Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Elavhõbe". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
hõbe, elavhõbe, metall, mürgistus, kalad, vedela, oksiid, tilgad, kloriid, anorgaanilised, hno3, halogeenid, veekogudesse, elusorganismide, ladestu, kinaver, alkeemikud, mürgised, linnud, kalades, heitvee, nendest, soolad, sulfiid, tuumaenergia, kivisöe, paljudele, sulameid, mineraal, liikuvuse, minamata, koduloomad, hukkunud, keelustatierkpunase värvusega mineraal kinaver, mida tunti ja kasutati vanas Kreekas ja Rooma riigis. Tõlkes tähendab kinaver draakoni verd. Juba eelajaloolisel ajal joonistati sellega koopa ja hauakambrite seintele. Plinius nimetas elavhõbedat elavaks hõbedaks, Aristoteles aga vedelaks hõbedaks. Alkeemikud tundsid elavhõbedat planeet Merkuuri järgi merkuuriumi nime all, sest elavhõbedatilkade kiire laialivalgumine meenutab Zeusi käskjala Mercuriuse väledat liikumist. Elavhõbe mürgistas kroonitud päid, teadlasi, kalureid. Elavhõbe ja tema ühendid on äärmiselt mürgised. Juba araabia alkeemikud märkasid, et isegi skorpionid pagevad ruumist, kus on elavhõbedat. Elavhõbedaühenditega mürgitati 16. sajandil Rootsi kuningas Erik XIV. Elavhõbedamürgistusse suri Inglise kuningas Charles II, kes alkeemikuna uuris elavhõbedast kulla saamist. Arvatavasti mürgitas Antonio Salieri 1791. Aastal sublimaadiga Wolfgang Amadeus Mozarti
............................................................... 10 Kasutatud kirjandus.............................................................................................. 11 Sümbol Hg Ladina keelne Hydrargyrum nimetus keemistemperatuur 356°C tahkumistemperatuu -38.87°C r Tihedus 13.6 g/cm3 normaaltingimustes Järjenumber 80 Aatommass 200,59 Oksüdatsiooniaste I ja II ühendites Elavhõbeda leidumine looduses Looduses on elavhõbe väga haruldane aine. Seda leidub maakoores 2,7 10 %. Põhiliselt esineb ta looduses elavhõbe(II)sulfiidina ehk punakat värvi kinaverina (HgS). Suurimad kinaveri leiukohad on Hispaanias. Hg tootmist elavhõbe(II)sulfiidist võib kirjeldada ühe reaktsioonina: HgS + O2 Hg + SO2. Elavhõbedat leidub järjeelemendina paljudes kivimites ja mineraalides. Hg eraldub looduslikest allikatest, näiteks vulkaanide kaudu, kuid eraldumine toimub ka
........................................................................................13 5.4Toit.......................................................................................................................14 5.5Vaktsiinid.............................................................................................................14 5.6Mürgistused.........................................................................................................14 5.6.1Äge mürgistus...............................................................................................15 5.6.2Krooniline mürgistus....................................................................................15 5.6.3Elavhõbeda mõju lootele..............................................................................16 5.6.4Annused........................................................................................................16 5.6
