Eestlased Afganistani missioonidel (0)

Jüri Gümnaasium
EESTLASED AFGANISTANI MISSIOONIDEL
Uurimustöö
Marie Sarik 11.r klass
Juhendaja : õp Hellar Lill
Jüri
2013

SISUKORD

SISSEJUHATUS
Paljud Eesti noored ja ka vanemad mehed ning naised on läinud välismissioonile Afganistani. Olles huvitatud nende valikute põhjustest ja ka üldiselt välismissioonide vajadustest , valisin oma uurimistöö teemaks "Eestlased Afganistani missioonidel". Minu töö eesmärgiks on uurida milline on Eesti Kaitseväelaste roll Afganistani missioonidel ning kirjeldada selle mõju nende hilisemale elukäigule. Soovin selgitada Afganistani konflikti ajaloolist tausta ning selgitada mis on selle põhjused. Samuti annan ülevaade ka Afganistani senisest ajaloost ja eestlaste varasematest kokkupuudetest Afganistaniga- seda näiteks NSVL ajal okupatsiooni kui Eestist pärit noormehed olid ajateenituse käigus sunnitud teenima ka NSVL relvajõudude koosseisus . Uurimuse eesmärgiks on teada saada kaitseväelaste elust- olust sõjast läbi n.ö sõduri silmade, ehk milline on nende elu seal. Analüüsin Eesti kaitseväelaste osalemise vajalikkust konfliktis ja uurin kuidas missioonidel osalemine on mõjutanud nende hilisemat elukäiku. Annan ülevaate millised on sõjalisel operatsioonil osalejate sotsiaalsed garantiid ja kuidas riik väärtustab sõjalisel operatsioonil osalenud kaitseväelaste panust. Tahan teada saada, et millised on Eesti kaitseväelaste sõjalisel operatsioonil viimise mõjud tsiviilühiskonnale laiemalt. Uurimuse eesmärgini jõudmiseks on püstitatud järgmised ülesanded: viia läbi intervjuu missioonidel osalenud kaitseväelastega, töötada läbi teemakohased ajalehe artiklid ning internetiallikaid, lugeda läbi teemakohane raamat.
Andmekogumise meetodiks on intervjuu.
Uurimus koosneb neljast peatükist. Esimeses peatükis tuuakse lühidalt välja ülevaade Afganistanist ja riigi ajalooline taust. Teine peatükk jaguneb kahte ossa, esimeses osas antakse ülevaade põhjustest miks NSVL ründas Afganistani ning teises käsitletakse eestlaste osalust Afganistani missioonidel NSVL ajal ja kirjeldatakse seda läbi asjakohase raamatu. Kolmas peatükk annab ülevaate Eesti sõdurite elust Afganistanis tänapäeval, selle osaks on ülevaade inimeste missioonil käikudest, läbi minu tehtud intervjuude. Neljas peatükk käsitleb Veterani poliitika algtõdesid.

1.AFGANISTANI AJALOOLINE TAUST
1.1 Afganistani geograafiline asukoht ja kultuur

Afganistan on paljurahvuseline merepiirita riik Aasia sisemaal . Teda võidakse arvata nii Kesk-Aasia, Lõuna-Aasia kui ka Lähis-Ida alla. Afganistan tähendab 'afgaanide maa'. Kuni 19. sajandini kasutati seda nime üksnes puštude traditsiooniliste alade nimetamiseks. Afganistan naabrid on Türkmenistan, Usbekistani ja Tadžikistani, Hiina, Pakistani ja Iraan. Enamiku naabritega on Afganistanil usulised, rahvuslikud, keelelised ja geograafilised sidemed.
Peamised rahvused kes Afganistanis elavad on putšud,tadžikid, hazarad ja usbekid. Levinuim keel on dari keel, ning palju räägitakse ka putšu keelt.
Riigiusk on islam , ja seega on elanikud moslemid. Islam on alistumine Allahile.

1.2 Afganistani ajalugu

Vana- ja keskajal oli kuulus tänapäeva Afganistani territoorium eri riikide koosseisu ning seda läbisid rahvad ja sõjaväed, kes olid teel Indiasse . Seal elanud rahvaste ajalugu on tihedas seoses Kesk-Aasia, Iraani ja India rahvaste ajalooga . 19.sajandil toimus kaks Inglise-Afganistani sõda, kuid Inglismaa ei suutnud Afganistani vallutada. Aastatel 1978–1987 oli Afganistan Nõukogude stiilis "rahvavabariik",- 1992. aastast islami-vabariik Talibani poliitilise juhtimise all. Pärast Nõukogude sissetungi 1979. puudus riigil efektiivne keskvõim. Pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid USA-s alustas USA 7. oktoobril Afganistani sõda, et kukutada alates 1996. aastast Afganistanis valitsenud Talibani süsteem ning ning purustada seal USA andmetel tegutsenud terroriorganisatsiooni Al-Qā‘idah ja selle juht Usāmah ibn Lādin massiivsete õhurünnakutega. 2004. aasta põhiseaduse järgi on Afganistan presidentaalne islamivabariik. Afganistanis on alati olnud tugev kohaliku omavalitsuse traditsioon, mis põhineb perekonnadünastiatel, hõimujuhtidel ning vastuseisul keskvõimule. Keskvõim ei kontrolli kogu riiki, riigis on 34 provintsi.
Suurem osa rahvastikust elatub lihtsast maaharimisest ja karjakasvatusest. Afganistan on üks maailma vaesemaid maid. Ta oli seda juba 1970ndatel aastatel. Järgnenud sõjad hävitasid suurema osa majanduslikust infrastruktuurist. Pärast Talibani režiimi kukutamist 2001 alustati rahvusvahelise abi varal majanduse taastamist. Seda pidurdavad Talibani mässulised ja korruptsioon .

