Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Eepilised tekstid". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
jutustaja, sündmustik, vaatepunkt, genette, fiktsionaalne, moodus, fokalisatsioon, tuglas, muinasjutt, kirjanduslik, annus, fookus, määratletud, sündmustikku, ersen, perspektiiv, roman, heterodiegeetiline, ekstradiegeetiline, muinasjutud, eepika, tekstile, kirjandusteos, vormib, tajub, loos, kuraator, papa, motiiv, rikkumine, tegelaskujud, pausMotiiv väiksem jutustuse üksus Nt Jala kaela taha paneku motiiv; õnnetu armastus; keelu rikkumine. Tegelaskujud Protagonistid antagonistid. Tegelaskujud moodustuvad mitmete elementide koosmõjus: Jutustamismeetod, Otsene kõne,Positsioon jutustatavas maailmas,Nende seos tegevustikuga. Stanzel eristab ¨ Auktoriaalset jutustamissituatsiooni ¨ Isiklikku jutustamissituatsiooni ¨ Ja mina-jutustamissituatsiooni. Gérard Genette Vaatepunkt ¨ Teose maailmas on kõik faktid antud teatud valguses, mingist vaatepunktist. ¨ Informeeritus; ¨ Subjektiivsus vs objektiivsus; ¨ valdav vaatepunkt vs vaatepunktide paljusus ¨ püsiv vs muutuv vaatepunkt Kestus. Genette eristab neli põhilist jutustuse kiirust. 1) väljajätud lõputult kiire 2) kokkuvõte suhteliselt kiire 3) stseen suhteliselt aeglane 4) deskriptiivne paus nullprogress Vaatepunkti küsimused Genette'i käsitluses
Gerard Genette, ,,Narrative Discourse" Resümee Niinimetatud "narratiivi perspektiivi", mida on alates 19. sajandist väga sagedasti uuritud, lahkab ka Gerard Genette, kelle arvates enamik teoreetilisi töid ajab segamini mooduse(mood) ja hääle(voice), nimetades neid kokku kui lihtsalt "vaatepunkt" ja alahinnates sellega nende eristatavust. Genette eristab kaks instantsi: Kes näeb ? (vaatepunkt, fokalisatsioon) ja Kes räägib? (jutustamine). "Kes näeb?" küsimuse tarvis võtab kasutusele abstraktse termini fokalisatsioon (focalization)- ,,jutustamise fookus" ning jagab selle kolmeks eri tüübiks: 1) Nullfokalisatsioon ehk mittefokaliseeritud: Jutustaja > Tegelane; "piirangut pole" Kõikvõimas jutustaja, kes teab rohkem kui Tegelane, täpsemini: ütleb rohkem, kui tegelased teavad; nn vaade tagantpoolt
süsteemide semiootika ongi kultuurisemiootika. Kultuur = erinevatest keeltest / süsteemidest koosnev struktuur. 4. Miks on kirjandusteose vorm oluline? Näidendi puhul näeme selgesti vähemalt kaht teksti vormi: a) kirjalik tekst; b) lavastus (aga ka nt kirjandusteose ekraniseering); 5. Milliseid erinevaid võimalusi pakuvad kirjandusele erinevad meediumid? Kirjandus kasutab erinevaid meediume: - tekst võib olla paberkandjal, - samas on ka vanaema jutustatud muinasjutt - kuuldemäng kirjanduslikud tekstid - Kino - film jm kirjandusega konkureerivad võimalused - Uuemal ajal tuleb arvestada ka internetti kirjanduskeskkonnana 6. Mille poolest erineb suuline tekst kirjalikust tekstist? Kirjandus võib olla trükitud (raamat), käsikirjaline või ka suuline (rahvaluule). 7. Miks on võimalikud erinevad kirjanduse mõisted? - Kitsas kirjanduse mõiste "ilukirjanduse" mõiste seotud väärtushinnangutega, kirjandusele
3. Lugejakeskne lähenemine eeldab, et kirjandusteos valmib lugeja kaasabil, teosel pole valmistähendust, seda võib tõlgendada mitmel viisil. Proosateksti analüüsitasandid Tekstisisesed tasandid: Fiktsionaalne maailm, selle algus ja lõpp Narratiiv Teema, motiiv (peamotiivid, kõrvalmotiivid) Kujund (sümbolid), pealkiri, moto Probleemistik Lugu, faabula, süžee, sündmus, episood Justustaja, vaatepunkt Tegelased Miljöö, tegevusaeg ja –paigad Kompositsioon Keelekasutus, stiil Ideestik sõnum Tekstivälised tasandid: Autori individuaalsus Autori biograafia Autori maailmavaade Mõjud Suund, vool, žanrilisus, koolmkond, rühmitus Koht ajatus, rühmituses, traditsioonis, rahvuskirjanduses Ideaalne vastuvõtja (mudellugeja) – R. Barthes
