Keeleuurimise meetodid (7)

KEELEUURIMISE MEETODID 2010
Kordamisküsimused
I Kirjelda uurimismeetodit. Millel meetod põhineb, mis on selle teoreetiline alus? Kust on meetod pärit, kes on selle loonud, kus ja milleks seda kasutatakse? Milliseid mõisteid ja vahendeid see meetod kasutab? Mis on meetodi tugevad ja nõrgad küljed?
1. Vestlusanalüüs – Vestlusanalüüs tekkis 1960ndatel Californias, Berkley ülikoolis, kui Harvey Sacks ja Emanuel A. Schegloff lõid sotsioloogias uue uurimissuuna, mis tegeleb inimese tegeliku, salvestatud ja transkribeeritud vestluse analüüsimisega.
Vestlusanalüüs uurib foneetikat, fonoloogiat, morfoloogiat, sünataksit, semantikat, pragmaatikat. Tegelikult kuulub vestlusanalüüs pragmaatikasse, kuna uurib eelkõige suhtlust ja suhtluskäitumist, seda mis toimub suhtluses ja vestluspartnerite vahel.
Vestlust analüüsitakse loomuliku salvestuse abil, mis on toimunud spontaanselt, mitte salvestuse jaoks esile kutsutult. Salvestatud suhtlust analüüsitakse salvestuse ja transkriptsiooni abil. Transkriptsioon püüab kajastada suhtlejate vastastikuseid mõjutusi: 1) vooruvahetuse dünaamikat ( vooru algus, lõpp, pealerääkimised, pausid, hingamine voorualustussoovina) 2) kõne edasiandmise iseärasusi (tooni liikumine, rõhud).
Vestlusanalüüs on empiiriline uurmismeetod, mikroanalüüs, mis hoidub kontseptuaalsetest konstruktsioonidest ja statistilistest analüüsimeetoditest. Vestlusanalüüsi meetodi eripäraks ongi selle empiirilisus (mis see on ja milles seisneb, kuidas on seotud tegevuste kollektsioonidega), teiseks eripäraks on osalejaperspektiiv, selle seos järgmise vooru kui tõestusega.
Selle uurimismeetodi tugevaks küljeks on see, et empiirilisel meetodil on uurimismaterjaliks tegelikud suhtlussituatsioonid, mille lindistusi analüüsitakse kõnelejate endi tegevuse põhjal. Vestlusanalüüs võimaldab uurida erinevat laadi suhtlusi (argised, ametlikud vestlused, kohtuprotsessid , arsti-patsiendi suhtlust, hädaabikõnesid jms). Nõrk külg see, et kui tahes täpne transkriptsioon ka poleks, on ta siiski teisend – valikuline protsess, mis peegeldab teoreetilisi eesmärke ja definitsioone.
Kasutatavad mõisted:
2. Optimaalsusteooria – on formaalne keeleteooria, mille esimese versiooni esitasid 1990ndate aastate algul Alan Price ja Paul Smolensky. Olulise panuse OT standardse versiooni kujunemisele on andnud ka John McCarthy. Meetodit kasutatakse selleks, et uurida seda, mis on maailma keeltes ühist ja millised keeleteadmised on sünnipärased. Kuid OT loobub täielikult tuletusreeglitest. Korrektsete keelendite produtseerimisel kasutatakse ainult kitsendusi (piiranguid, mis keelavad teatavate omadustega pindvormid), kusjuures varasematest teooriatest erinevalt pole kitsendused absoluutsed.
OT põhiprintsiipid: 1) ainult kitsendused, transformatsioonireegleid pole 2) ei produtseerita pind- ja süvavormide vahepealseid vorme 3) kitsendused on universaalsed , aga neid võib rikkuda 4) keeltevahelisi erinevusi põhjustavad erinevused kitsenduste hierarhias.
OT grammatikal on kolm komponenti: 1) leksikon – sisaldab süvavorme; ei ole keelespetsiifilisi piiranguid; peab olema minimaalne (st ei tohi sisaldada tuletatavat infot); leksikoni valitud info ei tohi mõjutada väljundit. 2) generaator – genereerib kandidaadid 3) hindaja – valib sobivaima kandidaadi; kitsenduste hierarhia ; kitsendus peab olema tüpoloogiliselt põhjendatud.
