ENSV sõjajärgsed aastad: poliitilised olud ja massireparatsioonid. 1944 inkorporeeriti Eesti taas NSV Liidu koosseisu. Nõukogulik võimustruktuur. Eesti NSv kõrgemad võimuorganid koondusid esialgu Võrru. Juhtiv koht oli kommunitslikul parteil. Sõjajärgsetel aastatel hakkas partei liimeskond kiiresti kasvama. Parteikaadrit iseloomustas madal haridustase. Linnades, valdades ja maakondades olid kommunistliku partei poliitika teostajateks kohalikud parteikomiteed. 1941. aastast juhtis EKP-d Nikolai Karotamm. Kommunistliku partei ja keskvõimu tahet täitev Eesti NSV valitsus koosnes kuni 1946. aastani rahvakomissariaatidest ja teistest keskasutustest. ENSV Ministrite Nõukogu esimeheks oli aastatel 1940- 1951 Arnold Veimer.
Õppis 1926–1928, 1929–1935 Leningradis Lääne Vähemusrahvuste Kommunistlikus Ülikoolis, mille lõpetas aspirandina. 1928. a saatis Komintern ta põrandaalusele tööle Eestisse. Kuna koostöö teiste põrandaalustega ei klappinud, naasis 1929. a NSV Liitu. Tegutses 1930. aastatel õppejõuna, toimetajana kirjastuses, tõlkijana ning Kominterni liinis. Arreteeriti 1938. a NKVD poolt, oli lühikest aega ilma süüdistust saamata eeluurimise all ja vabastati. 1940. a juulis komandeeriti Karotamm tööle Eestisse, kus asus tegevusse kommunistliku riigipöörde järgse olulisima päevalehe Kommunist vastutava toimetajana, kuni kinnitati augustis EKP KK II sekretäriks. 1941. a suvel evakueeriti Eestist NSV Liitu, kus tegutses sisuliselt Eesti NSV parteiliidrina, sest Eestisse jäänud parteijuhi Karl Säre olid sakslased arreteerinud. 1944. a sügisel, pärast Eesti tagasivallutamist, kinnitas ÜK(b)P KK Karotamme EKP KK I sekretäriks, sisuliselt liiduvabariigi juhiks
eraomandit valdavate) klasside, vähemusrah- vuste (ksenofoobia, antisemitism), haritlaste ja poliitiliste oponentide vastu, spioonimaania ja hirmuõhkkonna tekitamine olematute rahvavaen- laste otsimise ja nende üle näidisprotsesside korraldamisega Külm sõda ja Eesti Teine maailmasõda muutis kardinaalselt jõudude vahekordi maailmas. NSV Liidu kui ühe võitjariigi mõjukus maailma asjade otsustamisel kasvas tunduvalt. Moskva laiendas järk-järgult oma ülemvõimu Ida-Euroopas ja allutas sealsed reziimid peaaegu täielikult enda kontrollile. Lääneriigid lootes esialgu naiivselt sõjaaegse koostöö jätkumisele ei suutnud NSV Liidu ekspansiooni tõkestada. Senise koostöö asemel kujunes välja uus vastasseis suurriikide vahel külm sõda, mis paljuski jäi maailma arenguid mõjutama kuni 1980. aastate teise pooleni välja. NSV Liit ja tema liitlased sulgusid ,,raudse eesriide" taha
aasta suvel. Punaarmee üksuste järel tulid Eestisse Nõukogude tagalas moodustatud operatiivgrupid uue võimu esimesed taastajad kohtadel. Eesti NSV kõrgemad võimuorganid koondusid esialgu Võrru, kuna Tallinn oli veel sakslaste kontrolli all. 1944. aasta sept.-okt. viidi need üle Tallinna ning uus võim kehtestas oma kontrolli kogu Mandri-Eesti üle. Eesti NSV võimustruktuur oli analoogiline NSV Liidu omaga, kus juhtiv koht oli kommunistlikul parteil. Liiduvabariigi kommunistlik partei allus täielikult Moskvale ja lähtus oma tegevuses sealt saadud juhtnööridest ja korraldustest. Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP, aastani 1952 EK(b)P) liikmeskonna moodustasid sõja lõpul suures osas eri tasandite parteifunktsionäärid ning riigi- ja kohalike võimuorganite ametnikud. Sõjajärgsetel aastatel hakkas partei liikmeskond 4 kiiresti kasvama. 1951. a
