draamateoses surutud viide vaatusesse ja vaataja elab selle läbi kolme tunniga. Draamakirjanik teeb seetõttu valiku: kõik mitteoluline jääb välja; ta valib need sündmused, millel on oluline tähtsus. See keskustus nõuab ka tihedust. Et võitluste käik on koondatud lühemale ajale ja sündmuste käigust valitud olulised momendid, siis koondub nendesse ka rohkem tegevust ja tegelasi, kelle mõtted ja väljendused on olulised ja meeleolud ning elamused intensiivsed. 4. Dialoogiline vorm Draama vormiliseks iseärasuseks on dialoogiline sõnastus. Dialoog ehk kahekõne oli algselt kõne kahe isiku vahel, nüüd aga kahe või mitme isiku vahel ristlev kõnelus. Iga üksiku tegelase kõneosa dialoogis nimetatakse repliigiks. Sageli esineb draamas ka monoloog ühe tegelase ulatuslikum kõne mis annab seda edasi tegelase mõtteid, et neid teatavaks teha vaatlejale. Temaatilise terviku säilitamise huvid ja lavatehnilised põhjused, nagu dekoratsiooni,
ñ psühholoogiline barjäär, eelarvamused teate edastaja, teema suhtes ñ keevaline reaktsioon mingile võtmeärritajale ñ omaenda esinemise ettevalmistamine Akommunikatiivsuse probleem kaasaegses ühiskonnas- suutmatus saavutada emotsionaalset või intellektuaalset kontakti teistega, avada oma sisemaailma; seotud üksindus ja võõrandumistundega, sotsiaalsete sidemete vähesusega ja haprusega. Kommunikatsiooni liigid: ñ vahetu/ vahendatud suhtlus ñ monoloogiline/ dialoogiline ñ diaadiline/ mitmeastmeline ñ interpersonaalne/ intrakommunikatsioon
19. rändlaulik, kes esitas fiksseeritud tekste 21. nimetatakse inimühiskonna lapsepõlveks 22. " dekameron" autor, 24. "ilias" , "odüsseia" autor 25. "Romeo & Julia " autor Alla: 1. lugulaul, värsivormiline teos maailma loomisest 2. preester, haritlane 3. õpetlik lühike mõistuluuletus või - jutt 4. närrimäng, mille näiliselt süütute naljade taga peitus tihti poliitiline satiir 6. lepitamatu konflikti ja traagilise lahendusega kurbmäng 7. õhtulaul daami akna all 8. dialoogiline laul, trubaduuride luulevorme 10. idülliline vaba vormiga lembeluuletus 11. lühike proosajutustus 12. usupuhastus 14. keskaegne proosa-värsivormiline saksa naljalugu 15. tegevuse pingestatud kulg kirjandusteoses 17. mõttekujutuslik ideaalriik 18. pidulik hümnitaoline luuletus mõne isiku või sündmuse auks. 20. kahesilbiline värsijalg, vana kreeka pilkeluuletus 23. armastuse jumal Vastused Alla: 1.eepos 2.kleerik 3.valm 4.sotii 6.tragöödia 7.serena
loomiseks Suhtlemisel me kujundame ja kinnistame oma ettekujutust iseendast (minapilti) Suhtlemisel võtame üle mitmesuguseid rolle ja sotsiaalseid kohustusi Saame sotsiaalses elus hädavajalikku infot Mõjustame teisi endale soovitud viisil, lastes ka ennast mõjutada Suheldes saab lõdvestuda ja elust rõõmu tunda ning mõistagi rahuldame suhtlemisel ka arvutut hulka igapäevaelu praktilisi vajadusi 1. Vahetu suhtlemine 2. Monoloogiline suhtlemine 3. Dialoogiline suhtlemine 4. Vahendatud suhtlemine Loomulik keel, milles jälgitakse kõne kiirust, rütmi, pause ning nende asukohta kõnes. Kõne sisust arusaamine ja tõlgendamine sõltub kuidas kõneleme: kui kiiresti, millise hääletooniga ja mida rõhutame pausidega. Paralingvistilised vahendid: nutt, naer, ohkamine, köhatamine ja parasiitsõnad. Tahtekontrollile ei allu pööra suhtlemisel tähelepanu! 1. Hääletoon 2. Seismis-või istumisviis 3
Eesti Seltsi ning oli aastatel 18431850 selle esimees ÕES-i liikme ja ülikooli eesti keele lektorina tegeles eesti keele uurimisega, käsitles astmevaheldust, sõnade muutmist ja tuletamist, tegi ettepanekuid eesti keele ortograafia uuendamiseks Oma keelealaste töödega pani Faehlmann aluse eesti keele hääliku- ja vormiõpetusele. Eesti keele luulevõimelisust katsetades kirjutas kümmekond luuletust antiiksetes värsimõõtudes (tuntumad epigramm ,,Üks mõnnigi teine" ja dialoogiline luuletus ,,Piibo jut" Looming Faehlmanni sulest on ilmunud kaks arstiteaduslikku uurimust: doktoriväitekiri südamepõletikest ,,Observationes inflammationum occultiorum" (,,Tähelepanekuid varjatud põletikkudest", 1827) ja käsitlus düsenteeriaepideemiast Tartus ,,Die Ruhrepidemie in Dorpat im Herbst 1846" (,,Verise kõhutõve epideemia Tartus 1846. aasta sügisel", 1848). Oli esimene, kes hakkas eesti rahvaluulet kasutama kirjanduse algmaterjalina
arvamuse põhjustanud objekte, seoseid, kogemusi. Edasist arvamuste avaldamist ergutab õpetaja avatud vastustega küsimuste abil, nagu ,,Mida sa veel saad selle kohta öelda?", ,,Mis veel on selle juures oluline?" jms. Samal ajal, kui vaataja oma arvamust väljendab, osutab diskussiooni juht pildil kõnealustele objektidele. Rohkem infot visuaalse mõtlemise strateegiate kohta: Kadi Rinaldo tutvustus KUMU lehel http://www.ekm.ee/kumu.php?p_id=41&id=548. Dialoogiline vaatamine (Wilson McKay ja Monteverde 2003). Dialoogiline vaatamine on kunstiteose nautimise viis, kus vaatajal tekib ja ta sõnastab võimalikult palju küsimusi. Kunstiteadlased ja pedagoogid Sara Wilson McKay ja Susana R. Monteverde on kirjeldanud kolme võimalikku teose vaatamisel aset leidvat dialoogitüüpi: 1. Dialoog kahe vaataja vahel, kes vaatavad sama teost. Vahetatakse tähelepanekuid, esitatakse küsimusi ja pakutakse välja vastuseid. Teise inimese vaatepunkt laiendab
põlvkondi ületav mõtteviis, eneseabile aitamine, kriitilise teadlikkuse äratamine, inimese kasvamise üldine toetamine, aktiivsus, osalemine ja osasaamine. Kollektiivsus indiviidi huvides! Kollektiivide pedagoogiline arendamine. Tõrjutuse asendamine positiivsete teguritega. Strateegiad Sokraatiline meetod inimesel aidatakse ise jõuda mõistmisele Aktiivsus, kollektiivsus, elamuslikkus Looval tegevusel põhinevad töövormid (aitab end analüüsida, süvendada enesetundmist) Dialoogiline lävimine Teraapia Interaktsioon Identiteeditöö enesetundmine ja tugev sotsiaalne identiteet (tuleviku visandamine) Elukäigu teadlik suunamine!! Väärtused ja väärtuskasvatus, ilmneb selles, mida inimene tahab, väärtustab. Integreerumine peab toimuma tugevdades inimese subjektsust ja osalemist Sotsiokultuuriline innustamine soodustada kultuurilist osalemist ning innustada inimesi eluviisi parandavale kriitilisele ja loovale tegevusele.