2.AFGANISTANI KONFLIKT NSVL (Nõukogude-Afganistani sõda) AJAL

2.1 Sõja põhjused ja sõjakäik

Nõukogude liidu ja Afganistani konflikt kasvas välja 1978. aastal alguse saanud Afganistani kodusõjast. Kodusõjas sõdis Rahvademokraatlik Afganistani Partei, mudžahiidide vastu. Sõja põhjuseks oli see, et stagnatsiooni ajal tekkisid siiski demokraatlikud liikumised, mis polnud lubatud. Tolle ajane kuningas Zahir Sasah loobus troonist, et ei tekiks kodusõda, kuid demokraatliku liikumise Rahvademokraatliku Afganistani Partei juht Mohhamed Daoud hukati Moskvas. Sellel järgnes mitmed katseid erinevate isikute poolt riigijuhtimine üle võtta, kuid kõik hukati. 1979. aasta 25.detsembril sisenes Nõukogudeliit pealinne Kabuli. Siis sekkusid kodusõtta ka välisväed, NSVL Rahvademokraatliku Afganistani Partei poolt, ning Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia , Saudi- Araabia ning Egiptus mudžahiidide poolel. Afganistanis oli üks suurim kokkupuutepunkt, mis külma sõja ajal NSVL ja Ameerika Ühendriikide vahel oli. Veidi üle üheksa aasta pikkuse kohaloleku käigus püüti lisaks režiimi toetamisele rajada sotsialistliku ühiskonda ja riigikorda , aidates luua rahvusarmeed, üles ehitada koole, tehaseid, vabrikuid, arendada kohalike kirjaoskust jne. Lõplikult lahkusid Nõukogude sõjajõud Afganistanist 15. veebruaril 1989. Selle aja jooksul hukkus kuni 15 000 Nõukogude armee sõdurit (mitteametlikel andmetel kuni 40 000: Postimees 6.07.07), sealhulgas 16 eestlast. Afgaane hukkus hinnanguliselt ligi miljon.
“See sõda nõrgestas NSV Liitu tunduvalt: alates kasvavatest sõjakuludest, mis koormasid niigi vaevlevat majandust, lõpetades rahvusvahelise autoriteedi ja mõjuvõimu vähenemisega. Lisagem juurde veel tänapäeval uskumatuna tunduv nafta - ja maagaasi hinna mitmeaastane järsk langus maailmaturul ja sellega seotud valuutapuudus ning hulk muid faktoreid, mis kõik valmistasid ette NSV Liidu kokkuvarisemist.” (Arjakas, 2007)
2.2 Eestlased NSVL armee kooseisus Afganistani konfliktis
Afganistani sõjas sõdis 1652 tollasest Eesti NSVst kutsealustena teeninud meest, kellest 36 hukkus (neist 16 eestlast, 14 venelast, kaks valgevenelast, üks ukrainlane, kolme rahvus on teadmata), Eestisse on tänaseks jäänud ca 800–900 nn. esimese Afganistani sõja veterani. Kokku oli nõukogude armees ligikaudu 15 000 sõjaväelast ja selle massiga suudeti kontrollida Afganistani põhilist maanteed , erivägede ülesandeks oli põhiliselt relvakaravanide varitsemine Pakistani ja Iraani piiril ning nende hävitavitamine õhus ja maal.
NSV ajal kestis ajateenistus noormeestel 2-3 aastat, mis moodustas noormeste senisest elust 10-15%. Armeese astudes võis sattuda sõidima erinevatele rinnetele, Afganistani pääsesid vähesed. Lasnamäel asuv kogunemispunkt moodustas põgenike laagreid : suur saal oli täis kahekordseid narisid.
Edasi saadeti noormehed riiga Riiga. Vahetati riided armeeriiete vastu. Mõned proovisid oma riideid müüa, kuid see oli asjatu . Saabuti tulevasse teenistuskohta. Afgansistani sõjast läbi üksiksõduri seisukohast rääkiva raamatu "Võitlus kahel rindel" autori Alar Niguli sõnul oli kõige raskem sõjaväe rutiini vastu võtta, kuid kuni nad polnud oma rühmaga veel Afganistani jõudnud, teadsid nad, et kõige hullem osa on veel ees. Kuigi öösel oli puhkeaeg , oli ka öö karm, kuna nähti unenägusid mis olid reaalsusega võrreldes liiga ilusad ja isegi suured mehed nutsid. Enne Baltikumist lahkumist võeti peaaegu, et kõikidelt sõduritelt verd Afganistani haavatute jaoks. Mehi testiti igat moodi, küll nende vastupidavust ja füüsilist vormi, kui ka teadmisi. Neid pandi igatpidi proovile ja kui hakkama ei saadud, siis karistati.
Arvan, et sõduri kõige parem isikuomadus tol ajal pidi olema kohanemisvõime ja vaprus . Kuna kui ei suudeta kohaneda väga halbade tingimuste ja teiste inimestega, siis jääb see ka teistele silma ja siis juba elu kerge ei ole. Oma tsiiviilriided pidid nad vahetama vormirõivaste vastu ja kui hästi läks said nad oma riided maha müüa. Enne Afganistani minemist, toimus 2 kuuline väljaõpe Turkmenistani aladel, mille käigus koolitati välja sõdur, kes saaks Afganistani tingumustega hakkama. "Nendes jubedates tingimustes elamine oli meile, hellitatud eestlastele, kole raske, koguaeg oli külma- ja näljatunne.
Söök oli maitsetu ja noorele kasvavale organismile vitamiinivaene ja seetõttu hakkasid näpuotsad mädanema, lõhenema ja valutama " ( Nigul , Võitlus kahel rindel: ehk eestlaste juhtumised Nõukogude armee päevil Afganistanis, 2008) lk 24
See, et sõdurid korralikult süüa ei saanud, andis tugevasti ka tervises tunda. Kuna kliima oli väga kuiv ja elati kõrbetes, sattus tihti soolestikku liiva ja savi. Samuti olid väga halvad pesemis tingimused.See pani aluse mitmete haiguste levikule. Ööd olid väga külmad, kraad langes nullilähedale. Rohuks külma vastu tehti nii, et Pomorini hambapasta pigistati pudelisse tühjaks, lasti vett peale ja lasti seista kuni see väga mõru oli,siis joodi nina kinni ära. Õppused kestsid vahel mitmeid päevi, ja toetudes vanasõnale raske õppustel kerge lahingus, pidid sõdurid tihti seljakotid täitma kividega, et koormus suurem oleks.
Eesti keeles rääkimine, oli tol ajal rangelt keelatud. Kuid enamik eestlasi sellest keelust välja ei teinud ja lõpuks harjuti ka sellega. Kui kodust saadeti pakke siis pidi oma saadud asjad kohe ära sööma, kuna vargused olid väga levinud. Oli kombeks, et oma saaki jagati sõpradega. Tavaliselt saadeti eestlastele komme ,sigarette, ajakirju, suitsuvorsti jne. "Ajalehed olid parimad pakid , see oli nagu uks kodumaale . " (Nigul, Võitlus kahel rindel: ehk eestaste juhtumised Nõugkogude armee päevil Afganistanis, 2008) lk 34 Tihti käskisid kõrgema auastmega mehed minna varastama teiste jagude vara. Näiteks varastati küttepuid, kuna kõrbes polnud head materjali millega tuld alustada. "Vahetult enne Afganistani väljasõitu jagati igale sõdurile A5 mõõtmetes 26-leheküljeline brosüür , mis algas sõnadega : " Imperialism vallandas käesoleva sõja”
3. EESTLASED AFGANISTANI SÕJAS TÄNAPÄEVAL

