Vana-Kreeka skeptitsism (0)

TALLINNA MAJANDUSKOOL
Maksunduse - ja majandusarvestuse osakond
VANA-KREEKA SKEPTITSISM
Referaat

Tallinn 2012

SISSEJUHATUS 3
1. SKEPTITSISMIST ÜLDISELT 4
2. ANTIIKSKEPTITSISMI PERIOODID 5
2.1 Vanem skepsis ehk Pyrrhoni koolkond 5
2.2 Akadeemiline skepsis 7
2.3 Noorem skepsis 8
2.3.1 Troobid 8
KOKKUVÕTE 11
KASUTATUD ALLIKAD 12

SISSEJUHATUS

Referaadi teemaks valisin ma Vana-Kreeka skeptitsismi, sest see tundus mulle huvitav ning soovisin sellest veidi rohkem teada saada.
Kuna skeptik on tuntud kui kõiges kahtleja, siis järgnevalt uurin, kas see ka tegelikult nii on ja mis on üldse skeptikule omane.
Referaadi koostamisel on kasutatud erinevaid allikaid , kuid põhiline rõhk on pandud teemakohastele teostele. Skeptitsismist on küllaltki arusaadavalt ja selgelt kirjutanud Indrek Meos ning just seetõttu olengi saanud suure osa referaadi materjalist just tema erinevatest teostest. Kasutatud on ka ühe välismaa kirjaniku teost ja ühte elektroonilist allikat.
Algselt olen välja toonud selle, mis üldse skeptitsism on ning ka selle, kes üldse skeptik on. Skeptikut peetakse selliseks mõttetargagaks, kes ainult vaatleb ja uurib ning lõpuks jätab ikka otsustamata, sest selgub , et nii poolt kui ka vastu on võrdselt tugevaid argumente.
Referaadi eesmärgiks on anda ülevaade Vana-Kreeka skeptitsismist ja pöörata suuremat tähelepanu antiikskeptitsismi perioodidele, milleks on vanem skepsis, akadeemiline skepsis ja noorem skepsis. Samuti on välja toodud need isikud, kes mängisid mingil perioodil märkimisväärset rolli ja tänu kellele skeptitsism edasi arenes.
Üsna suurt tähelepanu olen pööranud just Vana-Kreeka filosoofilise koolkonna rajajale, kelleks oli Pyrrhon Elisest. Pyrrhon oli esimene filosoof , kes võttis skeptitsismi oma filosoofia kesksseks põhimõtteks ja tänu kellele hakkasid ka teised filosoofid skeptitsismist rohkem huvituma. Pyrrhonist on nii mõndagi huvitavat kirjutanud ka Diogenes Laertios, kes oli Vana-Kreeka filosoofide biograaf ehk eluloode kirjutaja.
Lõpetuseks olen välja toonud troobid. Oma otsustusest hoidumist asjade loomuse kohta argumenteerisid skeptikud nn troopidena.

1. SKEPTITSISMIST ÜLDISELT

Skeptitsism on vaade, mille kohaselt meil võib olla küll arvukalt uskumusi, kuid tegelikult teame väga vähe ning kindlasti vähem, kui tavaliselt arvame teadvat.
Skeptitsismi peetakse ka mõtteviisiks, mis seab kahtluse alla mingi valdkonna õpetused ja teooriad. Lisaks Vana-Kreeka skeptikute koolkonna liikmetele leiab skeptitsismi ka mujal. Eristatakse teoreetilist ja praktilist skeptitsismi. Inimene võib teoreetiliselt kahtluse alla seada näiteks selle, kas Päike ka tulevikus idast tõuseb või kas kirjutuslaud inimese toas eksisteerib ka siis, kui teda ennast toas ei ole. See tähendab, et teoreetiliselt võib kahtluse alla seada kõike, mida ei saa tõestada. Ainukeseks valdkonnaks, mida ei saa kahtluse alla seada on aprioorne teadmine. Ei saa kahelda aritmeetikas - näiteks selles, et 1+1=2, kui lähtuda kümnendsüsteemist. Praktilises elus lähtutakse neist uskumustest, mis näivad olevat piisavalt põhjendatud, nõudmata tõestusi.
Skeptitsismi on nimetatud ka agnostitsismiks. Sellisel juhul nimetatakse skeptitsismiks kahtlemist teadmise võimalikkuses. Skeptitsismi pooldajat nimetatakse skeptikuks kuigi see sõna tähistab ka lihtsalt kahtlejat – inimest, kellele on omane skepsis. Sõna skepsis tähistab ka skeptitsismi (seda põhiliselt antiikfilosoofia skeptiliste koolkondade nimetusena).
Hilisantiikajal tähendas skeptik filosoofi, kes kõige kohta otsustustest hoidub. Sõna skeptik pärineb kreeka keelest (skeptikos „vaatlev, uuriv“). Põhimõtteliselt tuleks iga filosoofi nimetada skeptikuks, sest enne otsustamist selle või teise seisukoha kasuks on ta asja uurinud. Kuid filosoofiatraditsioon seostab sõna skeptik sellise mõttetargaga, kes ainult vaatleb ja uurib ning lõpuks jätab ikka otsustamata, sest selgub, et nii poolt kui ka vastu on võrdselt tugevaid argumente. Ka sõna skepsis tähendas algul lihtsalt „põhjalikku uurimist “.
Skeptitsismi nimetati vanakreeka keeles skepsis ja skeptikut skeptikos, uusladina keeles on skeptiku nimetuseks scepticus.

