Mis on eetika? (2)

EETIKA
Eetika pärineb Vana- Kreekast , selle teaduse rajajaks peetakse Aristotelest (4. saj. eKr). Eetika on oma olemuselt normatiivne teadus – ta ainult ei vaatle inimestevahelisi suhteid ja käitumisi, vaid ütleb ka, kuidas peaks käituma ja olema. Kõik eetika küsimused on nn. „on-peaks“ pinges . Eetika uurib inimese käitumist, mis on hea ja õige ning mis halb.
Käitumisjuhiseid ja reegleid vaadeldakse läbi moraali (ld k vastand sõnale ’ethos’), kasutatakse ja mõistet eetos – mingi inimgrupi moraalikogum.
Põhimõtteliselt võib rääkida 3-mõõtmelisest eetikast:

kuidas peaksid olema inimestevahelised suhted

kuidas peaksid inimesed suhtuma iseendasse

mis on inimkonna eesmärk, kuhu ta suundub
Eetika, filosoofia ja religioon on omavahel tihedalt seotud.
Kõige rohkem käib eetikas vaidlus selle üle, mis on see „mõõdupuu“, mille abil saab mõõta kas mingi asi on hea või halb.
Eetikakriis – olemasolevatest moraalinormidest ei peeta kinni ja samas uusi norme ka veel pole.
Eetikat võib jagada:

teoreetiline eetika – tegeleb küsimustega, mis on hea ja mis on halb; kas hea on inimesele kaasa antud

praktiline eetika – tegeleb otseselt moraaliküsimustega; kuidas ühte või teist asja elus lahendada. sageli tekivad uued eetikateooriad ja mõttekäigud.
UTILITARISM – eetikateooria; arvamus, et inimene elab pideva naudingu nimel ja kui karmistada karistusi, siis selle tagajärjel inimesed soovivad vähem kuritegusi sooritada .
Eetika ja moraal koos aitavad ühiskonnal liikuda õnne ja hea elu suunas.
Thomas HOBBES (1588- 1679 )
Oma teoses „Leviathan“ iseloomustab loodusseisundit – inimene sünnib ilma normide, eetika, moraali ja riiklike seadusteta. See seisund on „kõikide sõda kõikide vastu“ (darwinistlik olelusvõitlus, ainsaks tungiks on soov ellu jääda). Elu loodusseisundis on üksildane, räpane, brutaalne; ellujäämine sõltub sellest, kes on tugevam.
Järelikult moraal:

aitab hoida ühiskonda koos

vähendab inimkonna kannatusi

aitab õiglaselt ja kindlalt lahendada huvikonflikte

jagab kiitust, laitust, tunnustust, karistust ja süüd
Eetikas on olemas normid – reeglid, mis ütlevad, mida inimene peaks tegema ja mida tegemata jätma. Normid on kohustuslikud, st. nende täitmist saab nõuda. Eetika tegeleb nende normide põhjendamisega.
Moraalinormide kõrval on olemas nt. õigusnormid e. seadused, mis on otseselt seadusandja poolt kehtestatud ja mis tagatakse riiklike süsteemidega (kohus, vangla ), et seadusi täidetaks. Õigus on piiritletud riigipiiriga (kehtivad ühe riigi piires). Kui inimene ei täida seadusi, siis teda karistatakse. Õigusnormide kohta saab omakorda küsida, kas nad on moraalsed (nt. surmanuhtlus).
Lisaks on olemas religiooninormid , mis kehtivad ühe religioosse grupi piires. Viidatakse jumalikule autoriteedile või ilmutusele, lisaks pühakirjale.
Moraalinormid on mitteformaalsed ja nende täitmist ei tagata riiklike institutsioonidega ega seadustega. Igasugune eetika ja moraal on kokkulepe – kui sa rikud moraali, saad karistuseks häbi, tõrjutuse, südametunnistuse piinad , vms. Moraalinormide täitmine tagatakse sisemiste sanktsioonide (sisemised tundmused) + väliste sanktsioonidega (teiste reaktsioon , suhtumine). Moraalinormid on universaalsed (ei ole piiratud riigipiiri või mingi grupiga) või vähemalt pretendeerivad universaalsusele. Moraalinormide kohustuslikkust põhjendatakse inimese mõistuslikkusega või kasulikkusega.
MORAALIPRINTSIIBID
Need on põhimõtted, millest lähtutakse. Juhtnöörideks nii üksikisikutele kui ka gruppidele, et oma tegevust korraldada ja hinnata. Moraalprintsiibid on nt. ausus, au (aumõrvad islami kultuuris – isegi pereliige võib tappa teise pereliikme ja seda ei peeta ebamoraalseks), häbi (Hiina kultuur – enda maine kaotamine on väga suur häbi ja on ebamoraalne).
Moraaliprintsiipe iseloomustavad 5 tunnust:

preskriptiivsus – need oma olemuselt etteütlevad või ettekirjutavad, neid väljendatakse enamasti käskudena (imperatiivsus – ära tee seda või teist!)

universaliteeritavus – kõigile sarnases situatsioonis (kui ma pean ühte tegu heaks, siis pean pidama kõiki sarnaseid tegusid heaks)

ülimuslikkus – st. moraaliprintsiibid on ülimuslikud teiste printsiipide suhtes näiteks esteetiliste printsiipide ja seaduslike printsiipide suhtel

avalikkus – moraaliprintsiibid peavad olema tehtud avalikuks, et nad saaks juhtida kõigi inimeste tegusid ning nende alusel saaks kiita ja laita kõiki

rakendatavus – peavad olema jõukohased, reaalselt täidetavad. ei tohi olla otseses vastuolus inimloomusega (nt. et avalikus kohas ei tohi naeratada, rõõmus peab olema sisemiselt – sellist normi ei saa olla)