EESTI TEISE MAAILMASÕJA AJAL (0)

EESTI TEISE MAAILMASÕJA AJAL
35. Baaside aeg
Teise maailmasõja puhkemise põhjuseks on peetud Esimese maailmasõja rahulepinguid. Mitmed riigid aga leidsid , et nende roll maailmas ei rahulda neid, ning olid huvitatud mõjusfääride ümberjagamisest. Nõukogude Liit seadis sihiks laiendada nõukogulikku sotsialismimudelit kogu Euroopale ning taastada endised Tsaari-Venemaa valdused . Kaudne süü maailmasõja vallandumises oli ka demokraatlikel lääneriikidel, kes ei söandanud rakendada agressorite suhtes resoluutseid vastumeetmeid. Suurbritannia ja Prantsusmaa seadsid sihiks Saksamaa-vastase sõjalis-poliitilise liidulepingu Venemaaga. Venemaa tahtis aga teatud alasid, milles oli ka Balti alad. 23.augustil 1939 kirjutati alla Molotovi-Ribbentropi pakt, kus Nõukogude Liit ja Saksamaa teostasid mittekallaletungi lepingu. Omavahel jagati Ida-Euroopa. MRP tegi Nõukogude Liidust ja Saksamaast poliitilised ja sõjalised liitlased. 1. sept Tungisid Saksa väed Poolasse ning hiljem ründas ka Saksamaa. Saksamaa kallaletung Poolale tähistas Teise maailmasõja algust.
Eesti hoidis sõja tekkides madalat profiili, säilitades range neutraliteedi. Poola allveelaeva Orzeli sisenemisel Tallinna sadamasse kasutati seda süüdistusena Eesti neutraliteedi rikkumises. 24.sept esitati Moskvas Eesti välisministrile Karl Selterile nõudmine allkirjastada vastastikuse abistamise pakt. Ebasõbralikud vastuseisud siiski säilisid. 28. septembril 1939 kirjutati alla baaside leping, milles seisnes, et osapooled lubasid hoiduda teineteise vastu suunatud koalitsioonidest ning osutada vastastikust abi kallaletungi või selle ohu korral. Samalaadsed baaside lepingud suruti peale ka Eesti naabritele.
Oktoobril algul 1939 toimusid Tallinnas Eesti ja Nõukogude sõjaväelaste läbirääkimised. Maavägede sissemarss Eestisse algas 18.okt. Punaväelased aga ei juhtunud väga eestlastega kokku. Eestile jäi küll oma iseseisvus , aga muutus Nõukogude Liidu protektoraadiks. Eesti välispoliitilist olukorda muutis keerulisemaks Talvesõda. Vene pommitajad ründasid Soome linnu, eesti rahva toetus aga kaldus soomlastele. Tehti korjandusi ja toetusi. Mindi ka sõjaliselt appi.
Eesti siseelus kujunes baaside aja olulisimaks sündmuseks baltisakslaste lahkumine.
36. Nõukogude okupatsioon
Aega, mil maailma tähelepanu koondus Lääne-Euroopale, kasutas Moskva selleks, et valmistude Eesti, Läti ja Leedu okupeerimiseks. Balti riike süüdistati baaside lepingu rikkumises ja hakati suhteid teravdama. 14.juunil esitas Nõukogude Liit Leedule ultimaatumi, et kehtestataks Moskvale meelepärane valitsus. Hiljem said samalaadsed ultimaatumid ka Läti ja Eesti. Vastupanu ei osutatud.
17.juunil tuli üle Eesti piiri 90000 okupatsiooniarmee sõdurit. Kindral Laidoner sunniti Narvas alla kirjutama Narva diktatuurile. Stalini esindaja Andrei Ždanovi suunamisel hakati Vene saatkonnas kokku seadma uut Eesti valitsust. 21.juuni õhtul andis president Päts allkirja otsusele, millega nimetati ametisse uus valitsus: peaministriks sai Johannes Vares- Barbarus , tema asetäitjaks Hans Kruus. Valitsuses polnud ühtegi kommunisti. Põhilised muutused hakkasid siis kui saadeti laiali Riigikogu ja kuulutati välja Riigivolikogu valimised, mille tulemusena olevat Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaatide poolt hääletanud enamik valijatest. 21. juulil kuulutas kommunistlik Riigikogu välja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi( ENSV ), uus tekkinud riik liideti Nõukogude Liiduga.