Nõo Reaalgümnaasium Eesti Nõukogude okupatsiooni ajal 1945-1985 Meila Kamp Juhendaja: Ege Lepa Nõo 2012 Sisukord Külm sõda ja Eesti Teine maailmasõda muutis kardinaalselt jõudude vahekordi maailmas. NSV Liidu kui ühe võitjariigi mõjukus maailma asjade otsustamisel kasvas tunduvalt. Moskva laiendas järk- järgult oma ülemvõimu Ida-Euroopas ja allutas sealsed reziimid peaaegu täielikult enda kontrollile. Lääneriigid lootes esialgu naiivselt sõjaaegse koostöö jätkumisele ei suutnud NSV Liidu ekspansiooni tõkestada. Senise koostöö asemel kujunes välja uus vastasseis suurriikide vahel külm sõda, mis paljuski jäi maailma arenguid mõjutama kuni 1980. aastate teise pooleni välja. NSV Liit ja tema liitlased sulgusid ,,raudse eesriide" taha. Sinna jäid ka
Eesti Nõukogude võimu all Nõukogude okupatsioon 19441991 Nõukogude võim pärast Teist maailmasõda (19441953) Nõukogude võimuorganid alustasid enesekehtestamist juba enne Saksa okupatsiooni lõppemist, augustis 1944 oli Eesti NSV ajutiseks pealinnaks Võru. Kohe pärast Tallinna vallutamist asus valitsus ümber sinna. Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus julgeolekuorganitel, mida Eestis juhtis siseminister Boris Kumm. Partei 1. sekretäriks sai 1944. aastal aga Nikolai Karotamm, valitsusjuhiks Arnold Veimer
Nõukogude Eesti Pr 39. Eesti NSV valitsemine Nõukogude võimustruktuur Nõukogude võimu taastamine algas koos Punaarmee sissetungiga 1944. aasta suvel. Eestisse tulid Nõukogude tagalas moodustatud operatiivgrupid, kes hakkasid võimu taastama. Koondusid esilagu Võrru, 1944 sügisel Tallinna (sakslased). Võimustruktuur oli samasugune kui NSV Liidus: juhtiv koht oli kommunistlikul parteil, kes allus Moskvale, vormiliselt oli kõrgeimaks seadusandlikuks organiks ENSV Ülemnõukogu ja täidesaatvaks organiks ENSV valitsus. Linnades, maakondades ja valdades teostasid poliitikat kohalikud parteikomiteed. Kohalik võimueliit ja nomenklatuur Eesti NSV sõjajärgne partei- ja valitsuskaader koosnes peamiselt juunikommunistidest, Eesti laskurkorpuse veteranidest, Venemaa eestlastest ja muulastest. Moskva toetas eelkõige enda
organiks ENSV Ülemnõukogu ja täidesaatev organ ENSV valitsus. Kommunistlik partei allus täielikult Moskvale ja sealt saadetud käskudele. Võim oli eelkõige muulaste käes aga alates 1950. aastast hakkas sinna ligi pääsema ka kohalike eestlasi. Sõjajärgseid aastaid iseloomustas partei koosseisu pidev muutumine. Haripunkti tõusis see nn kodanliku natsionalismiga. Kõige olulisematest ametikohtadest koostati eraldi nomenklatuursete ametikohtade loetelu, mille kinnitas partei keskkomitee. Nõukaaegsed valimised olid formaalsed, sest hääletada sai ainult ühe partei poolt. Tähtsad olid julgeolekuorganid. Julgeoleku Komitee kõrval tegutsenud siseministeerium võttis üle miilitsa ülesanded. Julgeoleku Komitee kaastöölised olid vabatahtlikud või sunnitud inimesed, kellega manipuleeriti. Sõjaväele kasutada antud aladelt pidid põliselanikud lahkuma, mis muutis nende olukorra veelgi raskemaks. Eesti NSV-s oli ka kaitseministeerium 1944-1950 aastatel
NÕUKOGUDE EESTI VALITSEMINE Nõukogulik võimustruktuur Liiduvabariigi valitsemisega tegelesid polii perioodil juhtis keskkomitee büroo (aastatel tilise, seadusandliku ning täidesaatva võimu 196266 nimetati seda presiidiumiks). institutsioonid. Nõukoguliku võimustruktuuri Parteiaparaadi juhiks oli esimene sekretär, keskseks institutsiooniks ning poliitilise võimu kelle kutsel käis kord nädalas koos EKP
ametikohtadest koostati eraldi nomenklatuursete ametikohtade loetelu (partei- ja võimuorganite töötajad, kolhoosi- ja sovhoosijuhid, erinevate eluvaldkondade võtmefiguurid), mille kinnitas partei keskkomitee. 1980ndaks aastaks kuulus nomeklatuuri 1348 isikut. Valimised olid formaalsed hääletati vaid ühe partei poolt. Eesti NSV lipp Eesti NSV vapp Sisepoliitika