Miks on kirjandusteose vorm oluline? Antud informatsioon (sisu) ei saa eksisteerida ja teda ei saa edastada väljaspool antud struktuuri. Jutustades luuletuse ümber tavalises kõnes, rikume me teksti struktuuri ja järelikult ei edasta vastuvõtjale enam sugugi seda informatsioonimahtu, mis temas sisaldus. Milliseid erinevaid võimalusi pakuvad kirjandusele erinevad meediumid? Kirjandus kasutab erinevaid meediume: tekst võib olla paberkandjal, samas on ka vanaema jutustatud muinasjutt ning kuuldemäng kirjanduslikud tekstid. Mille poolest erineb suuline tekst kirjalikust tekstist? Üldjuhul puudub suulisel tekstil autor ning tekst võib muutuda igal esituskorral. Miks on võimalikud erinevad kirjandusteaduse mõisted? Mida peetakse kirjanduseks, sõltub kontekstist, mida antud kogukonnas peetakse kirjanduseks. Miks on võimalikud kirjandusliku teksti erinevad tõlgendused? Kirjanduslik tekst on reeglina mitmetähenduslik, polüvalentne.
uued mõisted Väitlus on sõda (su väited ei pea vastu; ma purustasin ta vastuväited; oponent taganes) Aeg on raha (sa raiskad mu aega, see viivitus maksis mulle terve tunni) Ideed (teadmised) on toit (las ma seedin seda uudist; raamatuid neelama; toored mõtted; teaduse graniiti närima) 3. Kirjanduse põhiliigid ja zanrid. Zanriteooria Kirjandus ja müüt Mütoloogilised VS. olmelis-ajaloolised (kirjanduslikud) tekstid Muinasjutt kui müüdi "satelliit" (Claude Lévi-Strauss) või vahelüli müüdi ja kirjanduse vahel Muin maailm on väljamõeldud, fiktsionaalne, inimlik- olmeline, stiihia + fantastika; kangelane sageline kultuurikangelane, tootemkangelase jäljed, müüdi jäljed- kangelane lahkub kodust, ajutine viibimine eemal; umbmäärane aeg; pearõhk kandub kangelase saatusele, ta on individualist, Müüt- etnograafiline, tugineb kosmoloogiale; tootem; kangelane teeb kõik kogukonna nimel)
Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned: Lüürika (luule) žanrid: sonett , ballaad , ood, hümn , pastoraal , eleegia , haiku , tanka . Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘ minavorm ’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine ); lüürilise mina vaatepunkt , ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia , komöödia , draama , kuuldemäng , intermeedium , libreto , stsenaarium , aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare ’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos , romaan, jutustus,
hakkavad jne. Valitseb ka žanrite paljusus. Üldiselt areneb žanr lihtsamatelt vormidelt keerukamatele, nt romaani eelkäijad kiri, päevik reisikirjeldus, memuaar. ● Millised on kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned ? Lüürika: sonett, haiku, hümn, pastoraal, ood, ballaad- Peegeldab autori sisemaailma, kogemust, isiklik, tundeline, sageli “mina” vormis Eepika: eepos, romaan, novell, muinasjutt, jutustus, essee, laast- võib olla nii luule kui proosa vormis. Jutustab kangelastest, kes mõjutavad maailma. Keskendunud pigem tegevustele, mitte tunnetele, arenev sündmustik. Kolmandas isikus Dramaatika: draama, tragöödia, komöödia, kuuldemäng- Autori kohalolu lavamärkustena, dialoogid, traagiline, kõne peegeldab isiksuste erinevusi ● Mis on poeetiline keel (A.Merilai ja J.Wainrighti määratlused) ? Kujundilisus,
- on arenenud lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Ajalooliselt zanripuhtus, tänapäeval zanridünaamika Millised on kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned? Lüürika (luule): sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, haiku. Tähtsus suurenes romantismiperioodil, vahendab luuletaja kogemust, sisemaailma elamused, subjektiivne, isiklik. Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium(ühe-vaatuseline koomiline lavateos), libreto (ooperi, opereti kirjanduslik alus), stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur (peatekst, kõrvaltekst): ekspositsioon (sissejuhatus), konflikti areng, kulminatsioon. Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia. Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv, välismaailma kirjeldamine. Milline on zanri roll tänapäeva kirjandusuurimises