Okupantide esimeseks sammuks oli senise riigiaparaadi lammutamine . Ametist tagandati mitmed kõrgemad ametnikud, politsei juhid, linnapead, kohtunikud. Suurpositsioonid läksid kommunistide kätte. Vastavalt uuele põhiseadusele nimetati Riigivolikogu ümber Ülemnõukoguks, Vabariigi Valitsusest kujundati Rahvakomissaride Nõukogu, moodustati täitevkomiteed. Eestimaa Kommunistlik Partei(EKP) kujunes ühiskonna juhtivaks ja suunavaks jõuks(esimene sekretär Karl Säre). Ümberkorraldused majanduses algasid riigistamisega ja niinimetatud kultuurirevolutsiooni raames hakati koolides õpetama marksismi-leninismi.
1941. aasta 14.juunil toimus massiküüditamine, mis toimus korraga kõigis Balti riigis. Eestist viidi umbes 10000 inimest.
Vene-Saksa sõja algul taandus Punaarmee kiirelt ja sakslased hõivasid kiiresti Leedu ja Läti ning 7.juulil ka jõudsid Eestini. Lahingud toimusid mitmetel Eesti aladel, aga punaväelased ei suutnud kaua vastu panna ja pidid sakslaste tugevust tunnistama. Eesti pinnal toimuvas sõjas lõid aktiivselt kaasa metsavennad , kelle vastasteks olid hävituspataljonid.
37. Saksa okupatsioon
1941.aasta suvel tundisid eestlased kergendust, et Vene väed on lahkunud ja tervitasid Saksa sõdureid kui vabastajatena ja olid valmis neid alati aitama . Paraku ei püsinud selline arusaam pikalt. Saksamaalt saabuvad kõrged ametnikud ei tahtnud midagi kuulda Eestist kui iseseisvast riigist. Saksa okupatsioonivõim vajas enda kõrvale ka abistavat institutsiooni. Selleks sai Eesti Omavalitsus (eesotsas Hjalmar Mäe). Püüti laiendada õigusi, kuid asjatult.
Saksa võimud määrasid põllumeestele kohustuslikud toiduainete müüginormid, mis olid küll kurnavad, aga siiski said põllumehed jätkata oma talude laiendamist ja tootmist. Suureks pettumuseks oli aga sakslaste otsust mitte tagastada nõukogude võimu poolt natsionaliseeritud varasid endistele omanikele, vaid need jäid Kolmanda Riigi käsutusse. Üldine elatustase sõja-aastail muidugi langes. Olulist rolli etendas eestlaste algatusel loodud Eesti Rahva Ühisabi, mille eesmärk oli abistada Nõukogude okupatsiooni ja sõja tõttu kannatajaid.
Saksa okupatsiooni aastail hukati umbes 7800 Eesti elanikku. Kui esialgu olid repressioonid suunatud peamiselt kommunistidele ja teiste kollaborantide vastu, siis peatselt algas ka rahvuslaste , anglofiilide ja sõjavastaste vangistamine. Hävitati mitmeid rahvuseid, enne kõike juute . Samuti hävitati ka mustlasi. Suurima rühma Eesti pinnal hukkunutest moodustasid nõukogude sõjavangid.
Umbes 1500 eestlast osales Saksa sõjaväe koosseisus võitluses Punaarmee vastu, mis saadeti aga laiali. Liituti vabatahtliku organisatsiooniga Omakaitse, mis asendas Kaitseliitu. Sakslaste korraldusel hakati tegema uusi väeosi. Näiteks idapataljoni ja politseipataljone. Taheti maksta kätte kannatuste eest, kuid samas häiris ka natsirežiim. Kuulutati välja ka Eesti SS-leegion aga see polnud populaarne , sest Saksa väed olid pannud rahva pettuma. Sellepärast kuulutas Eesti Omavalitsus märtsis 1943 välja noormeeste sundvärbamise.