tapeti nõukogude aktiviste maal, korraldati diversioone raudteel). 1945 algab üliindustraliseerimine 1945.a võeti vastus määrus Virumaa põlevkivipiirkonnas suurejoone laiendada põlevkivitööstust. Eesti NSV muudeti Leningraadi majanduslikuks tagamaaks. Laienda masina- ja metallitööstust, rasketööstust, kergetööstust ning enamus toodangust läks valdavalt üleliidulisele turule. Tehased kuulusid NSV sõjatööstuskompleksi ja allusid otseselt Moskva vastavatele ametko Tööjõudu toodi hulgaliselt teistest NSV Liidu osadest. Indrustraliseerimise käigus kadus lõplikult erasektor. 1947 mai- Luuakse esimesed kolhoosid eestis 1949.25.märts- suurküüditamine *deporteeriti Siberisse 20 722 inimest *küüditamine nõrgendas oluliselt metsavendade vastupanu *talupoegade vastupanu murdmine *hirmuõhkkonnas algas taluperede massiline kolhoosidesse astumin 1949 kevad- Eestis teostub sundkollektiviseerimine 1950
uuesti, sedapuhku peaaegu pooleks sajandiks, Nõukogude Liidu võimu alla. Eesti NSV valitsemine Nõukogude võimustruktuur Nõukogude võimu taastamine algas Eestis koos Punaarmee sissetungiga 1944. aasta suvel. Punaarmee üksuste järel tulid Eestisse Nõukogude tagalas moodustatud operatiivgrupid uue võimu esimesed taastajad. Eesti NSV ja NSV liidu võimustruktuur oli samasugune: juhtiv koht oli kommunistlikul parteil, kuid vormiliselt oli kõrgemaks seadusandlikuks organiks ENSV Ülemnõukogu ja täidesaatvaks organiks ENSV valitsus. Liiduvabariigi kommunistlik partei allus täielikult Moskvale ning lähtus oma tegevuses seal saadud korraldustest. Kohalik võimueliit ja nomenklatuur Eesti NSV sõjajärgne partei- ja valitsuskaader koosnes nn juunikommunistidest, Eesti laskurkorpuse veteranidest, Venemaa eestlastest ja muulastest. Enamik tolleaegseid
Lisatakse juurde oktoobri järgse sektori (1917 oktoobri revolutsioon), sotsialismi ajalooga. Ajaloo instituut laienes, koosseis suurenes (etnoloogia, sotsioloogia sektorid). 1980ks aastaks ajaloo instituudis töötas 150 inimest. Richard Kleis, 1947-1950 käivitas ajaloo instituudi tööd ning juhtis seda. Viktor Maamägi, 1951-1968, juhtis ajaloo instituuti kõige kauem. Gustav Naan, 1950-1951, NSVL'us tuntud kosmoloog, teograafiaga tegeles, essee "Võim ja vaim" väga populaarne teos, Moskva meelne stalinist. 1947 loodi EKP KK Partei Ajaloo Instituut. Keskmeks oli Moskvas asunud instituut. Ülesandeks uurida kommunistliku partei ajalugu Nõukogude Liidus, marksismi ja sotsialismi ajalugu maailmas. Intsitutsioonil oli olemas oma arhiiv, mis säilits kommunistliku partei dokumente. Marksismi, leninismi, stalinismi klassikute publitseerimine (Marksi, Lenini ja Stalini tööde väljastamine). Institutsioon tegeles kuni NSVL lagunemiseni
Esines ka ajalisi nihkeid üleliiduliste protsesside toimimisel Eestis, mis samuti väga olulised. Eesti lähiajaloo periodiseerimine tähendab Eestimaa ajaloo periodiseerimist, st Eesti territooriumil toimunud ajalooprotsesside liigendamist, mitte eest rahva ajaloo periodiseerimist. Viimasel juhul tuleb arvestada ka Välis-Eesti kogukondadega. Eesti lähiajalugu kattub väga täpselt nn Nõukogude perioodiga 1940-1991. Seal kaks Nõukogude perioodi ja vahepealne Saksa okupatsioon (1941-1944). See lähiajalugu selgelt piiritletav nii poliitilises, kultuurilises ja ka majandusajaloos. Tarvel: Algab 23. augustiga 1939 ja lõppeb 20. augustiga 1991, mis jagatud üheksaks perioodiks: - Nn. baaside aeg – 23. august 1939-16. juuni 1940 Osalise okupatsiooni (eeltakti) aeg. Alguseks kas vastastikuse abistamise pakt (28. sept 1939) või MRP (parem) allakirjutamisega 23. augustil. Poliitilise ajaloo sündmustega täpselt dateeritav periood.