Klassikalise (suletud) narratiivi elemendid: sissejuhatus, sõmitus, pinge tõus, kulminatsioon, pööre, lõpp-pinge, lahendus. Suletud narratiiv on eelkõige omane realistlikule romaanile. Modernistlik ja postmodernistlik romaan ei järgi sarnast skeemi. Näiteks. Modernistlikus romaanis on avatud algused ja lõpud, sissejuhatus ja lõpplahendus traditsioonilisel kujul puuduvad. Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm? Ükski kirjanduslik teema ei ole iseenesest hea ega halb.... oluline on see, mis juhtub kui teema vormub jutustamisstiili ja struktureerimise abil romaaniks. Romaani teemad ei ütle iseenesest midagi, sest neid hakatakse pidama heaks või halvaks, põnevaks või igavaks ainult selle põhjal, kuidas romaanikirjanik neist teemadest sõnade abil uue reaalsuse loob. .... romaani vormi ja sisu (või teemade, stiili ja narratiivse ülesehituse) eraldamine on kunstlik....
Narratiivi eelduseks on ajataju. Narratiivi minimaalselt kohustuslikud elemendid: tekst - sündmused(lugu) - jutustamine Tüübid: *seisundinarratiiv *igavese teekonna narratiiv *päralejõudmise narratiiv *nurilejõudmise narratiiv Lugu - sündmuste kronoloogiline järjestus tekst - loo kunstikavatsuslik esitus mis tahes märgisüsteemis, loo narratiivne struktuur jutustamine - teksti esituslik aspekt Fokuseerimine - jutustaja ja tegelaste vaheline suhe. Jutustaja teadmiste määra tüpoloogia. Tüübid: *nullfokuseerimine - kõiketeadev jutustaja. *sisemine fokuseerimine - jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega. *väline fokuseerimine - jutustaja teab vähem kui tegelane. Tegelasi vaadatakse kõrvalt. Fokuseerimine võib loo jooksul korduvalt muutuda, see loob omapärase ebakindluse efekti. Vaatepunkt - kelle seisukohalt lugu jutustatakse. Milles seisneb kultuuri loolisus? Milline toime on lugudel?
Kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad: kirjanduslugu; uushistoritsism, feministlikud kirjandusteooriad, sooteooriad; kultuuriuuringud; postkolonialistlik teooria; ökokriitika. 5.Mis on tõlgendamine? Tõlgendamine on üks kirjanduse uurimise põhipraktikaid. Oluline on mõistmine, see on esmane tase ehk loeme teksti hoolikalt läbi. Konkreetse teksti puutuva informatsiooni kogumine, nt tegelased, miljöö, sündmused, retoorilised ja narratiivsed võted, vaatepunkt jne. Kirjandusteadlane eelkõige tõlgendab ehk pöörab tekstile intensiivset tähelepanu. Tõlgendamine on teksti (kirjandusteos, graffiti, rahvusvahelise õiguse lepind, regilaul) vahendus, ei pruugi hõlmata ainult kirjandusteoseid ega ainult kirjalikke tekste. Kitsas tähenduses:teksti keeleliste tähenduste määratlemine, fookus kujundlikel, ebaselge ja keeruka tähendusega tekstiosadel. Laiemas tähenduses: kirjandusteose iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine,
rea lõpuni o Kolmikud – pööre (volta), paralleelteema või lüüriline mõtisklus o Kulminatsioon – 14.värss, vaimukas puänt Luulevorm, mis on mõeldud lugemiseks, mitte kuulamiseks või muusikaks Peetakse uusaegse mentaliteedi ja eneseteadvuse alguseks Millele pööratakse tähelepanu proosateose analüüsis (eelkõige narratoloogia seisukohalt)? Aeg Lõpp Põhjus ja tagajärg Jutustaja o Kes kõneleb o Kes kõneleb kellele o Kes räägib mis keeles o Kes räägib millise autoriteediga o Ajaline, kaugus ja kiirus, teadmiste piiratus - fokaliseering Narratiiv. Mille alusel saab väita, et kultuuri üks iseloomulikke jooni on selle loolisus? Milline toime on lugudel (kultuuriliselt ja ka kirjanduses)? Kas lood vahendavad või loovad tähendust? Mis vahe on arusaamal, et lugu vahendab või loob tähendust? Millist
Narratiiv kombineerib jutustamise ja teadmise aspekti. Tekstitüübina sisaldab narratiiv tegevuse arengut. Narratiiv kui sündmustel rajanev ajalise korrastatuse loomise vahend. Narratiivi eelduseks on ajataju. Narratiivi minimaalselt kohustuslikud elemendid: tekst - sündmused(lugu) - jutustamine Tüübid: *seisundinarratiiv *igavese teekonna narratiiv *päralejõudmise narratiiv *nurilejõudmise narratiiv Lugu, tekst, Jutustamine, fokuseermine & selle tüübid, vaatepunkt. Lugu - sündmuste kronoloogiline järjestus tekst - loo kunstikavatsuslik esitus mis tahes märgisüsteemis, loo narratiivne struktuur jutustamine - teksti esituslik aspekt Fokuseerimine - jutustaja ja tegelaste vaheline suhe. Jutustaja teadmiste määra tüpoloogia. Tüübid: *nullfokuseerimine - kõiketeadev jutustaja. *sisemine fokuseerimine - jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega. *väline fokuseerimine - jutustaja teab vähem kui tegelane