Omadused: Elavhõbe (sümbol Hg) on keemiline element järjenumbriga 80, üks kuuest elemendist (tseesiumi, frantsiumi, galliumi ja mittemetall broomi kõrval), mis on normaaltingimuste lähedastel temperatuuridel vedel. Lihtainena on elavhõbe hõbevalge läikiv metall.Niiskes õhus kattub aegapidi oksiidikilega ja kaotab varsti oma läike.Elavhõbe on ainus puhas metall (mitte sulam), mis on toatemperatuuril vedel, ta tahkestub temperatuuril 234,32 K (- 38,83 °C) ja keeb temperatuuril 629,88 K (356,73 °C). Toatemperatuuril on elavhõbeda tihedus 13 534 kg/m-3. Elavhõbe on vedelas olekus halva (metallide kohta) elektrijuhtivusega, ta eritakistus on 9,61·10-7 Wm, muutub aga temperatuuril 4,15 K ülijuhiks (oli esimene aine, millel see nähtus avastati). Lineaarse soojuspaisumise tegur 6,04·10-5 K-1. Elavhõbedal on suur
2.Elavhõbe asub 6.perioodis 2B rühmas.Elavhõbe kuulub metallide hulka. 3.Hg on perioodilisuse tabelis 80. kohal 4.elavhõbedal on väga palju erinevaid ühendeid -HgS -dimetüülelavhõbe (CH3)2Hg -metüülelavhõbeioon CH3Hg 5.avastamise lugu- 6.leidumine looduses -Elavhõbeda saaste vees Looduslikke elavhõbeda saasteallikaid ei ole palju.Kuna enamik looduses esinevaid anorgaanilisi ühendeid on lahustumatud või raskesti lahustuvad, siis arvati kaua aega, et elavhõbe ei ole väga oluline vee saasteaine. 1970-ndatel aastatel avastati mitmetes veekogudes üle maailma, et kalades on elavhõbeda sisaldus kõrge . Veekogude elavhõbeda saaste kõige suuremaks põhjuseks on inimtegevus. Keskkonda satub elavhõbe paljudest allikatest. Neid allikaid võib tinglikult jagada järgmiselt. 1) esimesed on seotud tahkete ja vedelate jääkide ladustamisega. Laboratoorsete kemikaalide jääkidega, patareide, katkiste termomeetrite jääkidega,
.......................................15 1 Elavhõbe Elavhõbe (sümbol Hg) on keemiline element järjenumbriga 80, üks kuuest elemendist (tseesiumi, frantsiumi, galliumi ja mittemetall broomi kõrval), mis on normaaltingimuste lähedastel temperatuuridel vedel. Elavhõbeda tihedus normaaltingimustel on 13,6 g/cm³. Oksüdatsiooniaste I, II. Elavhõbe tahkub temperatuuril 38,8 ° C ja keeb temperatuuril 356° C. Vedelas olekus on elavhõbe väga halva elektrijuhtivusega. Elavhõbedal on suur pindpinevus, tema pindpinevusteguriks on 0,4865 N/m. Lihtainena on elavhõbe hõbevalge läikiv metall. Niiskes õhus kattub aegapidi oksiidikilega ja kaotab varsti oma läike. Elavhõbe reageerib ainult nende hapetega, mille anioonid on tugevamad oksüdeerijad. Õhus on elavhõbe püsiv. Kui elavhõbedat õhus
ELAVHÕBE – Hg Elavhõbe (sümbol Hg) on keemiline element järjenumbriga 80, mille sümbol tuleb tema ladinakeelsest nimetusest Hydrargyrum. Elavhõbe asum perioodilisustabeli IIB rühmas ja 6. perioodis. Leidumine/saamine Elavhõbe oli tuntud juba Muinas-Hiinas, -Indias ja –Egptuses. Kuid looduses on elavhõbe siiski väga haruldane aine. Elavhõbe kuulub mitmekümne mineraali koostisse, kuid ainus elavhõbeda saamiseks kaevandatav mineraal on kinaver (HgS). Suurimad kinaveri leiukohad on Hispaanias. Elavhõbeda toodang maailmas on tugevasti langenud varude ammendumise tõttu. Elavhõbedat eraldub looduslikest allikatest, näiteks vulkaanide kaudu, kuid eraldumine toimub ka inimtekkelistest allikatest, nagu söe põletamine ja elavhõbeda kasutamine toodetes. Suurem osa elavhõbedast satub atmosfääri fossiilsete kütuste põletamisel
Elavhõbe ja hõbe 1. Metallide üldine iseloomustus: Füüsikalised omadused: hea elektri- ja soojusjuhtivus plastilisus ja hea sepistatavus (survega töödelda metalne läige enamasti hallikas värvus (hõbevalgest terashallini). Füüsikaliste omaduste järgi erinevad järgmiste omaduste poolest: tihedus jaotuvad kerg- ja raskmetallideks. sulamistemperatuur kõvadus kõige kõvem metall on kroom ja kõige pehmemad on leelismetallid. värvus magnetiseeritavus - magnetväljasse suhtuvad metallid erinevalt o Ferromagneerilised- magnetiseeruvad nõrgas magnetväljas- Fe, Co, Ni. Nendest metallidest valmistatakse magneteid. Keemilised omadused: Metallid jaotuvad aktiivseteks, keskmise aktiivsusega ja mitteaktiivseteks. Metallid on redutseerijad ehk nad loovutavad elektrone. Reageerimine lahjendatud hapetega (v.a HNO3)