sotsiaal- kuulajad loovad Koolitaja loob täitmiseks tuleb kultuuriline seoseid, takistusraja, mille leida rühma seast ühiskond" märkavad uute peab läbima ressurss, mida kogemuste (luues paralleele kasutada. tekkimist õppe takistustega) Dialoogiline kuulamine esindajad P. Jarvis M.C. Clark, M. J. Mezirow Sharan B. Merriam Rossiter Allikad: Clark, M. C., Rossiter, M. (2008). Narrative Learning in Adulthood. New Directions for Adult and Contiuning Education, 119, 61-90. Mezirow, J. (2009). An overwiev on transformative learning. In K. Ileeris (Ed.). Contemporary theories of learning. Oxon:Routledge, 90-105. Jarvis, P
viljastavalt nii eesti kirjandust kui ka kujutavat kunsti. Eesti keele alal uuris Faehlmann astmevaheldust, sõnade muutmist ja tuletamist ning tegi mõningaid ettepanekuid vana kirjaviisi täpsustamiseks. Ta käsitles ka eesti prosoodiat ning kirjutas kolm sentimentaalset, antiiksetes värsimõõtudes luuletust (Asklepiadese stroofis ood "Suur on Jummal so ram", ilmunud 1852, eleegilises distihhonis epigrammid "Järva-ma vanna-mehhe õppetussed", ilmunud 1840, ja dialoogiline luuletus "Piibo jut", ilmunud 1846). ÕES-i kalendrites ilmunud juttudes avaldusid Faehlmanni silmapaistvad humoristivõimed ja tüübijoonistamisoskus; kalendrites jagas Faehlmann ka tervishoiualaseid nõuandeid (kirjutised rõugete ja sarlakite kohta). Faehlmanni loomingul on selle vähesusest hoolimata eesti kirjanduse rajamises keskne tähtsus. Ta avaldas olulist mõju 19. sajandi II poole eesti kultuurielule. 1936 ilmus Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjavahetus (eesti keeles 1976). Fr
tegevuse keskendatus, tihendatus ning pingeline arendus; vastuolud, kollisioonid ja konfliktid tegelaste suhtes s.o. sündmustiku dramatism. Teatripärasuse, lavalisusega on seotud ka draamateose tektoonika ehk väline ehitus, teksti jaotus" (Mis on mis kirjanduses) Meelelisus näiline reaalsus (unenägu) Mahupiirangute ning retseptsiooni iseärasused Näidend kui plurimediaalne kujutlusvorm. Näidend kui ühiskondlik zanr Katarsis Pinge Draama on dialoogiline. Draama on tegevuslik (performatiivne). Draama aegruum on põhiolemuselt olevikuline Spetsiifiline ruum Vahendaja (jutustaja) puudumine muudab oluliselt tegelaste siseelu kujutamist Publiku juuresolek on teatri jaoks määrava tähtsusega - vaatajate reageeringud modifitseerivad lavategevust. Lava ja saali vahel toimub tagasisidestatud suhtlemine Fiktsioon ia reaalsus Fiktsiooni aeg ja ruum, milles hargnevad sündmused ning arenevad tegelastevahelised suhted
Etenduskunst(id)- laiem valdkond kui teater, hõlmab tantsu, tsirkust, muusikat, tegevuskunsti vms Näitekunst- teatri ja näitlemise sünonüüm Näidend- draamavormis kirjanduslik tekst, teatris esitamisex mõeldud dialoogiline tekst Lavastus- kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt koostöös loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis. Virtuaalne kunstiteos, mis realiseerub etenduses. Etendus- lavastuse ühekordne esitamine Lavastuse põhiinfo- kavalehed, afišid, flaierid jne Teatriantropoloogia tegeleb teatri tekke, piiride ning f-de uurimisega Publiku- ja reseptsiooniuuringud uurivad teatripubliku ja etenduse vastuvõttu
nõustamine kaasa arvatud, on kultuuriliselt lahti mõtestavad. Püüe olla abivalmis, mis on mõistetav ühes kultuurikontekstis, võib tunduda rumaluse või ebaviisakusena teises, seetõttu peab nõustamine olema kohandatud kultuurilisele kontekstile. Kaksteist sotsiodünaamilise nõustamise strateegiat on järgmised: 1. Üldine sotsiodünaamiline abistamisstrateegia 2. Sotsiodünaamiline abistamisstrateegia: dialoogiline kuulamine 3. Sotsiodünaamiline abistamisstrateegia: konstruktiivne probleemide lahendamine 4. Sotsiodünaamiline abistamisstrateegia: arukas vestlus 5. Sotsiodünaamiline abistamisstrateegia: visualiseerimine ja eluruumi kaardistamine 6. Sotsiodünaamiline abistamisstrateegia: isiklike tegevuskavade ehk projektide koostamine 7. Sotsiodünaamiline abistamisstrateegia: juhendatud osalemine 8. Sotsiodünaamiline abistamisstrateegia: tuleviku kavandamine 9
tegevuse keskendatus, tihendatus ning pingeline arendus; vastuolud, kollisioonid ja konfliktid tegelaste suhtes s.o. sündmustiku dramatism. Teatripärasuse, lavalisusega on seotud ka draamateose tektoonika ehk väline ehitus, teksti jaotus" (Mis on mis kirjanduses) Meelelisus näiline reaalsus (unenägu) Mahupiirangute ning retseptsiooni iseärasused Näidend kui plurimediaalne kujutlusvorm. Näidend kui ühiskondlik zanr Katarsis Pinge Draama on dialoogiline. Draama on tegevuslik (performatiivne). Draama aegruum on põhiolemuselt olevikuline Spetsiifiline ruum Vahendaja (jutustaja) puudumine muudab oluliselt tegelaste siseelu kujutamist Publiku juuresolek on teatri jaoks määrava tähtsusega - vaatajate reageeringud modifitseerivad lavategevust. Lava ja saali vahel toimub tagasisidestatud suhtlemine Fiktsioon ia reaalsus _ Fiktsiooni aeg ja ruum, milles hargnevad sündmused ning arenevad tegelastevahelised suhted