3.1 Sõja põhjus ja käik

Afganistani sõda algas 7. oktoobril 2001, kui Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia, Austraalia ning Afganistani Põhja Alliansi  relvajõud alustasid sõjalist operatsiooni  Kestev Vabadus. Invasiooni peamiseks põhjuseks olid 11. septembri terrorirünnakud Ameerika Ühendriikides ning eesmärgiks Afganistani baasina kasutava Al-Qā‘idah terrorivõrgustiku hävitamine. (Wikipedia)
USA ja Briti lennukid asusid Osama bin Ladeni kättesaamiseks ning terroristliku organisatsiooni Talibani kukutamiseks Afganistani pommitama. Kui alguses oli sõda edukas ning Taliban kukutati siis halvenes olukord 2004. aastal. Tänaseni on mitmed piirkonnad (eriti lõunas ja idas) siiani Talibani kontrolli all ning hoolimata NATO vägede kohalolust, on rünnakud nii sõduritele kui tsiviilelanikele tavalised ning liitlasvägesid kritiseeritakse suurte tsiviilhukkunute arvu pärast. „USA president Obama sõnul pidi vägesid hakatama välja tooma 2011 aasta lõpul ja tänapäevaks on vähendatud sõdurite arvu minimaalselt.“
(Solnik)
3.2 Eesti osalus Afganistanis
Eesti osaleb Afganistani stabiliseerimises ja ülesehituses oma välis- ja julgeolekupoliitilistest huvidest lähtuvalt. Afganistan on Eestile küll geograafiliselt ja kultuuriliselt kauge, kuid tema probleemid on meilegi olulised. Afganistanist lähtuvad rahvusvaheline terrorism , kuritegevus ja narkoäri ohustavad nii üleilmset kui ka Eesti riigi julgeolekut. Eesti rahvusvaheliseks ja moraalseks kohuseks on neile ohtudele reageerida ning osaleda aktiivselt Afganistani probleemide lahendamisel. Afganistani julgeolekutagamismissioonil osalemine on üheks meie olulisemaks ja nähtavamaks panuseks NATO liikmena. Afganistan on ka NATO tähtsaim välisoperatsioon ning Eesti huvides on, et NATO oleks Afganistanis oma ülesannete täitmisel edukas, kuna NATO on Eesti julgeoleku nurgakivi. ÜRO, NATO, EL ning teiste rahvusvahelise kogukonna esindajate põhieesmärk Afganistanis on olnud aidata kaasa selliste tingimuste loomisele, mis võimaldaksid Afganistanis toimida esindusdemokraatial ning afgaanidel iseseisvalt tagada oma riigis rahu ja julgeolekut. Eesti hinnangul on Afganistani jaoks kõige olulisem järgmiste tingimuste loomine: rahvusvahelise ja piirkondliku julgeoleku tagamine, sisejulgeoleku saavutamine ja võimu jagamine rahumeelselt. Osalusega Afganistani stabiliseerimises ja ülesehituses on otseselt või kaudselt seotud mitmed Eesti ministeeriumid ja ametkonnad ning endiselt on väga oluline jätkuvalt pöörata suurt tähelepanu ametiasutuste vahelisele koordinatsioonile ja koostööle ning sõjalise ja tsiviiltegevuse sidustamisele. Eesti Afganistani tegevuse paremaks tutvustamiseks on vajalik efektiivne ja järjepidev infoedastus ning selgitustöö. NATO raames on Eesti üksused Afganistanis tegutsenud alates 13. märtsist 2003, mil ISAFi (International Security Assistance Force ) teenistusse asus kuueliikmeline demineerimismeeskond, kelle ülesandeks oli puhastada rahvusvahelise brigaadi koosseisus Kabuli linna ümbrus mahajäänud lõhkekehadest. 2005. aasta juulis suundus demineerimismeeskond Põhja-Afganistanis paiknevasse Mazar-e-Sharifi PRT-sse, kus peagi alustas teenistust ka sõjaline vaatlusmeeskond. Ajavahemikus juuli 2002 kuni juuni 2005 osalesid terrorismivastasel operatsioonil “Kestev vabadus” päästeameti eridemineerijad koos pommikoertega. Nende viimane missioon toimus 2005. aasta algupoolel, mil viieliikmeline meeskond koos kahe koeraga teenis Bagrami õhubaasis Kabuli lähistel. Koos Suurbritannia üksuste suundumisega Lõuna-Afganistani Helmandi provintsi alustasid seal alates 2006. aasta veebruarist teenistust ka Eesti üksused. Teistsuguse julgeolekuolukorra ja ülesannete tõttu asendati eraldiseisev demineerimismeeskond jalaväekompanii koosseisus olevate lahingpioneeridega ja lõpetati sõjalise vaatlusmeeskonna tegevus. „Hetkel on Afganistanis Helmandi provintsis teenimas ligikaudu 160 kaitseväelast. Eesti miinipildujarühmaga tugevdatud jalaväekompanii on Helmandis arvestatava jõuga manööverüksus, mis viib koos Suurbritannia, USA ja Afganistani üksustega läbi lahinguoperatsioone piirkonnas tegutsevate valitsusvastaste relvagrupeeringute, eeskätt Talibani vastu. 2012. aasta augustist paiknevad Eesti kaitseväelased patrullbaasis Pimon.“ (Välisministeerium, 2012)
Kaitseminister Urmas Reinsalu sõnul viiakse viimased Eesti väed Afganist välja 2014. aasta suveks. (Ojamaa, 2013) Analüütikud aga on rõhutanud, et Afgansitani konfliktis osalemine on andnud väärtusliku kogemuse: “Juba praegu saab aga väita, et osalemine Iraagi ja Afganistani operatsioonidel on teinud kaitseväest Eesti ühe olulisema välis- ja julgeolekupoliitika instrumendi. Eestlased pole olnud mitte lihtsalt kohal, vaid on auga teeninud kõige raskemates piirkondades, pugemata peitu sõjaväelaste poolt põlatud „rahvuslike piirangute" taha. Panustades rasketesse sõjalistesse operatsioonidesse, on Eesti tugevdanud oma üldist mainet liitlaste hulgas. Riik on sellega akumuleerinud poliitilist kapitali, mis annab meie sõnadele oluliselt rohkem kaalu. Eesti pole pelgalt julgeoleku tarbija, vaid koos liitlastega meie ühisesse julgeolekusse panustaja.“( Elling , 2011)