Elavhõbe Elavhõbe (sümbol Hg) on keemiline element järjenumbriga 80, üks kuuest elemendist (tseesiumi, frantsiumi , galliumi ja mittemetall broomi kõrval), mis on normaaltingimuste lähedastel temperatuuridel vedel.Tal on seitse stabiilset isotoopi massarvudega 196, 198, 199, 200, 201, 202 ja 204. Elavhõbeda tihedus normaaltingimustel on 13,6 g/cm³. Elavhõbe tahkub temperatuuril 38,8° C ja keeb temperatuuril 356° C. Vedelas olekus on elavhõbe väga halva elektrijuhtivusega. Elavhõbedal on suur pindpinevus, tema pindpinevusteguriks on 0,4865 N/m. Lihtainena on elavhõbe hõbevalge läikiv metall. Niiskes õhus kattub aegapidi oksiidikilega ja kaotab varsti oma läike. Elavhõbe reageerib ainult nende hapetega, mille anioonid on tugevamad oksüdeerijad. Õhus on elavhõbe püsiv. Kui elavhõbedat õhus kuumutada, siis ta ühineb hapnikuga ning annab kollakaspunase värvusega elavhõbeoksiidi,
Elavhõbe Elavhõbe on keemiline element aatomnumbriga 80. Elavhõbe kannab sümbolit Hg (ladina keeles Hydrargyrum mis tähendab vedelat hõbe) ja see on üks kuuest elemendist, mis on normaaltemperatuuril vedel (kuulub IIB rühma metallide alla). Elavhõbeda mass on 200.59 AMÜ ning elektronskeem on Hg 80+ | 2) 18) 32) 18) 8) 2) Elavhõbeda tihedus on normaaltingimustel 13,6 g/cm³. Tahkub elavhõbe temperatuuril -38,8°C ja keeb temperatuuril 356°C. Elavhõbe on tänu oma vedelusele halb elektrijuht. Pindpinevus on sellel ainel üpriski suur: pindpinevusteguriks on 0,4865 N/m. Elavhõbe lihtainena on hõbe läikiv metall, kuid niiske õhu käes kaotab ta oma läike ning kattub oksiidkattega. Elavhõbe reageerib ainult nende hapetega, mille anioonid on tugevamad oksüdeerijad kui elavhõbe ise. Kui elavhõbedat õhus kuumutada, siis ta ühineb hapnikuga ning
Referaat ELAVHÕBE 10. klass 2009 MIKS ON OLULINE? Elavhõbe (Hg) on keemiliste elementide perioodilisustabelis üks kuuest elemendist, mis on normaaltingimustel vedel (lad. Hydrargyrum = "vesihõbe", "vedel hõbe"). Asub tabeli II B rühmas ning koosneb looduslikult seitsmest stabiilsest isotoobist. KUS LEIDUB JA MILLENA? Looduses on puhas elavhõbe haruldane, esineb ühenditena. Vanimaks tuntud elavhõbedaühendiks on erkpunase värvusega kinaver (HgS). Kinaver on põhiline elavhõbeda tooraine. Elavhõbedat leidub ka jäljeelemendina paljudes kivimites ja mineraalides (mitme erivormina). Tavaliselt üle 90% (sageli üle 99%) lahustumatul, elusorganismidele omastamatul kujul, kuid mikroorganismide elutegevusel muutuvad need ühendid lahustuvateks ja lülituvad loodusringesse. Õhku ning maapinnale eraldub Hg vulkaanidest,
Elavhõbe Elavhõbe (sümbol Hg) on keemiline element järjenumbriga 80, üks kuuest elemendist (tseesiumi, frantsiumi, galliumi ja mittemetall broomi kõrval), mis onnormaaltingimuste lähedastel temperatuuridel vedel. Elavhõbeda tihedus normaaltingimustel on 13,6 g/cm³. Elavhõbe tahkub temperatuuril -38,8 ° C ja keeb temperatuuril 356° C. Vedelas olekus on elavhõbe väga halva elektrijuhtivusega. Elavhõbedal on suur pindpinevus, tema pindpinevusteguriks on 0,4865 N/m. Lihtainena on elavhõbe hõbevalge läikiv metall. Niiskes õhus kattub aegapidi oksiidikilega ja kaotab varsti oma läike. Elavhõbe reageerib ainult nende hapetega, mille anioonid on tugevamad oksüdeerijad. Õhus on elavhõbe püsiv. Kui elavhõbedat õhus kuumutada, siis ta ühineb hapnikuga ning annab kollakaspunase värvusega elavhõbeoksiidi, mis omakorda
