Eesti ja II maailmasõda (0)

23. augustil 1939 sõlmitakse Molotov-Ribbentropi pakt. 1. septembril 1945 tungib Saksamaa kallale Poolale → algab Teine maailmasõda. Eesti valitsus säilitas neutraliteedi. Esialgu näis see õnnestuvat ning sõda põhjustas Eestile vaid varustusraskustest tulenevaid majanduslikke piiranguid: bensiini ja suhkru müük viidi kaartide alusele. Välisminister Karl Selter pidas 15.-19. september Moskvas kaubandusläbirääkimisi NSV Liiduga. Septembri keskel sisenes Tallinna sadamasse Poola allveelaev Orzel . Vastavalt neutraliteedi seadustele asuti seda interneerima, kuid asi venis. Kui Nõukogude väed 17. septembril Poola idapiiri ületasid, põgenes järgmisel ööl allveelaev Tallinnast. NSV Liit süüdistas Eestit neutraliteedi rikkumises. 19. septembril kutsuti Molotovi juurde aru andma Eesti Vabariigi saadik Moskvas August Rei. 24. septembril kutsutakse omakorda Selter Molotovi juurde, viimane nõudis nüüd vastastikuse abistamise pakti sõlmimist. 27. septembril sõidab Moskvasse Eesti delegatsioon koosseisus Selter, riigivolikogu esimees Jüri Uluots, Ants Piip ja August Rei. 28. septembril allkirjastati vastastikuse abistamise pakt. Selle kohaselt rajatati Eesti territooriumile Nõukogude sõjaväebaasid, riiki saabus 25 000 sõdurit, lisaks veel 10 000 baaside ehitajat. Vene vägede sissemarss algas 18. oktoobril ja kestis 4 päeva. Eestis vahetus valitsus: ebapopulaarse Kaarel Eenpalu valitsuse asemel astus ametisse Jüri Uluotsa oma.
14. juunil 1940 demonstreerib NSV Liit meile oma jõudu, kui tulistati alla Tallinnast startinud Soome reisilennuk, blokeeriti Eesti sadamad ning baasides olevad väed seati lahinguvalmis. 16. juunil esitati ultimaatum Eesti Vabariigi valitsusele, milles nõuti selle väljavahetamist ja Punaarmee lubamist Eesti territooriumile. 17. juunil algab okupatsioon , kui riiki siseneb umbes 80 000 punaväelast. 21. juunil korraldatakse vastavalt NSV Liidu korraldusele Vabaduse väljakul meeleavaldus NSV Liidu ultimaatumis väljendatud nõudmiste toetuseks . Sama päeva õhtul tehakse teatavaks uue valitsuse koosseis, kus peaministriks sai arstist luuletaja Johannes Vares- Barbarus , tema asetäitjaks Hans Kruus, kultuuriministriks sai Johannes Semper. Riigikogu saadetakse laiali ja kuulutatakse välja ennetähtaegsed valimised, kusjuures kavatseti moodustada vaid Riigivolikogu, Riiginõukogu ei pidanud enam kokku tulema. 14.-15. juulil toimunud „valimised“ olid eht nõukogulikud – üles seati ainult üks kandidaat, kasutati valijate hirmutamist ning ei põlatud ka tulemuste võltsimist. 21.-23. juulil aset leidnud Riigivolikogu istungjärgul nimetati Eesti ümber Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks ja paluti selle vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu. Lisaks vabastati ametist president Päts, kes 30. juulil arreteeriti ja saadeti perega Siberisse. Otsustati ka korraldada maareform , natsionaliseeriti suurettevõtted ja pangad . 6. augustil rahuldas NSV liidu Ülemnõukogu „eesti rahva palve“ ja inkorporeeris Eesti NSV Liidu koosseisu. Sellega oli anneksioon teostunud.
Muudatused jätkusid. Riigivolikogu muudeti ENSV Ülemnõukoguks, millel puudus seadusandlik võim – saadikute ülesandeks oli kiita heaks Moskvast tulevad korraldused . Valitsus muudeti Rahvakomissaride Nõukoguks, kuhu kuulus 13 rahvakomissari. Esimeheks valiti kommunist Johannes Lauristin . Eesti Kommunistliku Partei liikmete arv kasvas kiirelt 130-lt 3700-le. Eesti NSV-s pandi maksma stalinlik konstitutsioon ja Nõukogude seadused. Politsei asendati Tööliste ja Talupoegade Miilitsaga. Eesti sõjavägi reorganiseeriti Punaarmee 22. territoriaalseks laskurkorpuseks. Teostati maareform, natsionaliseeriti tööstus- ja transpordiettevõtted, kaubandusfirmad ja rahaasutused, samuti suuremad elumajad. Et saaks teostada kolhoseerimist, oli vaja läbi viia talurahva vaesustamine kohustusliku riikliku kokkuostu naeruväärselt madalate hindade abil. Rahva elatustasemele mõjus halvavalt novembris 1940 teostatud rahareform , mille käigus vahetati kroonid rublade vastu 8 korda väiksemate kursside põhjal, kui oleks pidanud. Loomulikult algasid ka arreteerimised (esimese 17. juunil 1940), tõelise hoo said need sisse aga Eesti inkorporeerimisega NSV Liitu. Repressiivpoliitika kulmineerus 14. juunil 1941, kui pandi toime massiküüditamine kõigis kolmes Balti riigis. Eestist deponeeriti üle 10 000 inimese, keda peeti potentsiaalselt ohtlikuks.
