Nõukogude okupatsioon (0)

NÕUKOGUDE OKUPATSIOON
Aega, mil maailma tähelepanu koondus Lääne-Euroopale, kasutas Moskva selleks, et okupeerida Eesti, Läti ja Leedu. Alustati suhete teravdamisest: Balti riike süüdistati baaside lepingu rikkumises, nõuti baaside maa-alade laiendamist ning suurendati baasivägede arvukust. Paralleelselt tehti ka sõjalisi ettevalmistusi.
14. juunil esitas Nõukogude Liit Leedule ultimaatumi, nõudes Punaarmee väekoondiste paigutamist tähtsamatesse keskustesse ning Moskvale meelepärase valitsuse moodustamist. Eestile ja Lätile anti samalaadsed ultimaatumid üle 16.juunil. 17.juunil tuli üle Eesti piiri 90 000 okupatsiooniarmee sõdurit. Kindral Laidoner sunniti alla kirjutama Narva diktaadile. Sellega anti kontroll kõigi ühendusteede ja sidekanalite üle Punaarmee kätte, keelustati meeleavaldused ja rahvakogunemised ning eraisikutel kästi loovutada relvad.
21.juuni juunipöördega nõuti Uluotsa valitsuse asendamist Nõukogude-sõbraliku kabinetiga. Demonstrantidel õnnestus üle võtta valitsushooned, politseijaoskonnad ja ajalehtede toimetused, vabastati ka paarkümmend poliitilist vangi, Eesti lipp asendati punalipuga. 21.juuni õhtul nimetats Päts ametisse uue valitsuse. 21.juulil kuulutas kommunistlik Riigivolikogu välja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi ( ENSV ). 6. aug langetas NSV Liidu ülemnõukogu-“rahuldades eesti rahva palve “- otsuse ühendada Eesti Nõukogude Liiduga. Sellega jõudis Eesti annekteerimine Venemaa poolt lõpule.
Vastavalt uuele põhiseadusele nimetati 1940 augustis Riigivolikogu ümber Ülemnõukoguks ning senisest Vabariigi valitsusest kujundati Rahvakomissaride Nõukogu. Endiste linna-ja vallavalitsuste asemel moodustati täitevkomiteed. Eestimaa Kommunistlik Partei kujunes nö ühiskonna juhtivaks ja suunavaks jõuks, millest sai ainus legaalne poliitiline organisatsioon , mis viis ennekõike ellu Moskva tahet. Toimusid ümberkorraldused ka majaduses: plaanimajandus , riigistamine, natsionaliseeriti pangad , tööstus-, kaubandus-ja transpordi ettevõtted, maareform
1941. aasta juunis toimus massiküüditamine, mistõttu Eestist okupeeriti umbes 10000 inimest: täisealised mehed saadeti vangilaagritesse. Naised, lapsed, vanurid Siberisse kolhoosiküladesse. Enamik tapeti või hukkus Venemaal.
SAKSA OKUPATSIOON
Saksamaa kõrged ametnikud ei tahtnud midagi teada iseseisvast Eesti riigist, vaid nägid vasthõivatud alades üht osa okupeeritud Nõukogude Liidust . 5.dets 1941 allutati Eesti Berliinis tegutsevale okupeeritud idaalade ministeeriumile. Eestist, Lätist, Leedust ja Valgevenest moodustati Ostlandi riigikomissariaat,miskoosnes neljast kindralkomissariaadist, sh Eesti kindralkomissariaat. Saksa okupatsioonivõim vajas aga veet üht institutsiooni, milleks sai Eesti Omavalitsus . Omavalitsus püüdis laiendada oma õigusi ja taotles Eestile autonoomiat, mis aga ei õnnestunud. Berliinis kavatseti tõmmata Eesti tulevane idapiir Laadoga järvest Ilmjärveni. Eesti põliselanikud tulnuks küüditada itta ning asendada Eesti venelaste ja setude, osalt ka eestlastega. Rassiliselt väärtuslikuks tunnistatud eestlased jäänuks kodumaale , kus neile oleksid lisandunud sakslastest kolonistid . Sellisel moel kujundatud Eesti kavatseti muuta Suur-Saksamaa koostisosaks, mis lükati siiski sõjajärgsesse aega.
