Eetika KT1! 1)Eetika arutlus moraali üle 2)Moraal tavad ja kombed Eetika sisu: moraalid ja moraalifilosoofia (vahendiks on argumendid, mis koosnevad andmetest ja arutlusest). TEOREETILINE EETIKA: KIRJELDAV (koodeksid), NORMATIIVNE EETIKA (Tagajärje eetika (õpetus maailma liikumisest eesmärgi suunas, hindame tulemusi (hea, neutraalne, halb), elumõtteks naudingud, moraali lepime ise kokku); Kohustuste eetika (hindame tegu (õige, väär, valikuline, kohustuslik), moraal kaasasündinud); Vooruste eetika (hindame iseloomu (missugune inimene sa oled), eristame inimesi tema tegudega, moraal eksisteerida rahus)), METAEETIKA (jutt väärtustest. Relativism (väärtusi pole olemas, mina otsustan mis on), Absolutism (kindlad väärtused ja normid kõigile, inimene peab kuuletuma neile), Objektivism (väärtused olemas, aga peame taipama need ise, päriseks saavad väärtused, kui me elame)). RAKENDUSLIK EETIKA: Jutu sidusus (teame, mis on põhiargument, lähe...
EETIKA 1. Sissejuhatus Mis on eetika? Argo Buinevits Soovituslik kirjandus: · Eetikaveeb www.eetika.ee TÜ eetikakeskus · Eetika ja moraal. Maie Tuulik 2002 · Õpetaja eetika. Maie Tuulik 2008 · Ärieetikat kui niisugust pole olemas. John C. Maxwell 2003 · Evangeelne eetika. Robert Võsu 1996 · Eetikakoodeksite käsiraamat. Tartu Ülikooli eetikakeskus 2007 · Mõtestatud Eesti ühiseid väärtusi hoides. TÜ eetikakeskus 2008 Mida tähendab olla kõlbeline inimene? Milles seisneb moraali olemus? Miks on moraali tarvis? Mis on moraali funktsioon? Mis on hüve? Kas moraaliprintsiibid on absoluutsed või olenevad...? Kas moraal on nagu ilugi vaataja silmades? Kas moraalne olla on kasulik? Mis on moraali aluseks? Kuidas on moraal seotud religiooni, seaduste ja etiketiga? Millega eetika tegeleb? Sõna "eetika" ja "eetiline" viitavad sellele, et kõne all on küsimused heast ja halvast, õigest ja väärast. Eetika puudutab...
Sissejuhatus eetikasse-Eetiline relativism Moraal on normide süsteem Normid on reeglid, mis ütlevad mida inimene peab tegema ja mida peab tegemata jätma. Normatiivsed süsteemid: Mäng Õigus Religioon Moraal Kombed, etikett Etnotsentrism- oma kultuuri pidamine kõige õigemaks ja paremaks ja teisi hinnatakse oma väärtuse/uskumuste seisukohalt. (negat) Eetiline relativism- teooria, mille järgi pole olemas üldkehtivaid moraaliprintsiipe. Relativismi teesid: Erinevuse tees, erineb ühiskonnati Sõltuvuse tees Eetiline relativism hoiatab arrogantsuse eest ja kutsub üles sallivust. Tolerantsus on absoluutne väärtus. Eetilise relativismi vormid: 1 Subjektiivne- kõik sõltuvad indiviidi valikust. Ehk pmts individualistlik moraal , teha seda mis on mulle hea. Sellel puudub moraali olemus üldse. See paistab väär. 2 Konventsionaalne- kõik põhimõtted sõltuvad ühiskonnas kokkuleppe alusel subjekitivism- moraali puudumine relativism ei lase erine...
Eetika keskne küsimus on kuidas peaks elama. Moraal ehk kõlblus arusaam headest ja halbadest asjadest, õigetest ja vääratest tegudest. Eetika on teadus kõlblusest ja kõlbelistest väärtustest. Eetika kui moraalifilosoofia on filosoofia haru, mille käsitlusaineks on moral. Eetika kui empiiriline ehk kogemuslik teadus uurib käitumist psühholoogiliselt ja sotsioloogiliselt. Eetika kui normatiivne ehk juhendav teadus põhjendab kõlbelise elu aluseid ja annab praktilisi käitumisnorme. Moraaliprintsiipide tunnused: · Universaliseeritavus kehtib kõikidele, kes sarnases olukorras · Ettekirjutavus normed on normatiivsed, neid tuleb järgida · Üleskaaluvus kaaluvad üle teise väärtused, nt maj kasu · Avalikkus peab olema avalik · Teostatavus peab olema teostatav Eetika valdkonnad: · Teoreetiline eetika: o Metaeetika uurib eetikateooriate mõisteid ja struktuuri ning mitmeid abstraktseid k...
EETIKA Eetika pärineb Vana-Kreekast, selle teaduse rajajaks peetakse Aristotelest (4. saj. eKr). Eetika on oma olemuselt normatiivne teadus ta ainult ei vaatle inimestevahelisi suhteid ja käitumisi, vaid ütleb ka, kuidas peaks käituma ja olema. Kõik eetika küsimused on nn. ,,on- peaks" pinges. Eetika uurib inimese käitumist, mis on hea ja õige ning mis halb. Käitumisjuhiseid ja reegleid vaadeldakse läbi moraali (ld k vastand sõnale 'ethos'), kasutatakse ja mõistet eetos mingi inimgrupi moraalikogum. Põhimõtteliselt võib rääkida 3-mõõtmelisest eetikast: 1. kuidas peaksid olema inimestevahelised suhted 2. kuidas peaksid inimesed suhtuma iseendasse 3. mis on inimkonna eesmärk, kuhu ta suundub Eetika, filosoofia ja religioon on omavahel tihedalt seotud. Kõige rohkem käib eetikas vaidlus selle üle, mis on see ,,mõõdupuu", mille abil saab mõõta kas mingi asi on hea või halb. Eetika...