Raskmetallid ja nende sulamid Termin raskemetallid võeti kasutusele 20. sajandi alguses ja see tähendas tol ajal ainult kolme metalli: elavhõbedat, pliid ja kaadmiumi, raskemetallide ritta on lisandunud nii mitmedki teised metallid. Nende korrektne nimetus on nüüdseks toksilised jälgmetallid. Raskmetallideks nimetame metalle mille tihedus on suurem kui 10000 . Järgnevates peatükkides tuleb juttu tuntumatest rasmetallidest ja nende sulamitest: elavhõbe, plii, nikkel, titaan ja kuld. Mis on väga väike osa kõikidest raskmetallidest. Elavhõbe Elavhõbe ( Hg) on keemiline element järjenumbriga 80, üks kuuest elemendist (tseesiumi, frantsiumi, galliumi ja mittemetall broomi kõrval), mis on normaaltingimuste lähedastel temperatuuridel vedel. Lihtainena on elavhõbe hõbevalge läikiv metall. Niiskes õhus kattub aegapidi oksiidikilega ja kaotab varsti oma läike
Tartu Kivilinna Gümnaasium Ag,Cd,Ts Tartu 2008 Sisukord Kaadmium (Cd) 3 Tsink (Zn) 5 Elavhõbe(Ag) 7 2 Kaadmium-nimi ja selle saamis ajalugu Kaadmium (sümbol Cd) on keemiline element järjenumbriga 48, metall, mis on nime saanud vanakreeka mütoloogia tegelase Kadmose järgi koht: Friedrich Stromeyer avastas kaadmiumi 1817. aastal Saksamaal. Kaadmium looduses · Looduses esineb kaadmium maagis koos tsingi, plii ja vasega. Keemilised omadused · Elektronegatiivsus Paulingu järgi: 1,69 · Oksiidi tüüp: nõrkaluseline Füüsikalised omadused · Aatommass: 112,41 · Sulamistemperatuur: 320,8 °C · Keemistemperatuur: 766 °C · Tihedus: 8,65 g/cm3
Suurim leiukoht maailmas on Kurski oblast. Püriiti (FeS2) tavaliselt rauamaagina ei kasutata , sest väävel halvendab püriidist saadud rauasulamite kvaliteeti. Püriiti kasutatakse väävelhappe tootmisel. Sideriit kujutab endast raudkarbonaati (Fe CO3). Raudkarbonaat reageerib süsinikdioksiidi sisalava veega, muutudes lahustuvaks raudvesinikkarbonaadiks : FeCO3+H2O+CO2=Fe(HCO3)2 Raua füüsikalised ja keemilised omadused Raud on hõbevalge keskmise kõvadusega metall. Lisandid muudavad raua kõvemaks. Raua tihedus on 7874 kg/m3 ja sulamistemperatuur 1539 kraadi. Raud on plastiline , mistõttu teda on võimalik valtsida ning sepistada. Ta on hea soojus- ja elektrijuht. Raud on magnetiseeritav. Raua kristallvõre muutub erinevatel temperatuuridel. Raud on keskmise aktiivsusega metall(asub metallide pingerea keskel). Kuivas õhus ta hapnikuga ei reageeri, kuid niiskuses kattub kergesti roostekihiga. Mida lisanditevabam on metall, seda püsivam on
Baarium on leelismuldmetall. Keemiliste elementide perioodilisussüsteemis asub IIA.rühmas ja 6.perioodis. Baariumi järjekorranumber on 56, aatommass 137,34 amü. Looduses leidub baariumit vaid ühendeina, millest tavalisemad on näiteks baariumsulfaat (BaSO4) või baariumkarbonaat (BaCO3). Looduslik baarium koosneb 7-est stabiilsest isotoobist. Tööstuslikult saadakse baariumi barüüdist või viteriidist. Baarium on hõbevalge läikiv metall, sulamistemperatuur on 727 kraadi, tihedus 3,63 Mg/m3. Baariumi sisaldus maakoores on 0.0425% ja merevees 13 µg/L . Seda esineb mineraalides barüüt (sulfaat) ja viteriit (karbonaat). Haruldane kalliskivi nimega bentoniit sisaldab samuti baariumi. Rohkesti leidub seda Hiinas, Saksamaal, Indias, Marokos ja U.S.As. Kuna baarium oksüdeerub kiiresti õhus, siis on raske omandada puhast metalli ja seda ei leidu kunagi puhtalt looduses. Baariumi kasutatakse peamiselt sulamite valmistamiseks ning