2. ANTIIKSKEPTITSISMI PERIOODID

Järgnevalt annan ülevaate antiikspektitsismi perioodidest, milleks on vanem skepsis, akadeemiline skepsis ning noorem skepsis.

2.1 Vanem skepsis ehk Pyrrhoni koolkond

Skeptikud moodustasid Vana-Kreeka filosoofilise koolkonna, mille rajajaks oli Pyrrhon Elisest. Pyrrhon oli esimene filosoof, kes võttis skeptitsismi oma filosoofia kesksseks põhimõtteks.
Diogenes Laertios (Vana-Kreeka filosoofide biograaf) on kirjutanud Pyrrhoni kohta:
„Pyrrhon ei nimetanud midagi ei kauniks ega inetuks, ei õiglaseks ega ebaõiglaseks ja üleüldse arvas ta, et midagi tõelist pole olemas, inimesed juhinduvad vaid seadustest ja tavadest , sest miski ei ole rohkem üks kui teine. Vastav oli ka Pyrrhoni eluviis: mitte millestki ei hoidunud ta kõrvale, sattudes nii hädaohtudesse, olgu see siis vanker, järsak või koer. Hädaohtudest püüdsid teda kõrvale hoidata sõbrad, kes teda saatsid. Ainesidemos kirjutab, et otsustusest hoidumine oli Pyrrhonile reegliks vaid filosoofias, igapäevases elus aga polnud ta sugugi ettevaatamatu .
Pyrrhon oli alati rahulik. Kui tema juttu ei kuulatud, siis jätkas ta kõnelemist ka ilma kuulajateta. Noorest peast aga olevat ta olnud üpris elavaloomuline. Sageli lahkus ta kodust ilma kellelegi ütlemata ja hulkus igasugustega ringi.“
Pyrrhon elas (erinevate andmete järgi) ajavahemikul 360-275 eKr ning oli seega Zenoni (Kitionist) ja Epikurose kaasaegne. Tema kohta on teada, et ta reisis Aleksander Suure sõjaretke käigus Aasiasse , kus kohtus Pärsia nn gümnosofistide (“alasti tarkade ”) ja maagidega, see tähendab vastavalt džainistide ja zoroastristidega, kes võisid anda impulsi tema eluhoiaku kujunemisele. Veel mõjutas teda näiteks Demokritose õpetus.
Võõrsilt naastes, jäi Pyrrhon resideeruma Elisesse, kus rajas enda filosoofiakooli, mis küll väga suurt populaarsust ei kogunud . Tema järgijatest on üks tuntumaid Timonit Phliusest, kelle kaudu on säilinud katked Pyrrhoni õpetusest, sest Pyrrhon ise midagi kirja ei pannud . Pyrhhonit iseloomustab tema vankumatult skeptiline suhtumine kõigesse.
Skeptiku kohta on teada ka mõningaid lugusid . Näiteks olevat tema õpilased pidanud teda mitmel korral päästma jäärakutest allakukkumise eest või hobukaarikute alla jäämisest, kuna õpetaja keeldus kategooriliselt enda meeleandmeist välismaailma kohta järeldusi tegemast.
Pyrrhoni õpetuse tuum arvatakse moodustuvat kolmest põhiküsimusest ja -teesist:

Millised on maailmas kohatavad asjad ja maailm ise oma loomult, oma tegelikkuses? – Kõik olemasolev on eristamatu, kaalutlematu ja ei lase enda üle otsustada.