sõjajärgsel perioodil ka Eesti NSV maastikul väga oluline kuju. Selle kinnituseks ka see, et just temast sai 1944. sügisel Eesti NSV välisasjade rahvakomissar e välisministeeriumi juht. Omaette küsimus on seotud selle välisasjade komissariaadi loomisega - aeg, kui suur sõda veel käis ja täiesti ootamatult nii siseriiklikult kui rahvusvaheliselt Moskvas võeti 1944. a vastu, et luuakse liiduvabariiklikud välisasjade rahvakomissarid. Selle Moskva kursi muutuse taga oli tollane rahvusvaheline olukord - aeg, kui hakati kõnelema sellest, mis saab pärast sõda. Üheks oluliseks suunas see, et hakati ette valmistama rahvusvahelise organistatsiooni loomist, mis saab hiljem nime ÜRO. 1943. aasta lõpul ja 44. aasta algul polnud kindel, kuidas see rahvusvaheline organisatsioon toimima hakkas, NSV Liidu eesmärk suruda kõik vabariigid rahvusvahelise organistatsiooni liikmeks, see oleks andnud kokku 17 häält NSV Liidule
*5.märts1953 Stalin suri, Stalin maeti Kremlisse Lenini kõrvale * Punaarmee sissetung 1944. aasta suvel, Punaarmee üksuste järel tulid Eestisse NSV tagalas moodustatud operatiivgrupid e. uue võimu esimesed taastajad kohtadel. *ENSV kõrgeimad võimuorganid koondusid Võrru, sest Tallinn oli veel sakslaste käes. 1944 sügisel viidi need üle Tallinnasse ja uus võim kehtestati kogu Mandri-Eesti üle. *ENSV võimustruktuur oli sama, mis NSVLs juhtiv koht oli kommunistlikul parteil, mis allus Moskvale. Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP, aastani 1952 EK(b)P) liikmeskonna mood. sõja lõpul suures osas eri tasandite parteifunktsionäärid ning riigi- ja kohalike võimuorganite ametnikud. 1945. a. alguses oli EK(b)Ps 2400 liiget, sõjajärgsetel aastatel järjest kasvas. 1951. a. oli juba 18500 liiget. Parteiliigetel oli madal haridustase. EK(b)Pd juhtis põhimõtteliselt 1941. aastast Nikolai Karotamm, aga ametlikult alles 1944. aasta sügisest.
edasikestmine (haridus jne), eriti 1960ndatel uus „moderniseerumislaine“ Majandus Pärast 1920 – landeg ära Venemaa lai turgm aga säilis eraettevõtlus ja enamus ettevõtjaid jätkasid samal tegevusalal. See iseloomustas nii farmereid kui väikeettevõtjaid, kui ka kokku kuivanud suurööstust. NB! Maareform 1920. Pärast 1944 – Nõukogude okupatsioon hävitas kapitalistlikud turumajanduslikud suhted. Muutused olid dramaatilised. Pärast 1991 – EV taastamise perioodil mindi turumajandusele üle algul järk-järgult (kooperatiivid, ühisettevõtted jne), kuid tagasivaates ei saa muutuste sügavust siiski mitte alahinnata Haldus 1940-1991 NSV Liidu võimustruktuur Kommunistlik partei – poliitiline funktsioon Valitsus (Rahvakomissaride Nõukogu kuni 1946/Ministrite Nõukogu) –
..................................... 5 iv. Standardvalimised..................................................................................................................... 5 v. Partei kilp ja mõõk...................................................................................................................... 5 vi. Võõrsõjaväe kohalolek.............................................................................................................. 5 vii. Moskva kontrollimehhanismid................................................................................................. 6 3. Poliitilised olud.................................................................................................................................. 6 viii. Võitlus kodanliku natsionalismiga........................................................................................... 6 ix. EK(b)P VIII pleenum ja selle tagajärjed...................................