seetõttu keskkonnas ja kogunevad sööda- ja toiduahelasse. Üle 90% inimeste kokkupuutest dioksiiniga tuleneb toiduainetest, sh loomse päritoluga toiduained annavad tavaliselt kuni 80% üldisest kokkupuutest. Loomad saavad dioksiine peamiselt söötadest. Seetõttu tekitavad söödad ja mõnel juhul pinnas muret kui võimalikud dioksiiniallikad. Inimese rinnapiima ja vere hiljutiste uuringute põhjal ei näi dioksiinitase enam langevat. Elavhõbe ja selle ühendid on inimeste, ökosüsteemide ja eluslooduse jaoks väga mürgised. Elavhõbedareostust, mida esialgu peeti ägedaks ja paikseks probleemiks, käsitletakse nüüd ka globaalse, hajusa ja kroonilise probleemina. Suured doosid võivad olla inimesele surmavad, kuid isegi suhteliselt väikesed kogused võivad mõjuda väga kahjulikult närvisüsteemi arengule ja viimasel ajal on elavhõbedat seostatud ka
MITTERAUAMETALLID JA SULAMID REFERAAT Õppeaines: TEHNOMATERJALID Mehaanikateaduskond Õpperühm: Juhendaja: Tallinn 2010 1 SISSEJUHATUS 2 KROOM Levimus ja ajalooline aspekt Kroom on keskmise levimusega metall, mis on maakoores 21. kohal. 18. sajandi esimesel poolel avastati Uraalis punase värvusega mineraal, mida akadeemik P.S.Pallase tõi Lääne-Euroopa mineraalikollektsioonidesse. 1796. a analüüsis mineraali Pariisi professor N.L.Vauquelin ja märkas, et reaktiivide mõjul moodustasid mineraalist erinevate värvustega ühendid. Ta eraldas ja avastas uue keemilise elemendi ja kreeka keelse chroma (värvus) järgi nimetas elemendi kroomiks. Tähtsaim koomimaak on kromiit
1 Vask (Cu).................................................................................................... 30 5.5.2 Tsink (Zn)....................................................................................................30 5.5.3 Plii (Pb)....................................................................................................... 31 5.5.4 Kaadmium (cd)............................................................................................31 5.5.5 Elavhõbe (Hg)............................................................................................ 32 6. Andmete statistiline analüüs................................................................................... 33 2 ......................................................................................................................................33 7. Tulemused .............................................................
Muinas-Egiptuse XII dünastia ajast pärinevates kuldesemetes on kõrge plaatinasisaldus. Vanas Roomas arvati plaatina olevat plii erim (Plumbum candidum). 1557. a nimetas itaalia poeet Julius Caesar Scaliger plaatinat hispaaniakeelse plata (= hõbe) järgi hõbedakeseks e. kassihõbedaks. 1750. a ilmus Inglise filosoofiakirjas William Watsoni ja William Brownriggi kirjutis "Poolmetallist nimega plaatina del Pinto". Seda loetakse esimeseks teaduslikuks artikliks plaatinast. Metall ei jõudnud Euroopasse enne 18. sajandit, aga siis saabus tõeline buum ning Louis XVI tõstis ta "metallide kuninga" seisusse. 1940 a. avastasid G.T.Seaborg, E.M.McMillan, J.W.Kennedy ja A.C.Wahl Berkeleyss USA-s tuumareaksiooni tulemusena uue metalli. Nad nimetasid selle plutooniumiks planeedi Pluuto järgi. Plutoonium(Pu) on aktinoidide juurde kuuluv hõbedane radioaktiivne metall. Õhu käes tuhmub ta kollaseks. Omaduste poolest sarnaneb ta uraaniga.
