Eesti Teise Maailmasõja ajal (0)

Eesti Teise maailmasõja ajal

Baaside aeg

II MS puhkemise põhjused:

• Halvasti koostatud, ebaõiglased I MS rahulepingud
  
• Natsionaalsotsialistide võimuletulek Saksamaal
  
• Rahvasteliidu suutmatus - nõrkus kriisimomente lahendada
  
• NL-i kommunismi vallutamiseplaan ja Tsaari- Venemaale kuuluvate endiste alade tagasisoovimine
  

23. augustil 1939 sõlmivad Venemaa ja Saksamaa lepingu, mis lepingu koostajate nimede järgi- Vjatšeslav Molotov ja Joachim von Ribbentrop- saab nimetuseks Molotovi- Ribbentropi pakt. Selle pakti salajase lisaprotokolliga jagati omavahel Ida- Euroopa: Vene huvisfääri läksid Ida- Poola, Soome, Eesti, Läti ja Bessaraabia; Saksamaale ülejäänud Poola alad ja Leedu.
MRP tegi NL-ist ja Saksamaast poliitilised ja sõjalised liitlased. 1. Septembril tungisid Saksa väed Poolasse ning kaks nädalat hiljem ründas Poolat ka Punaarmee. Saksamaa kallaletung Poolale tähistas Teise maailmasõja algust.
Kui maailmasõda algas, säilitas Eesti valitsus range neutraliteedi, vältimaks riigi sattumist relvakonflikti. Esialgu näis selline poliitika otstarbekohane ja sõda põhjustas Eestile vaid tagasihoidlikke majandusraskusi.
Ilmselt ootas Moskva oma plaanide käivitamiseks Baltimaades sobivat ettekäänet. Selleks sai 15. Septembril Tallinna sadamasse sisenenud Poola allveelaev Orzel , mis ajendatuna Punaarmee sissetungist Poolasse, põgenes. Nüüd süüdistas Kreml Eestit neutraliteedi rikkumises.
24. septembril esitati kaubanduskokkuleppe sõlmimiseks Moskvasse sõitnud Eesti välisministrile Karl Selterile nõudmine allkirjastada vastastikuse abistamise pakt, mis annaks NL-ile õiguse luua Eesti territooriumil sõjalasevastiku baasid.
25-26. septembril leiti Tallinnas, et Eesti ressursid NL-i vastu on väga nõrgad ja seepärast otsustati Kremli nõudmised vastu võtta, kuid püüda neid pehmendada. Taasalanud kõnelustel väitis NL valelikult, et tundmatu allveelaev olevat uputanud Narva lahes Vene kaubalaeva ning nõudis, et loodavate mereväebaaside kaitseks lubataks tuua Eestisse ka maa- ja lennuväeüksusi.
Ebasõbralikus õhkkonnas toimunud läbirääkimised lõppesid 28. Septembril 1939 baaside lepingu allakirjutamisega. Osapooled lubasid hoiduda teineteise vastu suunatud koalitsioonidest ning osutuda vastastikust abi kallaletungi või selle ohu kohta. Eesti andis NL-ile rendile maa-alad Saaremaal, Hiiumaal ja Paldiski ümbruses. Moskva omakorda kohustus müüma Eestile soodustingimustel mitmesugust relvastust. Suusõnaliselt toonitasid Kremli isandad korduvalt, et pakt ei kahjusta kuidagi Eesti suveräänsust.
Samalaadsed baaside lepingud suruti peale ka Lätile (5. okt) ja Leedule (10. okt). Soome aga keeldus sellest kategooriliselt, mispeale alustas Venemaa 30. nov 1939 sissetungi Soome, vallandades Talvesõja. Kuigi soomlased jäid Punaarmee vastu üksi, suutsid nad raevuka vastupanuga tekitada NL-ile suuri kahjustusi, seepärast sõlmiti 13. märts 1940 rahuleping, milles Soome oli küll sunnitud loovutama 1/10 oma territooriumist, kuid säilitas oma iseseisvuse.
Kuigi vormiliselt jäi iseseisvus püsima, muutus Eesti pärast baaside lepingu allakirjutamist NL-i protektoraadiks ning Eesti välispoliitika sattus sõltuvusse idanaabrist. Eriti teravaks tegi asja Talvesõda, milles Eesti lennuväljadelt startisid Vene pommitajad Soome linnu ründama.
Eesti siseelus kujunes baaside aja olulisemaks sündmuseks baltisakslaste lahkumine. Seega lakkas baltisaksa rahvusgrupp olemast. Vaatamata ametliku propaganda katsetele kujutada baltisakslaste lahkumist 700-aastase orjapõlve lõppakordina, vapustas see tõsiselt avalikust, kahandas ühiskonna majanduslikku ja vaimset potentsiaali ning tugevdas kuuldusi Balti riikide Moskvale mahamüümise kohta.