definitsioonides on enamasti sees järgmised elemendid: 1) narratiiv on esitus (representatsioon); 2) narratiiv esitab üht või mitut sündmust; 3) narratiivil on topeltkronoloogia või temporaalsus (st,et narratiivide analüüsis eristatakse vähemalt kaht tasandid: lugu ja selle esitlust) - niihästi esitatavad sündmused kui nende esitus rulluvad lahti ajas: 4) sündmused toimuvad inimtaoliste olenditega, kellel on omad soovid ja tõekspidamised; 5) narratiivil peab olema jutustaja või vähemalt mingisugune mediatsioon, vahendav instants. 13. Kirjandusteaduse vaatepunkt Kirjandusteose vaatepunkt on paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse. Kirjandusteose jutustaja on hääl, mis edastab teose sündmustikku. Kui romaan on kirja pandud mina-jutustusena, on olukord lihtne: mina-jutustaja kõneleb toimunust oma vaatepunktist lähtudes. Mina-jutustus on alati piiratud vaatepunktiga jutustus. Selline
Areng lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned: Lüürika (luule) žanrid: sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka. Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘minavorm’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine); lüürilise mina vaatepunkt, ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast (nii proosa- kui värsivormis). Proosažanrid:
sajandil. !9. saj. keskpaigast peale on olnud laialdane ühiskondlik kõlapind. Kirjanduslik kommunikatsiooni mudel ehk ahel: AUTORTEOSLUGEJA. Kogu kirjandusajaloo vältel ehk umbes 200 aastat on kõige enam uuritud kirjandust lähtuvalt AUTORIST. 3.Autor kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis AUTORI positsioon suureneb alates 16. sajandist renessansi ajast ja saavutab kõrghetke 18. sajandi lõpust 19. sajandi romantismiajastul. Romantismiajastul on kirjanik nagu ,,geenius". Kirjanduslik tekst ongi selle isiku konkreetse individuaalsuse väljendus, tema kogemused ja üleelamised saavad TEKSTIKS. Siit algab AUTORI VÕIDUKÄIK. Seoses 19. saj-l levima hakanud teadusliku mõtteviisiga(positivism-seostub loodusteadustega:midagi saab mõõta, kaaluda) saavad oluliseks faktid ja need on võimalikud seoses AUTORIGA(NT. KUS SÜNDIS, MILLISES PEREKONNAS, KUS REISIS-need asjad peegelduvad autori loomingus) Nt. Kirjanduse uurija M. Kampmaa uuris
4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Vt ka lõiku intervjuust Ben Okriga, kus ta kõneleb kirjanikuks olemisest. Kas Okri hinnang kattub mõne kirjandusteaduses levinud kirjanduse põhimääratlusega? Mille poolest see neist erineb? Üheks suunaks on poeetiline keel, see tähendab et kirjandus omab kindlat väljendusvormi, kirjanduslik eneseväljendus on erinev tavapärasest keelekasutusest, sõnad on rohkem läbimõeldud, täpsemad ja intensiivsemad. Teiseks suunaks on väljamõeldis, see keskendub fiktsionaalsele maailmale ja teosetele, mis on autori poolt loodud ja ei oma otsest ajaloolist või faktilist sisu. Kolmandaks suunaks on esteetilise väärtusega objekt, kus keskendutakse teose kunstipärasusele ja ilule, seda nii teoses
subjektiivne, isiklik. • Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium, libreto, stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur: ekspositsioon, konflikti areng, kulminatsioon. • Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia. Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv, välismaailma kirjeldamine. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad. Analüüsikese võib olla nii autor, teos kui lugeja. Tekst kui iseseisev tervik. Autor: autori tahe, tema maailmavaade ja elukogemus. Teos: toimib kui iseseisev tervik; kujundid, tegelased, kompositsioon, ideestik.
