Gerard Genette, „Narrative Discourse“ (0)

Gerard Genette , „ Narrative Discourse“
Resümee
Niinimetatud “narratiivi perspektiivi”, mida on alates 19. sajandist väga sagedasti uuritud, lahkab ka Gerard Genette, kelle arvates enamik teoreetilisi töid ajab segamini mooduse(mood) ja hääle(voice), nimetades neid kokku kui lihtsalt “ vaatepunkt ” ja alahinnates sellega nende eristatavust. Genette eristab kaks instantsi:
Kes näeb ? (vaatepunkt, fokalisatsioon) ja Kes räägib? (jutustamine).
“Kes näeb?” küsimuse tarvis võtab kasutusele abstraktse termini fokalisatsioon (focalization)- „jutustamise fookus “ ning jagab selle kolmeks eri tüübiks:
1) Nullfokalisatsioon ehk mittefokaliseeritud: Jutustaja > Tegelane; “piirangut pole”
Kõikvõimas jutustaja, kes teab rohkem kui Tegelane, täpsemini: ütleb rohkem, kui tegelased teavad; nn vaade tagantpoolt. (klassikaline tüüp)
2) Sisemine ( intra -) fokalisatsioon: Jutustaja = Tegelane; “piirang on sisemine”
Jutustaja ütleb ainult seda, mida antud tegelane teab.
Sisemine fokalisatsioon saab olla:
a) parandatud, kus kõik läheb läbi tegelase (The Ambassadors, Strether); peaaegu kunagi ei jääta tegelase vaatepuntki (What Maisie Knew, väikese tüdruku vaatepunktist)
b) muutuv, kus fokuseeritud tegelane muutub (Näiteks “ Madame Bovary´s”: Charles, siis Emma , siis uuesti Charles)
c) mitmekülgne – sama sündmus kordub erinevate tegelaste vaatepunktist vaadatuna (nagu kiriromaanis: kirjutatud kirjad eri tegelaste vaatepunktist või Robert Browning poeemis “The Ring and the Book” enne “Rashomon´i”)
3) Väline ( extra -) fokalisatsioon: Jutustaja Jutustaja ütleb vähem, kui Tegelane teab. Tegelase identiteet on probleemne: me ei tea ta mõtteid ega tundeid (nt Hemingway “ Hills Like White Elephants”).
Väline fokalisatsioon ei puuduta üksnes “väärtkirjandust”. Ka seiklusnovellis, kus ei räägita kohe kõike, mida teatakse, vaid tekitatakse põnevust teatud müstilisuse või teadmatuse efektiga , kasutatakse teose alguses välist fokalisatsiooni (W. Scott , J. Verne, A. Dumas ).
Veel enam, eri vaatepunktide eristamine ei ole alati sama selge kui fookustüüpide uurimisel võiks järeldada. Kahemõttelisus esineb sageli näiteks siis, kui vaatleja/tunnistaja jääb tundmatuks. Välist fokalisatsiooni ühe tegelase suhtes võib samal ajal defineerida kui sisemist läbi teise (Phileas Fogg läbi Passepartout´i ). Samamoodi on raske eristada muutuvat fokalisatsiooni ja nullfokalisatsiooni. Sisemise fokuseerituse tunnuseks on see, et fookuses olevat tegelasele ei viidata kunagi väljastpoolt, kuid selle kasutamist rangel viisil esineb väga harva. See on täiuslik näiteks “sisemistes monoloogides”. Fokalisatsiooni ja jutustamise tasandid jäävad eraldatuks ka minavormis narratiivis (v.a juhul, kui see on oleviku -ajas sisemonoloog ).
Fookus ei pruugi ega pea olema püsiv terve teose vältel: muutus võib aset leida lõigu kaupa ja olla väga lühiajaline (näiteks vaatepunkti muutmised Madame Bovary´s).
Fokalisatsioonimuutmisi saab analüüsida kui hetkelisi “koodimuutusi”, ilma et seejuures kogu muutuks “kood” (nagu muusikas lühiajalised tonaalsusemuutmised ei muuda kogu tonaalsust). Selleks, et eristada neid hetkelisi muutusi (pr.k mode nii muusikas, kui grammatikas) loob Genette uue termini alterations (fokalisatsioonimuutmised) ning eristab neid kaht tüüpi:
1) Kõrvalekaldumine - paralipsis – sellised, mis annavad (kannavad) vähem informatsiooni, kui vajalik (-lipsis, leipo-). Klassikaline näide on sisemise fokalisatsiooni koodis peategelase mõne olulise sündmuse või mõtte väljajätmine.