Olulised mõisted: 1) leksikaalne fonoloogia – fonoloogiakitsendused on alati universaalsed 2) piirangud ehk kitsendused – keelavad teatavate omadustega pindvormid 3) identsuskitsendus – ustavuskitsendusi rikuvad need kandidaadid, mis pole identsed selle süvavormiga, millest nad on genereeritud 4) markeerimiskitsendus – näiteks: „Üks silp ei tohi olla kinnine “, „Iga silp peab algama konsonandiga“, „Kõnetaktid peavad olema binaarsed“
3. Suhtlusvõrgustiku analüüs – Võrgustiku analüüs sai alguse 1960ndatel sotsioloogide ja antropoloogide uurimustes. Eesmärk on leida vastus küsimusele, mil määral mõjutavad erinevad võrgustikustruktuurid ja nende kooslus võrgustiku liikmete sotsiaalse käitumise varieerumist ja muutumist. Uurida inimese suhteis teiste inimestega, mis kaasab keelemuutusi. Võrgustike abil saab kirjeldada inimestevahelisi suhteid, nt sõprus, töö, naabrid, sugulased. Tugevalt seotud võrgustik – on konservatiivne ega allu nii kergesti väljaspoolt võrgustikku tulenevatele mõjutustele. Nõrgalt seotud võrgustik – võimaldab keelemuutusi: uuenduste edasikandjad on inimesed, kellel on erinevates võrgustikes palju nõrku sidemeid . Uuenduste tõttu nõrgenevad paikkondlikud normid. Parameetrid võrgustiku seotuse tugevuse mõõtmiseks: 1) kuuluvus piirkondlikult tihedalt seotud klastrisse (klaster – isiklik võrgustik) 2) sugulussidemed naabruskonnas 3) töökohas peab töötama veel vähemalt kaks samast piirkonnast pärit inimest 4) töökohas peab töötama veel vähemalt kaks samasoolist inimest, kes on pärit samast piirkonnast. 5) vabatahtlik suhtlemine töökaaslastega väljaspool tööaega. | Kogumises kasutatakse intervjuusid, osalusvestlust, päevikud, küsitlusi. Kokkuvõte: informant , kellel on rohkem võrguväliseid suhteid, tema keeles on rohkem varieerumist.
II Seletusküsimused
Mõisted:
1) Sotsiolingvistika – uurib keele ja ühiskonna vahelisi seoseid . Sai alguse ja on 20. saj alguse uudne keele nägemise viis. Keskne lingvist on Labov.
2) Suhtlusvõrgustik –
3) Optimaalsusteooria – formaalne keeletooria. Meetod uurib seda, mis on maailma keeltes ühist ja millised keeleteadmised on sünnipärased.
4) Keeletüpoloogia – keeletüpoloogia võrdleb keeli, et selgitada, millised on keelte struktuurilised piirid. Keeletüpoloogia suur küsimus on see, mis on võimalik loomulikus keeles. Tänapäeval tegeleb enamik keeletüpolooge aga küsimusega: Mis on tõenäoline loomulikus keeles? Tänapäeva tüpoloogia rõhk on mitte absoluutsete reeglite vaid tendentside otsimisel , sest viimased ütlevad rohkem ajaloo, kultuuri ja muude keeleväliste seikade kohta.
Keeltüpoloogia harud: 1) Kvalitatiivne tüpoloogia: püütakse välja töötada selliseid mõisteid, mida saab kasutada kõikide keelte võrdluses; nt terminite SUBJEKT ja OBJEKT asendamine terminitega AGENT ja KOGEJA. 2) Kvantitatiivne tüpoloogia tegeleb erinevate struktuuri tüüpide levikuga maailma keeltes; nt kuivõrd sagedane on maailma keeltes kategooria KLUSIIV markeerimine spetsiaalsete grammatiliste vormidega. 3) Teoreetiline tüpoloogia püüab seletada kvantitatiivse tüpoloogia avastusi. Seletusi otsitakse KOGNITSIOONIS ja kõnelejate SUHTLUSEESMÄRKIDES. 4) Morfoloogiline tüpoloogia – keeli jaotatakse järgmisteks tüüpideks: analüütilised, isoleerivad, sünteetilised, polüsünteetilised. 5) Morfosüntaktiline tüpoloogia 6) Süntaktiline tüpoloogia
Keeletüpoloogia koht keeleteaduses – see on meetod, mitte teooria, seepärast võib ta olla teooria-neutraalne. Püüab selgitada, millised on loomuliku keele piirid, mitte miks nad sellised on. Teooria-neutraalsusest hoolimata saab keeletüpoloogia paremini läbi funktsionaalsete keeleteooriatega kui formaalsete teooriatega. Keeletüpoloogia otsib funktsionaalseid seletusi.
5) Keeletehnoloogia – loob keeletöötlustarkvara arvutitele. Keeletehnoloogiat saab rakendada: - masintõlge ühest keelest teise
- telefonidialoog arvutiga
- infoootsing eletroonilistest dokumentidest, sisukokkuvõtete tegemine
- automaatne diktofon
- tehiskõne süntees
- kirjutaja abivahendid tekstitöötlusprogrammides
6) Arvutilingvistika – loob teooriaid inimkeelte formaalseks kirjeldamiseks.
7) Viipekeel – viipekeel on loomulik keel, mis on tekkinud suurte kurtide arvuga kogukondades loomulikul teel (koduviiped - pidžin - kreoolkeel), nt kurtide koolides. Viipekeele transkriptsioonis märgitakse üles viipe asukoht, käekuju, liikumine.
Viipekeele universaalsus . Gestuno: arvatakse, et viipekeeled baseeruvad universaalsetele emotisonaalsetele väljendusvahenditele ja kehakeelele; viipekeeled on kuuljate inimeste poolt välja mõeldud süsteemid, mis on loodud eesmärgiga verbaalsed keeled nähtavaks teha; viipekeelte leksikas on suur osa ikoonilistel viibetel; gestuno – püüe luua rahvusvaheline viipekeel.