Saksa majanduspoliitika Eestis oli vastuoluline . Ühelt poolt allutati Eesti majandus Saksamaa huvidele, samas aga hoiduti röövmajanduslikest sammudest, kuna Eestist pidi saama osa Suur-Saksamaast. Saksa võimud määrasid põllumeestele kohustuslikud toiduainete müüginormid. Pettumuseks kujunes eestlastele sakslaste otsus mitte tagastada nõukogude võimu poolt natsionaliseeritud varasid endistele omanikele, vaid jätta need Kolmanda Riigi käsutusse. Üldine elatustase sõja-aastail langes. Eriti raskesse olukorda sattusid linnaelanikud, keda varustati toidu-ja tarbeainetega ostulubade alusel. Olulist rolli etendas eestlaste algatusel loodud Eesti Rahva Ühisabi, mille eesmärk oli abistada Nüukogude okupatsiooni ja sõja tõttu kannatanuid. Ühisabi keskendus toiduainete, seemnevilja, küttepuude, rõivaste jms jaotamisele.
Saksa okupatsiooni aastail hukati umbes 7800 Eesti elanikku, enamik olid eestlased. Toimis natside rassiteooria , mis nõudis ennekõike juutide hävitamist. Hinnaguliselt hukati Eestis umbes 10000 Euroopa juuti. Samamoodi hävitati ka mustlasi. Suurima rühma hukkunutest moodustasid sõjavangid. Enamik neist suri vangilaagris nälga, haiguste ja kehvade elutingimuste tõttu, osa hukati.
Sakslaste korraldusel hakati formeerima uusi vabatahtlikest koosnevaid väeosi- ida- ja politseipataljone. Augustis 1942 kuulutati välja Eesti SS-leegioni asutamine. Kuna vabatahtlike värbamine ähvardas läbi kukkuda , hakati noormehi sundvärbama, mille tulemusel kasvas leegionäride arv 1944.a alguseks 11 000 meheni, kellest moodustati 20. Eesti SS- diviis .
Sundmobilisatsioonide käigus põgeneti enamasti Soome. Soome armeega liitunud eestlaste-soomepoiste-vaimseks juhiks sai Karl Talpak. 1941. a suvel võitles Venemaa pinnal sakslaste vastu 22. territoriaalne laskurkorpus . Umbes samal ajal veeti Eestist Venemaale 32000 mobiliseeritut. Mobiliseeriud saadeti tööpataljonidesse, mis sarnanesid sunnitöölaagritega. 1942.a sügiseks formeeriti Uuralites 8. Eesti laskurkorpus, millesse kuulus u 27000 meest.
BAASIDE AEG
23.augustil 1939 a sõlmiti Ida-Euroopa, Saksamaa ja Venemaa vahel MRP. MRP lisaproptokolliga jagati omavahel Ida-Euroopa: Vene huvisfääri läksid Ida-Poola, Soome, Eesti, Läti ja Bessaraabia, Sks-le jäid ülejäänud Poola alad ja Leedu. MRP tegi Nõukogude Liidust ja Saksamaast pol ja sõjalised liitlased.
1.sept tungisid Saksa väed Poolasse ning 17.sept ründas Poolat ka Punaarmee, mis kuulutas 2 MS algust ning Prantsusmaa ja SBR kuulutasid 3.sept Saksamaale sõja.
Kui MS puhkes, säilitas valitsus range neutraliteedi, vältimaks riigi sattumist relvakonflikti. Esialgu näis selline pol otstarbekas ning sõda põhjustas Eestile vaid tagasihoidlikke maj.raskusi. 24.sept esitati nõudmine allkirjastada vastastikuse abistamise pakt, mis annaks Nõukogude Liidule õiguse luua Eesti territooriumil sõjalaevastiku baasid.
28.sept 1939 sõlmiti ka baaside leping. Eesti andis Nõukogude Liidule rendile maa-alad mereväebaaside loomiseks Saaremaal, Hiiumaal ja Paldiski ümbruses. Moskva omakorda kohustus müüma Eestile Eestile soodustingimustel mitmesugust relvastust. Lepingu juurde kuuluvas protokollis täpsustati baasidesse toodavate vägede suurus ning anti Venemaale õigus kasutada kahe aasta jooksul Tln-a sadamat . Baaside lepingud sõlmisid ka Läti (5.okt) ja Leedu (10.okt). Soomes aga põrkusid Moskva nõudmised parlamendi vastuseisule. Seepeale alustas Venemaa 30.nov 1939 sissetungi Soome, vallandades Talvesõja. Soome suutis Venemaale tekitada suuri kaotusi ja sundis Kremlit tagasi tõmbuma. 13.märtsil 1940 sõlmitud rahuga, suutis Soome oma iseseisvuse säilitada.