3.3 Eesti sõdurite kogemused Afganistanist

Viisin läbi intervjuu nelja missioonil osalenud mehega. 36-aastane nooremveebel Riho Kurisoo , sai oma esimese konflikti kaitseliiduga 1991. aastal, kui oli üks kaitseliidu taasasutaja. Oma kaitseväe karjääri alustas ta Üksik-vahipataljonis 1994.aastal. Oma Afganistani mineku põhjuseks ütles ta, et kuna oli enne Afganistani minemist käinud Iraagi välismissioonil, siis soovis ta veel rohkem kogemust ja „püssirohu“ lõhna tunda. Kindlaks teiseks põhjuseks oli raha, mis oli enamike mu intervjueeritavate üheks suureks kindlaks põhjuseks. Küsimusele, et milline oli kõige ohtlikum olukord mõne operatsiooni jooksul vastas ta järgmist: „ Siin ei saa üht olukorda teisest tõsisemaks pidada. Seal oli ööpäeva ringselt ohtlik. Astusid baasist välja, et patrulli minna, siis mõnikord alustasime tööd juba baasi väravas kui mässulised meie pihta tule avasid. Iga samm ja aste pidid olema eelnevalt kontrollitud, et ei astuks IED ( isevalmistatud pommi) peale. Mässulised jälgisid koguaeg meie tegevust“ (Kurisoo, 2013)
Tol ajal kui tema alustas teenimist , olid elamistungimused väga palju halvemad, kui praegu on. Seda sellepärast, et tema oli missioonil alles siis, kui võeti kohta üle ja peale kaitsevallide ei olnud seal suurt midagi. Igal mehel oli oma välivoodi, ning selle ümber moskiitokaitsevõrk. Kõige rohkem märkis ta, et kõik tingimused peale söögi olid veel enamvähem talutavad. „Peale kahte kuud rassimist ja seda väga halba sööki, olin ma kaotanud 11 kg oma kehakaalust, see peaks ütlema kõik selle kohta.“ (Kurisoo, 2013)
Kui küsisin temalt, kuidas mõjub meeskonna kaaslase surm või vigastus, siis mind üllatas tema tugevus selle kohta. Ta ütles, et kõik oleneb muidugi inimesest ja tema psüühikast. Sest niipalju kui on erinevaid inimesi on ka erinevaid tundeid sellistes situatsioonides . Temal ei olnud probleeme, sest suutis kontrollida tundeid nähes oma kaaslasi surnutena või üldjuhul raskelt haavatutena.
„Me kõik teadsime ja arvestasime ohtudega, aga ei saanud peale esimest tagasilööki taanduda“ (Kurisoo, 2013)
Nooremveebel Kurisoo ütles, et tema kõige rohkem igatses privaatsust ja üksiolemist, kuna päevast päeva pidi olema koos meestega ja üksiolemise hetki peaaegu ei leidunudki.
„Kohalikud suhtuvad sõtta vastakalt ja erinevalt. Kohalikud kipuvad kalduma võitjate poole rohkem. Seega siis, meisse suhtutakse seal hästi. Kuna me aitame neid ka muudes asjades. Koolide ehitamine, haiglate, sildade ehitamine, külade ja asulate turvalisus. Talibani eemale hoidmine, sest taliban on halastamtu. Ta tuleb külla, ning astudes sisse, pakub su lapse eest raha, et teda omale värvata. Keeldumise korral lasti isa või ema maha, võeti laps ja koolitati ning sunniti teda enesetapu terroristiks. See on vaid 1 näide nende julmusest.“ (Kurisoo, 2013)
Minu teine intervjueeritav oli 25-aastane Kerdo Sillart, kes oma ametilt on hoopiks õppinud kokas. Tema esimene kokkupuude kaitseväega oli 14 aastasena noorkotkaste kaitseliidus, ajateenistust alustas 2010. aastal Vahipataljonis, kus omastas nooremseersandi auastme. „Perekond toetas mind ja ütles, et see on minu otsus. Kuigi keegi ei tahtnud, et ma sinna lähen, proovisid nad mind ikka selles osas ümber veenda. Kõige suurem mure oli enda vanaema pärast, kuna tema oli just see kõige suurema südamega ja nuttis selle peale. Ema oli mul tugev ja toetas mind. Kuigi paistis , et nad kõik lepivad sellega, sai nii minu ema kui ka vanaema infarkti.“ (Sillart, 2013)