22. juunil 1941 puhkenud Nõukogude-Saksa sõja algperioodil taandus suuri kaotusi kandnud Punaarmee korratult ja kiiresti. Kahe nädalaga vallutasid sakslased Leedu ja Läti ning ületasid 7. juulil Iklas Eesti piiri. Järgmiste päevade jooksul liiguti edasi kohtamata erilist vastupanu. Takistus ilmnes Jõudmisel Tartusse , kus Eestisse saadetud väikesed sakslaste üksused jäid toppama suurte Punaarmee üksuste vastupanu tõttu. Eestis korraldati kiiresti sundmobilisatsioon Punaarmeesse, kuhu läks kokku umbes 30 000 meest. Nõukogude kätte jäänud Põhja-Eestis moodustati hävituspataljonid, millele tehti ülesandeks taandumisel purustada tööstushooneid. Pidevalt puhkesid kokkupõrked hävituspataljonide ja eestlastest metsavendade vahel. Metsavennad olid hakanud tekkima alates Eesti annekteerimisest represseerimishirmu tõttu. Just metsavendade abiga suutsid sakslased vallutada Tartu. Lõuna-Eesti metsavendade juht oli Karl Talpak. Pärast Tartu vallutamist ja lisajõudude saabumist alustasid sakslased uut pealetungi, jõudes kiirelt 7. augustiks Põhja-Eestisse Kunda ümbrusesse, lõigates Nõukogude väed n-ö kaheks. Itta pöördunud väed vallutasid kümne päeva jooksul Narva, Tallinn alistus 28. augustil. Viimased lahingud toimusid Lääne-Eesti saartel veel oktoobris → 21. oktoobriks oli Eesti Nõukogude vägedest vaba.
Mingist iseseisvuse taastamisest polnud juttugi. Eestist moodustati Idaalade ministeeriumile allutatud kindralkomissariaat. Saksamaa huvide kõrgeimaks esindajaks oli kindralkomissar Karl Sigismund Litzmann. Kindralkomissari kõrvale loodi eestlastest koosnev Eesti Omavalitsus , mille etteotsa sai Hjalmar Mäe. Mäe oli rahva hulgas väga ebapopulaarne ning tegelikuks vaimseks liidriks oli endiselt viimane peaminister Jüri Uluots, kes sakslastega kooostööd ei teinud. Kohalik Saksa või lõi Omakaitse, millega liitus kiirelt palju vabatahtlike (meeste arv kuni 40 000). Laialisaadetud metsavendade üksuste asemel hakati formeerima vabatahtlikest ida- ja politseipataljone, mis leidsid rakendust Venemaa territooriumil rindevõitluses, partisaniliikumise mahasurumises ja valveteenistuses (mehi kokku 10 000-12 000). Loodi ka Eesti Leegion , kuigi raskustega – oli ebapopulaarne, vaevaga saadi kokku esimene allüksus – pataljon Narva, mis läks ka kohe rindele. Hiljem moodustati Eesti Leegionist 20. Eesti SS deviis. Need noormehed, kes tahtsid Punaarmee vastu võidelda, kuid kes ei tahtnud selga tõmmata saksa mundrit, suundusid Soome, kus neist moodustati Jalaväerügement 200 (JR 200; umbes 2000 meest – nn soomepoisid).
Punaarmee koosseisu kuulus Eesti sõjaväest moodustatud 22. territoriaalne laskurkorpus , mis aga oma esimeses lahingus sakslaste vastu lagunes – 7000 eestlasest 4500 andis end sakslastele vangi, 2000 langes või sai haavata . Alles jäänud eestlased viidi üle töö- ja ehituspataljonidesse, kus oli ka teisi mobiliseeritud eestlasi. Ehitus- ja tööpataljonide töö oli ränk ja paljud surid. 1941. aasta lõpus saavutasid ENSV ametnikud loa rahvuslike väeosade formeerimiseks Nõukogude tagalas: 8. Eesti laskurkorpuse loomine päästis paljude ehituspataljonidesse sattunud meeste elu. Esimene lahing oli neil detsember 1942 – jaanuar 1943 Velikije Luki all. Puuduste tõttu väeosa juhtimises ja luure organiseerimis kandis väekoondis suuri kaotusi: pärast Velikije Luki vallutamist viidi korpus täiendavaks formeerimiseks ja väljaõppeks tagalasse. Rindele jõuti uuesti alles suvel 1944 Eestis.