Eestis. Esimeses lülitati näiteks kirdes paiknev Abrene piirkond Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi koosseisu. Ühtekokku kaoeas Nõukogude Läti 1200 ruutkilomeetrit, millel elas 52 000 inimest. 1953. aastal liideti Vene NFSV-ga veel umbes 800 ruutkilomeetrit. 1944. aasta augustis teatas Eesti NSV Ülemnõukogu, et loovutab “arvesse võttes elanikkonna korduvaid palveid", teatud hulga valdasid Vene NFSV-le, millega NSV Liidu Ülemnõukogu nõustus - Moskva poolt oli ju kogu asi käima lükatudki. Nii viidi kolmveerand Kagu-Eesti Petserimaast ehk Setumaast koos Petseri linnaga üle Vene NFSV Pihkva oblasti koosseisu. Sellel territooriumil elas umbes 47 000 inimest. Teine liitmine 1944. aasta lõpus puudutas Narva jõe idakallast, mis liideti Leningradi oblastiga. Eesti NSV Ülemnõukogu kinnitas liitmised 1945. aasta alguses. Nende Moskva nõudmisel toimunud kaotuste järel oli Eesti NSV pindala 45 215 ruutkilomeetrit ehk ligikaudu viis protsenti
Esialgu vana haldusjaotus säilis. 1950.a. kaotati vallad ja rajati rajoonid (valitses külanõukogu); maakondade (13) asemele tekkisid rajoonid (39). Lühikest aega oli ENSV jagatud kolmeks oblastiks. [ Hiljem muudeti rajoonide arvu ning 1986 a. alates oli neid 15.] 2. Eesti NSV võimu-ja valitsusorganid. (isikunimesid ei pea pähe õppima va Barbarus) Eesti NSV võimustruktuur oli samasugune kui NSV Liidus, kus juhtiv koht oli kommunistlikul parteil, mis täitis Moskvast tulevaid korraldusi. Kõrgem seadusandlik organ oli ENSV Ülemnõukogu ja täidesaatev organ oli ENSV valitsus. Barbarus oli Ülemnõukogu Presiidiumi esimees 1940-1946 3. EKP ja selle juhid. Eesti Kommunistlik Partei: Partei juhiks oli I sekretär, kelle eestvedamisel käis iga nädal koos EKP keskkomitee büroo, kus arutati liiduvabariigi haldamisega seotud küsimusi. Keskkomitee büroo oligi tegelik võimukese liiduvabariigis, seal arutati läbi
aastal jagunes ENSV 10 maakonnaks ja 236 vallaks.1950.aastal vallad kaotati, loodi külanõukogud. Maakondade asemel loodi rajoonid. (1949.aastaks oli loodud 13.maakonda, selle asemel loodi 39 rajooni). 1952 1953 oli ENSV jagatud kolmeks oblastiks. Poliitiline juhtimine. VIII pleenum. ENSV poliitiline juhtimine oli analoogiline NSV Liidu omaga. Juhtiv koht kommunistlikul parteil (EKP Eestimaa Kommunistlik Partei). EKP juhid: 1940 1941 Karl Säre; 1941 1950 Nikolai Karotamm, 1950 1978 Johannes Käbin, 1978 1988 Karl Vaino, 1988 1990 Vaino Väljas Liiduvabariigi kõrgeimaks seadusandlikuks organiks oli ENSV Ülemnõukogu ja selle Presiidium, kõrgeim täidesaatev organ valitsus oli Ministrite Nõukogu. Mõlemad kõrgemad organid allusid rangelt kommunistlikule parteile. NLKP poliitika otseseks täideviijaks olid julgeolekuorganid ( KGB ). Juba 1944.aastal algasid nõukogude võimule ebalojaalsete inimeste massilised
Sulaaeg – Stalini surmale järgenud aeg, mil paljastati stalinismi kuriteod ja lõdvendati nõukogude režiimi survet. Tagnatsioon – seisak, tardumus. Käsumajandus –majandus, mida riik jäigalt ja bürikraatlikult riigiasutuste kaudu juhib. Dissident – teisitimõtleja 3. Saksa Demokraatlik Vabariik , Hiina Rahvavabariik , Kuuba , Poola, Mongoolia. 4. Poliitiline süsteem Kommunistlik partei - kontrollis kõike, tähtis roll esimesel sekretäril, mis valiti Moskva heakskiidul. Parteiline ametnikkond - inimeste vastuvõtmine range kontrolli all, tähtsateks abilisteks julgeolekuorganid, tsensuur ja propaganda . Valimised - kaasati ka rahvast, hääletada sai valitseva partei ühe kandidaadi poolt. Majandussüsteem Plaanimajandus - range, tootmine valitseva partei koostatud plaani alusel, pearõhk sõjatööstuse arendamisele, tarbekaubad olid teisejärgulised. 5. Berliini ülestõus