hõlmates primaarproduktsiooni ja lagunemist. Inimtegevus, nagu fossiilsete kütustepõletamine, lämmastikväetiste kasutamine ja lämmastiku eraldumine heitvette, on suurel määral aidanud kaasa lämmastiku dünaamilisele ringlemisele. [1] · Reaktiivne lämmastik (rN) on bioloogiliselt kasutatav lämmastiku vorm. Nendeks on lämmastikuanorgaanilised redutseerunud ühendid (NH3, NH4+), anorgaanilised oksüdeerunud ühendid (NOx, HNO3, N2O ja NO3-) ning orgaanilised ühendid (uurea, amiinid, proteiinid jt)[2]. · Õhus on vaba N2 (lämmastik) kättesaadav vähestele bakteritele (näiteks mügarbakterid), kes on võimelised redutseerima lämmastikku ammooniumiks. Taimed ja suur osa mikroobe toituvad mineraalsetest lämmastikuühenditest (põhiliselt nitraatidest), orgaanilise aine lagunemisel vabanevaid ammoniaaki ja ammooniumiühendeid kasutavad taimed ja
*Omadused: Maitseta, värvuseta ja lõhnatu gaas. Õhust veidi raskem Lahustub vees (0,01g/l)(kalad!) Välk, EL säde (3O2=2O3 osoon) Kõrgpingega saab hapnikus osooni tekitada. *Keemilised omadused Lihtained põlevad hapnikuks : CO2 SO4 P4O10 MgO Lihtained põlevad hapnikuks: CO2 ; H2O ( CH4 + 2O2 CO2 + 2H2O ) Fe2O3 ; SO2 ( 4HeS + 7O2 2Fe2O3 + 4SO2 ) Põlevad ära süsihappegaasiks ja veeauruks. *Saamine: 1. vee elektrolüüs 2H2O O2 + 2H2 2. vedela õhu lahutamine N2 + O2 3. fotosüntees taimedes H2O , CO2 O2 + orgaanilised ained ja mineraalsoolad 4. laboris O- ühendite lagundamisel 2KClO3 2KCl + 3O2 2KNO3 2KNO2 + O2 *Kasutamine: Kõrge temperatuuriga leek. Raketikütuse koostisosaga. Keemiatööstuse oksüdeerija. Meditsiin. Väävel Väävlit leidub looduses ehedana peamiselt orgaanilistes piirkondades. Suuremosa väävlist leidub looduses ühenditekoostises
S + O2 SO2 Na2SO3 + H2SO4 Na2SO4 + SO2 + H2O SO2 on terava lõhnaga värvuseta mürgine gaas, mida mürgisuse tõttu kasutatakse keldrite, ladude jt hoidlate desinfitseerimiseks (mikroorganismide hävitamiseks). Põhiosa vääveldioksiidist kulub väävelhappe tootmiseks. Lisaks kasutatakse teda veel ka pleegitamisvahendina tekstiili- ja paberitööstuses, sest ta lagundab paljusid värvaineid. SO2 on happeline oksiid, kuna tema reageerimisel veega tekib väävlishape. Leelistega annab ta sulfiteid 2NaOH + SO2 Na2SO3 + H2O Koostanud: Janno Puks Tallinna Arte ja Kristiine Gümnaasium ***(SO2 on tavaliselt redutseerija oksüdeerub VI ni (sulfaadiks) NO2 + SO2 NO + SO3. See reaktsioon on oluline happevihmade tekkes 2SO2 + O2 2SO3 Vääveldioksiidi katalüütiline oksüdeerimine on väävelhappe tootmise võtmeetapp
........ 10 6. RISKI VÄHENDAMISE VÕIMALUSED...................................................................11 KOKKUVÕTE.......................................................................................................... 12 KASUTATUD KIRJANDUS........................................................................................ 13 SISSEJUHATUS 2 Referaadis käsitlen kaadmiumi (Cd) kui üht keemilist elementi, mis on metall ning kuulub perioodilisussüsteemi 12. rühma tsingirühma. Sellesse rühma kuuluvad ka tsink (Zn) ja elavhõbe (Hg), kuid Cd vaba metallina saadi kõige hiljem alles 19. sajandil. Kaadmiumi avastas saksa teadlane Friedrich Stromeyer 1817. aastal Göttingenis, uurides apteekides müüdavat Zn-ühendit, milles kahtlustati kõrget arseenisisaldust. Nimetus tuleneb kreekakeelsest sõnast kadmeia 'tsingimaak', koostiselt ZnO, mida tunti juba Vana-Kreekas,
Kahjurid kohanevad kasutatavate pestitsiitidega. Nad muutuvad resistseteks. Raskmetallid on tööstustest ja transpordivahenditest ühku või vette pääsenud keskkonnamürgid. Vabaneb ka jäätmete põletamisel. Kõige kahjulikemaks peetakse elavhõbedat ja seatina. Kahjulikud on ka tsink, vask, koobalt, kaadmium ja nikkel. Metallilist elavhõbedat satub keskkonda eriti söe ja jäätmete põletamisel. Pinnasesse ja vette jõudnud elavhõbe võidakse mikroorganismide toimel teha metüülelavhõbedaks, mis on veel ohtlikum keskkonnamürk. Raskmetallid akumuleeruvad toiduahelas tipptarbijasse. Ladestuvad rasvadesse, maksakahjustused ja närvisüsteemide haigused. JÄÄTMEMAJANDUS Jäätmete teke käib kaasas majanduslike hüvedega. Paljud jäätmed keskkonnale ohtlikud. Suur probleem maailmas ja ka Eestis. Jäätmete koostis on muutunud. Linnastumine on peapõhjus. Järelikult jäätmed konsentreeruvad ühte kohta
Seda saab määrata indikaatori abil. Näited keskkonna reaktsioonidest: tugeva happe ja nõrga aluse reageerimisel tekib sool, mille vesilahuse reaktsioon on happeline; nõrga happe ja tugeva aluse reageerimisel tekib sool, mille vesilahuse reaktsioon on aluseline. Tugeva happe ja tugeva aluse reageerimisel tekib sool, mille vesilahuse reaktsioon on neutraalne . 5. Metallide füüsikalised omadused: läige (võime valgust peegeldada). Kõige paremini peegeldavad valgust alumiinium ja hõbe ning seetõttu kasutatakse neid peeglite valmistamisel. Värvus: enamik metalle on hõbevalged ja terashallid. Teistsuguse värvusega on kuld(kollane) ja vask(punane). Plastilisus: enamik metalle on plastilised: välisjõudude mõjul võib muuta nende kuju ja see kuju säilib ka pärast jõu mõju lakkamist. Plastilisuse tõttu saab neid sepistada, valtsida õhukesteks lehtedeks ja tõmmata traadiks.