arendatud pseudomütoloogiline eesti jumalatemaailm. Eesti keele alal uuris Faehlmann astmevaheldust, sõnade muutmist ja tuletamist ning tegi mõningaid ettepanekuid vana kirjaviisi täpsustamiseks. Ta käsitles ka eesti prosoodiat ning kirjutas kolm sentimentaalset, antiiksetes värsimõõtudes luuletust (Asklepiadese stroofis ood "Suur on Jummal so ram", ilmunud 1852, eleegilises distihhonis epigrammid "Järva-ma vanna-mehhe õppetussed", ilmunud 1840, ja dialoogiline luuletus "Piibo jut", ilmunud 1846). ÕES-i kalendrites ilmunud juttudes (talurahva rasket elu kujutav "Tühhi jut, tühhi lorri, tühhi assi, tühhi kõik", 1842, populaarne "Kalendritegija kimbus", 1846 jt.) avaldusid Faehlmanni silmapaistvad humoristivõimed ja tüübijoonistamisoskus; kalendrites jagas Faehlmann ka tervishoiualaseid nõuandeid (kirjutised rõugete ja sarlakite kohta). Faehlmanni loomingul on selle vähesusest hoolimata eesti kirjanduse rajamises keskne tähtsus
· ollakse liiga monoloogiline · eelarvamused kuulajate suhtes · eelarvamus esitatava suhtes Teate vastuvõtjast tingitud suhtlemistõkked: · lähtutakse jäigast ootusmudelist · psühholoogiline barjäär, eelarvamused teate edastaja, teema suhtes · keevaline reaktsioon mingile võtmeärritajale · omaenda esinemise ettevalmistamine Kommunikatsiooni liigid: · vahetu/vahendatud suhtlus · monoloogiline/dialoogiline · diaadiline/mitmeastmeline · interpersonaalne/intrakommunikatsioon Suhtlemistõkked on jaotatud kaheteistkümneks- kritiseerimine, sildistamine, diagnoosi panek, kiitmine, kamandamine, ähvardamine, moraali lugemine, ülekuulamine, nõu andmine, kõrvalepõikamine, loogiline argumenteerimine, rahustamine. Hinnangute alusel kasutatakse neid barjääre rohkem kui 90% kogu sellest ajast, mil üks või mõlemad vestluspartnerid tegelevad mingi probleemiga.
momendid eelarvamused kukkumist Petrarkism- F.Petrarca-perekonnavaimulik, ,,Persilese ja Polonius-,,Hamlet", P peenekoeline arm/innustus Laura, humanist, Sigismunda kuninga kantsler, armastusluule, saanud ,,Africa" , ,,Laulude raamat", kannatused"- kelle Hamlet tapab. nime F.Petrarca jätgi dialoogiline proosatraktaat: Cervantes, avaldati Tal on poeg Laertes ja ,,Saladus" pärast surma. Islandi tütar Ophelia kuningapoja ja Friisimaa kuningatütre palverännak Rooma
Aimekirjandus, Õppekirjandus, Ajakirjandus, õigusalane kirjandus. Kirjandusteadus võib läheneda uuritavale materjalile nii diakroonselt kui ka sünkroonselt. DRAAMATEOORIA Mille poolest on draamateosed erilised? Et draamateosed on määratud eeskätt laval esitamiseks tulenevad sellest liigi põhiomadused: dialoogivorm, olevikus esitatav tegevus; tegevuse keskendatus, tihendatus ning pingeline arendus; vastuolud ja konfliktid tegelaste suhtes sündmustiku dramatism. Draama on dialoogiline. Draama on tegevuslik. Vahendaja (jutustaja) puudumine muudab oluliselt tegelaste siseelu kujutamist. Publiku juuresolek on teatri jaoks määrava tähtsusega - vaatajate reageeringud modifitseerivad lavategevust. Fiktsiooni aeg ja ruum - hargnevad sündmused ning arenevad tegelastevahelised suhted. Reaalne aeg ja ruum - etenduse toimumise aeg ja ruum. Kuidas jaotub näidendi tekst, milliseid osi saab eristada? Teksti jaotus vaatusteks, piltideks ja stseenideks jm
Omapäraseks vormiks on koos mantrate retsiteerimine (krisnaiitide austusavaldus jumal Krisnale) Kajakõne (ehholaalia) öeldu lihtne kordamine. Selline harjumus kujuneb vahel välja autistlikel lastel, kes kipuvad mõttetult kordama teiste inimeste öeldut. Nimetamiskõne mainitakse asjade ja nähtuste nimetusi, ilma et sel teel soovitakse teistega suhtlust arendada. Kommunikatiivne kõne märksa keerukame tekkemehhanismiga ning otstarbeks on suhtlus. 6. Monoloogiline ja dialoogiline suhtlus. Monoloogiline suhtlus monoloogilise suhtlemise puhul nt sõnavõtt, loengu pidamine jne peab rääkija toetuma täies ulatuses iseendale, oma mälule. Asja või nähtust tuleb nimetada või selle kuulajaile arusaadav kirjeldus anda. Monaloogiline kõne on valdavas osas tahteline ja ulatuslikult kavandatud sisuga. Üksikkõnet pidades tuleb väljendeid valida, sobitada, kasutada ainult iseendale lootes. See on üpris väsitav. Monoloogilise kõne näitajad on sisukus, ilmekus,
Omapäraseks vormiks on koos mantrate retsiteerimine (krisnaiitide austusavaldus jumal Krisnale) Kajakõne (ehholaalia)- öeldu lihtne kordamine. Selline harjumus kujuneb vahel välja autistlikel lastel, kes kipuvad mõttetult kordama teiste inimeste öeldut. Nimetamiskõne- mainitakse asjade ja nähtuste nimetusi, ilma et sel teel soovitakse teistega suhtlust arendada. Kommunikatiivne kõne- märksa keerukame tekkemehhanismiga ning otstarbeks on suhtlus. 6. Monoloogiline ja dialoogiline suhtlus. Monoloogiline suhtlus- monoloogilise suhtlemise puhul- nt sõnavõtt, loengu pidamine jne peab rääkija toetuma täies ulatuses iseendale, oma mälule. Asja või nähtust tuleb nimetada või selle kuulajaile arusaadav kirjeldus anda. Monaloogiline kõne on valdavas osas tahteline ja ulatuslikult kavandatud sisuga. Üksikkõnet pidades tuleb väljendeid valida, sobitada, kasutada ainult iseendale lootes. See on üpris väsitav. Monoloogilise kõne näitajad on sisukus,