Jaanuari keskel 1944 alanud Punaarmee pealetungi tulemusena taganesid purustatud Saksa vägede riismed Narva jõe ja Peipsi järve läänekaldale. Eesti suure strateegilise tähtsuse tõttu paiskasid sakslased siia abivägesid, et takistada Punaarmee tungimist Eestisse. Jaanuari viimasel päeval kuulutas Eesti Omavalitsus välja üldmobilisatsiooni Saksa sõjaväkke. Kuna ei tahetud Nõukogude võimu taastumist, oldi valmis sõdima ka sakslaste eest. Varem teeninud 20 000 mehele lisandus mõne nädalaga veel 38 000. Veebruari keskel toimusid lahingud Narva pärast – Punaarmee sunniti taanduma. Vastuseks eestlaste osalemises lahingutes teostas Punaarmee märtsi alguses rea õhurünnakuid Eesti linnadele. Pommitaati Narvat, Tapat, Tallinna. Narva all jäi kolmeks kuuks rahulikuks. 26. juunil vallutas Punaarmee Narva, kuid pealetung peatati paarikümne kilomeetri kaugusel varem ettevalmistatud kaitsejoonel Sinimägedes. Siin toimusid ägedaimad ja ohvriterohkeimad lahingud, mida Eesti pinnal kunagi peetud. Augustis alustati pealetungi Lõuna-Eestist: vallutati Tartu ja tungiti edasi põhja poole. Augusti lõpus suudeti punaväelased tõrjuda küll Emajõe taha tagasi, kuid Tartut tagasi vallutada ei õnnestunud. Kui septembri keskel kujunes sakslastel Riia lähedal kriitiline olukord – oli oht, et Eestis asuvad väekoondised lõigatakse ülejäänud Saksa valdustest ära –, otsustati Eesti ja Põhja-Läti maha jätta. Kogu Eestis valitses kaos: maanteed olid sõjaväekolonnidest ja tsiviilpõgenikest ummistunud, polnud kindlat rindejoont ega keskset juhtimist. Selles segaduses püüdsid rahvuslikud jõud taastada Eesti iseseisvust.
Juba suvel 1944 koondusid seni erinevatel seisukohtadel olnud poliitilised rühmitused Eesti Vabariigi Rahvuskomitee ümber, mille eesotsas oli Otto Tief . Loodeti 1918. aasta 24. veebruari kordumisele, et sakslaste lahkumise ja Punaarmee saabumise vaheajal välja kuulutada Eesti taasiseseisvumine ja moodustada ajutine valitsus. 18. septembril määras presidendi kohusetäitja Jüri Uluots ametisse Eesti vabariigi valitsuse, mille eesotsas seisis Otto Tief ja millesse kuulus veel 10 ministrit. Püüti organiseerida pealinna kaitset, kasutades soomepoisse ja Johan Pitka poolt organiseeritavat relvaüksust. Kavatsus ebaõnnestus jõudude vähesuse ja sakslaste jätkuva Tallinnas viibimise tõttu. Pika Hermanni torni heisati rahvuslipp , ent enamat ei suudetud.
21. septembri õhtul lahkus valitsus pealinnast, lootes Läänemaalt Rootsi pääseda. Tegelikkuses langes enamik valitsusliikmeid NSV Liidu julgeolekuorganite kätte. Raskelt haigel Jüri Uluotsal läks korda jõuda Stockholmi, kus ta vähem kui aasta pärast suri. 22. septembri hommikul sisenesid Punaarmee tankid Tallinna ning pärastlõunaks oli Eesti pealinn punaväelaste käes. Eesti mandriosa langes kiirelt NSV Liidu kätte, pikema pausita vallutati ka Hiiumaa, Muhu ja suurem osa Saaremaast , kuid Sõrve poolsaare kindlustatud positsioonidele jäädi toppama. Lahingud Sõrves omandasid ägeda ja ohvriterohke iseloomu. Alles 24. novembril õnnestus 8. Eesti laskurkorpusel (osales terve Eesti sakslastest vabastamisel) heisata punalipp ka Sõrve poolsaare lõunatippu – Eesti oli jälle täielikult NSV Liidu ikke all.