Sissejuhatus: Eetika keskne küsimus on, kuidas peaks elama. "Eetika" tuleneb kreeka sõnast (ethikos): (ethos) tava, komme, harjumus (thos) iseloom, karakter ,,Moraal" tuleneb ladina keelest: mores kombed (omadussõna moralis). Eetika kui moraalifilosoofia on filosoofia haru, mille käsitlusaineks on moraal. Moraal on arusaam, eetika on teadus. Eetika püüab avastada teid moraalitunnetusele. Eetika tahab juhtida inimese käitumist. Ühelt poolt on eetika nõnda kogemuslik ehk empiiriline teadus, mis uurib käitumist psühholoogiliselt ja sotsioloogiliselt, teisalt aga juhendav ehk normatiivne teadus, mis põhjendab kõlbelise elu aluseid ja annab praktilisi käitumisnorme. Moraaliprintsiibid on universaalsed (kehtib kõikidele sarnases olukorras), normatiivsed (neid tuleb järgida), üles kaaluvad (kaaluvad üles teised väärtused, nt ilu), avalikud, teostatavad (ei eelda üle jõu käivaid pingutusi). Metaeetika uurib, mis on üleüldse he...
psühholoogia vahenditega jne. Normatiivne eetika, aga tegeleb eetiliste hoiakute teoreetilise seletamise ning põhjendamisega ja püüab läbi selle neidsamu hoiakuid kujundada. Normatiivse eetika teoreetilisi sedastusi viiakse ellu rakenduslikus eetikas, mis püüab lähtuvalt üldteoreetilistest alustest sõnastada konkreetseid norme käitumise jaoks. Neist seisab omakorda eraldi metaeetika, mis uurib eetikasse puutuvaid väiteid ja hoiakuid propositsioonide kaudu. Metaeetika ei võta ise seisukohta eetika küsimustes, vaid tegeleb pigem keelelis-loogilise analüüsiga. Eetikateooriate põhitüübid Eetilisi küsimusi uuritakse ja põhjendatakse enamasti mõnest eetilisest teooriast lähtuvalt. Eetikateooriaid jaotatakse tavaliselt kolme põhitüüpi: Deontoloogiline ehk kohuse-eetika, mis käsitleb peamise eetilise kategooriana
kirjeldab eetilisi hoiakuid mingil ajal mingis piirkonnas, kirjeldab eetilisi hoiakuid psühholoogia vahenditega jne. Normatiivne eetika, aga tegeleb eetiliste hoiakute teoreetilise seletamise ning põhjendamisega ja püüab läbi selle neidsamu hoiakuid kujundada. Normatiivse eetika teoreetilisi sedastusi viiakse ellu rakenduslikus eetikas, mis püüab lähtuvalt üldteoreetilistest alustest sõnastada konkreetseid norme käitumise jaoks. Neist seisab omakorda eraldi metaeetika, mis uurib eetikasse puutuvaid väiteid ja hoiakuid propositsioonide kaudu. Metaeetika ei võta ise seisukohta eetika küsimustes, vaid tegeleb pigem keelelis-loogilise analüüsiga. Eetika ja moraalifilosoofia Eetika on tänapäeval eelkõige teoreetiline distsipliin, mis uurib inimeste ühiskondlikku koosolu, ühiskonna ja inimese suhet kõige üldisemas mõttes ning püüab anda vastavaid seletusi ja põhjendusi. Lähtuvalt sellest eristatakse tihti eetika moraalifilosoofiast, mis uurib
kirjeldab eetilisi hoiakuid mingil ajal mingis piirkonnas, kirjeldab eetilisi hoiakuid psühholoogia vahenditega jne. Normatiivne eetika, aga tegeleb eetiliste hoiakute teoreetilise seletamise ning põhjendamisega ja püüab läbi selle neidsamu hoiakuid kujundada. Normatiivse eetika teoreetilisi sedastusi viiakse ellu rakenduslikus eetikas, mis püüab lähtuvalt üldteoreetilistest alustest sõnastada konkreetseid norme käitumise jaoks. Neist seisab omakorda eraldi metaeetika, mis uurib eetikasse puutuvaid väiteid ja hoiakuid propositsioonide kaudu. Metaeetika ei võta ise seisukohta eetika küsimustes, vaid tegeleb pigem keelelis-loogilise analüüsiga. Eetika ja moraalifilosoofia Eetika on tänapäeval eelkõige teoreetiline distsipliin, mis uurib inimeste ühiskondlikku koosolu, ühiskonna ja inimese suhet kõige üldisemas mõttes ning püüab anda vastavaid seletusi ja põhjendusi. Lähtuvalt sellest eristatakse tihti eetika moraalifilosoofiast, mis
Mis kõlbab olema kunst ja mida üldse kõlbab kunstisündmuseks nimetada. Kunst kaotas oma identiteedi ja koha kultuuris – murenesid kokkulepped kunsti defineerimisel. Praeguseks hetkeks, aastaks 2016 ei ole olukord palju muutunud ajast, mida kirjeldab Johannes Saar oma 2001 a. tehtud uurimustöös “Kunstilooming ja eneselooming. Diskursiivse tektsianalüüsi abil modernistlikust esteetikast postmodernistliku eetikasse“ (Saar, 2001 ): „Üha vähem räägitakse kunstist endast, massipropaganda parimate traditsioonide vaimsus pillutakse nüüd meediasse ridamisi pildikesi heausksest ja intelligentsest publikust, kes näitusesaali sisenuna kunsti sündsusetute rünnakute ohvriks on langenud. Õhtutatakse vana head „meie-tunnet“ versus kaasagne kunst.” Kui vaatame otsa Eesti näitusestatistikale, siis harva ületab suuremate kaasaegse kunsti näituste külastatavus 1500 inimese piiri
Probleemid tekivad siis, kui ei saa mõõta kahju suurust ? näiteks elu ei saa taastada. · Kategooriline imperatiiv-Immanuel Kant oli veendunud, et on avastanud fundamentaalse moraaliseaduse, mis on sama objektiivne kui loodusseadused- ''Tegutse nende printsiipide kohaselt, mille suhtes sa võid soovida, et see saaks universaalseks seaduseks.'' Kant järeldas ka oma üldfilosoofiast lause eetikasse, mis ütleb, et kaasinimest tuleks kohelda kui eesmärki iseenesest, mitte kui vahendeid, kuna see kitsendaks nende vabadust (nt. rahalaenaja, kes ei kavatsegi tagasi maksta) 3. I. Kant- Tõeliselt hea tegu on see, mis on tehtud vabast tahtest. Ta ei tegele probleemiga, kuidas seda omadust inimeses kujundada. · Et inimene saaks moraalselt tegutseda peaksid nii õigused ka kohustused tasakaalus olema.