2 KNO3= 2 KNO2 + O2 III Amfoteerne oksiid+ HAPE =sool+vesi 2 Zn(NO3)2 = 2 ZnO+ 4 NO2 + O2 Amfoteerne oksiid+ALUS(leelis)+ vesi =kompleksühend 2 AgNO3= 2 Ag + 2 NO2 + O2 ) Amfoteersed oksiidid veega ei reageeri IV Neutraalsed oksiidid ei reageeri ei happe, ei alusega ega veega. Neutraalne oksiid + O2 = kõrgema oksüdatsiooniastmega oksiid Rahvapärased nimetused: CaO- pöletatud lubi, kustutamata lubi; Fe2O3- punane või pruun rauamaak; Fe3O4- rauatagi, magnetiit; Al2O3- boksiit, korund, rubiin, safiir, smirgel; SiO2- liiv; CO2- süsihappegaas, CO- vingugaas; N2O- naerugaas Alused Alused koosnevad metallioonist ja hüdroksiidioonist. Alused on ained, mis liidavad prootoni (H+). Liigitus: Vees lahustuvad alused e
SO3+H2O=H2SO4 d) Elektrivoolu või kõrge temperatuuri (üle 1000*C) toimel laguneb vesi hapnikuks ja vesinikuks: 2H2O=2H2+O2 Vesi on vajalik paljude keemiliste reaktsioonide kulgemiseks. Näiteks täiesti kuiv CO ei põle kuivas õhus või hapnikus, kuiv H2 ei reageeri kuiva klooriga. Tühine veekogus on keemiliste reaktsioonide katalüsaatoriks. Praktiliselt kindlaksmääramatu vee kogus mõjutab suurem määral ainete füüsikalisi omadusi. Näiteks eeter keeb +35*, elavhõbe +357* juures, absoluutselt veevaba eeter keeb +83*, elavhõbe +459*C juures. Seega keevad absoluutselt veevabad vedelikud mitmekümne kraadi võrra kõrgemal temperatuuril. Raske vesi--D2O. Looduslikud veed sisaldavad keskmiselt 0,02% D2O. Kõige vähem on D2O lume- ja vihmavees, veidi enam jõe- ning järvevees, kõige rohkem aga merevees. Raske vee füüsikalised omadused erinevad tavalise
· Mõju poolest tervisele jääb joogivee ammooniumisisalduse vee looduslik omadus. osa tühiseks, sest vee kaudu saadav hulk on reeglina tuhandeid kordi väiksem kui on ammooniumisisaldus igapäevases toidus. · Kloor on enimkasutatav desinfitseerija nii joogivee kui · Vees lahustunud kloriid on enamasti hüpokloorhappe ka heitvee jaoks (HOCl) või vesinikkloriidhappe (HCl) kujul. · Populaarsus on vähenenud tänu mürgistele ja · HOCl dissotsieerub teatud määrani. kartsinogeensetele kõrvalproduktidele, mis võivad tekkida kloori reageerimisel vees leiduva orgaanikaga. · Piisava aluselisuse puhul on vees peamiselt HOCl ja hüpokloriidioonid
molekulis sidemeenergia kõrge: raskesti polariseeritav Neist omadustest tingitud vähene lahustuvus, madal keemis- ja sulamistemp. Atomaarne vesinik Protsess H2 → 2H (väga endotermil.) algab alles üle 2000C; täielikult atomaarne u. 5000C juures (elektrikaares) protsessid 2H → H2 ; H2 + ½O2 → H2O – äärmiselt eksotermil. Kuid atomaarne vesinik võib in statu nascendi vähesel määral tekkida paljudes protsessides (hape + metall, vabanemine metalli (Pd, Pt) pinnalt jmt.). Atomaarne vesinik – paljudes protsessides väga aktiivne redutseerimisreaktsioonid (Marshi reaktsioon) 2.1.4. Kasutamine ¤ peam. keemiatööstuses, eriti NH3, HCl, CH3OH sünteesil vedelate rasvade hüdrogeenimisel (sh. → margariin) vedel vesinik: raketikütus deuteerium ja raske vesi: tuumaenergeetikas, termotuumapommis vesiniku H2 või H (monovesinik) põlemine – metallide lõikamine, keevitamine 2.1.5. Ühendid