Seega, kuidas tuleks meil maailma asjadesse suhtuda ? – Tuleb hoiduda otsustamast nähtumuste olemuse üle, kuna nende kohta pole võimalik anda ühtegi selget määratlust, millele ei võiks samaväärse õigusega vastu seada vastandlikku väidet.

Ja mis tuleneb sellisest suhtumisest meie jaoks? – Erapooletu hoiaku tulemusena kogeb inimene ataraxia ’t ja apatheia’t ehk rahu ja meelekindlust.
Pyrrhoni suunitlus oli eelkõige eetiline ehk seotud õige eluviisi ja õnne küsimustega. Seejuures oli ta pigem nn elukunstnik kui teoreetik , näitas pigem eeskuju kui põhjendas. Pyrrhoni nimega seostas end hiljem uuspürronismiks nimetanud vool, mis seadis kahtluse alla ka tõsikindlatena esitatavad väited teadmise saavutamatusest, kuid ometi leidis olevat Pyrrhoni sobiva kehastama eeskuju enda vaadetele.
Pyrrhonit loetakse esimeseks programmiliseks skeptikuks ja esimese skeptilise koolkonna rajajaks. Ise ta kirjutada ei eelistanud, kuid tema õpilase Timoni sulest on säilinud mõned pärimused ja populariseerivad kirjutised Pyrrhoni mõtetest.
Vanemad skeptikud tegelevad peamiselt kolme teemaga .
Esimene on tunnetusteoreetilist laadi : ületamatu lõhe päristise faktilisuse ning (inimliku, individuaalse) näilikkuse ("akatalepsia“) vahel. Ei meeletaju ega ka mõtlemine ava meile asjade olemusele ligipääsu. Seepärast pole õige väita asjade kohta mis need on, vaid kuidas nad (meile, mulle) näivad.
Siit tuleneb teine probleem: kui me ei saa väita asjade kohta, mis nad päriselt on, siis kuidas neisse suhtuda? Skeptikud soovitasid loobuda konkreetsetest seisukohtadest ning omada ettevaatlikku tagasihoidlikkust ("epoche"). Kindlad hoiakud sisaldavad eneses paratamatult eksimusi, iseäranis igatsugu üldistused: tõeline otsus või hinnang millegi üle võib kehtida üksnes tõenäosena ja sedagi ainult subjektiivselt . Kahe vastastikkuse otsustuse vahel tuleks võtta vaagiv seisukoht. Tõde, kui niisugune, võib olla osaliselt kõigis - aga ka mitte milleski. Parem seda siis mitte otsidagi.
Kolmas küsimustering on juba otsesemalt eetikasse puutuv: kui me asjade olemusest ei või midagi kindlat teada, siis kuidas otsustada, mis on tõeliselt hea ja mis mitte. Arusaadavalt saab targa inimese hoiak selle probleemi suhtes olla tagasihoidlikult eemale hoidev: ükskõikne, häirimatu („ataraxia"). Tuleb hoiduda otsustamast asjade loomuse üle ("epoche", „ peatus “) ning saavutada sel teel hingerahu ("ataraxia"). Skeptikute tee hingerahuni erineb nõndaks kardinaalselt epikuurlaste omast, kes pidasid arukaks ja tulemuslikuks teeks hingerahuni teadmiste omandamist maailma kohta. Skeptikud on eetilises plaanis järjekindlalt relativistlikkud.

2.2 Akadeemiline skepsis

Akadeemilise skepsise rajajaks loetakse Arkesilaos Pitanest (u. 318- 243 eKr), kes võttis kursi skeptitsismile, kui ta sai Platoni Akadeemia kuuendaks juhiks. Arkesilaos oli suur Pyrrhoni skeptitsismi toetaja ja ta arendas seda võrdlemisi radikaalselt edasi, kaheldes ka kahtlemise enda õigsuses.
Tõenäosust pidas Arkesilaos tegeliku elu jaoks piisavaks tõekriteeriumiks ning seda väidet arendas süstemaatiliselt edasi peamiselt Karneades, kelle ajal saavutab akadeemiline skepsis oma kõrgpunkti.
Karneadesele on omased samad dialektilised vaated mis Arkesilaoselgi, kuid erinevalt Arkesilaosest üldistas Karneades oma skeptilised rünnakud eetikale ja epistemoloogiale.
Karneades oli ka küllaltki andeka kriitik . Seda väljendab kas või tema osalemine debattidel. Oma debattidel lähtub ta küsimusest, kas ning millises ulatuses üldse teadmine kui niisugune võimalik on. Iga teadmine on ebakindel, seda nii oma eelduste kui ka järelduste poolest. Ainus mõeldav järeldus sellest on, et igale teadmisele võib omistada üksnes ettevaatlikult teatud tõenäosusi, milles ta lähema analüüsi varal teeb kindlaks kolm erinevat astet:

• ühed kujutlused on iseenesest tõenäosed, ilma tõestuseta;
  
• teised kujutlused osutavad tõenäoseteks vaid seetõttu, et nad sarnanevad teistega ning osutuvad seetõttu vasturääkimatuiks;
  
• kolmandad vajavad oma tõenäosuse kindlakstegemiseks juba üksikasjalisemat uurimist ning läbikatsumist.
  