jaotatakse vastavalt inimese eluetappidele nelja rühma. Nii palju teoseid oleksime võimelised oma elu ajal läbi lugema, kuid kas ka täielikult mõistma, selles kahtlen ma sügavalt. Tema dialoogid olid mõeldud oma aja lugejaskonnale ning ilmselt ei osanud selle aja ettekuulutajadki ette näha, et mehe kirjutised mõjutavad tulevat ajalugu niivõrd palju. Ta on oma panuse andnud filosoofiasse, mille rajajaks teda peetakse, teoloogiasse, sotsioloogiasse, psühholoogiasse, eetikasse, poliitikasse ning isegi muusikaloolased ei saa temast mööda vaadata. Millised olid tema säravaimad mõtted? Tema tuntuim vaimusünnitus on ideede teooria. Platon uskus, et maailm jaguneb kaheks- tegelikkuseks ja näilisuseks. Tegelikus maailmas on olulisimad ideed, mis on püsivad ning määravad näilise maailma. Ideid on lõputul hulgal, kuid kõige kõrgem mõte on idee headusest. Võib-olla oli Platon parandamatu optimist, kuid ta uskus, et headus on see, mis
Kompensatsioon peab olema võrdne kahjuga, kuid mitte suurem. Probleemid tekivad siis, kui ei saa mõõta kahju suurust ? näiteks elu ei saa taastada. Kategooriline imperatiiv-Immanuel Kant oli veendunud, et on avastanud fundamentaalse moraaliseaduse, mis on sama objektiivne kui loodusseadused- ’’Tegutse nende printsiipide kohaselt, mille suhtes sa võid soovida, et see saaks universaalseks seaduseks.’’ Kant järeldas ka oma üldfilosoofiast lause eetikasse, mis ütleb, et kaasinimest tuleks kohelda kui eesmärki iseenesest, mitte kui vahendeid, kuna see kitsendaks nende vabadust (nt. rahalaenaja, kes ei kavatsegi tagasi maksta) 3. I.Kanti õiguste ja kohustuste teooria ning Kanti kategooriline imperatiiv Kanti õiguste ja kohustuste teooria Inimese moraalseks tegutsemiseks peaksid õigused ja kohustused tasakaalus olema. Iga õigusega kaasneb kohustus. . kuldne reegel- käitu teistega nii nagu tahaksid, et nad käituks
Probleemi üks tahk on lihtsalt halva maine tekkimine, kuid leidub ka teisi. Ebaeetiline käitumine võib olla ka ebaseaduslik ning sellisel juhul on probleem palju tõsisem. Eetilisuse puudumine äritegevuses on sageli seotud kogemuste ja traditsioonide puudumisega äriga tegelemises riikides, kus turumajandus on uus nähtus ja valitseb nn kauboikapitalism. Kuna Eestis on see periood enamjaolt lõppenud ja iga aastaga muutuvad meie majanduses valitsevad põhimõtted ja suhtumine eetikasse arenenud riikidega sarnasemaks, on ka ebaeetiline käitumine järk-järgult välja tõrjutud. Pole võimalik, et turumajandusega kapitalistlikus riigis tekiks olukord, kus äri oleks täiesti eetiline. Äri iseenesest võiks seda isegi olla, kuid inimesed, kes tegelikult äri mõiste taga asetsevad, ei ole seda kunagi. Olukorra parandamiseks saab riik võtta kasutusele mitmeid meetmeid, kuid riik ei tohi ka liialt sekkuda. Ärimeeste
Eetikasse puutuvaid küsimusi Mille alusel väidetakse, et varastada või valetada ei tohi? Miks ei tohi? Mille alusel väidetakse, et täiskasvanud inimene peab arvestama oma tegude tagajärgedega ja nende eest vastutama? Kas teise inimese tapmine on alati halb ja õigustamatu? Enesetapp, abort, eutanaasia, surmanuhtlus. Kuidas ratsionaalselt põhjendada, et need tegevused on moraalselt lubamatud või vastupidi - lubatud? Kas krokodillinahast saabaste kandmine on moraalselt väär? Eetikasse puutuvaid küsimusi Mis mõttes üldse on kellegi tegu õige või väär (halb või hea)? Mis ja miks on lubatud ja mis ei ole? Mida see tähendab, kui me ütleme, et nii ja nii peab käituma või ei tohi käituda? Kas moraalsus on ainult eelarvamuse asi või saame anda oma moraalsetele seisukohtadele ka häid põhjendusi? Kuidas me peaksime elama? Filosoofia haru, mis sedalaadi küsimustega tegeleb on eetika ehk moraalifilosoofia. Eetika harud: 1. Praktiline eetika (rakenduseetika)
tervikusse kuuluvana ega eristatud eetika küsimusi või uurimismeetodeid muudest. · Ontoloogia ehk olemisõpetus on metafüüsika haru, mis tegeleb oleva ja olemise kui niisugusega. · Epistemoloogia ehk teadmisteooria on filosoofia valdkond, mis tegeleb teadmise ja selle episteemilise õigustuse loomusega. Ta hõlmab inimteadmise päritolu, loomuse ja piiride uurimist. · Eetikasse puutuvaid küsimusi käsitleti filosoofiliselt juba Vana-Kreekas. Sokratese, Platoni ja Aristotelese pakutud lahendused eetika küsimustele olid naturalistlikud: nad püüdsid taandada eetika kategooriaid mitte-eetilistele mõistetele. · Tähtsamad hellenistlikud eetikasüsteemid on Epikurose rajatud epikuurlus ning Zenoni rajatud stoitsism. · Eetikasse puutuvate küsimustega tegeldi ka Vana-Indias ja Vana-Hiinas, kuigi seal ei