lähenemisnurga poolest küllalt tuntud pedagoogilistele probleemidele. Humoorikad, püüab iga raamatuga öelda midagi uut, anda lastele uusi teadmisi. Didaktilisus tasakaalus kunstilisusega. Looming: ,,Mõru kook", ,,Telepaatiline lugu", ,,Lugu lendavate taldrikutega", ,,Helikopter ja tuuleveski", ,,Sipsik", ,,Naksitrallid" NÕUKOGUDE EESTI JUHTIVAD LASTELUULETAJAD Kersti Merilaas- suhe lapsega on lihtne ja loomulik, emotsionaalselt rikas. Dialoogiline suhe, selgitab küsimuste ja vastuste kaudu elu tõdesid. Looming: ,,Päikese paistel", ,,Kallis kodu", ,,Lumest lumeni" Felix Kotta- humoristlik, rahvaluulest laenatud aspektid. Looming: ,,Räägib Mati", ,,Kaheksas sügis", ,,Tublid loomad" Ralf Parve- konkreetse sisuga, aktiivne elutunnetus, kohati liiga õpetlik. Looming: ,,Teguderohked päevad", ,,Meie maja poisid", ,,Lõbusad värsid", ,,Tahan ruttu kasvada" Leelo Tungal- ,,Karune lugu"
Tänase eestlase kultuur ei juurdu kuigivõrd kunagises ugrilises karukultuses ega kristlikus feodaalajas, vaid 19. sajandi positivistlikus teaduses ja sotsialismiideedes. Eestlaste õnnetus ja samas ka õnn on geopoliitiline asend kahe tsivilisatsiooni piiril, mis soodsal hetkel võimaldas seda positsiooni vormistada poliitilise omariiklusena. Teine kultuur on paratamatult vajalik, sest selleks, et oleks olemas mina, peab olema ka teine. Identiteet on dünaamiline ja dialoogiline, see defineeritakse suhtes Teisega. Eestis on üldine ettekujutus kultuurist pigem seotud vastandamise, endassetõmbumise, kultuuri museaalsuse ja kaitsepositsiooniga. Alguses vastandumine sakslastele, siis venelastele need teised andsidki tõuke eesti rahvuse kujunemiseks. Viimase aastakümne jooksul on rahvuse ühtse identiteedi positsioon kõikunud, sest ei suudeta otsustada, kas tuleb vastu võtta multikultuursuse idee või mitte ( kas tuleb vastandada end maailma teiste kultuuridega).
Visandas ta eesti kohamuistenditest lähtudes suure osa "Kalevipoja" põhisündmustikust. Kaheksa saksakeelset kunstmuistendit ("Loomine", "Vanemuise laul", "Koit ja Hämarik" jt.; eesti keeles 1866, 3. trükk 1986). Ta käsitles ka eesti prosoodiat ning kirjutas kolm sentimentaalset, antiiksetes värsimõõtudes luuletust (Asklepiadese stroofis ood "Suur on Jummal so ram", ilmunud 1852, eleegilises distihhonis epigrammid "Järva-ma vanna-mehhe õppetussed", ilmunud 1840, ja dialoogiline luuletus "Piibo jut", ilmunud 1846). ÕES-i kalendrites ilmunud juttudes (talurahva rasket elu kujutav "Tühhi jut, tühhi lorri, tühhi assi, tühhi kõik", 1842, populaarne "Kalendritegija kimbus", 1846 jt.) avaldusid Faehlmanni silmapaistvad humoristivõimed ja tüübijoonistamisoskus; kalendrites jagas Faehlmann ka tervishoiualaseid nõuandeid. 1848 avaldas ta düsenteeriauurimuse "Die Ruhr-Epidemie in Dorpat im Herbst 1845".
miimika. Eitus verbi koostisosana on miimika, pearaputus; eitavad viiped või viipesse inkorporeeritud eitus. 8) Viibeldud keel kõnekeele viiplemine (viibeldud eesti keel, signed English, Manually Coded English jne) 9) Sõrmendamine täht haaval viiplemine 10) Vestlusanalüüs analüüsib vestlust loomuliku salvestuse abil, on empiiriline uurmismeetod 11) Kõnevoor on ühe kõneleja jätkuv häälesolek, dialoogiline tervik (vooru piiri märgib kõneleja vahetus), voor on tähenduslik tervik; inimesed tunnevad keele omaduste järgi ära selle millal voorud vahetuvad. Voor liigendub vooruehitusüksusteks (lause, sõna, fraas, häälitsus, paus). Voorud jagunevad vabadeks voorudeks ja naaberpaarideks. Parandusliigendus on süsteem, mille abil kõnelejad käsitlevad kõnelemisel, kuulamisel ja kõne mõistmisel tekkivaid raskusi.
arstiteaduskonna. Lõi Õpetatud Eesti Seltsi (ÕES), mille eesmärgiks oli eesti keele, rahvaluule, muinasjuttude uurimine ning rahvavalgustusliku kirjanduse palitsiteerimine. 1939. aastal esines faehlmann ÕES-is ettekandega kalevipojast, millest saadi mõte teha Kalevipoeg. Kirjutas saksa keeles 8 müüti. On kirjutanud ka luuletusi: mõttesalmik „Järwa-ma wanna mehhe õppetused“, dialoogiline „Piibo jut“, ka jutte : „Tühi jutt, tühi lori“, „Kalendritegija kimbus“. Ta on ka „Kalevipoja“ idee ja algatuse autor. Fr. Reinhold Kreutzwald(1803-1882) – oli pärit Virumaalt, hariduselt arst. Peale ülikooli lõpetamist suundus Võrru. Samal ajal oli tihedalt seotud ÕESiga. Tutvustas teisi rahvaid ja maid raamatutega: „Maailm ja mõnda“, „Viinakatk“, „kodutohter“
3. Võrrelda lapse positsiooni (enesekindel, kindel, ebakindel) mängus, töös, õppetegevuste erinevates tundides. Kui loetletud tegevuste vormides on lapsel erinevad positsioonid, siis tuleb välja selgitada milles seisneb erinevus ja põhjus. IV. Eraldi seisvate tunnetuslike protsesside eripärad. 1. Tunnetuslike psüühiliste protsesside (mälu, tähelepanu, taju, mõtlemine) arengutaseme vastavus vanusele. 2. Lapse kõne arengutase. Milline kõne tal domineerib (dialoogiline: selle arengutase, selliste elementide olemasolu nagu osutamine, hinnang, kooskõlastus, tegevuse nimetus; monoloogiline: selle arengutase, sõnumi ülesehitus, arutluste olemasolu tegevuste täitmise viiside kohta). Foneetilise kõne arengutase (kas ütleb välja kõiki foneeme, kui ei, siis millised puuduvad; kas oskab foneeme sõnas esile tuua). Sõnavara (suur, keskmine, minimaalne) vastavus vanusele. V. Koolieelse lapse huvid.