Tema missioon kestis 7 kuud siis 3,5 kuud, 10 päeva puhkus ja uuesti tagasi 3,5 kuuks. Kuna tema käis välisoperatsioonil tükk aeg hiljem kui minu eelmine intervjueeritav, olid ka elamistingimused palju paremad. Esimesed kuud elati väikeses kohaliku elumajas koos 40 mehega. „Hügieeni tingimused olid täpselt niipalju, kui keegi enda järgi koristas ja puhtust hoidis. Kuna Eesti mees on leidlik , siis ehitati sinna pesuruum ja saun, kus võisid igal ajal pesema minna kui tahtsid.“ (Sillart, 2013) Mõnikord pidid mehed operatsiooni käigus magama aga isegi otse soomuki kõrval mati peal. Ta märkis ära ka, et toetusprogramme haavatutele on päris palju. Neile antakse parimat haiglaravi , eluase ja kindlasti edasine töökoht kaitseväes. Mitte haavatutele pakutakse võimalusi käia spas oma peredega.
Lasin kirjeldada temal sõduri ühte päeva: „ Hommikul ärkan varakult, umbes kell 5, kuna on vaja minna postile , kus me kaitseme oma territooriumi. Pärast seda, kui oled tunnikese postil olnud, jääd uuesti magama, kuna keegi teine tuleb sind välja vahetama. Ärkame uuesti kell 10 kui tuleb liikuda jalgsi patrulli, mis kestab 1-2 tundi. Pärast seda teed oma hügieeni asjad ära ja vaatad endale midagi süüa. Siis on vaba aeg, võin minna jõusaali, istuda arvutis, võtta päikest jne. Kindasti on veel vaja minna uuesti postile, kuna seal on alati keegi valvamas, 7 meest ööpäeva peale. Kõige parem aeg magada on varahommikul ja õhtupoolikul, kui väljas hakkab palavaks minema. „ (Sillart, 2013)
Ta ütles, et sealt kaasa võtab ta meeletult kogemusi. Igaüks võtab sealt midagi kaasa ja jätab midagi maha. Psüühikale annab see kindlasti mõju, kuid nendel kes hakkama ei saa, on juba alguses raskusi.
Minu kolmas intervjueeritav oli 27-aastane seersanti auastmega Mihkel Luht , kelle perest on Afganistanis käinud nii vend kui ka isa. Lähisugulaste minek, aga ei olnud põhjuseks, miks tema selle tee valis. Tema peamiseks põhjuseks olid jutud mis talle Kuperjanovi pataljonis teenides räägiti selle kohta. Ta märkis ära, et kindlasti oli selles oma osa ka nii-öelda noore sõduri hulljulgusel. Perekond ei reageerinud eriti hästi tema plaanile, kuigi oldi kindel poja plaanis, ei räägitud selles kodust väga, lootes et see on kõigest hetke mõte. Nüüdseks Margus on osalenud missioonidel ka Iraagis . „Afganistani tegelikku sõja põhjust ei olegi mina täpselt aru saanud. Eks see algas juba venelaste sisse minemisega. USA läks peale 11.sepembri terrori rünnakut. Mis oli siis nö välja mängitud põhjus, et sinna minna. See on hea riik kuskohas saab testida olemas olevat relvastust. Kanda maha vana laskemoon ja testida uut moona . Põhjuseks võib olla veel suur narkootikumide tootlikus . Kohalikud kasvatavad palju mooni , kanepit , mida nad siis jagavad üle maailma laiali. Või siis luua kontroll Afganistanis. proovida lõpetada nende kodusõda, aidata neid järgi maailmale ja aregnule.“ (Luht, 2013) Veel mainis ta, et kindlasti suurendab missioonil osalemine Eesti ja eestlaste turvalisust. Olles vestelnud kohalikega, ütles ta, et nemad ootavad juba, et koalitsiooni väed sealt välja tuleksid ja laseksid neil rahus elada, tegeleda põllumajandusega, kasvatades rahulikult lapsi ja saades ise selle kõigega hakkama.
Viimane intervjueeritav oli nüüdseks 26 aastane veebel Margus Hoop. Tema Afganistani mineku põhjuseks oli soov areneda ja õppida. Kokku on ta missiooni piirkonas viibunud kaks korda seitse kuud. Kõige raskemateks olukordadeks peab ta liivatorme, mis seal kandis on väga tavalised. Eriti talumatu on see siis, kui ei ole kaasas kaitseprille. „2011a elasin telgis. Olin seal suvisel ajal, siis temperatuur küündis päikese käes +61 kraadini. Telgis oli olemas konditsioneer. Voodi oli laiem kui mul hetkel korteris. Telgis sees oli olemas külmkapp, isiklik riidekapp, telekas ning wifi levis telgis. Hügieeni tingimused oli head. Dušši konteinerid olid majutusalal. 2009a kui olin esimest korda, siis majutus oli meil konteiner linnakus. Põhimõte oli nagu on ühiselamul. Olid kahesed toad, koridori peal oli eraldi dušši ruum ning eraldi wc ruum. Korrusel oli kokku 18 tuba. Toas oli olemas riidekapp, ruumis levis wifi. Ja alati on olemas telefoni rääkimis võimalus kodustega.Tingimuste üle oleks patt viriseda. „(Hoop, 2013)
