Eesti Vabadussõda (1)

Referaat
Vabadussõda
Vabadussõja algus
11.novembril 1918. aastal kirjutati alla Compiegne´i vaherahule. See lõpetas Esimese Maailmasõja ja ühtlasi ka sakslaste okupatsiooni kogu Baltimaades. Nüüd hakkas aga väikeriike ohustama Venemaa, kes arvas , et peale sakslaste lahkumist on Eesti alad nüüd nende omad. Samal päeval sai aga Eestis kokku Ajutine Valitsus, kes võttis riigiohjad enda kätte. Aastal 1918 18. november ründasidki Punaarmee väed Narvat ja sundisid Eesti Rahvaväe väikesearvulised üksused taanduma. Arvulises ülekaalus ning parema tehnikaga Punaarmee tungis kiirelt Eestisse, mõne ajaga olid nad juba tunginud Kuusaluni. Vastase edule aitas kaasa eestlaste seas valitsev sõjatüdimus ja hirm Venemaa hiigeljõu ees. Just seetõttu kukkus läbi ka vabatahtlike värbamine Rahvaväkke ning sundmobilisatsioon andis esialgu vähe tulemusi: mehed jätsid mobilisatsioonipunktidesse ilmumata või jooksid väeosadest laiali. Vaenlasega võitlesid peamiselt väikesed vabatahtlike salgad, kuhu kuulusid peaasjalikult ohvitserid ja koolipoisid . Erinevalt vanemast põlvkonnast ei kahelnud noored Eesti kaitsmise vajalikkuses ja võimalikkuses ega tundnud hirmu ka tugevama vastase ees. Kooliõpilased etendasid kogu Vabadussõja käigus suurt rolli, kuuludes peaasjalikult mitmesuguste vabatahtlike löögiüksuste (skautpataljon, soomusrongid, Sakala partisanid jt.) koosseisu ja osaledes paljudes olulistes lahingutes.
Vaikselt kasvas siiski rahva hulgas arusaam kodumaa kaitsmise vajalikkusest , suurenes rahvaväelaste arv ning paranes relvastus ja varustus. Ühtlasi korraldati ümber vägede juhtimine. Sõjavägede ülemjuhatajaks määrati Johan Laidoner ning abiks tulid ka välisriigid. Detsembri keskel saabus Tallinna Briti laevastikueskaader, aastavahetusel jõudsid rindele vabatahtlikud Soomest, mõnevõrra hiljem ka Taanist ja Rootsist. Välisabi saabumine tõstis rahva meeleolu, sest nüüd oli selge, et väike Eesti ei seisa hiiglasliku Venemaa vastu üksi. Kõik see hakkas vilja kandma ning 1919 aasta esimestel päevadel suudeti Punaarmee Eestist välja peksta.
Johan Laidoner Punaarmee sissemarss
Vastupealetung:
1919. aasta jaanurikuu esimesel nädalal olid Eesti väeosad saavutanud taandumise tipu. Pideva taandumise käigus olid väeosadest lahkunud ebakindlad lahingulased ja järele olid jäänud kõrge moraaliga ja võitlustahtelised sõdurid. Kuigi väeosade koosseisud olid tublisti kahanenud, täitsid nad edukalt oma ülesanded. 7.jaanuaril läks Rahvavägi üle vastupealetungile, edu saavutati Põhja Eestis kuni Jõhvini. 14.jaanuaril said Julius Kuperjanovi juhtimisel Eestlased taas Tartu oma kätte. 18.jaanuaril tulid Rahvaväele appi ka soomlased ning koos suudeti Punaarmee tõrjuda Narva jõe idapoolsele kaldale. 1.veebruaril oli Eestimaa alad vaenlastest täiesti puhastatud .Kuid Punaarmee ei andnud veel alla, Lõuna-Eestis toimusid ägedad lahingud, asulad käisid korduvalt käest kätte, kuid Rahvavägi suutis ikkagi Punaarmeed alistada. Säästmaks maad uutest kahjustustest, otsustati sõjategevus viia Eestist välja. 1919 mais läks Rahvavägi Vene territooriumile, Narva alt pealetungile läinud Põhjakorpus lähenes Petrogradile, lõunarindel vallutati Pihkva, Lätis aga jõuti Väina jõeni ning löödi suurem osa enamlasi Lätis välja.