Eesti NSV = see on Eesti NSV Liidu koosseisus, 1940-41 ja 1944-1991 (1990 muudeti nimi Eesti Vabariigiks). Eesti NSV = Eesti I Sisepoliitika Eesti oli üks NSV Liidu 15 liiduvabariigist. Vormi poolest olid igal liiduvabariigil, ka Eesti NSVl oma võimu- ja valitsemisorganid, lipp, vapp, hümn jne., tegelikult alluti täielikult Moskva keskvõimule. Oli olemas Eesti NSV Ülemnõukogu, Ministrite Nõukogu. Oli Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP), mis oli osa NLKPst. (Siiski oli tähtis, kes oli EKP juht) Eestis olid üleliiduliste organisatsioonide kohalikud harud komsomol, pioneeri- ja oktoobrilaste organisatsioonid. Peale Teist maailmasõda (NSV Liidu kõnepruugis Suurt Isamaasõda) oli Eestis kommunistliku partei (EK(b)P) esimeseks sekretäriks (=juhiks) Nikolai Karotamm.
Eesti NSV = see on Eesti NSV Liidu koosseisus, 1940-41 ja 1944-1991 (1990 muudeti nimi Eesti Vabariigiks). Eesti NSV = Eesti I Sisepoliitika Eesti oli üks NSV Liidu 15 liiduvabariigist. Vormi poolest olid igal liiduvabariigil, ka Eesti NSVl oma võimu- ja valitsemisorganid, lipp, vapp, hümn jne., tegelikult alluti täielikult Moskva keskvõimule. Oli olemas Eesti NSV Ülemnõukogu, Ministrite Nõukogu. Oli Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP), mis oli osa NLKPst. (Siiski oli tähtis, kes oli EKP juht) Eestis olid üleliiduliste organisatsioonide kohalikud harud komsomol, pioneeri- ja oktoobrilaste organisatsioonid. Peale Teist maailmasõda (NSV Liidu kõnepruugis Suurt Isamaasõda) oli Eestis kommunistliku partei (EK(b)P) esimeseks sekretäriks (=juhiks) Nikolai Karotamm.
Oktoobri alguseks oli Punaarmee käes kogu Eesti mandriala, kuid saartel lahingud veel jätkusid. Viimased Saksa väeosad taandusid Sõrve säärelt alles 24. novembril. 1945. aastal oli Eesti NSV peaaegu ainult eestlastega asustatud, kes moodustasid üle 95% elanikkonnast. Ainsaks ajalooliseks vähemusrahvuseks olid jäänud peipsivenelased. Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus julgeolekuorganitel, mida Eestis juhtis julgeolekuminister Boris Kumm. Parteijuhiks sai aga Nikolai Karotamm. Poliitika tipnes EKP Keskkomitee VIII pleenumiga 1950. aastal, kui viidi läbi poliitiline puhastus Eesti NSV juhtkonnas, mille sõnavõttudes tembeldati kodanlike natsionalistideks ja millega rahvuskaader ja nn. juunikommunistid (Hans Kruus koos Nigol Andreseni, Johannes Semperiga) kõrvaldati juhtivalt töölt ning asendati Venemaa eestlaste ja venelastega. Mitmed haritlased ning avaliku elu tegelased põlu ala pandi ja nende tööde avaldamine keelati
1941 suunati ta tööle Eesti NSVsse ja hakkas töötama EKP KK aparaadis. Saksamaa Nõukogude Liidu sõja algul evakueerus Eesti NSVst. Pärast Eestisse tagasipöördumist 1944 töötas EKP KK aparaadis ja oli 19471948 Partei Ajaloo Instituudi direktor, 1948 edutati EKP KK sekretäriks propaganda ja agitatsiooni alal. EKP KK märtsipleenumil 1950 oli Käbin üks peategelasi EKP KK I sekretäri Nikolai Karotamme tagandamise organiseerimisel, misjärel kinnitati ta ise Moskva heakskiidul Eesti parteiliidriks. Juhtis EKP keskkomiteed 28 aastat. Tema võimuaega iseloomustavad eri olud: 1950. aastate alguse repressiivpoliitika all kannatasid enim haritlased ja loomeinimesed, kuid 1960. aastaid võib pidada eesti kultuuri õitseajaks Eesti NSV ajal. 1970. aastatel asus Nõukogude keskvõim venestama eestikeelset hariduselu, mida Eesti NSV juhtkond eesotsas Käbiniga ei takistanud. NLKP KK vabastas Käbini parteijuhi kohalt 1978 ja suunas ta Eesti