Muinasusundi kajastused tänapäeva eestlaste elus "Vaid vaimsus kui organism on vastava kultuurkonna süntees kõigest sellest tõusude ja mõõnadega ringlevast ehk tsükliliselt keerlevast arenguprotsessist, mis lade lademelt on aegade jooksul sünkreetiliselt kogunend rahva hinge ja iseloomu, temperamenti ja elutundesse, maailmavaatesse ja eetikasse, usku ja elutarkusse, luuleloomingusse ja ühiskondliku elu korraldusse, teotsemistaktikasse ja suhtlusnormidesse, huvide ja harjumuste ringi. Alles tervikuna on see igal rahval ainulaadne ja mitte ainult ei õigusta, vaid otse kohustab iga rahvast oma olemasolu eest hoolitsema kogu inimkonna kultuuripildi mitmekesistamiseks ja rikastamiseks." (Oskar Loorits "Eestluse elujõud") Muinasaja inimeste vaimse elu tähtsaimaks koostisosaks oli usund, mis kivi-, pronksi- ja
kasulikud. Näteks: hea nägemisveel on väärtus iseeneses, kuid samas vahend selleks, et tunneksime ennast hästi. Lisaks veel kuuluvad alla ka õppimine, töö ja tervis. Väärtuste teema on on tihedalt seotud küsimusega hest elust. Antiik-Kreekast alates on väidetud, et kõik inimesed otsivad õnne ja sellega seotud küsimused kuuluvad moraalifilosoofia algseimate ning kesiseimate küsimuste hulka. EETIKA AJALUGU Eetikasse puutuvaid küsimusi käsitleti kindlasti juba Vana-Kreekas Aristotelese, Sokratese ja Platoni jt poolt. Alustades sellega, millised voorused on kõlbelise elu aluseks ja lõpetades aruteludega, kas kõlblusseadused on Jumala või inimese loodud ja mis on õnn. Näiteks Aristotelese arvates kõik inimesed tahavad olla õnnelikud. Õnn on inimese jaoks parim, mida taotleda. Hellenismiajal sai eetikast kõige olulisem filosoofia haru ning tekkisid mitmed koolkonnad ( nt epikuurlased, skeptikud ).
Tema teooria seisneb selles, et rühm, millele on iseloomulikud ülalnimetatud sümptomid, erineb teistest selle poolest, et seal on kõige suurem tõenäosus, et otsusi võetakse vastu grupimõtlemise reziimis. Ülalnimetatud sümptomite ilmnemine viib lõppude lõpuks grupimõtlemise tendentside ilmnemiseni. Selle tulemusena tekkivad uued grupimõtlemise sümptomid, mis viitavad grupimõtlemisele: Tüüp I: Rühma ümberhindamine 1. Tabamatuse illusioon 2. Usk rühmale omasesse eetikasse Tüüp II: Kinnine mõtlemine 1. Kollektiivne ratsionaliseerimine 4 2. Rühmavälised stereotüübid Tüüp III: Ühtsuse rõhutamine 1. Enesetsensuur 2. Üksmeelsuse illusioon 3. Surve osutamine teisitimõtlejatele 4. Määratud hoidjad Ülltdud grupimõtlemise sümptomid viivad valeotsuste tegemiseni ja selle tulemusena tekkivad uued grupimõtlemise sümptomid: 1
ballast. Platon on intellektuaalse vaimutsemise suurmeister. Ta nägi end eelkõige õpetajana, kes enda rajatud Akadeemias elava sõna kaudu mõju avaldas. "Sarnaselt Sokratesega tahtis ka Platon olla ennekõike õpetaja, teisisõnu mees, kes äratab inimesi iseseisvale mõtlemisele ja vabastab neid kammitsevaist eksiarvamustest". Platon lähtub Sokratesest, kuid möödub peagi oma õpetajast. Platon alustab mõistemääratlusest ning liigub edasi tunnetusteooriasse ja ontoloogiasse, eetikasse, psühholoogiasse ja pedagoogiasse, ühiskonnafilosoofiasse ja seadusandlusesse, esteetikasse ja kosmoloogiasse, lõpuks loodusteadusessegi. Maailm muutub tema haardes esimest korda kirjapandud sõna ajaloos filosoofiliseks süsteemiks. Kuigi Platon kirjanikuna on rõõmus ja mänguline, on tema filosoofia lähtekohad ülevad. Ta on valusalt teadlik oma aja inimlikust ja poliitilisest allakäigust. Ta tahab esitada
Vastupidiselt oma õpetajale kirjutas Platon palju ning tema kirjutised on täielikult säilinud. Tegemist oli sünteesiva, tervikstruktuuri poole püüdleva filosoofiga. Tema tekstid on suurepärased kirjandusliku vormi poolest. Nimelt kirjutab Platon innustunult ja kirglikult, haaravalt ning värvikalt ja üldjoontes meeleolukalt. Kõige armastatuimaks zanriks on dialoog. Platon alustab mõistemääratlusest ning liigub edasi tunnetusteooriasse ja ontoloogiasse, eetikasse, psühholoogiasse ja pedagoogikasse, ühiskonnafilosoofiasse ja seadusandlusesse, esteetikasse ja kosmoloogiasse, lõpuks loodusteadustessegi. Oma kirjutistes ta areneb ja otsib. Kahjuks ei vahendu neist täiesti ühtlast pilti ja tema soosituim väljendusviis dialoog, teeb tõlgenduse veelgi keerulisemaks. Platoni kuulus ideedeõpetus algab eri tasanditest.Ideede maailm on jääv ja muutumatu, seejuures näiva maailma tajutavad esemed on pideva muutumise seisundis
4 tema õpilase Timon. Vanemad skeptikud tegelevad peamiselt kolme teemaga: esimene on tunnetusteoreetilist laadi: Pole õige väita asjade kohta mis need on, vaid kuidas nad näivad. Teine probleem: kui me ei saa väita asjade kohta, mis nad päriselt on, siis kuidas neisse suhtuda. Skeptikute arvates võib tõde, kui niisugune, olla osaliselt kõigis - aga ka mitte milleski ja skeptikute arvates ei ole vaja tõde ka otsida. Kolmas teema on otse eetikasse puutuv: kui me asjade olemusest ei või midagi kindlat teada, siis kuidas otsustada, mis on tõeliselt hea ja mis mitte. Skeptikute tee hingerahuni erineb nõndaks kardinaalselt epikuurlaste omast, kes pidasid arukaks ja tulemuslikuks teeks hingerahuni teadmiste omandamist maailma kohta. Skeptikud on eetilises plaanis järjekindlalt relativistlikud (Tartu Ülikooli Eesti Kirjandusmuuseum, 2013) Akadeemiline skepsise esimene kuulsam skeptik oli Aiooliast pärinev Arkesilaos, kes toetab