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt ,,Postkolonialism") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135. S
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt „Postkolonialism”) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135. S
· sisu ja kompositsiooni sidumise reeglid · jt 5. SLAIDSHOW Proosa ja eepika - eepika on narratiivne: jutustatakse lugu, loo algüksuseks on sündmus - proosa soosib narratiivsust - proosa soosib külgnevus- ja/või järgnevussuhteid - proosa soosib mittepidevust kes näeb? - kes jutustab? -vaatepunkt -fokuseerimine Gérard Genette Shlomith Rimmon-Kenan, Narrative Fiction (1983) Algirdas Julien Greimas tekstuaalne autor kõiketeadev jutustaja Tekst / lugu ... süzee / faabula (rekonst. sündmustest) tekst - see, mida loetakse, ei pruugi olla esitatud kron. järjestuses lugu (story) - koosneb tekstis aset leidnud sündmustest & on kron. järjestatud jutustamine - sündmustest rääkimine tekstis.
kõrval võib rääkida ka tegelase sisekonfliktist, milleni viivad vastuolulised tunded, kired, kalduvused ning kohustused ja moraalsed veendumused. Intriig teose sündmuste kulg tegevuste ja vastutegevuste ahelana Moto teisest kirjandusteosest valitud juhtmõte, mis selgitab peatüki või kogu teose ideed, tõstab esile olulist. Raamjutustus, -novell, -romaan kompositsioonivõte; üks jutustus sisaldab endas veel teise jutustuse või terve seeria jutustusi. Tegelaseks jutustaja, kes on kõrvaltvaataja rollis. Jutustaja esinemine ja tema seisukohad, arvamused, mis esitatakse teose alguses ja lõpus, raamivad teost. Nt Boccaccio ,,Dekameron". KIRJANDUSE PÕHILIIGID Liik ehk zanr on väljakujunenud struktuuri ja sisutunnustega kirjandusvorm. Nt eepika zanrideks on eepos, romaan, jutustus, novell jne. Igal zanril võib omakorda olla alazanre ehk zanritüüpe, nt romaanizanril arenguromaan, kiriromaan. 20.sajandil piirid eri zanride vahel
esitab mitmetähenduslikku suhtlust. Seega saame järeldada, et nagu kujundit saab ka teost mitmel tasemel mõista, ühest teosest on võimalik välja lugeda mitmeid ideid. Samas ei saa välisatada, et mõni idee on teistest eelistatavam. Lüürika ood, sonett, eleegia, hümn, haiku jne väljendab siseilma elamusi, tundeid ja mõtteid. Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik sisemine enesevaatlus jne. ,,Mina" avamine. Eepika eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt jne keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele. Eepikat huvitab objektiivne ,,teise" ja ,,nende" jälgimine. Dramaatika tragöödia, draama, komöödia, stsenaarium jne tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog. Seda kannab konflikt subjektiivse ja objektiivse kokkulangemine või vastuollu sattumine, intriig. Rõhk sõnal ,,meie". Seega keskenduvad ilukirjanduse kolm põhiliiki inimese siseilma, välisilma ja nende kahe kokkupuute kujutamisele.
omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. 1. Lüürika liigid, ehk vormid on luuletused Väljendavad peamiselt siseilma elamusi, tundeid või mõtteid. Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik ja intiimne: sisemine enesevaatlus, hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine või hetkeline kehastamine, "mina" avamine, pihtimine. 2. Eepika zanrid(eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt,laast) Keskenduvad välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele. Huvitab objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teise ehk "tema" ja "nende" jälgimine. 3. Dramaatika zanre(tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng, skets) Iseloomustab tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dioloog Kannab konflikt - sisemine ja välise ehk subjektiivse ning objektiivse
kirjandusse liike ja vorme: ilukirjandust, teaduskirjandust, raamatuid jne. · Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahendeid a) Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt. i. Üldise kirjaoskuse puudumisel jõuab kirjandus laiemase käibesse ettelugemise, laulude, piltide jm meediate kaudu. · Mõisted kirjanduslik ja literatuurne tähendavad enamasti erilisel stiililisel ja kunstilisel tasemel kirjutatud või esitatud teksti. · Kirjanduse liigitamisel võidakse aluseks võtta erinevaid aspekte: a) Keele ja kirja järgi: i. Kirjandus kui tekst on alati fikseeritud mingis kirjas. Sõltuvalt sellest, millist kirja on kasutatud, liigitatakse kirjandus foneetilisi
talle ainus õige lahendus. TEOS JA TEKST Kirjandusteosele võib läheneda kahte moodi: ! ! *Sõnakunstiteos- koosneb sõnadest paberil. Seda saab nautida kui midagi kirjapandut, jälgides autori väljendusoskust --> luule. ! ! *Proosateose puhul ununeb sõnaline külg. Sõnade kaudu sisenetakse teose maailma, et sealt edasi on oluline tegevus, mitte sõnad paberid (Ingl k sõna immersion--> vahendaja kadumine). KIRJANDUSTEOSE VAATEPUNKT ! Romaani tegevus avaneb lugejale alati mingist vaatepunktist. ! ! VAATEPUNKT on paik või teadvus, kust sündmustikku nähakse. Kirjandusteose JUTUSTAJA on hääl, mis edastab teose sündmustikku. Kui romaan on kirja pandud MINA-JUTUSTUSENA, on olukord lihtne: mina-tegelane kõneleb toimunust oma vaatepunktist lähtudes. Mina-jutustus on alati piiratud vaatepunktiga jutustus. ! -Mõnikord kasutab piiratud vp-ga jutustus SISEMONOLOOGI- tegelase sisekõnet.
[Todorov tõi näiteid Decameronist, nende küllaltki lihtsakoeliste novellide peal tema mudelid isegi töötavad] Jutustava diskursuse analüüs. Kuidas lineaarne tekst kujuneb ruumiliseks maailmaks. Todorov: 3 aspekti 1) moodus e kõneviis - kuivõrd sündmused on esitatud teoses. 2) ajaline organiseeritus (mis tekitab ka ruumi), suhe 2 ajalise telje vahel. a)Teksti enese aeg, väljendub lineaarse lugemise ajana, mis on antud ruumilisena – tekstikorpuse kujul. b)tegelaste aeg 3) teksti vaatepunkt, kelle vaatepunktist on sündmused antud. (Tõene v väär, täielik v osaline, kõik tegelased pole võrdselt informeeritud, vaatepunktid võivad liikuda, muutuda.) 1. moodus. Kirj teose maailm on osalt verbaalne, osalt mitteverbaalne. Tegelaskõne .- sõnaline, kirjeldused, sündmused jm mittekõneline. see on enam seotud tekstivälisega. Todorov kasutab proosatesti kahesusest kõneldes Platoni sõnu: mimesis – kõne kujutamine, autor imiteerib kellegi kõnet.