Teiste akadeemilise skepsise juhtfiguuridena võib nimetada näiteks Karneadest Küreenest (214- 129 eKr) ja tema õpilast Klitomachost (175- 110 eKr).

2.3 Noorem skepsis

Antud perioodi rajajaks peetakse Ainesidemost, kes tugines enamasti Pyrrhoni õpetustele. Ainesidemose peateoseks loetakse “Pyrrhoonlikud õpetused”, millest on säilinud mõningad katkendid hilisemate autorite töödes.
Ainesidemos keskendus tõe tunnetamatuse üksikasjalikule uurimisele ja töötas välja väga palju võtteid, kuidas dogmaatilise filosoofi tõekspidamisi (dogmasid) kahtluse alla seada. Kui keegi esines mingi väitega, millesse Ainesidomos uskus, sai selle väite vaieldamatust kahtluse alla seada ning näidata, et sama hästi võiksime uskuda ka vastupidist väidet.
Ainesidemos sõnastas oma põhimõtted kümne põhilise skeptilise argumenditüübina ehk troobina, mis on kirja pandud Sextuse Empiricuse poolt. Võib öelda, et need troobid näitavad kõikvõimalikke viise, kuidas tunnetajale mingi asi nähtub või tundub.
Sextus Empiricus (erinevate andmete põhjal umbes 180- 210 pKr) oli Kreeka arst ja filsoof , kes töötas Aleksandrias ja Ateenas. Teda peetakse üheks olulisemaks noorema skepsise esindajaks ja tema tööde abil teamegi paljus antiikskeptitsismi. Sextus Empiricus eitas teadmise olemasolu, pidas jumala ja hinge olemasolu tõestamatuks. Õpetas, et õnnelik saab olla ainult see, kes hoidub otsustustest. Tunnistas siiski ka võimalust jõuda empiiriliste uuringute kaudu suhteliste kogemuslike teadmisteni.