18.oktoobril 1939 algas maavägede sissemarss Eestisse. Narva lähistel riigipiiri ületanud punaväed liikusid Paldiskisse ja Haapsallu; Ibroska juures üle piiri tulnud üksused suundusid Võru, Pärnu ja Virtsu kaudu Saare-ja Hiiumaale.
Eesti siseelus kujunes baaside aja olulisimaks südmuseks baltisakslaste lahkumine . Eestist lahkus 12 660 baltisakslast, mistõtti lakkas baltisaksa rahvusgrupp olemast.
Demokraatia juurde tagasipöördumist ei olnud mõtet lähiajal oodata. Kehtima jäid kaitseseisukord, pol tegevuse keeld, kirjasõna tsensuur jt piirangud.
AASTA 1944
1944.a jaanuaris algas idarinde põhjalõigus Punaarmee üldpealetung. Punaarmee juhkond kavandas Narva vallutamist, mis kestis ligi 7 kuud. Sakslased tõid kodumaale Eesti väeosad ning 30.01 kuulutas Eesti Omavalitsus välja üldmobilisatsiooni. EV viimane peaminister Jüri Uluots kutsus rahvast üldmobilisatsiooni toetama , saades kokku u 40000 meest.
Märtsi alguseks õnnestus vastane Narvast põhja pool jõue taha tõrjuda, nende lahingutes oli väljapaistev roll eestlastel. Heitlused Narva all jätkusid aprilli lõpuni, kuid kumbki pool ei saavutanud edu. Seejärel saabus kolmekuuline vaikus . Narva rünnakute ajal sooritas Nõukogude lennuvägi terrorirünnakuid Eesti linnadele.
1944.a kujunes Saksamaa jaoks väga raskeks ( Normandia dessant, Punaarmee rünnak Vakgevenele jne). 25. juulil ületas Punaarmee Narva jõe ja marssisid järgmisel päeval Narva. Saksa väed taandusid Vaivara Sinimägedele, kus kahe nädala vältel toimusid ägedaimad lahingud, mis eesti pinnal peetud. Sinimägede ründamine maksis Punaarmeele Nõukogude andmetel vähemalt 12 000 langenut. Väikesed polnud ka Saksa poole kaotused, mis ulatusid mitmekümne tuhande meheni.
25.08 1944 hõivas Punaarmee Tartu. Sakslaste taandumisega algas Vene pealetung . 22.09 1944 jõudis Punaarmee Tallinna. 26. septembril langes Virtsu. 24. novembril jõuti Sõrve poolsaare tippu.
Jõudis kätte suur põgemine (Eestist lahkus u. 80 000 ). Põgenesid rikkamad inimesed, kuna laevadega põgenemine maksis raha. Paljud põgenesid kaluripaatidega. Lahkumisel hukkus üle 6000 inimese. Peamised sihtkohad olid Rootsi, Soome, Sks, Austraalia , Kanda, USA
Taasiseseisvumiskatsega loodeti 1918.a. veebruarisündmuste kordumisele. 18.septembril 1944.a . nimetas iseseisva Eesti Vabariigi viimane peaminister J.Uluots ametisse Otto Tiefi valitsuse ning uus valitsus deklareeris oma erapooletust käivas sõjas. Veel üritati tulutult leida Eesti Vabariigi taastamisele tunnustust rahvusvahelisel tasandil. Uuel valitsusel Tallinna oma kontrolli alla võtta ei õnnestunud. 22.septembril 1944 .a. jõudsid Tallinnasse esimesed nõukogude üksused, kelle eest Tiefi valitsus oli sunnitud põgenema Läänemaale, kus hakati otsima võimalusi Rootsi põgenemiseks. Seega luhtus ka katse Eesti taasiseseisvumiseks. Iseseisvumiseni jõuti alles 1991
Teise maailmasõja tagajärjed Eestile:

• Eesti kaotas oma iseseisvuse ja langes ~50 aastaks võõrvõimude okupatsiooni alla.
  
• Eesti rahvaarv vähenes ~200 000 inimese võrra
  
• Mitmed suured linnad olid sisuliselt maatasa
  
• Purustatud oli enamus tööstusettevõtteid
  
• Maal oli vähenenud külvipind, kariloomade arv ja saagikus jne.