Nõukogude okupatsioon

Aprillis 1940 hõivasid Saksa väed välksõja taktikat kasutades kiiresti Taani ja Norra, mais okupeeriti Holland ja Belgia ning siseneti Prantsusmaale. Aega, mil maailma tähelepanu koondus Lääne- Euroopale, kasutas Moskva selleks, et valmistuda Eesti, Läti ja Leedu okupeerimiseks. Alustati suhete teravdamises: Balti riike süüdistati baaside lepingu rikkumises.
14. juunil esitas NL Leedule ultimaatumi, nõudes täiendavate Punaarmee väekoondiste paigutamist tähtsamatesse keskustesse ning Moskvale meelepärase valitsuse moodustamist. Eestile ja Lätile anti samalaadsed ultimaatumid üle 16. Juunil. Kuna sõjaline vastupanu oli lootusetu, alistusid Balti riigid hääletult.
Kindral Laidoner sunniti Narvas toimunud kohtumisel punaväe juhtidega kirjutama alla Narva diktaadile, millega anti kontroll kõigi ühendusteede ja sidekanalite üle Punaarmee kätte. Kaitseliidult kästi loovutada relvad.
Nüüd hakati looma uut Eesti valitsust, mis pidi saama kindlasti venemeelne. 21. juunil koguti Tallinna Vabaduse väljakule mõnituhat inimest, kes Punaarmeega hakkasid nõudma Uluotsa eestimeelse valitsuse tagasiastumist.
Sama päeva õhtul allkirjastas Päts otsuse, millega nimetati ametisse uus valitsus, kuhu kuulusid vasaksotsialistid ja vasakmeelsed haritlased. Valitsuses polnud ühtegi kommunisti.
Põhjalikud muutused algasid juuli esimestel päevadel, mil saadeti laiali Riigikogu ja kuulutati välja Riigikogu valimised. Valimised toimusid ehtnõukogulikult: üles seati ainult üks kandidaat, valijaid hirmutati ja tulemusi võltsiti. Väidetavalt hääletas Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaatide poolt 92,5% valijatest.
21. juulil kuulutas kommunistlik Riigivolikogu välja Eesti Sotsialistliku Vabariigi (ENSV) ja otsustas paluda selle vastuvõtmist NL-i koosseisu. 6. augustil „rahuldas eesti rahva palve “ NSVL-i Ülemnõukogu. Samal moel ühendati Leedu, Läti ja Moldaavia. Sellega jõudis Eesti annekteerimine Venemaa poolt lõpule.
Ümberkorraldused:

• senise riigiaparaadi lammutamine
  
• võtmepositsioonide andmine kommunistide kätte
  
• uus konstitutsioon : Riigivolikogu nimetati ümber Ülemnõukoguks (Esimeheks Johannes Vares ), senisest Vabariigi Valitsusest sai Rahvakomissaride Nõukogu
  
• Linna- ja vallavalitsuste asemel moodustati täitevkomiteed
  
• kohtusüsteem asendati nõukogulike rahvakohtutega ja Eesti politsei miilitsaga
  
• Eesti sõjaväest kujundati Punaarmee laskurkorpus
  
• Eestimaa Kommunistlik Partei kujunes ühiskonna juhtivaks ja suunavaks jõuks
  
• maareformi käigus kuulutati kogu maa riigi omandiks
  
• talude maksimaalseks suuruseks määrati 30 hektarit
  
• riigistati pangad , tööstus-, kaubandus- ja transpordiettevõtted jms
  
• kroonid asendati rubladega
  
• koolides hakati õpetama marksismi -leninismi ning NL-i ajalugu ja konstitutsiooni
  
• kunst - kultuur muutus propagandistlikuks
  
• algasid järjest tugevnevad repressioonid (1941 14. juuni massiküüditamine)
  

22. juunil 1941 puhkenud Vene- Saksa sõja algul taandus hiiglaslikke kaotusi kandnud Punaarmee korralikult. Eesti pinnal toimuvas sõjas lõid aktiivselt kaasa metsavennad , kes ründasid aktiivselt nõukogude asutusi ja nägid sakslastes liitlasi, keda appi oodata.

