aluseks.
Viimase aastakümnete uurimused on korduvalt näidanud, et enesehinnang mõjutab oluliselt seda, kuidas inimesed mõtlevad, tunnevad, käituvad ja kohanevad erinevates situatsioonides. Oluline on suhtumine, teadvustamine ja regulatsioon .
Madala enesehinnangu mõju isiksusele
Negatiivsed enesekohased veendumused, mis moodustavad madala enesehinnangu põhiolemuse, väljenduvad mitmel moel.
Ennast puudutavad arvamused ja väited
Negatiivsed enesekohased veendumused väljenduvad selles, mida inimesed on harjunud enda kohta ütlema ja mõtlema. Otsige enesekriitikat, enesesüüdistusi ja endas kahtlemist , märke sellest, et inimene ei pea ennast kuigi väärtuslikuks, alahindab oma positiivseid omadusi ning keskendub liialt nõrkustele ja puudustele.
Käitumine
Madal enesehinnang peegeldub selles, kuidas inimene igapäevastes olukordades käitub. Otsige reetlikke signaale, nagu raskused enda maksmapanekui või oma vajaduste sõnastamisel, vabandav hoiak, väljakutsete ja uute võimaluste vältimine. Otsige ka väikesi vihjeid, nagu kühmus hoiak, langetatud pea, silmside vältimine, vaikne hääl ja kõhklemine.
Emotsioonid
Madal enesehinnang avaldab mõju emotsionaalsele seisundile. Otsige märke kurbusest, ärevusest, süütundest, häbist, pettumusest ja vihast.
Kehaline seisund
Emotsionaalne seisund peegeldub tihti kehalises ebamugavuses. Otsige märke väsimusest, energiapuudusest või pingest .
Madala enesehinnangu mõju elule
Nii, nagu madal enesehinnang peegeldub isiksuse paljudes külgedes, mõjutab see ka inimese elu paljusid külgi.
Kool ja töö
Võib esineda pidevat saamatust ja väljakutsete vältimist, võib olla aga jäika täiuslikkust ning halastamatut ränka tööd, mida toidab hirm ebaõnnestumiste ees. Madala enesehinnanguga inimesed ei suuda end saavutuste eest kiita ega olla veendunud selles, et head tulemused on nende endi oskuste ja tugevate külgede tulemus.
Isiklikud suhted
Oma suhetes teiste inimestega võivad madala enesehinnanguga inimesed olla väga (isegi halvavalt) kartlikud, ülitundlikud kriitika ja halvakspanu suhtes, püüda ülemäära teistele meeldida- kuni igasuguse läheduse või inimliku kontakti vältimiseni üldse. Mõned inimesed püüavad alati olla seltskonnas hingeks, näidates igati enesekindlana ja ennast valitsevana. Teised püüavad alati iga hinna eest kedagi teist esiplaanile lükata. Nad usuvad, et kui nad niimodi ei käitu, ei taha teised neid tundagi.
Vaba aja veetmine
See võib samuti mõjutada inimeste vaba aja veetmist. Madala enesehinnanguga inimesed võivad vältida igasugust tegevust, kus võib ette tulla hinnangute andmist (nt kunstiõpetusetunnid või võistlussport), ka võivad nad arvata, et ei vääri tasu ega preemiat nähtud vaeva eest, ei ole väärt puhkama ja end hästi tundma.
Enese eest hoolitsemine
Madala enesehinnanguga inimesed võivad enda eest hoolitsemise unarusse jätta. Võib- olla lähevad nad haigena tööle või kooli, lükkavad lõpmatuseni edasi käiku juuksuri juurde või hambaarstile, ei vaevu ostma uusi riideid , nad võivad ülemäära juua, suitsetada või narkootikume tarvitada. Või vastupidi, nad võivad tundide kaupa viimistleda oma väljanägemise iga detaili, olles veendunud, et see on ainus võimalus teistele kütkestav tunduda.
Madal enesehinnang võib olla igapäevaprobleemide üks külg
Mõnikord on inimese negatiivne ettekujutus iseendast tingitud otseselt hetkemeeleolust. Inimesed, kellel on diagnoositud depressioon, näevad end peaaegu alati äärmiselt negatiivselt. See käib isegi nende depressioonide kohta, mis alluvad hsti antidepressantravile või millel on konkreetne biokeemiline alus. Kliinilise depressiooni tunnused on järgmised:

tähelepanu ja kontsentratsioonivõime alanemine;

alanenud enesehinnang ja eneseusaldus;

süü- ja väärtusetusetunne;

trööstitu ja pessimistlik suhtumine tulevikku;

enesekahjustuse- või suitsiidimõtted või- teod;

häiritud uni;

isu alanemine.
Ravi vajava depressiooniga on tegemist,kui vähemalt kolm nendest sümptomitest (k.a alanenud meeleolu ja huvi ning elurõõmu puudumine) on esinenud pidevalt pikema aja jooksul (kaks nädalat või rohkem).
Madal enesehinnang või olla muude probleemide tagajärg
Normaalse enesehinnangu kaotus võib mõnikord olla mõne teise häda ja viletsust põhjustava probleemi tagajärg. Näiteks pikka aega kestnud ärevushäired, kaasa arvatud kontrolimatud paanikahood, võivad inimese võimeid tõsiselt pärssida ja sel viisil õõnestada enesekindlust ning tekitada ebakompetentsuse või saamatuse tunnet. Samasugust mõju võivad avaldada kestvad probleemid suhete vallas, eluraskused, pikaajaline tugev stress , krooniline valu või haigus. Kõigi nende murede tagajärjeks võib olla julguse ja normaalse enesehinnangu langus. Sellisel juhul võib probleemi kõige tõhusamaks lahenduseks osutuda põhimurega tegelemine. Näiteks inimesed, kes õpivad oma paanikahooge ja ärevust valitsema ,saavutavad sageli endise enesekindluse , ilma et neil tarvitseks teha põhjalikku tööd madala enesehinnangu enda kallal.
Madal enesehinnang võib teiste probleemide esinemisel osutuda raskendavaks faktoriks
Mõnikord näib, et madal enesehinnang ei ole niivõrd teiste probleemide osa või tagajärg kui viljakas pinnas, milles nood on tärganud. Madal enesehinnang võib olla pärit juba lapsepõlvest või noorukieast või olla kestnud niikaua , kui inimene üldse mäletab. Uurimused on näidanud, et madal enesehinnang (kestvad negatiivsed enesekohased veendumused) võib toetada paljude probleemide teket, kaasa arvatud depressioon, enesetapumõtted, söömishäired ja suhtlemisraskused (ülemäärane kartlikkus).