Eesti panus pingete lahendamisel Lähis-Idas (0)

Saue Gümnaasium
Riigikaitseõpetuse kursus
Kaisa Tamme
Eesti panus pingete lahendamisel Lähis-Idas.
Essee riigikaitseõpetuses
Saue 2013
Oleme kõik lugenud meediast , kui hinnatud on eesti sõdurid välisriikides. Meedia kajastab tihti eestlaste tegevustest Lähis-Idas ning kui palju meie mehi neis riikides hukub ja vigastada saab. Osalemine koostöös liitlastega mitmesugustes kriisireguleerimise operatsioonides on olnud Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika oluliseks osaks sisuliselt selle algusest peale. Eestlaste panus sõjakolletes on suur ning meie abile loodetakse. Teada on, et USA ja Inglismaa on Eesti sõdurite tegevusega väga rahul, nad on öelnud, et meie sõdurid oskavad kollektiivis töötada ning alluvad korraldustele. Minul on jäänud mulje, et meie sõdurid on välismaal palju sõjaliselt toeks ning, et meie üksused töötavad heaolu nimel kõvasti.
Rahvusvaheline julgeolekukeskkond on mitmekülgses muutumises, millest tulenevalt on julgeoleku mõiste laienenud ja julgeolekuküsimused kerkinud ka valdkondades, kus neid varem ette ei tulnud ehk nn uued ohud ( terrorism , energia- ning küberjulgeolek). Seega muutuvad julgeoleku tagamise ülesanded ajas nii NATO kui ka Eesti jaoks. Eesti on NATO liige aastast 2004.
Viimastel aasta kümnetel on olukord kõige pingelisem olnud Lähis-Idas, kus põimuvad mitu konflikti: Iisraeli– Palestiina konflikt, mille peamine põhjus peitub jagamata territooriumis; Iisraeli konflikt Araabia riikidega, kellele ei ole vastuvõetav Iisraeli riik; Iisraeli vastasseis Iraani ja viimase toetatavate terroristlike organisatsioonidega; Araabia riikide ja Iraani vastasseis, mis tuleneb Iraani soovist regioonis domineerida; Araabia riikide sisevastuolud, mis tulenevad autoritaarsete valitsuste soovist äärmuslikke islamiliiku misi vaos hoida jne. Olukorda raskendab Iraani väidetav püüd omandada tuumarelva, mis on kaasa toonud Iraani ja lääneriikide terava vastasseisu . Endiselt on rahutu olukord Iraagis , kus nõrk valitsus püüab olukorda oma kontrolli alla saada. Lähis-Ida on regioon, mis on ideoloogilistel põhjustel oluline nii islami, juda ismi kui ka kristluse jaoks ning mille probleemidega on seotud tänapäeva rahvusvahelise terrorismi paljud algpõhjused.
Eesti osaleb rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel alates 1995. aastast. Esimesed operatsioonid ei puudtanud küll Lähis-Idat, kuid Eesti kaitseväelased on teeninud Liibanonis, Iisraelis, Afganistanis , Süürias jne, mis on Eestile kujunenud seni raskeimaks ning kahjuks ka kõige ohvriterikkamaiks operatsioonideks. Eesti on kriisipiirkondadesse saatnud erinevaid üksusi ja spetsialiste järgmistelt sõjaväelistelt erialadelt: jalaväelased, sõjaväepolitseinikud, staabiohvitserid, meedikud, demineerijad (EOD), lennujuhid, sõjalised vaatlejad, transporditeenindajad ja kaubakäitlejad. Aastate jooksul on operatsioonides osalenud üle 2000 kaitseväelase, paljud neist on mitmekordse kogemusega. Tänased välismissioonidele minevad üksused komplekteeritakse suures osas Scoutspataljoni baasil. Arvestatav osa meeskonnast tuleb ka Kaitseliidust ning teistest kaitseväe üksustest (nt Kuperjanovi jalaväepataljon, Logistikapataljon ).
Pea 15 aasta jooksul on Eesti kaitseväelased olnud erinevatel missioonidel. Eesti on osalenud missioonidel Afganistanis alates 2003. aastast, Liibanonis aastatel 1996-1997, Iraagis alates 2003. aastast, Lähis-Idas ÜRO poolt juhitud vaatlusmissioonis alates 1997. aastast.