1 FAKT JA VÄÄRTUS Sissejuhatus metaeetikasse Mis on metaeetika? • Kas eetikaväidetel on tõeväärtus? • Mis on eetikaväidete tõesuse aluseks? • Metaeetilised teooriad: intuitsionism, emotivism, preskriptivism, naturalism, veateooria, subjektivism Mis on metaeetika? On filosofeerimine eetika üle. On eetikaküsimustes neutraalne, ei ütle, mis on hea, mis halb jne. Uurib ainult moraalikeelt ja on moraalsete tõekspidamiste suhtes neutraalne. Uurib eetikasse puutuvaid väiteid ja hoiakuid. Eetika küsimustes tegeleb keelelis- loogilise analüüsiga. David Hume: sõnad „on“ ja „ei ole“ muutuvad sõnadeks „peaks“ ja „ei tohiks“. „Peaks“ ja „ei tohiks“ väljendab mingit uut seost või väidet, mida on vaja panna tähele ja seletada. Kuidas saab see uus seos olla järelduseks teistest, mis on („on“ ja „ei ole“), mis on temast täiesti erinevad? Nii leiab Hume, et faktiväidetest ei saa tuletada väärtusväidet.
1 FAKT JA VÄÄRTUS Sissejuhatus metaeetikasse Mis on metaeetika? · Kas eetikaväidetel on tõeväärtus? · Mis on eetikaväidete tõesuse aluseks? · Metaeetilised teooriad: intuitsionism, emotivism, preskriptivism, naturalism, veateooria, subjektivism Mis on metaeetika? On filosofeerimine eetika üle. On eetikaküsimustes neutraalne, ei ütle, mis on hea, mis halb jne. Uurib ainult moraalikeelt ja on moraalsete tõekspidamiste suhtes neutraalne. Uurib eetikasse puutuvaid väiteid ja hoiakuid. Eetika küsimustes tegeleb keelelis- loogilise analüüsiga. David Hume: sõnad ,,on" ja ,,ei ole" muutuvad sõnadeks ,,peaks" ja ,,ei tohiks". ,,Peaks" ja ,,ei tohiks" väljendab mingit uut seost või väidet, mida on vaja panna tähele ja seletada. Kuidas saab see uus seos olla järelduseks teistest, mis on (,,on" ja ,,ei ole"), mis on temast täiesti erinevad? Nii leiab Hume, et faktiväidetest ei saa tuletada väärtusväidet.
ettevaatlikku tagasihoidlikkust ("epoche"). Kindlad hoiakud sisaldavad eneses paratamatult eksimusi, iseäranis igatsugu üldistused: tõeline otsus või hinnang millegi üle võib kehtida üksnes tõenäosena ja sedagi ainult subjektiivselt. Kahe vastastikkuse otsustuse vahel tuleks võtta vaagiv seisukoht. Tõde, kui niisugune, võib olla osaliselt kõigis - aga ka mitte milleski. Parem seda siis mitte otsidagi. Kolmas küsimustering on juba otsesemalt eetikasse puutuv: kui me asjade olemusest ei või midagi kindlat teada, siis kuidas otsustada, mis on tõeliselt hea ja mis mitte. Arusaadavalt saab targa inimese hoiak selle probleemi suhtes olla tagasihoidlikult eemale hoidev: ükskõikne, häirimatu (,,ataraxia"). Tuleb hoiduda otsustamast asjade loomuse üle ("epoche", ,,peatus") ning saavutada sel teel hingerahu ("ataraxia"). Skeptikute tee hingerahuni erineb nõndaks
kr) Maailmas eksisteerib kaks korda - loomuõigus ja positiivne õigust. Loomuõigus kui jumalik õiglus positiivne õigus kui inimese seadusloome. Primaarne on loomuõigus, milles puuduvad vastuolud. Inimese seadusloome on vastuoluline, pidades midagi õiglaseks ja midagi ebaõiglaseks. Vastuolu inimseaduste ja loomuõiguse vahel siiski puudub, sest inimseadused alluvad jumalikule logosele, olles viimase vahendajaks läbi võitluse. Seega Herakleitos toob eetikasse tasapisi sisse inimliku mõõte, mis saavutab täisjõu sofistidega. Sofistid ühtseks alusest – inimese kriitiline mõtlemine. Inimese osatähtsuse suurenemine Sofistide õigusõpetus jagunes kaheks: õigusfilosoofiline relativism e positiivne õigus subjektivistlik loomuõigusõpetus Sofistide mõõdukas positivism: Protagoras (480 – 410 e.kr) head ega halba ei ole olemas iseenesest – vajalik on hinnang. inimene on see, kes annab
Religiooniõpe - mittesektantlik Uurimistöö Esmaabi Kiir- ja masinakiri - need ained kuulusid algsesse õppekavasse, aga nüüd on need kõrvale tõrjunud töö diktofoni ja arvuti ning tekstitöötlusprogrammidega. Maalikunsti, luule, muusika, arhitektuuri ja religiooni ajalugu Masinate ja tööstusliku tootmise tundmaõppimine Waldorf-meetod ei pane eriti suurt rõhku sportlikule tegevusele. Eeldatakse, et erinevates õppeainetes pakutu ja üldise suhtumise kujundamine kunsti ja eetikasse suudab õpilaste iseloomu paremini kujundada kui sport. Sportmänge mängitakse pigem sotsiaalsetel kaalutlustel. Õppekava on koostatud nii, et õpilased suudavad neid nõudmisi täita ja on ette valmistatud toime tulema ka kõige erinevamates eluvaldkondades. Eksameid võetakse kui paratamatut nuhtlust, mida nõuavad riik, tööandjad ja ülikoolid. Missugust õppimist Waldorf-meetod soodustab ning mida selle kasutamisel arvestada?