Otseses sõjategevuses osales ta vähe, kuna oli logistik , mis on samuti väga tänuväärne ülesane, kuna tema tööta ei pruugiks olla sõduritel kõike vajalikku (söök, jook ,hügieen).
Kõik mehed ütlesid, et eestlaste panus missioonil on väga suur, oma rahvaarvu kohta kõige suurem. 2009. aasta novembris oli seal kokku korraga 3 eesti kompaniid, umbes 300 meest ning naist. See on selle sõja kõige rohkem panustanud riigi arv oma rahvaarvu kohta. Arvan, et eestlased on oma tugevust seal tõestnud nii afgaanidele kui ka koalitsioonile. Panus on ilmtingimata vajalik, nii sõdurite jaoks, kes saavad väärt kogemust mida kasutada, ning ka riigi kaitsele on see hea. Kuna meil siiski on ju suur kardetud Idanaaber, kelle suhted ühel päeval Euroopa Liiduga jahendeda võivad, ja siis võib juhtuda mida iganes. Kuna me ju kuulume ka veel NATO koosseisu, siis on meil kohus sellesse konflikti panustada. Aga eks ole ka igal medalil kaks külge ja tuleb näha kaugemale ja suuremat pilti.
4. VETERANI POLIITIKA
Eesti Vabariigi valitsus kinnitas 2012. aasta detsembris dokumendi „Poliitika Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu veteranide osas.“, mille preambulis tsiteeritakse president Toomas Hendrik Ilvest “Me ei jäta kedagi lahinguväljale maha. Ei Afganistanis tule all ega hiljem kodus, kus rakse haavatasaamise järel õpivad noored mehed ja naised uuesti elama või ka lihtsalt lahingujärgse stresssiga toime tulema . Lihtsalt ja lihtsat ei ole sellistes lugudes midagi.“ (Kaitseministeerium, 2012) Nii nagu tsitaadist väljendub, on dokumendi eesmärgiks rahvushelistes sõjalistes operatsioondies osalenud meeste ja naiste eest hoolitsemine ning nende panuse väärtustamine: „Eesti riigikaitse põhineb kodanike teotahtel ja omakasupüüdmatusel. Eesti vabariik väärtustab kõiki mehi ja naisi, kes on võidelnud Eesti iseseisvuse eest ning kes on Kaitseväe ridades osalenud välismissioonidel ja kes oma teenistusega on kaasa aidanud Eesti riigikaitse ülesehitamisele ja kindlustamisele.“ (Kaitseministeerium, 2012) Selle poliitika kontsekstis defineeritakse ka veterani mõiste. Veteraniks nimetatakse seda eesti kodanikku, kes on olnud või on Kaitseväe tegevuses riigi sõjalisel kaitsmisel või on Kaitseväe koosseisus osalenud rahvusvahelise sõjas või välisoperatsioonidel, Kaitseliidu tegevliikmed, ning ka need sõjaväelased kes sõjaväelisel väljaõppel on saanud tervisekahjustuse ja seejärel tunnistatud töövõimetuks. (Kaitseministeerium, 2012) Maailma riikide ja rahvaste kogemus sõjaväljalt naasnud, viga saanud või teenistusest lahkunud sõdurite ja ohvitseride tunnustamisel on väga pikk ajalugu. Samuti toetatakse viga saanud või hukkunud sõdurite perekondi. Näiteks ajaloo taustal võetuna andis Eesti riik Vabadussõjas võidelnud inimestele ja langenute perekondadele maad. Aastail 1995–2012 on rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel osalenud ligikaudu 2300 eestlast. Operatsioonidel on haavata ja vigastada saanud 130 inimest, neist raskesti vigastatuid on 34. Neile lisanduvad teenistusülesannete täitmisel vigastatud kaitseväelased ja Kaitseliidu tegevliikmed. Umbes 1000 veterani on praeguseks Kaitseväest lahkunud. Teised missioonidel osalenud sõdurid ja ohvitserid jätkavad kaitseväeteenistust. Eesti veteranipoliitika on suunatatud eelnimetatud isikute ja nende lähedaste hea ja väärika toimetuleku tagamiseks ning nende panuse tunnustamisele ühiskonna poolt.
„Ei unustata ka neid sõjaväelasi ja kaitseliitlasi, kes on Eesti eest andnud kõige kallima – elu –, ja nende lähedasi“ (Kaitseministeerium, 2012) Veteranipoliitika on suunatud nii kõigi veteranide tunnustamisele kui ka abivajajate toetamisele parimal võimalikul moel. Veteranipoliitika eesmärgid ja konkreetsemad meetmed puudutavad nii ühiskondlikku tunnustamist kui ka vigastatud kaisteväelaste ravi ja rehabilitatsiiooni ning ka üldisemaid, kõigile veteranidele suunatud hüvede paketi väljatöötamist.