Proosateoste ülekandmine draamavormi muutus eriti populaarseks 19. sajandil, kui paljudes teatrites hakati lavastama menuromaane (Tammsaare, Luts). Dramaturgiline tekst on mingitele teistele tekstidele (ilu- või ajakirjandus, dokumendid, intervjuud jt) tuginev, teatris esitamiseks mõeldud draamateos. Nt Merle Karusoo kompositsioon ,,SOS", mis põhineb mõrvarite intervjuudel. 8. Mis on näidend, mis on lavastus, mis on etendus? Näidend on teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst. Kõik näidendid kokku moodustavad näitekirjanduse ehk draamakirjanduse ehk dramaatika. Lavastus on kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Lavastuse aluseks on tavaliselt näidend, kuid lavastus ei ole näidendi esitamine teatris, vaid enamasti ikka näidendi tõlgendus, see tähendab iseseisev kunstiteos. Kui näidendi tegelaste kõne saab otseselt sõnadena lavastusse üle kanda, siis remargid tuleb tõlkida
Proosateoste ülekandmine draamavormi muutus eriti populaarseks 19. sajandil, kui paljudes teatrites hakati lavastama menuromaane (Tammsaare, Luts). Dramaturgiline tekst on mingitele teistele tekstidele (ilu- või ajakirjandus, dokumendid, intervjuud jt) tuginev, teatris esitamiseks mõeldud draamateos. Nt Merle Karusoo kompositsioon ,,SOS", mis põhineb mõrvarite intervjuudel. 8. Mis on näidend, mis on lavastus, mis on etendus? Näidend on teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst. Kõik näidendid kokku moodustavad näitekirjanduse ehk draamakirjanduse ehk dramaatika. Lavastus on kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Lavastuse aluseks on tavaliselt näidend, kuid lavastus ei ole näidendi esitamine teatris, vaid enamasti ikka näidendi tõlgendus, see tähendab iseseisev kunstiteos. Kui näidendi tegelaste kõne saab otseselt sõnadena lavastusse üle kanda, siis remargid tuleb tõlkida
monoloogi (räägitakse valjusti, olles üksi)? - Dialoog = kahe või mitme inimese kõne, monoloog = ühekõne, Monoloog = endassesuletud, eneseväljenduslik kõne - Monoloogi põhjendamine: tegelane on laval üksi; pöördumine publiku poole; monoloogi tingib situatsioon (jutlus, kõne koosolekul jms). 54. Mis iseloomustab monoloogilist dialoogi? Dialoogilist monoloogi? - Monoloogiline dialoog: a) ,,kurtide kõne", b) monoloog mitmel häälel. - Dialoogiline monoloog nt kõnelus iseendaga, kujutletava partneriga jms 55. Mis on monodraama? Tooge näide. - Monodraama (näidend üheainsa tegelasega) on tavaliselt seesmiselt tugevasti dialoogiline. 56. Millised on draamakirjanduse klassikalised zanrid? - Komöödia, tragöödia drama 57. Võrrelge tragöödiat ja komöödiat põhitunnuste seisukohast. Millised tunnused Teie meelest kehtivad ka tänapäeval, millised on pigem ajaloolised?
See lubab kõne kokku suruda ja kõige ülemäärase- seletuste, kirjelduste, põhjenduste hinnangute- vältimise arvel aega kokku hoida. Elavas suhtluses asendavad, rõhutavad või täiendavad sõnu sageli zestid ja miimika. Mõnikord avab öeldu sügavama tähenduse üksnes hääletoon või pilgu keel. Üksikul repliikidel võib olla dialoogis järgmisi tähendusi: toetamine, lubamine, sund, andekspalumine, kahetsemine, heakskiit, meelitamine, ähvardamine, ahvatlamine. Dialoogiline kõne on valdavalt reaktiivne, spontaanselt teiste kõnelejate ütlustele reageeriv, sageli leiab kasutamist ehholaalia ja öeldu muudetud sõnastuses ülekordamine. Tihti kasutatakse täitesõnu ja väljenduskliseesid. Dialoogi repliigid voolavad otsekui iseendast. Dialoogi tulemuslikkust näitavad inimestevaheline mõistvus, arutluse ladusus ja köitvus, ärgas või pinev õhkkond ning vastastikune loominguline stimulatsioon.