Järgmiseks tuli vabastada Narva, see toimus suuresti tänu meie põhjanaabritele soomlastele. Narva sõjas osales kokku umbes 1000 meest, neist 400 eestlast ja 600 soomlast. 17. Jaanuaril jõudis laevastik Utria alla, kus kaldale siirdusid umbes 200 meest. Narva koolipoisid viisid laevastiku ära. Eest dessantpataljn ja Soome kompaniid vallutasid ägedas lahingus Utria ja Laagna mõisa. See tähendas seda, et lõigati ära vaenlaste lääne pool asunud taandumisteed. Järgmistel päevadel püütsid vaenlased küll vabastada endale tee ida suunas, kuid kõik rünnakud ebaõnnestusid. Selle tulemusena andis üks punaste väeosa end täie varustusega vangi. Samal ajal tungisid siis 2 Soome kompaniid otsesuunas Narve-Jõesuu ja Riigiküla peale, kust Narva kooliõpilased viisid soomlased kõvalisi teed pidi Narvanin. Tänavatel üllatust nähes püüsid osad vaenlaste väeosad veel vastupanu osutada, et võita evakueerimisaega, kui see õnnestus neil vaid osaliselt ja 18. Jaanuari õhtuks oli Narva vabastatud. 19. jaanuari hommikul jõudsid Narva Eesti väeosad. Ületades Narva jõe, võeti ära Jaanilinn ja asuti seejärel Narva piirkonna kaitsele.
Narva jõgi Julius Kuperjanov
Landeswehr :
Rahvavägi kohtas Lätis uut vaenlast , nimelt baltisaksa vabatahtlikest koosnevat maakaitseväge (Landeswehr). Läti ei suutnud luau piisavalt tugevat rahvuslikku sõjajõudu. Sakslaste unistus oli liita Baltikum Saksamaaga. Saklased tahtsid haarata enda kätte võimalikult suurt osa Lätist, kuid Eesti Rahvaväe jõudmine Läti pinnale oli ebameeldivaks üllatuseks.
Sakslased nõudsid Eesti vägede tagasitõmbumist, kuid Eesti sõjaväe juhtkond keeldus seda nõudmist täitmast. Kuna kokkulepet ei saavutatud, tekkis Võnnu linna lähedal kokkupõrge Rahvaväe ja landerveerlaste vahel. Sõja algul vallutasid sakslased Võnnu, sakslased tahtsid sõlmida lääneriikide esindajate vahendusel relvarahu, kuid läbirääkimised ei läinud hästi ning sakslased alustasid uut pealetungi. Otsustav murrang leidis asset Võnnud lahingus, mis lopes eestlaste võiduga. Rahvavägi jälitas veel sakslasi kuni Riiani, kus sõlmiti lääneriikidega rahu. Võnnu vallutamise kuupäeva (23. Juuni) tähistatakse tänini võidupühana.
Eesti soomusrongid vabadussõjas
Sõja lõpp
1919. aasta teisel poolel sõjategevus vaibus ning otsene oht Eesti iseseisvusele näis vähenevat. Seoses sellega kasvas rahva seas soov sõda lõpetada ja sõlmida rahu. Eesti ja Vene esindajate esimene kohtumine Pihkvas lõppes siiski tulemusteta. Rahu sõlmimist takistas nii eestlaste umbusk enamlaste vastu kui ka lääneriikide vastuseis ja naabermaade kõhklused.
Olukord muutus pärast Vene Loodearmee ebaõnnestunud pealetungi Petrogradile. Novembris 1919. aastal jõudis Punaarmee taganevate valgekaartlaste kannul uuesti Eesti piirini ning terve detsembrikuu vältel tuli Rahvaväel tõrjuda Punaarmee üliägedaid rünnakuid Narvale. Vaenlane õnnestus küll seegi kord tagasi lüüa, kuid veelgi suuremate kaotuste hinnaga. Rindeolukord halvenes, mistõttu tõusis s]õa lõpetamise vajadus senisest teravamalt päevakorrale.
Tartu rahuleping
Kuna teised Balti riigid ei olnud endiselt valmis rahukõnelustega riskima, otsustas Jaan Tõnissoni valitsus minna läbirääkimistele üksi.
Eesti-Vene rahukonverents toimus Tartus ja kestis ligi kaks kuud, sest poolte seisukohad olid tihtipeale vastandlikud ning kokkulepeteni jõuti vaid keeruliste läbirääkimiste ja pikkade vaidluste tulemusena. Rahulepingule kirjutati alla alles 2. veebruaril 1920. aastal. Leping lõpetas sõja, tagas Eestile soodsa idapiiri ning lahendas mitmed majanduslikud (varade jaotamise) probleemid. Venemaa tunnustas tingimusteta Eesti iseseisvust ja loobus igaveseks ajaks kõigist varasematest õigustest Eesti suhtes. Tartu rahu oli olulisim välisleping kogu omariikluse ajaloos.
Sõjatank
2010