RESÜMEE

SUMMARY
Jüri Gymnasium
Marie Sarik
Supervisor: Hellar Lill
Estonians in Afganistan missions
Eestlased Afganistani missioonidel
Student Reasearch Paper
2013
My research title is “Estonians in Afganistan missions.” The aim of this research is to find out what is Estonian soldiers role in Afganistan and how it affect their life. For methods I used interview and I read topical book as well.
With this research I found out how soldiers live in Afganistan and what are their job tasks. Now I know how was soldier life about 20 years ago and how conditions are improved . I found out how Estonia country helps damaged soldiers.
KOKKUVÕTE
Afganistan on piirkond, mis poliitilisest ebastabiilsusest ja riikluse nõrkusest tingituna on olnud konfliktide tallermaaks nii eelmisel kui ka sel sajandil. Mõlemal korral on sõjalises konfliktis osalenud ka eestlased, kui aastatel 1978-1989 kestnud Nõukogude-Afganoistani sõjas osalesid Eestist pärit noomehed Nõukogude Armee ajateenijatena, siis täna tehakse seda professionaalsete kaitseväelastena.
Intervjuud välismissioonidel osalenutega näitasid, et põhjuseks, miks enamik kaitseväelasi sinna läheb on raha. Samas on kõik tingimused elamiseks, söögid ja hügieeni võimalused on võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga meeletult paranenud , nii et polegi see nii halb koht raha teenimiseks. See mis sõdurid sealt saavad on meeletu kogemus. Seal õpitakse dissipliini, meeskonnatööd, tolerantsust ja palju rohkemgi, see kogemustelaegas mis kaasa võetakse on hindamatu . Nähes kohalikke inimesi ja nende eluolusid, mõistetakse palju olulist. Sõdurid hindavad oma riigi panust Afganistani missiooni ja on uhked selle üle, et Eestil oma väikse rahvaarvu kohta on suurim panus missioonil.
Eesti on sõjas osalenute eest hoolitsemiseks välja töötanud veteranipoliitika, mille eesmärgiks on toeatada neid mehi ja naisi, kes on saanud missioonil osaledes vigastada. Seega panustab Eesti riik oma sõduritesse palju. Vigastada saadud sõduritele pakutakse parimaid võimalusi taastumiseks. Kuivõrd osalemine Afganistani sõjas on olnud riigi ja kaisteväe jaoks suur, on oluline väärtustada ka neid inimesid, kes seal on osalenud. Sellist poliitikat väljendabki riik eelmisel aastal väljatöötatud veteranipoliitika näol.
Kindlasti võib nõustuda et „Osalemine Iraagi ja Afganistani operatsioonidel on kasvatanud Eesti riigi rahvusvahelist usaldusväärsust, parandanud meie koostöövõimet liitlastega, lähendanud kaitseväge riigi teiste struktuuridega, pannud avalikkust kaitseväele uue pilguga vaatama, kiirendanud mitmeid kaitseväes toimuvaid arenguid ning andnud Eesti sõdurile suurema kogemuse ja eneseusalduse.“ (Elling, 2011) Aga silmas pidama ka seda, et see on toonud kaasa ka ohvreid nii hukkunute näol ning mõjutanud ka saatusi. Uurimusega sain ülevaate Eesti sõdurite elust-olust missioonil. Sain teada kui suur on Eestlaste panus tollel missioonil ning täitsin oma eesmärgi, milleks oli uurida milline on Eesti Kaitseväelaste roll Afganistani missioonidel.