Saksa okupatsioon

1941. aasta suvel tundsid eestlased kergendust punavägede ja Nõukogude okupatsioonivõimude lahkumisest ning tervitasid Saksa sõdureid vabastajatena, olles nõus neid jõudumööda igati abistama. Sakslased ei kujutanud endast enam 700-aastalist orjapõlve, vaid kommunistidest vabastajaid.
Peagi selgus aga tõsiasi, et Saksamaalt saabuvad ametnikud ei taha midagi teada iseseisvast Eesti riigist, vaid näevad vasthõivatud alades üksnes üht osa okupeeritud NL-ist.
5. detsembril 1951 allutati Eesti Berliinis tegutsevale okupeeritud idaalade ministeeriumile, mida juhtis Tallinnast pärit baltisakslane Alfred Rosenberg . Eestist, Lätist, Leedust ja Valgevenest moodustati Ostlandi riigikomissariaat, mis koosnes neljast kindralkomissariaadist.
Eesti kindralkomissariaadi etteotsa sai Karl Siegmund Litzmann , kes suhtus eestlastesse küll hästi, kuid viis siiski ellu Berliini poliitikat.
Kuna Eestist pidi saama tulevikus osa Suur- Saksamaast hoiduti röövmajanduslikest sammudest, mis eesti majandust väga kurnavad. Seetõttu aidati mingil määral kaasa Nõukogude okupatsioonist tulenenud majanduskahjude hüvitamisele ja sõjapurustuste likvideerimisele.
Muudatused:

• põllumeestele kehtestati müüginormid
  
• nõukogude võimu poolt natsionaliseeritud varad ei tagastatud omanikele, vaid jäeti Kolmanda Riigi käsutusse
  
• tarbeainete ja toiduainetega varustamisel eelistati sakslasi eestlaste ees
  

Tasapisi taandus eestlaste saksameelsus nii seoses eelpoololevate punktidega kui ka sellega, et sakslased ei tunnustanud rindel eestlastest sõdureid ning ei lubanud neil luua omaette väeüksust. Samuti hakkasid paljudele tasapisi kohale jõudma natside poliitika varjukülg. Väga suurt pahameelt tekitas saksapoolne sundmobilisatsioon, kuna rahvusvaheline õigus keelustas okupeeritud riigi kodanike mobiliseerimise.

Aasta 1944

1944 jaanuaris algas idarinde põhjalõigus Punaarmee üldpealetung, mis sundis Saksa väekoondised taanduma Eesti poole. Punaarmee kavandas siitpeale mitte ainult Narva, vaid ka Tallinna vallutamist.
30. jaanuaril kuulutas Eesti Omavalitsus välja üldmobilisatsiooni, mida sedapuhku asusid toetama ka rahvuslikud ringkonnad . Jüri Uluotsa sõnavõtt motiveeris mehi- kokku tuli u 40 000 meest.
Venelaste rünnak Narvale oli äge ja ajalooline Narva hävitati õhurünnaku tagajärjel täielikult. Ka Tallinn ja Tartu said hävitavate õhurünnakute osaliseks, milles hukkus palju tsiviilisikuid. See kõik aga lisas eestlastele viha vaenlase suhtes ning ärgitas rohkem vastu võitlema.
Siiski oli Punaarmee tugevama löögijõuga ja 22. septembril sisenesid Nõukogude tankid Tallinna ning pärastlõunaks oli linn punaväelaste käes. Tasapisi langesid ka teised kohad. Kuigi eesti sõdurite vastupanu oli lootusetu, andsid need lahingud aega inimestel põgeneda üle mere. 1944 aasta septembris kulmineerus Suur põgenemine, milles kokku lahkus Eestist kuni 80 000 inimest. Viimasena, pärast ohvriterohkeid lahinguid, vallutati punaste poolt Sõrve poolsaar.
Kuigi 1944 veebruaris moodustati vastupanugruppe hõlmav Eesti Vabariigi Rahvuskomitee, mille abil prooviti teha katse taasiseseisvumiseks, ei suudetud peale 20. septembril Pika Hermani torni sinimustvalge lipu heiskamise midagi suuremat korda saata. Nimelt pidas Saksa väejuhatus Tallinnas toimuvat iseseisvuskatset mässuks ja surus selle tulevahetuse käigus alla.
21. septembril sisenesid Tallinnasse juba aga punaarmee tankid.
Teises maailmasõjas sai Eesti rängalt kannatada. Rahvastik vähenes ligi veerandi- 280 000 inimese- võrra. Täielikult hävitati Narva, ülisuuri purustusi oli Tallinnas, Tartus ja mitmes väiksemas linnas. Tööstuses ulatus purustuste protsent pea 50ni, põlevkivirajoonis veelgi kõrgemale. Sadamad olid hävitatud, raud- ja maanteed purustatud. Põllumajanduses vähenes külvipind ligi poole võrra, oluliselt langes saagikus ja kariloomade arv. Katse iseseisvuse taastamiseks luhtus ning Eesti langes uuesti, sedapuhku peaaegu pooleks sajandiks NL-i võimu alla.