Eesti ajalugu (5)

Eesti vabariigi väljakuulutamine – 24. veebruar 1918 aastal- see on õige, aga Tartu rahu oli 1920ndal aastal ja sellega lõppes Vabadussõda (1918-1920)
Molotovi-Ribbentropi pakt
23 augustil 1939 sõlmiti MRP ehk mittekallaletungileping , mille salajase protokolliga jagati omavahel ära Euroopa. Saksamaal huvisfääri jäi Leedu, Lääne-Poola, Poolast läänepoole jäänud Euroopa. Nõukogu Liidule Soome, Eesti, Läti, idapoolne osa Poolast, osa Rumeenia aladest.
Eesti Vabariik jäi neutraalseks. Esialgu see õnnestus, sõda mõjutas meid vaid majanduslikult. Septembris aga saabus Poola allveelaev „Orzel” Tallinnasse, mille interneerimine heade suhete tõttu venis. NSVL ületas septembris Poola piiri ja järgmisel ööl laev põgenes. ( NSVL süüdistas Eestit neutraliteedi rikkumises, ise rikkudes Eesti piire merel ja õhus – vabanduseks põgeniku otsimine).

Baaside lepe
24. septembril nõuti ähvarduste abil vastastikuse abistamise pakti sõlmimist. Arutati nõudmisi (EV tegelaste poolt), samal ajal kogus NSVL aga vägesid piirile ja rikkus õhuruumi. EV valitsus otsustas leppega nõustuda, sest vaenlasel oli sõjaline ülekaal, varustust oleks jätkunud vaid paariks kuuks. Vahepeal oli hukkunud NSVL laev „Metallist”, selle sündmuse tõttu nõuti 35,000 mehe paigutamist EV’i. Läbirääkimistega suudeti seda arvu 10,000 võrra vähendada. Septembris 1939a. allkirjastati vastastikuse abistamise leping.