Nende riikide poliitiline elu ja majandus ühtlustati NSLV eeskujul: kogu ühiskond allutati kommunistliku partei kontrollile, valdav osa majandusest riigistati, kehtestati plaanimajandus. Vastukaaluks Läänele loodi mitmesuguseid rahvusvahelisi organisatsioone, nagu Vastastikuse Majandusabi Nõukogu, Varssavi Pakt. Sotsialismileeri kujunemine Pärast II maailmasõda kehtestas NSVL Punaarmee kontrolli all olevates Euroopa riikides järk-järgult oma ülemvõimu. Moskva toel ja sõjaväe ja julgeolekuorganite kaasabil aidati kommunistid väimule kõigepealt Rumeenias, Bulgaarias, Poolas, Tsehhoslovakkias, Jugoslaavia, Albaanias ja Ungaris. Hiljem laiendas NSVL oma mõju Ida-Saksamaale, Hiina Rahvusvabariigile, Mongooliale, Põhja-Vietnamile ja Põhja-Koreale. Fidel Castro võimuletulek 1959. aastal Kuubal läi Moskvale tugipunkti ka Ameerika külje all. Algul nimetati NSVL kontrolli all olevaid riike rahvademokraatiamaadeks, 1950
Kohalikku võimu teostasid linnades ja rajoonides RSN täitevkomiteed (algul TSN täitevkomiteed). Kuigi konstitutsioon väitis, et "ENSV kodanikele on õigus ühineda erinevatesse ühiskondlikesse organisatsioonidesse"[7], olid need organisatsioonid kõik riigi poolt kontrollitud ja riik ise oli poliitiliselt kontrollitud ainsa lubatud partei Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei poolt, mille kohalik allorganisatsioon oli Eestimaa Kommunistlik Partei. ,,Riigi mastaabis kamandas keskkomitee büroo. Siis tuli ministrite nõukogu, siis oli tükk tühja maad, ja siis tuli Ülemnõukogu Presiidium kui nominaalne rahvaesindaja, kel tegelikult mingit võimu ei olnud. Kadriorg sai kõige viimasena teada, milline riigieelarve Ülemnõukokku kinnitamiseks läheb." " Indrek Toome, EKP Tartu Linnakomitee esimene sekretär (19781984), " [8]" Eesti NSV territoorium, haldusjaotus ja piirid Eesti NSV territoorium 1940. aastal
Jaapaniga kehtestati rahu 1951. aasta San Francisco lepinguga (NSV Liit ja tema mõju all olevad Poola ning Tsehhoslovakkia ei kirjutanud sellele dokumendile alla). Saksamaa koosseisu kuulunud Austria jagasid liitlased esialgu NSV Liidu, USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa okupatsioonitsooniks. 1955. aastal Viinis sõlmitud Austria riigilepinguga viidi võõrväed maalt välja ning vabariik kohustus jääma alaliselt neutraalseks. Rahulepingut ei sõlmitud Saksamaaga, kus nelja võitjariigi okupatsioon kestis 1994. aastani. Selle eesmärk oli maa denatsifitseerimine ehk natsionaalsotsialismi väljajuurimine ja Saksamaa poliitilise elu ümberkujundamine demokraatlikul alusel. Okupatsioonitsoonideks oli jagatud ka Berliin. Sõjajärgse maailmakorralduse lahutamatuks osaks sai Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) tegevus. Veel Teise maailmasõja päevil, s.o 1945. aasta aprillis-juunis, toimus USA-s San Franciscos konverents, millest võtsid osa