Common law kui üldise õiguse ja õiglase õiguse normide kogum, mis on loodud kohtute tegevuse käigus, ka rakendatav tavaõigus. Loomuõiguse kontseptsioon tähtsustus Kontinentaal-Euroopas 17. sajandil: eksisteerib ajast ja ruumist sõltumatu õigus, mis rajaneb inimese loomusel ning positiveerub mõistuse kaudu. Kuna see on tekkinud õigluse ja headuse idee kaudu, peab ta olema õiguskorra mastaabiks. Tuntuim loomuõiguslane H. Grotius: õigus on ratsionaalsesse eetikasse kuuluv nähtus S. Puffendorf („De iure naturae et gentium) loob universaalse loomuõigusele põhineva õigussüsteemi, kujundab loomuõiguse õppedistsipliiniks. Suured kodifikatsioonid, mis on kantud loomuõiguse ideest, ilmuvad Preisimaal, Prantsusmaal ja Austrias. NT: Preisi üldine maaõigus (tsiviili, riigi, administratiivset, politsei, kiriku, kriminaalset), Prantsuse tsiviilseadustik (1804 – autoriteet loodusõigus; lubatud see,
tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse) Eetika on filosoofia valdkond, milles arutletakse õiget a väära käitumist puudutavate probleemide üle. Eetika püüab määratleda hea ja õige tegevuse kriteeriumid. Õpetaja kutse-eetika on õpetamise, õppimise, kasvamise ja kasvatamisega seotus eetika. Kui arutletakse teatud ametialase praktikaga seotud heakskiidetava ja soovitava tegevuse üle. Õpetaja kutse-eetikasse kuuluvad kasvatuse, õpetamise ja suunamise küsimused õigest ja valest, heast ja halvast, heast ja õnnelikust elust ja seda puudutavatest otsustest. Eetiliste probleemide üle juureldakse eri kutsealadel erinevalt. Mida enam iseseisvaid valikuid ja võimu ameti juurde kuulub, seda eetiliselt tundlikuma ametiga on tegemist. Paljudes ametites hinnatakse tööd tihti soorituse või tulemuse alusel, aga õpetajal ei saa pelgalt
· koosoleku aeg on liiga varajane · koosoleku ajal on teleris huvitavad saated · töö on halvasti organiseeritud Tagasiside lapsevanematelt · mida vanemad koolist mõtlevad · ettepanekud koolielu parandamiseks · seisukohad lapse arengu osas · ootused koolile ja õpetajale · millega ollakse väga rahul · mida laps teeb kodus väga hästi ja meelsasti pgr. 11,12,13,14 RÕK-is lapsevanema kohta Õpetaja kutse-eetika · õpetaja kutse-eetikasse kuuluvad kasvatuse, õpetamise ja suunamise küsimused õigest ja valest, heast ja halvast, heast ja õnnelikust elust ja seda puudutavatest otsustest · Eetiliste probleemide üle juureldakse eri kutsealadel erinevalt. Mida enam iseseisvaid valikuid ja võimu ameti juurde kuulub, seda eetiliselt tundlikuma ametiga on tegemist. · Paljudes ametites hinnatakse tööd tihti soorituse või tulemuse alusel, aga
Õigusprintsiibid: inimene saab teostada oma õigusi, kuid ei tohiks rikkuda samas teiste õigusi. Immanuel Kant (1724-1804) oli veendunud, et on avastanud fundamentaalse moraaliseaduse, kategoorilise imperatiivi, mis on sama objektiivne (meie tahtest sõltumatult kehtiv) kui loodusseadused: "Tegutse nende printsiipide kohaselt, mille suhtes sa võid soovida, et see saaks universaalseks seaduseks." 5 Lisaks järeldas Kant oma üldfilosoofiast eetikasse lause, et kaasinimesi tuleb kohelda kui eesmärke iseenestes, mitte kui vahendeid, kuna see kitsendaks nende vabadust (näide rahalaenajast, kes ei kavatsegi tagasi maksta). Õigused saavad olla positiivsed või negatiivsed. Gerald Cavanagh 6 õigust, mis saavad olla aluseks ka normatiivsele eetikale ( sh. ärieetikale). Neist esimene on peamise kaaluga, teised võrdselt tähtsad: 1. elu ja turvalisus; 2. tõde, tõepärasus; 3. privaatsus; 4. vabadus kuuluda; 5
Kõikide nende huvivaldkondade aluseks oli eemaldumine igapäevasest. Ühasõnaga sellest samast keskklassist e filistrist. Romantismi jaoks on äärmiselt tähtis inimisiksus, ennekõike inimene ise, romantiku enese mina. Ja selle isiksuse vabadust ja kordumatust rõhutatakse, romantism on äärmiselt SUBJEKTIIVNE suund. Inimese isiksus on kordumatu, võimalikult vaba. Romantik näeb isikut võimalikult vabana. Teisalt jälle romantikud uskusid sisemisse eetikasse - eetika on inimese sees ja see määratleb ka tema käitumist. Kahetsus on romantilise kangelase puhul määratu. Väga palju määratlatematust - kasutatakse väga palju teksti, mille kohta lugejal tekib küsimus, mis see on. Jumalikku ettemääratust ei võeta enam niivõrd tõepähe - romantikutel läheb tihti halvasti - kurja Jumala kujund - eemaldumine Jumalast, pole jumalikku ettehoolet. Ettehooldest saab 19. sajandil juba fatalism - idamaine suhtumine