Kasutatud Kirjandus

Arjakas, K. (2007). Afganistan 1979–1989: viimase viie aastakümne üks verisemaid sõdu. Eesti Päevaleht .
Elling, I. (september 2011. a.). Terrosrismisõja kaja Eestis. Diplomaatia nr 97.
Hoop, M. (4. veebruar 2013. a.). intervjuu minu uurimustööks "Eestlased Afganistani missionidel" (M. Sarik, Intervjueerija)
Jugaste, A. (20. detsember 2012. a.). Valitsus kiitis heaks Eesti veteranipoliitika. Kasutamise kuupäev: 2. märts 2013. a., allikas Eesti Kaitseministeerium : http://www.kmin.ee/et/valitsus-kiitis-heaks-eesti-veteranipoliitika
Joseph K. Currier (15.veebruar 2012.a) War Veterans. Kasutamise kuupäev ( 12.03.2013)
kaitseliit , E. (2012). Poliitika kaitseväe ja kaitseliidu osas. Allikas: http://www.kaitseministeerium.ee/files/kmin/nodes/13245_Veteranipoliitika.pdf
kaitseliit, E. (2012). Veteranipoliitika. Tallinn.
Kaitseministeerium. (2012). Veteranipoliitika. Kasutamise kuupäev: 14. jaanuar 2013. a., allikas http://www.youtube.com/watch?v=qADLm29Oi1I
Kurisoo, R. (29. jaanuar 2013. a.). intervjuu minu uurimustööks "Eestlased Afganistani missionidel". (M. Sarik, Intervjueerija)
Luht, M. (4. veebruar 2013. a.). intervjuu minu uurimustööks "Eestlased Afganistani missionidel" (M. Sarik, Intervjueerija)
Nigul, A. (2008). Võitlus kahel rindel: ehk eestaste juhtumised Nõugkogude armee päevil Afganistanis. Tallinn: Grenader kirjastus.
Nigul, A. (2008). Võitlus kahel rindel: ehk eestlaste juhtumised Nõukogude armee päevil Afganistanis. Tallinn: Grenander Kirjastus.
Ojamaa, H. (2013). Kaitseministeerium avaldas Eesti üksuste Afganistanist väljaviimise aja. Postimees .
S.Walker (2010) Soldier mental health Kasutamise kuupäev: veebruar. 23 2013. a
Sillart, K. (31. jaanuar 2013. a.). intervjuu minu uurimustööks "Eestlased Afganistani missionidel" (M. Sarik, Intervjueerija)
Solnik, S. (kuupäev puudub). Eesti väitlusselts. Kasutamise kuupäev: detsember. 31 2012. a., allikas http://www.debate.ee/mis-teoksil/vaitluspaevik/article-1
Wikipedia. (kuupäev puudub). Kasutamise kuupäev: 24. veebruar 2013. a., allikas http://et.wikipedia.org/wiki/Afganistani_s%C3%B5da_(2001)
Välisministeerium. (28. september 2012. a.). Välisministeerium eestlased Afganistanis. Kasutamise kuupäev: 23. märts 2013. a., allikas http://www.vm.ee/?q=node/7996#eestlased

LISAD
Lisa 1 Intervjuu

Tere. Olen Marie Sarik Jüri Gümnaasiumi 11.reaal klassist ja teen oma uurimistöö teemal "Eestlased Afganistani missioonidel."
Viin läbi intervjuu interneti teel missioonil osalenutega, ning oleks väga meeldiv kui saaksite mind aidata.

Mis on Teie nimi (soovi korral)?

Vana Te olete?

Mis haridus Teil on?

Millal oli Teie esimene kokkupuude kaitseväega ning kus Te alustasite ajateenimist?

Milline on Teie auaste ?

Mis oli Teie Afganistani mineku põhjuseks?

Kuidas suhtus Teie perekond sellesse?

Kui kaua olite/olete teie missioonil osalenud?

Kirjeldage ühte ohtlikumat olukorda, mis Afganistanis olles ette on tulnud.

Millised on/olid Teie elamistingimused? Hea oleks, kui kirjeldaksite kus elasite, millised olid hügieeni tingimused jne

Kui suur on Teie arvates konflikti olulisus? Põhjendage.

Kuidas mõjub meeskonna kaaslase surm või vigastus? Milliseid tundeid see tekitab?

Kas Teie arvates riik austab/toetab missioonil osalenuid piisavalt? Kuidas ta toetab?

Mida Afgansitanis olles kõige rohkem igatsetakse?

Mis on Teie arvates Afganistani sõja põhjuseks? Ja kas see on piisav põhjus?

Kas olete kuulnud vandenõuteooriaid selle kohta, et 11.septembri terrorirünnakud USA's, mis olid aluseks Afganistani sõjale, et saada ligipääs naftavarudele, olid korraldatud USA valitsuse poolt? Kuidas suhtute sellesse väitesse?

Kui suur ja kui vajalik eestlaste panus Afganistanis Teie arvates?

Milline näeb välja sõduri päev Afganistanis.

Kas selles sõjas osalemine suurendab meie riigi turvalisust või just vastupidi?

Kas ja kuidas mõjub missioonil osalemine psüühikale?

Milline on suurim kogemus mis sealt tagasi tulles kaasa võetakse?

Kuidas suhtuvad kohalikud sõtta?
Soovi korral võid lisada veel mõne huvitava fakti,juhtumise või pildi.

Lisa 2 Pildid

Eesti sõdur kohaliku perekonnaga (autor: Riho Kurisoo)
Söögitoimkond (autor: Riho Kurisoo)
autor: Estcon-14 teabeohvitser ja Estcon-14 kaplan kapten Endel Apsalon
Autor: Riho Kurisoo
Eesti ja Afganistani lipp (autor: Estcon -14 teabeohvitser ja Estcon-14 kaplan kapten Endel Apsalon)
(autor: Estcon -14 teabeohvitser ja Estcon-14 kaplan kapten Endel Apsalon)