Jaapaniga kehtestati rahu 1951. aasta San Francisco lepinguga (NSV Liit ja tema mõju all olevad Poola ning Tsehhoslovakkia ei kirjutanud sellele dokumendile alla). Saksamaa koosseisu kuulunud Austria jagasid liitlased esialgu NSV Liidu, USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa okupatsioonitsooniks. 1955. aastal Viinis sõlmitud Austria riigilepinguga viidi võõrväed maalt välja ning vabariik kohustus jääma alaliselt neutraalseks. Rahulepingut ei sõlmitud Saksamaaga, kus nelja võitjariigi okupatsioon kestis 1994. aastani. Selle eesmärk oli maa denatsifitseerimine ehk natsionaalsotsialismi väljajuurimine ja Saksamaa poliitilise elu ümberkujundamine demokraatlikul alusel. Okupatsioonitsoonideks oli jagatud ka Berliin. Sõjajärgse maailmakorralduse lahutamatuks osaks sai Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) tegevus. Veel Teise maailmasõja päevil, s.o 1945. aasta aprillis-juunis, toimus USA-s San Franciscos konverents, millest võtsid osa
Jaapaniga kehtestati rahu 1951. aasta San Francisco lepinguga (NSV Liit ja tema mõju all olevad Poola ning Tšehhoslovakkia ei kirjutanud sellele dokumendile alla). Saksamaa koosseisu kuulunud Austria jagasid liitlased esialgu NSV Liidu, USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa okupatsioonitsooniks. 1955. aastal Viinis sõlmitud Austria riigilepinguga viidi võõrväed maalt välja ning vabariik kohustus jääma alaliselt neutraalseks. Rahulepingut ei sõlmitud Saksamaaga, kus nelja võitjariigi okupatsioon kestis 1994. aastani. Selle eesmärk oli maa denatsifitseerimine ehk natsionaalsotsialismi väljajuurimine ja Saksamaa poliitilise elu ümberkujundamine demokraatlikul alusel. Okupatsioonitsoonideks oli jagatud ka Berliin. Sõjajärgse maailmakorralduse lahutamatuks osaks sai Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) tegevus. Veel Teise maailmasõja päevil, s.o 1945. aasta aprillis-juunis, toimus USA-s San Franciscos konverents, millest võtsid osa
Jaapaniga kehtestati rahu 1951. aasta San Francisco lepinguga (NSV Liit ja tema mõju all olevad Poola ning Tsehhoslovakkia ei kirjutanud sellele dokumendile alla). Saksamaa koosseisu kuulunud Austria jagasid liitlased esialgu NSV Liidu, USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa okupatsioonitsooniks. 1955. aastal Viinis sõlmitud Austria riigilepinguga viidi võõrväed maalt välja ning vabariik kohustus jääma alaliselt neutraalseks. Rahulepingut ei sõlmitud Saksamaaga, kus nelja võitjariigi okupatsioon kestis 1994. aastani. Selle eesmärk oli maa denatsifitseerimine ehk natsionaalsotsialismi väljajuurimine ja Saksamaa poliitilise elu ümberkujundamine demokraatlikul alusel. Okupatsioonitsoonideks oli jagatud ka Berliin. Sõjajärgse maailmakorralduse lahutamatuks osaks sai Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) tegevus. Veel Teise maailmasõja päevil, s.o 1945. aasta aprillis-juunis, toimus USA-s San Franciscos konverents, millest võtsid osa
koosnesid sõja järel peamiselt nn juunikommunistidest, Eesti Laskurkorpuse veteranidest, Venemaa eestlastestnind teistest NSV liidu piirkondadest pärit inimestest.Eestimaa kommunistlik partei(EKP) liikmeskonna moodustasid eri tasandite parteiametnikud ning kohalike ja riigiorganite ametnikud. 1951.a oli EKPs ple 18 000 liikme. Paretiametnikke oseloomustas madal haridustase. Eesti NSV kohalikud valitsejad. Sõjajärgsetel a. juhtis EKPd Nikolai Karotamm. Karotamme ja rema lähikondlasi süüdistati kodanlikus natsionalismis,vääras kolhoosipoliitikas ja muudes möödalaskmistes. 1950 a toimunud EKP VIII pleenumil vabastati Karotamm ametist ja tema asemele pandi Johannes(IvAN) Käbin. Käbin ajas mõõdukalt laveerimispoliitikat, püüdes olla parasjagu Moskva meelne ning samas arvestada ka Eesti NSV eripäradega. Suutis muganduda nii stalinismi, suaaja kui ka 1960a Nõukogude Liidus alanud seisakuaja
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