Anda abi kallaletungi , -ohu korral

NSVL lubas müüa relvastust soodustingimustel

Baasid anti NSVL käsutusse

Abi anda vaid partneri palvel

Lubati, et EV jääb iseseisvaks.
Eesti okupeerimine
1940a. kevadel saabus soodne aeg NSV Liidu jaoks, Baltimaade iseseisvuse likvideerimiseks. Eesti ja NSVL suhete halvenemine: baasivägede arv ületas kokkulepitu, baase taheti laiendada, NSVL ajakirjandus süüdistas Eestit lepete rikkumises. 14. juunil 1940a. esitas Moskva Leedule ultimaatumi, nõudes Leedu valitsuse väljavahetamist ja Punaarmee lubamist Leedu territooriumile. Samal päeval algas sõjaline agressioon Eesti vastu. (Soome reisilennuk lasti alla, blokeeriti sadamad, baasiväed seadsid end lahinguvalmis). Sama ultimaatum esitati ka Eestile ja Lätile ning kuna vastupanu oli lootusetu, anti järele. 17 juunil Laidoner – kindral Eestis, kirjutas alla „Narva diktaadile” : anti kontroll kõigi ühendusteede ja sidekanalite üle Punaarmee kätte.
Juuni sündmused ( seotud okupatsiooniga !!! )
Rahvusvahelise õiguse kohaselt muutus Eesti alates 16.–17. juunist 1940 okupeeritud riigiks. 19. juunil saatis Nõukogude juhtkond Eestisse eriesindaja  Andrei Ždanovi, kelle ülesandeks oli riigipööre korraldada. Eesti Kaitseväelt võeti relvad, Kaitseliit saadeti laiali ning rahvakogunemised keelati. Nõukogude Liidu esindajad rõhutasid pidevalt võimalust minna üle avalikule terrorile. Toimusid arreteerimised.
21. juunil organiseeris Ždanov Tallinnas peamiselt Nõukogude Liidust kohale toodud osalejatega meeleavalduse , mille käigus dikteeriti president   Konstantin Pätsile uue valitsuse koosseis, mille juhiks sai Johannes Vares
Inkorporeerimine
Juuli algul saadeti laiali riigikogu, kuulutati välja ennetähtaegsed valimised. Loodi Eesti Töötava Rahva Liit, mis tegi ulatuslikku propagandat. Rahvuslikud kandidaadid tühistati. Valimised olid Nõukogulikud: üks kandidaat, hirmutamised, võltsimised. Võitis ETRL , 17. juuli õhtul nõuti ühendamist NSVL’ga. 21-23 juuli istungjärgul nimetati Eesti Vabariik ümber Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks, anti palve NSVL’ga liitumiseks, hakati koostama uut konstitutsiooni , Päts võeti ametilt maha ja küüditati koos perega , otsustati maareformi ja riigistamise kasuks. 6 augustil 1940 Eesti NSV Liitu.
Repressioonid
Esimesed repressioonid leidsid aset juba 17 juulil aga hoogustusid hiljem. Kuni 1940 aasta lõpuni kadus üle 1000 inimese (peamiselt asutuste juhid jms) – nad hukati või viidi koonduslaagritesse. 1941 laienesid arreteerimised – mitte kellelgi ei olnud homne päev kindel. Juuniküüditamine algas 14. juunil 1941 a. Täisealised mehed kuulutati arreteerituiks ja lahutati perekondadest. Enamik neist hukkus vangilaagrites. Naised ja lapsed saadeti asumisele. Nendest jäid ellu umbes pooled. Kõik toimus ilma kohtumõistmiseta. Märtsiküüditamine algas 25. märtsil 1949a. Selle käigus deporteeriti üle 20 000 inimese, enamasti naised ja lapsed.
1941 suvi
22. juunil taandus Nõukogude-Saksa sõjas Punane. Kahe nädalaga vallutasid sakslased Leedu ja Läti. 7 juulil ületati Eesti piir, järgmisel päeval loovutati Pärnu, Viljandi, 9. juulil Valga, Võru, 10. juulil Tartu lõunaosa. Seejärel peatus rindejoon Kesk-Eestis, sest suurem osa saksa vägedest saadeti Leningradi alla. Nõukogude hävituspataljonid hävitasid taandudes ettevõtte- jms hooneid . Hukkus ligi 2000 inimest.
Hävituspataljonide vastased, metsavennad , olid juba aktiivsed 40 aasta sügisel, kuid pärast juuniküüditamist nende tegevus hoogustus. Metsavennad teostasid kättemaksu, ründasid nõukogude asutusi , punaseid, võeti üle vallamaju, pikemaks eesmärgiks oli Eesti vabastamine. Oluline roll oli neil ka võitluses Tartu pärast. Kahjuks kaasnes metsavendade tegevusega ka õigustamatu terror .
Kuna rinne seisis paigal, täiendati saksa jõude. 22 juulil rünnati Põltsamaalt Mustvee suunas, Suur-Emajõe punased piirati sisse. Vallutati ka Narva. Seejärel keskenduti Tallinnale, kus oli NSVLi Läänemere laevastiku baas. 20-28 augustil põgenesid laevad Tallinnast. Septembris-oktoobris jätkusid lahingud saartel. Saaremaa punased pidasid vastu oktoobri alguseni , Hiiumaa punane pidas vastu 21. oktoobrini.
Taasiseseisvumiskatse
Riigis valitses üleüldine segadus, teed olid koormatud sõjaväelaste ja põgenevate tsiviilisikutega, puudus üldine ülevaade toimuvast. Punastele astusid vastu vaid üksikud salgad võitlejaid.
1944 suvel koonduti EV Rahvuskomitee ümber (O. Tief). Rootsi Eesti diplomaatide kaudu kontakteeruti läänega. 18 septembril määras J. Uluots – peaminister valitsusse O. Tiefi + 10 ministrit; sõjavägede ülemjuhataja J. Maide. Püüti organiseerida Tallinna kaitset, mis aga ebaõnnestus, sest jõude oli vähe ja linnas olid veel sakslased . Toimusid kokkupõrked eestlaste ja hooneid õhkivate sakslaste vahel. Õnnestus heisata ka riigilipp, kuid see oli kõik. 21 septembril valitsus lahkus – loodeti Lääne-Eesti kaudu põgeneda, enamik sattus aga NSVL kätte. 22 septembril sisenesid punatankid Tallinna ja üksteise järel langesid ka teised linnad. Pärast ägedaid lahinguid heisati punalipp 24. novembril ka Sõrve sääre tippu.
Juba enne täielikku Eesti allutamisest kuulutati mobilisatsioon punaväkke. Täiendatud 8. Eesti laskurkorpus saadeti 45 aasta märtsis Kuramaale, kus saavutati suurte kaotustega tühine edu.
Saksa poolel moodustati uus 20. Eesti diviis, mis jaanuari lõpus aitas Visla-Oderi rindel punaseid takistada. Saksamaa kapituleerumisega langes enamus eestlasi punaste kätte, vähesed jäid inglaste ja ameeriklaste küüsi.
Sõjakaotused:

Narva hävis

Suured purustused Tartus, Tallinnas

Hävines üle ½ elamispinnast

Purustused tööstuses ulatuvad 45%

Hävisid sadamad, raudteed

Rahvastik vähenes

Ei suudetud taastada iseseisvust
PS! Kuskile sinna vahele võiks vist sobitada, ka selle, et eestlased ei tahtnud võidelda, ei punaste, ega sakslaste pool ja seepärast mindi 1940ndate alguses Soome Punaarmee vastu võitlema.
1944. a. Kuulus Eesti uuesti NSV Liidu koosseisu (uus okupeerimine/inkorporeerimine e. kossseisu võtmine). Impeeriumi keskvõimust täielikult sõltuv liiduvabariik .
Kolhooside loomine toimus Nõukogude Liidus aastatel 1929–1933 kollektiviseerimise teel. Ametlikult oli kolhoosi minek vabatahtlik. Selle käigus hukkus nälja ja repressioonide tagajärjel ligikaudu 6 miljonit inimest. Küüditati kümneid miljoneid. nn. Hirmupoliitika. Pärast küüditamist mõistsid inimesed, et tuleb kolhoosi minna. Kes ikka ei mõistnud, neid karistati mingil teisel otsitud ettekäändel. Küüditati eelkõige just rikkamaid majapidamisi, sest need hooned jäid kolhoosidele kasutada. Kolhoosid ei tasunud ära, sest hinnad olid riigi poolt kindlaks määratud, seega tootmine ei tasunud tihti ära. Tootmisnormid tuli alati täita, selle arvelt ei makstud isegi töötajatele tasu-elanikkonna järsk vaesumine .
Eestis loodi esimene kolhoos 22. septembril 1940. aastal, peamine kollektiviseerimine toimus pärast märtsiküüditamist aastatel1949–1952.
Nõukogude võimustruktuur – juhtiv roll kommunistlikul parteil, kuigi vormiliselt oli kõrgemaks seadusandlikuks organiks ENSV ülemnõukogu. EKP allus otseselt Moskvale . Linnades, valdades, maakondades teostas kommunistliku partei poliitikat parteikomitee ja parteialgorganisatsioonde võrk.
EK(b)P VIII pleenum ja selle tagajärjed – 1950 aasta märtsis. Süüdistati senist partei juhtkonda kodanlikus natsionalismis, vääras kolhoosipoliitikas, puudulikus kaadrivalikus nõrgas kriitikas ja enesekriitikas. Algas puhastustöö riigi ja parteiaparaadis, haridussüsteemis, kultuuriasutustes ja loomingulistes liitudes. Karotamm visati parteist välja, tema asemele tuli Käbin.
Maareform – maa sundvõõrandamine, talude max 30ha, maade tasuta ümberjagamine, talupoegadel olid mitmesugused koormised ja kohustused, põllumajandussaaduste riigile müümise kohustus, hakati moodustama riiklikke põllumajandusettevõtteid. Uusamaasaajad ei olnud tihti pädevad talu üleval pidamiseks, lisaks, sellise suurusega talud ei olnud eriti võimekad (sellise maatükiga).
Industrialiseerimine – eestis hakati tegelema põlevkivi kaevandamisega , masina- ja kergetööstus. Toodeti kõike üle meie ressursside võimete, eestist viidi põllumajandussaadused minema, jäime ka söögi osas sõltuvusse NKL-st, avati uusi kaevandusi, maa kurnati välja, toodi välistööjõudu sisse, ehitustegevus, materjalide tootmine.
Mõisted

Okupeerimine – võõra maa enda alla haaramine , sõjalisse valdusse võtmine

Anneksioon – teise riigi territooriumi vägivaldne liitmine oma riigiga

Inkorporeerimine – oma koosseis lülitamine

Agressioon – ühe või mitme riigi relvastatud kallaletung teisele riigile eesmärgiga see vallutada

Repressioon – vägivald. Nt massi mõrvad, vangistamine ebaseaduslikult, piinamine ülekuulamisel.

Rajoniseerimine - selle käigus kaotati maakonnad ja moodustati 39 maarajooni.

Metsavendlus – 1944-1953 a. otsene relvavõitlus.

Amnestia – Enne tähtaega vabastamine. Kuulutati välja metsasolijate väljameelitamiseks võimuorganite poolt.

Sundvõõrandamine – ehk riigistamine .
Karotamm – EKP eeotsas. Parteisse kuulusid juunikommunistid, laskurkorpuse veteranid ning venemaa eestlased.
Käbin – pärast karotamme EKP juht. Ajas mõõdukat laveerimispoliitikat.
J. Pitka – vägede juht
Päästekomitee liikmed: Päts, Vilms, Konik ?
Nõukogude poliitika tagajärjed Eesti rahvale: palju hukkunuid (küüditamised), eesti keele osatähtsuse vähenemine, eestlaste endi osatähtsuse vähenemine ( sest toodi sisse võõrtööjõudu), talupojad lahkusid maalt linnadesse- sealne kaardisüsteem ei taganud piisavalt ressursse.