2) Liialdus - paralepsis - sellised, mis annavad rohkem, kui üldine kood ette näeb (-lepsis, lambano). Selleks võib olla muidu välise fokalisatsiooniga narratiivis sissetung tegelaskuju teadvusesse. Samuti (sisemises fokalisatiooniga) juhusliku informatsiooni andmine mõne muu, mitte fookuses oleva, tegelakuju mõtete kohta. (lõik Mrs. Farange mõtetest „Maisie´s“, mida Maisie ise ei tea). “ Narratiiv ütleb alati vähem, kui teab, kuid paneb rohkem teadma, kui räägib”.
Polümodaalsus
“Esimese isiku”, minavormi kasutamine ei tähenda alati, et narratiiv on fokaliseeritud läbi peategelase. Sageli, vastupidiselt, on „autobiograafilist“ tüüpi jutustaja (seda tõeliselt või fiktiivselt) volitatud sedaviisi „loomulikumalt“ rääkima oma nime alt. Ainuke piirang, mida ta peab tunnustama on praegune info jutustajana ja mitte tema minevik tegelaskujuna. Kui autobiograafiline jutustaja valib teise fokalisatsioonitüübi, st läbi peategelase, on tegu paralipsisega (selleks, et end limiteerida), ent sellega surub alla informatsiooni, mis sageli on oluline (nt Proust ´i „Recherche´s“ on tegelaskuju vaatepunkt küll narratiivis valitsev, kuid vaatevälja piirangutega, hetkelise ignoreerimisega, mida jutustaja seesmiselt vaatab kui oma nooruse-eksitusi).
Isik – kes räägib? Kas jutustaja on tegelane loos ?
Väljendid “ minajutustaja ”, “3. isiku” narratiiv on ebapiisavad, sest väljendavad muutust narratiivisituatsioonis – jutustaja -“isiku” kohalolekus, mis on muutumatu. Jutustaja saab oma narratiivis olla ainult “esimeses isikus ” (v.a Caesar “Kommentaarides”). Romaanikirjanik ei pea valima kahe grammatilise vormi, vaid kahe narratiiviseisukoha vahel: kas panna lugu jutustama üks tegelaskuju või väljaspool asetsev “jutustaja”. „Esimese pöörde verb “ narratiivis viitab seetõttu kahele eri situatsioonile : jutustaja enda nimetamisele (nt Vergilius ); tegelasele (nt Crusoe ). Eristatakse niisiis kaht tüüpi narratiivi:
1) heterodiegeetiline - jutustaja puudub loost
2) homodiegeetiline - jutustaja on esindatud tegelasena
Kui jutustaja puudumine loost saab olla ainult täielik, siis esindatus võib avalduda suuremal või vähemal määral ning sellel on vähemalt kaks tüüpi: peategelane või kõrvaltvaataja
- jutustaja on püsivalt/muutumatult jutustuse peategelane (autodiegeetiline)
- mängib vähemtähtsamat rolli olles vaatleja või tunnistaja (nt Dr. Watson)
Jutustaja suhe oma loosse on muutumatu: isegi, kui mõni tegelane hetkeks kaob, teame, et ta kuulub narratiivi „diegeetilisse universumisse“ ning varem või hiljem naaseb, kuid võib märgata, et heterogeenilisest autodiegeetilisse muutumine toob endaga teise muutuse: metadiegeetilisest diegeetilisse (või pseudo-diegeetilisse). Tegelaskuju võib minna „temast“ „minasse“, ilma (narratiivi-) instantside kihistumine kaoks (nt Santeuil´i Recherche´sse )
Kui narratiivis määratleda „jutustaja“ staatus narratiivi taseme (extra- või intradiegeetiline) ja
ja tema suhtesse looga (hetero-või homodiegeetiline) järgi, saab esitada 4 eri tüüpi jutustaja staatust:
(1) extradiegeetiline - heterodiegeetiline paradigma : Homeros, esimese astme jutustajana, jutustab lugu, millest ise puudub.
(2) extradiegeetiline - homodiegeetiline paradigma: Gil Blas, esimese astme jutustaja, räägib oma loo.
(3) intradiegeetiline - heterodiegeetiline paradigma: Scheherazade, teise taseme jutustaja, kes räägib lugusid , kust ta ise täielikult puudub.
(4) intradiegeetiline - homodiegeetiline paradigma: Odüsseus (IX-XII) teise astme jutustajana, räägib oma loo.
3