Kaasaegse kunsti kajastamine eesti meedias (0)

Kaasaegse kunsti kajastamine eesti meedias 
 
Üheksakümnedate  alguseni oli Eesti kunst   lihtsasti  mõistetav ja äratuntavalt liigitatav. 
Taasiseseisvumisega olukord aga muutus –  järgnevat arengut võib nimetada ehk kultuuriliseks 
plahvatuseks või siis kõikide piiride hägustumiseks:  mis on kust ja kas on  kunst . Mis kõlbab 
olema kunst ja mida üldse kõlbab kunstisündmuseks nimetada. Kunst kaotas oma identiteedi ja 
koha kultuuris – murenesid kokkulepped kunsti defineerimisel.  Praeguseks  hetkeks, aastaks 2016  
ei ole olukord palju muutunud ajast, mida kirjeldab Johannes Saar oma 2001 a. tehtud 
uurimustöös “Kunstilooming ja eneselooming. Diskursiivse tektsianalüüsi abil modernistlikust 
esteetikast postmodernistliku eetikasse“ (Saar, 2001 ): „Üha vähem räägitakse kunstist endast, 
massipropaganda  parimate traditsioonide vaimsus pillutakse nüüd meediasse ridamisi pildikesi 
heausksest ja intelligentsest publikust, kes näitusesaali sisenuna kunsti sündsusetute rünnakute 
ohvriks on langenud. Õhtutatakse vana head „meie- tunnet “  versus  kaasagne kunst.” 
Kui vaatame otsa Eesti näitusestatistikale, siis harva ületab suuremate kaasaegse kunsti näituste 
külastatavus 1500 inimese piiri. Enamasti jääb see alla tuhande. Samas kui klassikaline 
maalikunst meelitab kohale üle 10 000 vaataja (nagu Enn  Kunila  erakogu  näitus 2010. aastal). 
Nii on kaasaegse kunsti ja  publiku suhte näol tegemist vahekorraga, mis erineb märkimisväärselt 
ülejäänud kultuurivaldkonnas väljakujunenust. Erinevalt  teatrist , mille toimimiseks vajalikku 
publiku heakskiitu indikeerib ostetud pilet ning  aplaus ; muusikast, kus eelnimetatule lisandub 
plaadimüük; samuti  filmikunstist ja kirjandusest, mille loojad sõltuvad suurel määral külastajate 
ja raamatuostude hulgast, toimib kujutav kunst majanduslikus ja kommunikatiivses vaakumis . 
Vaidlused kaasaegse kunsti üle ei pärine teadagi mullusest aastast, nende kõrgaeg jääb 
1990ndate esimesse poolde. Toona  peeti mitmel pool, eriti aga Prantsusmaal ja USAs, otsapidi 
aga Eestiski maha kaunis kirglikud debatid kaasaegse kunsti olemuse ja vajalikkuse üle, ja neid 
oleks mõistlik meeles pidada, et praegused vaidlused ei osutuks eelnevate tahtmatuks korduseks. 
Vaidluste keskmeks kujunes ennekõike küsimus kaasaegse kunsti piiridest ja 
hindamiskriteeriumitest: kui enam pole võimalik hinnata, mis teeb kaasaegsest kunstiteosest 
kunstiteose . Praeguses vaidluses on paljud põhjendatult tõdenud, et nimetus „kaasaegne kunst“ 
on väga ebamäärane ja vajab seega arutelu sisukuse huvides selget piiritlemist 
Selline tähendus on aga paraku kaunis sisutühi – esiteks jäävad ebaselgeks «kaasaegse»  ajalised  
piirid, teiseks on aga üsna keeruline koondada kogu viimaste kümnendite  kirev kunstitegevus 
ühe nimetuse alla. 