Sundmobilisatsioonid Saksa armeesse tekitasid eestlastes pahameelt ja soovi kõrvale hoida. Lahkuti Eestist. Põgeneti Soome, sest paljud neist, kes ei tahtnud olla Saksa vägede all, olid valmis võitlema Punaarmee vastu ja aitama kaasa Soome vabadusvõitlusele. Soome armeega liitunud eestlasi nimetati soomepoisteks ja nende juhiks sai Karl Talpak.
Samas osales mõnikümmend tuhat eestlast Teises maailmasõjas ka Punaarmee poolel. 1941. aasta suvel võitles Venemaa pinnal sakslaste vastu 22.territoriaalne laskurkorpus, kus kuulus umbes 7000 eestlast. Samal ajal veeti Eestist Venemaale 32000 mobiliseeritut. Mobiliseeritud saadeti tööpataljonidesse, mis olid nagu sunnitöölaagrid. Ülejäänud pääsesid Moskvas langetatud otsusega kutsuda ellu Eesti rahvuslikud väeosad.
38. Aasta 1944
1944.aasta jaanuaris algas Punaarmee üldpealetung. Saksa väed taandusid kiiresti. Sakslased kutsusid appi ka Eesti väeosad. 30.jaanuaril kuulutas Eesti Omavalitsus välja üldmobilisatsiooni. Jüri Uluots kutsus inimesi võitlema Punaarmee vastu. Rahvas sai sellest indu ja alluti mobilisatsioonikäsklusele. Kokku saadi umbes 40 000 meest, kes läksid võitlema iseseisva Eesti riigi eest. Võitlus Narva pärast kestis ligi seitse kuud, kus kumbki pool ei suutnud otsustavat edu saavutada, Punaarmee väed lükati küll jõe taha, kuid seejärel saabus kolmeks kuuks suhteline vaikus . Lahingute ajal Narvas, sooritas Nõukogude lennuvägi mitmeid terrorirünnakuid Eesti linnadele. Pommitati Narva, Tallinn, Tartu. See tekitas sõjameestes viha ja otsustavust võitluses sissetungijate vastu. 1944. aasta suvel polnud Saksamaa jaoks olukord soodne ning taandati Saksa väeosad. 26.juulil marssisid sisse venelased . Sinimägede ümber toimusid kahe nädala vältel ägedaimad lahingud. Saksa väed tegid mitmeid vasturünnakuid, Punaarmee aga saatis lahingusse üha uusi väekoondisi. Vene üksused aga lõpetasid pealetungi ilma edu saavutamata. Vene väed aga saavutasid edu Tartu all, sest sakslastel ei jätkunud enam jõudu linna kaitsmiseks. Septembris otsustasid sakslased Eesti ja Põhja-Läti maha jätta. Samal ajal sakslaste taandumisega algas taas Vene pealetung . Venelased suutsid maha suruda nõrga vastupanu Suurel Emajõel ning 22. sept sisenesid Nõukogude tankid Tallinna. Järgnes kogu mandriosa okupeerimine. Eestlased üritasid veel viimaseid vastupanusid, kuid asjatult. Kuid tänu sellele, said mitmed tuhanded eestlased põgeneda üle mere. Suure põgenemise ajal lahkus Eestist kuni 80 000 inimest.
Rahval aga ei kadunud oma riigi tahe . Rahvuslaste vanem põlvkond koondus endise peaministri Jüri Uluotsa ümber, nad tahtsid hoiduda kõigest, mis võiks kahjustada kommunismivastast võitlust. Nooremad aga lõid illegaalseid gruppe, alles 1944. moodustati vastupanu gruppe hõlmav Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. Mõlemad liikumised otsustasid teha koostööd. Jüri Uluots pidi võtma oma õlule presidendi kohused. Rahvuskomitee uueks esimeheks valiti Otto Tief ja kõik olulised vastupanuliikumise rühmad jõudsid ühisele seisukohale: oodati vaid õiget aega iseseisvuse välja kuulutamiseks. Eesti sõdurid asusid vabariiki taastama: 20.sept heisati Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp . Tekkis äge tulevahetus. Lahkus enamik valitsusliikmeid, Nõukogude pommitajad ründasid Tallinna, tulistati alla sinimustvalgelipp Pika Hermanni tornis. Eesti langed peaaegu pooleks sajandiks Nõukogude Liidu võimu alla.