Loomingu põhiteemaks Eesti ühiskond 40.-tel ja 50.-tel, poliitilise olukorra pained ja selle mõju inimestele. 23. Madis Kõivu näidendid ja proosa. „Põud ja vihm“, „Studia memoriae“ I–VI. Kirjandusringkondades servapealne tegelane, ei püüa kirjanik olla. Esimesed tekstid on sündinud ühistöös: „Küüni täitmine“ (Hando Runneliga) ja „Faehlmann. Keskpäev. Õhtuselgus“ (Vaino Vahinguga). Looming on dialoogiline, ei ole realistlik, mingi hämarus. Kohad on olulised, koht tingib sageli tegelaste käitumise ja keelepruugi. Sihilik vastandumine psühholoogilisusega. Näidendeid on tihti raske lavastada. 24. Doris Kareva ja Mari Vallisoo luule. Doris Kareva („Vari ja viiv“). Võetakse kiiresti omaks, aga unustatakse peagi, et tegu on noore autoriga; räägitakse nagu vanast luuletajast. Luuletuste taga on tugev kirjanduslik traditsioon, kultuuriteadlikkus torkab silma. Tõlgib palju luulet
järgi. Poeem lüüriline või eepiline jutustav luuletus Ballaad dramaatiline lüroeepiline luuletus Valm allegooriline ja õpetuslik luuletus Ood ülistuslaul Pastoraal karjaselaul Epigramm - pilkelaul --- eristus käib sisu järgi. Samas võib neid luua mis tahes värsimõõdu järgi Kinnisvormideks on kujunenud romanssid, gaseelid, tankad, haikud, sonetid Dramaatika Näidend teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst Draama võib tähistada zanri (tragöödia, draama, komöödia), põhiliiki (lüürika, eepika, dramaatika). Täpne tähendus selgub kontekstis. Aristotelese järgi on näitekunst saanud nimeks draama, kuna see jäljendab tegutsevaid inimesi tegelikkus on näitekunsti oluline tunnus. Võib oletada, et dramaatika on välja kasvanud rituaalist mõlema aluseks on tegus, sooritus. Dramaatika on dialoogiline tekst on tegelaste otsekõne. Autori remargid on
et tegemist on Faehlmanni töödega. Nii püüdis ta taastada eestlaste mütoloogiat. Kuigi leidus kahtlejaidki, täitsid müüdid siiski oma ülesande: nad juhtisid teiste rahvaste tähelepanu eestlaste kõrgetasemelisele vaimuloomingule ja iseseisva kultuurilise arengu õigusele.Faehlmann on kirjutanud ka luuletusi. Mõttesalmikutes ,,Järwa-ma wanna mehhe õppetused" sõitleb ta inimeste laiskust, hooletust ja teisi pahesid. Tema kõige väljapaistvam saavutus luules on dialoogiline ,,Piibo jut", milles Jaan ja Mihkel räägivad maise sõpruse ja armastuse kaduvusest, võrreldes seda piibusuitsu hajumisega. Faehlmann kasutas luuletuste kirjutamisel keerulisi antiikseid värsimõõte, et sel kombel osutada eesti keele küpsusele. Faehlmanni jutud on õpetliku sisuga ja kirjutatud kalendrite tarbeks. Neist õnnestunumad ,,Tühi jutt, tühi lori" ja ,,Kalendritegija kimbus". Faehlmanni jutte iseloomustab huumor, tabav sõnakasutus ning olukordade täpne kujutamine.
Piiratud vaatepunktiga jutustus edastab sündmustikku ühe tegelase vaatepunktist, jättes avamata teiste tegelaste siseelu. 19. Mis on fokuseerimine ja kuidas see avaldub narratiivses tekstis? 20. Millised on põhilised võimalused tegelaste analüüsiks? 21. Dramaatika ehk draama: peamised tunnused, tuntumad zanrid. Draama tähistab peamiselt zanrit ( tragöödia, komöödia, draama ), vahel ka põhiliiki ( lüürika, eepika, dramaatika e draama ). Dramaatika on dialoogiline suurem osa tekstist on tegelaste otsekõne. Autori kommentaarid e remargid on vähemuses ning tegelaskõnest eraldatud kas sulgude või erineva trükikirjaga. Tegelased pöörduvad otse lugeja, vaataja poole- autori, jutustaja kohalolek on varjatud. Kõne on draamas tegevuslik. Draama on orienteeritud teatrile. 22. Millised on draama ja jutustava proosa peamised erinevused? Draamas ei ole enamasti jutustajat, kes vaataks tegelasi kõrvalt, seletaks lugejale/vaatajale nende
ületamine, uuena koju naasmine). Sarnane eesmärk (meelelahutus, argielust eemaldumine, oluliste eluliste asjade mõtestamine, argielus saavutamatute kogemuste saamine). 34. Missugused folkloorižanrid kuuluvad lühivormide kategooriasse? Iseloomusta võrdlevalt vähemalt ühte lühivormide žanri ühes selle allvormidega. Vanasõnad, kõnekäänud, mõistatused Mõistatused: Ülesande lahendiks oleva esteetiline kirjeldus. Dialoogiline – luuakse pilt millestki, mille peab kuulaja-lugeja ära arvama. Allvormideks on keerdküsimused, sõnamängud, lühendid, tähemängud, piltmõistatused, arvutusülesanded, tähelepanutestid –kõik loovad mingi küsimuse, kasutades selleks erinevaid viise, vastavalt allliigile on mõistatuse sisu erinev. 35. Too mõni näide tänapäevasest vanasõnade kasutamisest uues funktsioonis ja/või kontekstis. Grafiti, reklaam, poliitika, ajalehe pealkirjad, huumori loomise eesmärk. 36
nende põhjal järeldusi. 10 Dialoog ja vestlused Eelkõige mõeldakse dialoogi all dialoogilist kuulamist. Rajaleidja (2014) on toonud välja dialoogilise kuulamise olulised punktid: vahetu kohalolek, õpilasele kontsentreeritus, respekt ja kannatlikkus on harmoonilise suhtlemise ja probleemilahenduse alustaladeks. See jällegi näitab seda, et dialoogiline õppimine pole see, et õpetaja õpetab ja annab oma teadmisi otseselt õpilasele edasi, vaid dialoog sisaldab samuti õpetajapoolset suunamist, mitte etteütlemist õpilasele. Dialoogi pidamine peab õpilast motiveerima ja suunama õigete aspektide juurde, et õpilane oleks ise nö uurija rollis. Nii näiteks võib öelda, et konsultatsioonis ei ütle õpetaja õpilasele ette, vaid näiteks kasutab palju küsimusi selleks, et
kindlate keeleliste joontega (Ferguson 1994) · paljude tunnuste loendid, mis üheskoos on keelekasutusega korrelatsioonis Klassikalised mõjurid: · Keelekasutajate omavaheliste suhete laad ja rollid antud situatsioonis: staatussuhted, sotsiaalsed ja ametialased rollid, suhete formaalsuse aste (sõbervõõras; eraisik institutsiooni esindaja) · Suhtlusviis või toimimisviis: suuline / kirjalik, spontaanne / redigeeritud, dialoogiline / monoloogiline · (Mõnikord lisatakse zanrid, mõnikord teadlikud võtted kindlate tunnustega teksti saavutamiseks) · Füüsiline olukord, tingimused: aeg ja koht, suletud / avatud, eraterritoorium / neutraalne territoorium / institutsionaalne territoorium jms · Eesmärgid: suhtluses osalemine / info laias mõttes (involved / informational), konkreetsed retoorilised eemärgid (informeerimine, praktiline tegevus, veenmin, jutustamine jne).