Nad loodavad, et probleemid lahenevad iseenesest, lähevad ise korda. Selles mõttes võivad nad vahel väga naiivsed olla. Suhteliselt vabalt suhtuvad nad aega. Täpsus, aja planeerimine, aja jaotamine tundub neile väga tülikas ja ülearune olevat. Sageli just teised inimesed kannatavad selle pärast. Täiesti hirmutav nähtus on nende jaoks vananemine. Nad püüavad jääda kauaks ajaks nooreks, nooruslikuks. Samuti üks ebameeldivamaid mõisteid nende jaoks on vastutus. Ka eetikasse ja moraali suhtuvad nad vabalt. See tähendab, et "üks kord, see ka mõni patt", "kes üldse ütleb, mis on hea, mis on halb". Nad pigem eelistavad isiklikku eetikat. Kogu maailm on mõnusalt plastiline. Tehtud vigu saab alati põhjendada. Loogika on ka tülikas nähtus. Selle asemel nad eelistavad isiklikku loogikat. Rieman ütleb, et nad ei teadvusta ednale seda tegelikku hirmu. Sageli tekivad selle tegeliku hirmu asemele teatud asendus-, ülekantavad hirmud
se perioodi jooksul. Eri aegadel on looduskirjanduse temaatilised, polii- tilised ja filosoofilised dominandid mõnevõrra vaheldunud, kuid läbi- vaks on jäänud looduse ja kodukoha- või kodumaatunde tihe seostatus, looduse ilule osutamine, looduskaitselise paatose rõhutamine. Globaalse keskkonnateadlikkuse väljendusi kohtame suhteliselt harva; pigem eelistavad meie looduskirjanikud vahendada isiklikke looduselamusi läbi subjektiivse prisma. Filosoofiliste ning konkreetsemalt eetikasse puutuvate küsimustega tegelemine on eesti looduskirjanduses suhteliselt hiljutine nähtus, kuigi ka paljudes varasemates kirjutistes on need probleemid aimatavalt ole- mas. Kindlasti ei ole enesestmõistetavaks hoiakuks mitšuurinlik "loodu- selt võtmise" ideoloogia, kuid looduskirjandusest on raske leida kinni- 10 Näiteks on Fred Jüssi ja Haide-Ene Rebassoo esseed ilmunud Krista Mitsi ja Tiiu Speegi tõlkes Ameerika Kirjandusökoloogia Assotsiatsiooni ajakirja Interdisciplinary
Nad loodavad, et probleemid lahenevad iseenesest, lähevad ise korda. Selles mõttes võivad nad vahel väga naiivsed olla. Suhteliselt vabalt suhtuvad nad aega. Täpsus, aja planeerimine, aja jaotamine tundub neile väga tülikas ja ülearune olevat. Sageli just teised inimesed kannatavad selle pärast. Täiesti hirmutav nähtus on nende jaoks vananemine. Nad püüavad jääda kauaks ajaks nooreks, nooruslikuks. Samuti üks ebameeldivamaid mõisteid nende jaoks on vastutus. Ka eetikasse ja moraali suhtuvad nad vabalt. See tähendab, et "üks kord, see ka mõni patt", "kes üldse ütleb, mis on hea, mis on halb". Nad pigem eelistavad isiklikku eetikat. Kogu maailm on mõnusalt plastiline. Tehtud vigu saab alati põhjendada. Loogika on ka tülikas nähtus. Selle asemel nad eelistavad isiklikku loogikat. Rieman ütleb, et nad ei teadvusta ednale seda tegelikku hirmu. Sageli tekivad selle tegeliku hirmu asemele teatud asendus-, ülekantavad hirmud
lähtudes nende funktsioonist (miljööteooria). 2.11. Õigus kui õiguslik staatus Õiguslik staatus tähendab õigussubjekti asetust õiguskorras. 2.12. Õigus kui "puhta mõistuse" väljendus Kontinendil püütakse suveräniteedi mõistes sisalduvat võimupiiramatust pehmendada loodusõiguse ümberkujundamisega mõistusõiguseks. Mõistusõiguse rakendamiskäik algab Hugo Grotius´ega ( 1583-1645) käsitleb loodusõigust kui teoloogiast täiesti sõltumatut ning ainult eetikasse juurduvat nähet, in elu ühiskonnas on loomulik vajadus. Baruch Spinoza identifitseerib õigust võimuga, in on puhas looduslik olend, kelle käitumist määravad looduse seadused. Puffendorf loodusõigus põhineb Jumalikule tahtele, aga tuleneb vaatamata sellele mõistusest. Leibnitz kogu inimlik ühiskond põhineb loodusõigusele, see on igaveste ideede süsteem, on rajatud igavese õiguse ideele. Kõik 18
proosakirjanik ja seejärel 60ndate lõpus draamakirjanik. Draamakirjanduse tähtsus selgineb 70ndate keskel. Ilmselt kõige tuntum näident on „Püha Susanna ehk Meistrite kool“. Üldiselt võiks tema draamaloomingu kohta öelda, et torkab silma see, et tekstid on väga kindalt konstrueeritud – mõistusega teksti tegemine. Arusaadav ka, et kirjanik ei tohi päris mõistust kaotada, aga see intellektuaalne joon torkab silma, samuti ka see, et mingisugused eetikasse ja sotsiaalsesse ellu puutuvad teemad on ta jaoks koguaeg tähtsad. See on ka põimitud psühholoogilise kujutamisviisiga. Kui võtta näiteks Vahing ja Vetemaa kõrvuti, siis Vahing regeleb püshholoogiaga ja eetika on aimatav, Vetemaal on esiplaanil sotsiaalsed teemad ja muu lihtsalt liitub. Vetemaa loomingulist palet pehmendab see, et ta on varasest loomingust alates ikkagi tugevalt koomikasõbralik autor. Draama puhul võib öelda, et