Iraagis ja Afganistanis leidis kinnitust vana tõde, et relvastatud konfliktid kipuvad peale vallandumist elama oma elu ja puhkenud vägivalda on väga raske peatada isegi suurriikidel. Selline kogemus sunnib väga tõsiselt üle mõtlema operatsioonipiirkondades toimuvat, hindama võimalikku arengut ning kavandama vajalikke ennetavaid samme . Statistika näitab, et näiteks Afganistanis on 10 aasta jooksul surma saanud üheksa kaitseväelast. Lahingutegevuses on selle ajal jooksul haavata saanud 92 kaitseväelast, neist 32 on praeguse seisuga püsivalt töövõime kaotanud. Lisaks lahingutegevuses haavata saanud kaitseväelastele on Afganistanis vigastada või haavata saanud 59 kaitseväelast. Esimene eestlane hukkus Afganistanis juba sõja esimese päeva, 1979. aasta 25. detsembri õhtul, mil Afganistani pealinna Kabuli lennuväljale maanduma hakanud transpordilennuk kaotas halva ilma tõttu orientiiri ja põrkas vastu mägesid. Arvestades seda, kui palju sõdureid meilt iga aasta välispoeratsioonidel osaleb, on minu arvates hukkunute arv üllatavalt väike. Kuigi iga elu loeb ning hukkunute perekonnad ja lähedased võivad tunda end halvasti, on minu hinnangul suremine Eesti mundris ning kedagi või midagi kaitstes palju suurejoonelisem ja patriootlikum, kui mõnel muul viisil.
Sven Mikser on öelnud: „Eesti on huvitatud sellest, et Lähis-Ida tervikuna oleks stabiilne. Eesti on huvitatud ka nende operatsioonide koormuse jagamisest oma NATO liitlastega,” Sellega seoses jättis Eesti näiteks 2009. aastal pooleli operatsiooni „Iraagi vabadus”, milles oli osaletud aastast 2003. Aaviksoo seletas: „Esiteks on julgeolekuolukord Iraagis stabiliseerunud ning Iraagi sõjavägi ja politsei võtavad julgeoleku tagamist riigis järk-järgult enda kätte. Teiseks oli riigikogu mandaadi kohaselt Eesti Iraagis jätkamise eeltingimuseks meie sõdurite juriidilist staatust käsitleva lepingu sõlmimine, mille osas pole Iraagi parlamendi otsuse valgusel võimalik mõlemaid pooli rahuldavale kokkuleppele jõuda. Kolmandaks on Iraagi valitsus avaldanud selget soovi kahepoolse kaitsealase koostöö jätkamiseks mittelahingulises vormis,” Selle operatsiooni käigus hukkus 2 eesti sõdurit.
Arvan, et selline suhtumine on inimlik ning et välisoperatsioonid ongi selleks, et olukordi riigis lahendada ja neid sõjaliselt toetada. Lähis-Idas on olukord pidevalt pingeline ning sellega seoses on pidevalt välisoperatsioonidel viibivaid Eesti mehi palju. Kui olukord Iraagis oli selleks ajaks juba stabiliseerunud, siis oligi võib-olla targem eemalduda ning kui tunti, et nende töö on tehtud, siis tehti otsus operatsioon pooleli jätta, mis ei tähenda seda, et olukorra parandamine oleks pooleli jäänud. Iraagi- missioon läks Eestile maksma umbes 200 miljonit krooni.
Usun, et meie riik on mänginud ja mängib ka edaspidi suurt rolli Lähis-Ida pingetes ning oleme jätkuvalt suutlikud appi tõttama neile, kes meie abi igapäevaselt vajavad ning läbi viima erinevaid operatsioone, mis parandaksid poliitilist ja sõjalist olukorda nendes pingerikastes Lähis-Ida maades. Minu arvates on Eesti välispoliitiliselt õigesti käitunud ning selline lähenemine toob meile suure tõenäosusega liitlasi, kui meil endil neid kunagi vaja peaks minema. Sõjaline koostöö lähendab riike ning on loomulik, kuna olles ise kriisiolukorras ootame siiski kedagi appi ning oleme tänulikud iga abistaja eest, iga üksiku sõduri eest, kes meie riiki saadetakse .
Kasutatud materjalid

• Eesti sõjamuuseum http://www.esm.ee/ekv-valismissioonid/
  

• Postimees http://afganistan.postimees.ee/1171242/eesti-sodurite-10-aastat-afganistanis-9-surnut-90-haavatut
  

• EV Välisministeerium www.vm.ee
  

• Riigikaitse õpik
  

• Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus http://www.icds.ee/