12. Eesti kultuuri tähendusest. Kui läheneda kultuuri mõistele semiootilisest vaatenurgast on kultuuri defineeritud kui teksti. Iga teksti, aga siis ka kultuuri unikaalsus seisneb selles, et ta on üheaegselt avatud ja suletud; tekst on pidevas liikumises ja arengus. See liikumine on paradoksaalne. Tuum. Eesti kultuuril on selleks tuumaks eesti keel. Eesti kultuur on kinni, sõltuv sellest maast, kus teda luuakse ja tarbitakse. Iga kultuuri areng on olemuselt dialoogiline, eesti kultuur on dialogismist sõltuvuses. Eesti kultuur ise eksisteerib kahe suure paradigmaatiliselt erineva lääne- ja idakristliku kultuuriareaali piiril, niisiis "puutepunktide eikellegimaal". Baltisaksa valgustuse rüpes kujunenud eesti rahvuslik eneseteadvus oli vähemalt retoorilises opositsioonis oma kolonisaatoritega, võttis aga samas üle selle kultuurimustri. Noor-Eesti kultuuriliikumine hülgas selle opositsioonilisuse ning asus aktiivsesse ja
Tunnus Lüürika Eepika Draama Loo olemasolu - + + Jutustus - + - Kõneviis Seotud kõne Sidumata kõne Dialoogiline Väljendusviis Lüüriline Eepiline Dramaatiline 4. Iseloomustage luule, proosa ja draama omavahelisi sarnasusi ja erinevus mismoodi suhestub see jaotus traditsiooniga jagada kirjandust lüürikaks, eepikaks ja dramaatikaks? Tunnus Luule Proosa Draama 5. Millised on ilukirjandusliku keelekasutuse põhilised tunnused
välisilma ehk looduse ja ühiskonna ning nende kokkupuute kujutamisele. E, L, D kuuluvad tervikusse, olles omavahel tihedalt seotud. Tunnus Lüürika Eepika Draama Loo olemasolu -- + + Jutustus -- + -- Kõneviis Seotud kõne Sidumata kõne Dialoogiline Väljendusviis Lüüriline Eepiline Dramaatiline 4. Iseloomust vcxage luule, proosa ja draama omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. Mismoodi suhestub see jaotus traditsiooniga jagada kirjandust lüürikaks, eepikaks ja dramaatikaks? Luule- värss ehk seotud kõne, kirjanduse osa, mida sidumata kõnele ehk proosale vastandab teksti eriline liigendus, rütmil rajanev struktuur; sõna "poeesia" kasutatakse ka lüürika tähenduses.
looming (näiteks "E.Vetemaa dramaturgia", "19. sajandi prantsuse dramaturgia"). · Draamateose kompositsiooni ja lavastamise teooria. · Tekstiehituse tasandil - lavastuste, filmide, muusikaliste etenduste tekstiline alus selle struktuuri ning ülesehitusreeglite aspektist käsitletuna, samuti vastav teksti- kogumi (näiteks "filmidramaturgia", "muusikadramaturgia", "reiidramaturgia"). Dramaatikas on · Dialoogiline otsekõne (võib olla ka monodraama, siis peab olema tugev sisemine dialoogilisus, tihe seos esitamissituatsiooniga, distantsi puudumine kõneleja ning kõneldava (aine) vahel ) · Kõne tegevuslik kõne abil sooritatakse kõneakte, tegevusi · Aegruum olevikuline · Orienteeriutd teatrile (vrd lugemisdraama - teatri jaoks liiga suur maht, erakordselt arvukas tegelaskond, ebamugavalt keeruline probleemistik, lavatehnilisi võimalusi ületav kujundus vm.)
Mida kõneleb ta välimus ta maailmavaate kohta? b. Määratlused i. Peategelane - kõrvaltegelane - episoodiline tegelane ii. Muutuv - muutumatu tegelane iii. Tüüp - karakter iv. Sügav - lame tegelane 22. Dramaatika ehk draama: peamised tunnused, tuntumad zanrid. a. Tunnused i. Tegevuslikkus - üldjuhul esitatakse sündmusi ii. Dialoogiline - suurem osa tekstist on tegelaste otsekõne iii. Üldjuhul pole jutustajat, tegelased pöörduvad otse lugeja/ vaataja poole iv. Kõne on tegevuslik - sooritatakse kõneakte, mõjutatakse teisi tegelasi ühel või teisel viisil käituma, punutakse intriige, kaubeldakse, leitakse mõrvar - tegutsemine ei pea olema füüsiline vaid võib olla sõnaline v
Kindel sotsiaalne organisatsioon, mida teatritegijad vajavad, et majanduslikult hakkama saada ja et teater kui kollektiivne kunstiala toimiks kindlate reeglite järgi, mis soodustaksid loomingulist tegevust. Käitumisvorm: niiöelda mäng, vemp, teesklus igapäeveelus. Kunstiala: tegeleb visuaalsete, liikuvate kujundite loomisega 5. Defineerige mõisted mõisted näidend, etendus, lavastus. Näidend on teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst. Kõik näidendid kokku moodustavad näitekirjanduse ehk draamakirjanduse ehk dramaatika. Lavastus on kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Lavastuse aluseks on tavaliselt näidend, kuid lavastus ei ole näidendi esitamine teatris, vaid enamasti ikka näidendi tõlgendus, see tähendab iseseisev kunstiteos. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ettekandmise ehk etenduse ajal. Lavastus on kõikide etenduste muutumatu ühisosa.