kannatamatud, head suhteljad. Neil on raske ahvatlusele vastu panna. Nad võivad kasutada luiskamist, valetamist, tühjade lubaduste andmist. Nad loodavad, et probleemid lahenevad iseenesest. Nad võivad vahel väga naiivsed olla. Täpsus, aja planeerimine, aja jaotamine tundub neile väga tülikas ja ülearune olevat. Sageli just teised inimesed kannatavad selle pärast. Samuti üks ebameeldivamaid mõisteid nende jaoks on vastutus. Ka eetikasse ja moraali suhtuvad nad vabalt. See tähendab, et "üks kord, see ka mõni patt", "kes üldse ütleb, mis on hea, mis on halb". Nad pigem eelistavad isiklikku eetikat. Kogu maailm on mõnusalt plastiline. Tehtud vigu saab alati põhjendada. Loogika on ka tülikas nähtus. Selle asemel nad eelistavad isiklikku loogikat. Rieman ütleb, et nad ei teadvusta ednale seda tegelikku hirmu. Sageli tekivad selle tegeliku hirmu asemele teatud asendus-, ülekantavad hirmud
Õe õigluse ideele, kus Õt tuleb käsitleda vastavalt õiglusele. Positiivselt Õelt ei saa oodata, et ta realiseeriks tegelikku õiglust vaid tuleb oodata, et ta sellele läheneks. II. 2.11. Õ kui “puhta mõistuse” väljendus Jõutud sinnamaani, et on olemas kontseptsioon, mis mingil moel ei näe ega käsitle midagi, mis on seotud religiooni, teoloogiaga. Õ kui midagi ratsionaalsesse ja eetikasse puutuvat. Käsitlus, mis moodsa riigi tekkimise ja riigivõimu kuhjumise järel püüdis kontinendil suveräniteedi mõistes sisalduvat võimupiiramatust pehmendada loodusÕe ümberkujundamisega mõistusÕeks. MõistusÕ võetakse aluseks paljudele positiivse Õe aladele nii nende loomisel kui ka muutmisel. II. 2.12. Õ kui rahvavaimu väljendus Õ avaldub ühiskondlikus lepingus, milles igaüks loobub oma loomulikest Õtest üldise tahte kasuks, et saada need tagasi seejärel kodanikuÕtena
- Pööratud kvaalid: erinevus kvaalides ilma erinevuseta väljundis. Kui sellised olukorrad on võimalikud, siis pole kvaalid hõlmatavad funktsionaalse definitsiooniga. 126. Materialistlikke käsitlusi Materialism Biheiviorism Identsusteooria Funktsionalism Analüütiline biheiviorism Metodoloogiline biheiviorism 127. EETIKA:ÕIGE JA VÄÄR kr thos - komme, tava, harjumus, iseloom Eetikasse puutuvaid küsimusi: Mille alusel väidetakse, et varastada või valetada ei tohi? Miks ei tohi? Mille alusel väidetakse, et täiskasvanud inimene peab arvestama oma tegude tagajärgedega ja nende eest vastutama? Kas teise inimese tapmine on alati halb ja õigustamatu? Enesetapp, abort, eutanaasia, surmanuhtlus. Kuidas ratsionaalselt põhjendada, et need tegevused on moraalselt lubamatud või vastupidi -lubatud?
Nad loodavad, et probleemid lahenevad iseenesest, lähevad ise korda. Selles mõttes võivad nad vahel väga naiivsed olla. Suhteliselt vabalt suhtuvad nad aega. Täpsus, aja planeerimine, aja jaotamine tundub neile väga tülikas ja ülearune olevat. Sageli just teised inimesed kannatavad selle pärast. Täiesti hirmutav nähtus on nende jaoks vananemine. Nad püüavad jääda kauaks ajaks nooreks, nooruslikuks. Samuti üks ebameeldivamaid mõisteid nende jaoks on vastutus. Ka eetikasse ja moraali suhtuvad nad vabalt. See tähendab, et "üks kord, see ka mõni patt", "kes üldse ütleb, mis on hea, mis on halb". Nad pigem eelistavad isiklikku eetikat. Kogu maailm on mõnusalt plastiline. Tehtud vigu saab alati põhjendada. Loogika on ka tülikas nähtus. Selle asemel nad eelistavad isiklikku loogikat. Rieman ütleb, et nad ei teadvusta ednale seda tegelikku hirmu. Sageli tekivad selle tegeliku hirmu asemele teatud asendus-, ülekantavad hirmud
M püüab seadusi mõista lähtudes nende funktsioonist ( miljööteooria) 11 ÕIGUS KUI „PUHTA MÕISTUSE „ VÄLJEND Kontinendil püütakse suveräniteedi mõistes sisalduvat võimupiiratust pehmendada loodusõiguse ümberkujundamisega mõistusõiguseks, viimane võetakse aluseks paljudele positiivse õiguse aladele, nii loomisel kui muutmisel. Mõistusõiguse rakendamiskäik algab Hugo Grotiusega ( 1583-1645) – käsitleb loodusõigust kui teoloogiast täiesti sõltumatut ning ainult eetikasse juurduvat nähet, in elu ühiskonnas on loomulik vajadus. Hobbs väidab ristivastupidist – kasulikkusele orienteeritud käitumisreeglite koodeks. Baruch Spinoza (1632- 1677) – identifitseerib õigust võimuga, in on puhas looduslik olend, kelle käitumist määravad looduse seadused. Väidab, et mõistus peab olema vaba – kõige loomulikum riigivorm on demokraatia, aga igas riigivormis suveräänil piiramatu õigus, kannab vastust ainult Jumala ees.
annaabi.ee 