2.3.1 Troobid

Oma otsustusest hoidumist asjade loomuse kohta argumenteerisid skeptikud nn troopidena (kreeka keeles tropos „kõnekujund“). Tõenäoliselt oli esimene, kes võttis kätte nende troopide sõnastamise, Ainesidemos. Troope oli kokku kümme.
Esimene troop : Erinevad elusolendid tajuvad maalima erinevalt. See tähendab, et mis ühtedele meeldib, võib teistele ebameeldiv olla. Näiteks sead eelistavad pori puhtale veele , järelikult ei ole pori oma loomuselt jälk, sest sigadele ta ju meeldib.
Teine troop: Erinevad inimesed tajuvad maailma erinevalt. See tähendab, et mis ühtedele meeldib, on teistele sageli vastik. Järelikult pole miski iseenesest vastik, vaid ainult kellegi jaoks.
Kolmas troop: Erinevad on meie meeleorganite andmed. Millel on näiteks meeldiv maitse, võib vastik välja näha. Näiteks värvained võivad olla küll välimuselt meeldivad, kuid maitselt vastikud.
Neljas troop: Maailma taju sõltub inimese seisundist. Kui näiteks ahastuses olevale inimesele tundub, et maailm on täiesti inimvaenulik, siis see ei tähenda veel, et maalima ka tegelikult inimvaenulik on. See tähendab, et kui sama inimene on kriisist üle saanud, siis võib talle maailma tunduda hoopis meeldiv.
Viies troop: Taju sõltub asendist, kaugusest ja kohast. Näiteks paistab laev kaugelt pisikese ja liikumatuna, kuid lähedalt suure ja liikuvana. Või lambivalgus tundub ere pimedas , kuid kahvatu päiekse käes. Millised need asjad tegelikult on, seda me ei tea.
Kuues troop: Meie tajumised sõltuvad paljudest seostest. Näiteks, kui me tuleme päikese käest tuppa , siis tundub toas olevat pime. Värvi ilu sõltub taustast, seega ei saa öelda, et see või teine värv on oma loomuselt ilus.
Seitsmes troop: Meie tajumised sõltuvad kogusest. Näiteks vein võib mõjuda karastavalt normaalses koguses, kuid hukutavalt suurtes kogustes, seega ei saa öelda, et vein on inimesele hukutav oma loomuselt. Või näiteks kui liivatera tundub kõvana, siis liivahunnik seevastu tundub pehmena.
Kaheksas troop: Kõik asjad on alati mingites seostes teiste asjadega. Eelkõige on see seos tajuga ning tema seisundiga . Peale selle on asjadki ise omavahel seotud, näiteks suurem-väiksem või vasak- ja parempoolne. Sellepärast me ei saagi öelda, millised asjad ise oma loomuselt on.
Üheksas troop: Asjad, mida me sageli näeme, ei tekita meis hämmeldust, harva kohatavad asjad jätavad aga tugeva mulje. Näiteks näeme päikest igapäevaselt ja sellepärast tundub see meile tavalisena, aga kuna me komeete näeme harva, siis nad tunduvad meile erakordsed. Kuid me ei saa öelda, et nad on oma loomuselt erakordsed, sest kui me neid sagedamini näeksime, siis ei jätaks nad meile sellist muljet. Inimeste tapmine võib tunduda õudne, kuid inimesele, kes näeb sõjas enda ümber väga palju tapmist, harjub ka sellega ning inimese tapmine ei näi talle enam nii õudsena. Samamoodi võib väga ihaldatud ese muutuda kõige tavalisemaks, kui ta on omandatud või kättesaadavaks muutunud.
Kümnes troop: Meie ettekujutused ja hinnangud sõltuvad tavadest, seadustest, traditsioonidest ning uskumustest, mille keskel me üles kasvanud oleme. Mida ühed rahvad taunivad, seda võivad teised soosida. See troop ehk viimane troop peaks skeptikute arvates näitama, et inimeste käitumise hindamiseks ei ole olemas absoluutset mõõdupuud. See tähendab, et miski pole iseenesest ei häbiväärne ega austust vääriv, ei alatu ega ülev.

KOKKUVÕTE

Referaadi koostamisest järeldub, et skeptitsism on üsna huvitav ja omapärane suund ja vaade. Skeptitsismi peetakse mõtteviisiks, mis seab kahtluse alla mingi valdkonna õpetused ja teooriad. See tähendab, et skeptik ei ole kunagi milleski kindel ning leiab alati põhjuse kahtlemiseks.
Kuna töö koostamisel olen suuremat tähelepanu pööranud just antiikskeptitsismi perioodidele, siis sain just nende kohta uusi teadmisi. Samuti sain teada, kes olid perioodide kõige silmapaistvamad nimed.
Kuna Pyrrhonit peetakse skeptitsismi rajajaks, siis olen pööranud temale teistest suuremat tähelepanu. Kuid silma paitsid ka teised nimed nagu Arkesilaos Pitanest, kes oli akadeemilise skepsise eestvedaja , Ainesidemos ja Sextus Empiricus, kes olid noorema skepsise esindajad. Ainesidemos oli esimene, kes sõnastas oma põhimõtted kümne põhilise skeptilise argumenditüübina ehk troobina ning nende kirjapanija oli Sextuse Empiricus.
Referaadi kirjutamisel pakkusid mulle endale kõige suuremat huvi troobid ja nende selgitused . Troope kasutasid skeptikud argumenteerimiseks erinevatest otsustustest hoidumise kohta. Arvatavasti oli esimene, kes võttis kätte nende troopide sõnastamise, Ainesidemos. Troope oli kokku kümme. Leian, et need kümme troopi on igati usutavad ning vastavat ka tõele.
Kindlasti oli referaadi koostamine õpetlik ning arendav tegevus ja mille käigus tutvusin erinevate autorite teostega. Kuna eelnevalt olin kuulnud , kes on skeptik, siis nüüd sain sellest rohkem teada ja omandasin enda jaoks uusi teadmisi.

KASUTATUD ALLIKAD

Law, S. Filosoofia. Silmaringi teatmik . Tallinn, 2008

Meos, I. Antiikfilosoofia. Tallinn, 2000

Meos, I. Antiikfilosoofia. Peatükke filosoofia ajaloost. Tallinn, 2011

Meos, I. Filosoofia sõnaraamat. Tallinn, 2002

Salumaa, E. Filosoofia ajalugu I. Tallinn, 1992

Tunnetus ja teadmine. www.hot.ee/indrme/tunnetus_teadmine.htm (02.11.2012)
12