.................. 7 Redoksreaktsioonid.................................................................................................................8 Võrrandid (tasakaalustamine)................................................................................................. 9 Loeng 1 Raud (Fe) el. Nr. 26, aatommass 55,847 Tihedus 7,87 g/cm3 Sulamistemp. 1535 kraadi C Hea korrosioonikindlus Hõbevalge Keskmise kõvadusega Plastiline Hea soojus- ja elektrijuht Keskmise aktiivsusega metall Reageerib mittemetallidega (sulfiidide, fosfiidide jne. teke) Leelistega ei reageeri Rauasulamid Teras (kuni 2% C) Malm (2-5% C) Roostevabateras (lisandiks Cr) Vask (Cu) el nr 29 (1;18;8;2) aatommass 63,54 Tihedus 8,9 g/cm3 Sulamistemp. 1083 kraadi C Värvus punasest kuldkollaseni Plastiline Väga hea korrosioonikindlus Sepistatav, valtsitav ja traadiks tõmmatav metall Hea soojus- ja elektrijuht Kuumutamisel õhus kattub vask musta värvusega vask(II)oksiidi kihiga
suhkur (energia) ja eraldub hapnik 6 CO2 + 6 H2O + päikeseenergia -> C6H12O6 + 6 O2 Enamik elusloodusest sõltub taimede poolt fotosünteesil salvestatud energiast Temperatuur Enamiku organismide taluvusala 0° kuni +50°C. Temperatuurikõikuvuse talumine Elutähtsad ensüümid ja valkained kaotavad kõrgel temperatuuril struktuuri ja talitlusvõime. Taimede ja kõigusoojaste loomade oma temperatuur järgib teatud piirides keskkonna temperatuuri. Kõigusoojased (selgrootud, kalad, kahepaiksed ja roomajad) Püsisoojased loomad linnud ja imetajad Edukas talvitumine põhineb liigi füüsilisel, füsioloogilisel ja ökoloogilisel kohastumisel. Termiline kasvuperiood iseloomustab taimse orgaanilise aine tootmise võimet. Rõhk Oluline just lindude puhul, kes lendavad erinevates kõrgustes, ja süvavee kalade puhul, kus ka erinev rõhk Tuli Olulisim keskkonnatingimuste muutus ökosüsteemides (välk, vulkaaniline tegevus, kulutuli) Vesi
Rasvad e. Lipiidid. Keemiliselt nim. rasvadeks glütserooli triestrit karboksüülhapetega (just rasvhapetega). Rasvhapped on karboksüülhapped, mis on hargnemata ahelaga ja paarisarvulise süsinikuaatomite arvuga. Süsinikuarv 16-18. Propaan 1-2-3 triool glütserool, glütseriin. Oh tähistab hüdroksüülrühma. Karboksüülhappe lipiid + glütserool = eraldub vesi ja tekib ester. Glütserooli iga OH rühmaga saab liituda üks karboksüülhappega rasvhape. On tugeva ja iseloomuliku lõhnaga. Ester moodustub glütseroolist ja rasvhappest need reageerivad omavahel. Ester määrab ära looduslike ainete lõhna. Rasvad ei lahustu vees, nad on hüdrofoobsed. Nad on mittepolaarsed ja lahustuvadka mittepolaarsetes (orgaanilistes) lahustes ntx. bensiinis, vedelates rasvades, õlis. Loomsed rasvad on tahked, taimsed rasvad on vedelad. Iga looma rasv koosneb erinevate rasvade segust. Taimsetel rasvadel esineb kaksiksidemeid, loomsetel rasvadel on ainult üksiksidemed. Rasvad l
annaabi.ee 