- Lingvistika poolelt tegeleb eriti kõnekäändude, aga ka vanasõnade uurimisega fraseoloogia 39.3. Mõistatused: - Mõistatused on olendi, eseme, nähtuse või olukorra poeetiline kirjeldus, mis sisaldab ülesannet mõistatuse objektide vabalt valitud tunnuste alusel välja selgitada tekkinud kujutelma taga peituv olend, ese, nähtus või olukord. - Mõistatus on dialoogiline mäng, mis koosneb kahest osast- küsimusest (ülesandest) ja vastusest (lahendist), mis kokku moodustavadki mõistatuse. - Distsipliin, mis tegeleb mõistatustega, nimetatakse enigmaatikaks. 40. Too mõni näide tänapäevasest vanasõnade kasutamisest uues funktsioonis ja/või kontekstis. Kasutatakse grafitis vanu vanasõnu või natuke muudetud tänapäeva kohaseks. 41
- Lingvistika poolelt tegeleb eriti kõnekäändude, aga ka vanasõnade uurimisega fraseoloogia 39.3. Mõistatused: - Mõistatused on olendi, eseme, nähtuse või olukorra poeetiline kirjeldus, mis sisaldab ülesannet mõistatuse objektide vabalt valitud tunnuste alusel välja selgitada tekkinud kujutelma taga peituv olend, ese, nähtus või olukord. - Mõistatus on dialoogiline mäng, mis koosneb kahest osast- küsimusest (ülesandest) ja vastusest (lahendist), mis kokku moodustavadki mõistatuse. - Distsipliin, mis tegeleb mõistatustega, nimetatakse enigmaatikaks. 40. Too mõni näide tänapäevasest vanasõnade kasutamisest uues funktsioonis ja/või kontekstis. Kasutatakse grafitis vanu vanasõnu või natuke muudetud tänapäeva kohaseks. 41
· psühholoogiline barjäär, eelarvamused teate edastaja, teema suhtes · keevaline reaktsioon mingile võtmeärritajale · omaenda esinemise ettevalmistamine Akommunikatiivsuse probleem kaasaegses ühiskonnas- suutmatus saavutada emotsionaalset või intellektuaalset kontakti teistega, avada oma sisemaailma; seotud üksindus ja võõrandumistundega, sotsiaalsete sidemete vähesusega ja haprusega. Kommunikatsiooni liigid: · vahetu/ vahendatud suhtlus · monoloogiline/ dialoogiline · diaadiline/ mitmeastmeline · interpersonaalne/ intrakommunikatsioon SUHTLEMISVAHENDID Info edastamisel ja vastuvõtmisel on väga oluline suhtlemisvahendite valik. Siin on olulised kultuurilised, keelelised, sotsiaalsed ja individuaalsed iseärasused. Käesolevas osas keskendume mittesõnalistele suhtlemisvahenditele. Mittesõnaliste suhtlemisvahendite funktsioonid: 1) reguleerida suhtlemisprotsessi kulgu, luua ja säilitada psühholoogilist kontakti partnerite vahel
psühholoogiline barjäär, eelarvamused teate edastaja, teema suhtes keevaline reaktsioon mingile võtmeärritajale omaenda esinemise ettevalmistamine Akommunikatiivsuse probleem kaasaegses ühiskonnas- suutmatus saavutada emotsionaalset või intellektuaalset kontakti teistega, avada oma sisemaailma; seotud üksindus ja võõrandumistundega, sotsiaalsete sidemete vähesusega ja haprusega. Kommunikatsiooni liigid: vahetu/ vahendatud suhtlus monoloogiline/ dialoogiline diaadiline/ mitmeastmeline interpersonaalne/ intrakommunikatsioon SUHTLEMISVAHENDID Info edastamisel ja vastuvõtmisel on väga oluline suhtlemisvahendite valik. Siin on olulised kultuurilised, keelelised, sotsiaalsed ja individuaalsed iseärasused. Käesolevas osas keskendume mittesõnalistele suhtlemisvahenditele. Mittesõnaliste suhtlemisvahendite funktsioonid: 1) reguleerida suhtlemisprotsessi kulgu, luua ja säilitada psühholoogilist kontakti partnerite vahel
Eneseanalüüsi ring (J. Moon, 2004) = SAKA Reflektsiooni eesmärgid: enesest teadlikuks saamine oma tegevuse ja selle suutlikkuse analüüsimine enese arendamine õpivajaduste teadvustamine vabanemine – teadmine, uskumus, vaade oma rolli ja selle võimaluste mõtestamine Reflektsiooni tasemed: kirjeldav kirjutis kirjeldav refletsioon – toon analüüsielemendid sisse dialoogiline reflektsioon – toon välja 2 poolt – kuidas juhtus ja kuidas oleks võinud juhtuda kriitiline reflektsioon Reflektsiooni eesmärgiks on õppimine, mille aluseks on tunded, arusaamad, väärtused, uskumused (Moon, 2004). Lihtsustatud arusaam õpetajarollist (A. Pollard, P, Triggs) Õpetamine tähendab lihtsalt teadmiste edasiandmist ja faktilise informatsiooni talletamist õpilaste poolt Lapsed on puhtad lehed – nad ei tea midagi
päris tõde. 2. Teine arusaam tekkis juba Antiik-Kreekas: Tõde tuleb välja vaikusest. Midagi sellist kusagil maailmas enne polnud. Sel ajal suurimad tsivilisatsioonid Kreeka ja Hiina. Hiinas igasugune vaidlus iseenesest vale. Maailmakord: harmoonia, rahu jne. Igasugused lahkarvamused lõhuvad seda korda, sest paratamatult 1 eksib või valetab. Madis kõiv "küüni täitmine" Kõige parem samurai on see, kes võidab ilma lahinguta Dialoogiline filosoofia Martin Buber Mihhail Bahtin Tõde ei ole väljendatav lihtsate lausetega Kommunikatsioon Claude Shannon, 1948 Kooperatiivsuse põhimõte Maksiimid: Kvantiteedi: a) Ütle nii palju, kui on vaja b) Ära ütle rohkem, kui on vaja Kvaliteedi: a) Ära ütle seda, mis on sinu meelest vale b) Ära ütle seda, mida sa ei tea Suhe: ole relevantne (räägi asjast) Viisi: a) Räägi selget juttu b) Väldi mitmemõttelisust c) Ole lakooniline
drama on the stage. Some dramatists combine writing and dramaturgy when creating a drama. Others work with a specialist, called a dramaturg , to adapt a work for the stage.Dramaturgy may also be defined, more broadly, as shaping a story into a form that may be acted. Dramaturgy gives the work or the performance a structure Draama on seotud nii kirjanduse kui teatriga (&/või teiste tegevusaladega) dialoogiline ja olevikuline (st. ei ole valikut - see on nüüd ja praegu) poeetika & kompositsioon on spestiifilised: põhitekst & sekundaartekst (remarkteks jm) üldjuhul esitatakse sündmusi & draama kõne on seotud tegevusega üldjuhul puudub jutustaja Draama reglementeerituse aste on suurem kui proosas, st et mahupiirang on range(m) ; sisu, tegevus ja tekst kontsentreeritum ja selgem; siseelu esitatakse väliste vahenditega ning tegevus kehalisem
Kvalitatiivsete meetodite üldkursus 1.Sissejuhatus Miks uurida ühiskonda teaduslikult? (Babbie 2004) Argielu tunnetamine ja selle puudused: Piiratud kogemus, puudub maht ja sügavus Teoreetiliste teadmiste puudumine Süstemaatilisuse ja järjepidevuse puudumine Analüütilisuse puudumine Emotsioonid segavad Teadusliku käsitluse üldised nõuded Teaduslik tunnetamine toimub teaduslikus kontekstis ja on dialoogiline Teaduslik tegevus on süstemaatiline ja järjepidev tegevus Teaduslik tunnetamine toimub selleks spetsiaalselt välja arendatud meetodite alusel Teadusliku tunnetamisprotsessi tulemuseks on tõendatav teadmine uuritavast objektist Teaduslik teadmine on objektiivne, s.t vastab antud hetkel juhtiva teadlaskonna poolt objektiivseks tunnistatud nõuetele, s.t objektiivsus on kokkuleppe küsimus Teadusliku uurimise eesmärgiks on saada usaldusväärset teadmist uuritava tegelikkuse objekti kohta
annaabi.ee 