Viimase sajandi võimsam relv on meedia – nii nn peavooluväljaanded, raadio- ja telekanalid kui 
ka  sotsiaalmeedia . Meediat tervikuna  saaks ja tuleks palju paremini rakendada kaasagse kunsti 
mõistmise jaoks. Nagu on väitnud semiootikaguru  Juri Lotman  (Lotman, 2000 (1969) ): „Meid ei 
üllata asjaolu, et me ei mõista raamatut, kui see on kirjutatud keeles, mida me ei valda. Küll 
oleme vägagi hämmastunud (ja isegi pahased), kui me ei saa aru kunstiteosest, mis on kas liiga 
uudne või liiga vana.“ 
Mõistmine põhineb iseenda ja teise inimese erinevuste õigustamiseks rahuldavate selgituste 
kättesaadavusel, kinnitab kommunikatsiooniteooriaga, sh mitteverbaalse kommunikatsiooniga 
tegelnud psühhiaater ja  semiootik  Jurgen Ruesch (Jurgen Ruesch,  Gregory  Bateson , 1951): 
"mõista" tähendab saada aru, et see, mida sina mõtled ja mida teine mõtleb, on erinevad ja – mis 
on siin eriti tähtis – saada aru, miks need on erinevad. Ehk Juri Lotmani (Lotman, 2000 (1969) ) 
sõnastatult: „Näiteks, kui ma olen (militantne)  ateist , siis ma ei pruugi kristlasega kohe üldse 
mitte nõustuda, aga ma võin teda mõista. See, kes teist ei mõista, kaldub ikka  arvama , et siin 
polegi midagi mõista, hävitada on vaja.“  
Kunstikriitika ei toimi vaakumis, vaid vajab väljundit ajakirjanduses. Kui erialaste väljaannetega 
on Eestis seis hea (meil ilmub kolm kõrgetasemelist kunstikriitikale ja -teadusele pühendunud 
ajakirja), siis laiem pilt on paraku nukker . Kummaski üle-eestilises päevalehes ei tööta enam 
ammu kunstitoimetajat, mis tähendab, et asjatundlik arutelu kaasaegse kunsti üle eksib  
leheveergudele haruharva. 
Õnneks on pilt helgem nädalalehtede osas: kompetentsed kunstitoimetajad tegutsevad nii Eesti 
Ekspressis kui ka Sirbis. Tänuväärt tööd teeb samuti n-ö alternatiivajakirjandus (Müürileht jt). 
Rõõmustav on seegi, et raadios pälvib kaasaegne kunst aina süsteemsemat tähelepanu. Ent 
paraku on selge, et uus kunstipublik kasvab ennekõike telemeedia toel ja seetõttu on eriti 
kahetsusväärne, et ETV pole suutnud aastaid luua adekvaatset foorumit nüüdiskunstile, mis on 
seda imelikum, kui mõelda sama telekanali väga olulisele panusele uue kunsti tutvustamisel 
varasematel aegadel .  
Kaasaegse kunsti olemust avas nn tavavaatajale küllalt hästi Kaido Ole juhitud saatesari OP 
Kunst ETV-s 2014. a kevadel, mis paraku piirdus vaid ühe hooajaga. Uuendatud formaadis  
saatesari OP Margit Kilumetsa juhtimisel kunstitutvustuse seisukohast oma ülesannet ei täida, 
mis omakorda kinnitab muidu professionaalsete ajakirjanike võhiklikkust  kaasaegses kunstis 
orienteerumises ja kinnitab vajadust vastavaks käsitluseks, kuidas olukorda parandada. 
Kultuuriajakirjandust tervikuna on hiljuti uuritud ka riiklikul tasandil: 2014. a  tellis EV 
Kultuuriministeerium Tartu ülikooli teadlastelt uuringu (Peeter Vihalemm, Marju  Lauristin , 
Ragne  Kõuts- Klemm , 2016 ), mis võtab vaatluse alla nii kultuuriajakirjanduse sisu kui ka 
kasutajaskonna, otsides vastuseid küsimusele, kuidas täidab Eesti kultuuriajakirjandus oma rolli 
kultuuri ja ühiskonna sidustajana. Ka selle uuringu tulemusest ilmneb kaasaegse kunsti sügav 
alakajastatus.  
Kuigi ennekõike on kaasaegse kunsti ja publiku suhted kinni hariduses ja kaasaegse kunsti 
õpetamises , siis ma praegu ei peatuks rohkem hariduse teemal, sest see väljub minu peamisest 
teadustöö eesmärgist, milleks on uurida kaasagse kunsti kajastamist Eesti meediaväljaannetes.  
Ma ei arva , et igaühest peaks kasva(ta)ma kaasaegse kunsti austaja, küll peaks aga igaühele 
looma võimaluse kaasaegse kunstiga suhestuda, et siis juba teadlikult oma isiklikke seisukohti 
kujundada. 
Jagaksin lõpetuseks veel Juri Lotmani (Lotman, 2000 (1969) ) vana õpetust, et kultuurikeeli 
tuleb õppida sama hoolega nagu võõrkeeli, kusjuures kaasaegse kunsti keel ei ole kindlasti kõige 
lihtsamate killast. Aga selle õppimine tasub vaeva.