tunnused on näiteks (1) tähendusühtsuse suurenemine, (2) väljendusühtsuse suurenemine, (3) uudsus, harjumatus ehk deautomatiseerimine, (4) kordused ja vastandused ning (4) ümberütlemised. Keele erijooned saavutakse erinebate kujundite kasutamisega. 6. Mis on kujund? millised on retooriliste kujundite põhilised avaldumisvõimalused? Kujund on keele kujundusvõte sõna ja sõnaühendi tasandil, mille abil luuakse kirjanduslik kujund. Kujundid saab kujundiretoorika alusel jagada foneetilisteks ja süntaktilisteks kujunditeks ehk kõlakujundid, piltkujundid ja lausekujundid, kõnekujundid, mis on kujunditele ka põhilised avaldumisvormid. Kujundeid kasutatakse eelkõige luules, ent samuti ka proosas, seega igasuguses ilukirjanduslikus vormis. 7. Kõla- ehk häälikukujundid. (1) eufoonia / kakofoonia (heakõla/ pahakõla) (2) anafoor ehk alguskordus (alliteratsioon konsonant/assonants - vokaal/eesriim)
mõne kirjandusteaduses levinud kirjanduse põhimääratlusega? Mille poolest see neist erineb? (1) poeetiline keel - Kirjandus kui teatud sorti keelekasutus, muudab igapäevast keelekasutust, on sellest intensiivsem. Erineb/eemaldub sellest (lugemisel nn. võõrandumisefekt). Fookus keelel (rütm, sõnakasutus jne.), enamat kui tavatähendus. (2) väljamõeldis - kujutlusvõime abil loodud. fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde. Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust. Konstrueeritud kunstireeglite põhjal. Väljamõeldislik ei ole alati kujundlik (3) esteetilise väärtusega objekt - ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. sisu ja vormi seosed. Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’. Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. (4) intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandusteos eksisteerib teiste
Näitekunst teatri ja näitlemise sünonüüm Teater a) kindlat tüüpi hoone, mis jaguneb lavaks ja saaliks need on kokkuleppelised etendajate ja vaatajate alad b) teatud tüüpi käitumine: teatraalsed igapäevasituatsioonid, rollide võtmine, stsenaariumi järgimine jne. Sotsiaalsed ja kultuurilised normid teatris, mis reguleerivad teatritöötajate ja publiku käitumist. c) kunstiliik d) institutsioon, mille tegevust reguleerib etendusasutuse seadus. Näidend draamavormis kirjanduslik tekst, teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst. Lavastus kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike, heliloojate jt koostöös loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis. Virtuaalne kunstiteos, mis realiseerub etendustes. Lavastus on invariant, kõigi toimuvate etenduste ühisosa. Etendus lavastuse ühekordne esitamine, variant. Teatri uurimise ajalooline perspektiiv teatrihoonete ajalugu
· kunstnik ja objekt on üks (näitleja), st loodu ei eksisteeri loojast eraldi · teater on kollektiivne kunst nii loomisel kui vastuvõtul · teater võib olla totaalne, teisi kunstiliike kombineeriv 9. Mida tähendab fiktsiooni ja reaalsuse pingeväli teatris? See tähendab, et reaalne ruum (teatrilava) saab fiktiivseks ruumiks. Reaalne aeg ehk etenduse kestus saab fiktiivseks ajaks, millel on oma sisemine loogika. Fiktsionaalne aeg võib olla "tihedam" kui reaalne aeg, sündmused juhtuvad kiiremini või aeglasemini, osa sündmusi võib välja jätta, osa sündmusi võib juhtuda paralleelselt. 10. Draamatika ja eepika ühist ja erinevat Sarnast: · Jutustatakse mingit lugu ning selleks kasutatakse sõnu. · Lugu hargneb rohkem või vähem konkretiseeritud ajas ja ruumis · Looga on seotud tegelased Erinevat:
o On seotud ajaga (korrastatakse loo alguse, keskpaiga ja lõpu kaudu). Sündmused ilmnevad nii, nagu neid jutustatakse. Ajalist lineaarsust korrigeeritakse pidevalt. o Topeltkronoloogilisus jutustamise ja sündmuste toimumise aeg. Narratiivil on kaks külge 1) mida jutustatakse? ja 2) kuidas jutustatakse? Ajaga on narratiivis võimalik manipuleerida, sellest tuleneb ka süzee. Lihtsamalt öeldes on olemas lugu ja selle esitus. Narratiivil on jutustaja ja teda iseloomustab see, milline on tema vaatepunkt loole ja milliselt positsioonilt ta lugu esitab, näiteks mina või tema vormis esitatud narratiiv on võrdlemisi subjektiivne, kuid kõiketeadva autori vaatepunkt on kõige objektiivsem, kuna tegelased saavad üsna võrdselt tähelepanu. 13. Kirjandusteose vaatepunkt o mina-vaatepunkt lugu nähakse minategelase mõttemaailma kaudu o tema-vaatepunkt tema vormis jutustatud tekstid
annaabi.ee 