Verbi markeerimine modaalsuse väljendamiseks: viiplemise kiirus, intensiivsus, amplituud, miimika . Eitus verbi koostisosana on miimika, pearaputus; eitavad viiped või viipesse inkorporeeritud eitus.
8) Viibeldud keel – kõnekeele viiplemine (viibeldud eesti keel, signed English , Manually Coded English jne)
9) Sõrmendamine – täht haaval viiplemine
10) Vestlusanalüüs – analüüsib vestlust loomuliku salvestuse abil, on empiiriline uurmismeetod
11) Kõnevoor – on ühe kõneleja jätkuv häälesolek, dialoogiline tervik (vooru piiri märgib kõneleja vahetus), voor on tähenduslik tervik; inimesed tunnevad keele omaduste järgi ära selle millal voorud vahetuvad. Voor liigendub vooruehitusüksusteks (lause, sõna, fraas, häälitsus, paus). Voorud jagunevad vabadeks voorudeks ja naaberpaarideks. Parandusliigendus on süsteem, mille abil kõnelejad käsitlevad kõnelemisel, kuulamisel ja kõne mõistmisel tekkivaid raskusi.
12) Naabruspaar (naaberpaar) – on kahest voorust koosnev tegevusüksus, voorud on ideaaljuhul kõrvuti, eri kõnelejate esitatud. Naabruspaar jaguneb ees- ja järelliikmeks, kus teatud tüüpi eesliige nõuab teatud tüüpi järelliiget (nt tervitus – vastutervitus, küsimus – vastus, palve – nõustumine/ keeldumine ). Eelistusjärjestus, kus vastus valitakse kahe vastandliku variandi vahel, kusjuures üks on eelistatud, teine mitte.
13) Etnometodoloogia – sotsioloogia haru, mis uurib suhtlejate endi tõlgendusi nende sotsiaalsest tegevusest ning vaatleb igapäevaseid loomulikke tegevusi, mille abil inimesed loovad oma grupikuuluvust ümbritsevasse.
14) Uniformitarianism – arusaam, et keeled on olnud olemuselt samasugused ka minevikus, seega: mis on praegu võimatu, oli ka minevikus võimatu.
15) Keeleuniversaal – absoluutne ja statistiline universaal , implikatiivne ja mitteimplikatiivne universaal
universaal
absoluutne
statistiline
mitte-implikatiivne
kõikides keeltes on X
enamikes keeltes on X
implikatiivne
kui keeles on X, siis on ka Y
kui keeles on X, siis on seal suure tõenäosusega ka Y
Näiteks:
universaal
absoluutne
statistiline
mitte-implikatiivne
kõikides keeltes on pronoomeneid
suurel enamikul keeltest on nasaalseid kaashäälikuid
implikatiivne
kui keeles on kaksus ( duaal ), siis on ka mitmus ( pluural )
keeled, mille põhisõnajärg on SOV, kasutavad üldjuhul postpositsioone
16) Absoluutne universaal – kõigis keeltes on olemas konsonandid ja vokaalid, vähemalt üks klusiil, kõik keeled teevad vahet nimisõnade ja tegusõnade vahel, kõigis keeltes on vahendeid küsimuste moodustamiseks.
17) Statistiline universaal –
18) Implikatiivne universaal – jagunevad omakorda KAHESUUNALISTEKS ja ÜHESUUNALISTEKS. Nt: *kahesuunaline statistiline implikatiivne universaal: kui keele põhisõnajärg on SOV, siis enamjuhul on ta postpositsiooniline keel ja vastupidi, kui keel on postpositsioonile, siis on ta enamjuhul SOV keel. *ühesuunaline statistiline implikatiivne universaal: kui keele sõnajärg on vaba, siis on selle sõnad üldjuhul pikad. Kuid pikad sõnad ei tähenda seda, et sõnajärg on vaba.
19) Mitteimplikatiivne universaal –
20) Kitsendus – OT-s blokeeritud mittevajalikud muutused, ideaalid, mille poole keeled püüdlevad. Nt silbi alguses pole eesti keeles kahte konsonanti.
21) Ustavuskitsendus – lubatud on vaid vajalikud kitsendused, nt koma asemel võib panna „tere“, aga see ei sobi. Tahab säilitada algset kuju, äratundmist
22) Markeermiskitsendus – üritavad painutada üksusi sellisteks, et nad oleksid sobivad erinevatele keeltele. Lisaks sellele, et sobiks erinevatele keeltele, tahab et alluks reeglitele.
23) Kvalitatiivne meetod – keeletüpoloogia haru, püütakse välja töötada selliseid mõisteid, mida saab kasutada kõikide keelte võrdluses; nt terminite SUBJEKT ja OBJEKT asendamine terminitega AGENT ja KOGEJA.
24) Kvantitatiivne meetod – keeletüpoloogia haru, tegeleb erinevate struktuuri tüüpide levikuga maailma keeltes; nt kuivõrd sagedane on maailma keeltes kategooria KLUSIIV markeerimine spetsiaalsete grammatiliste vormidega.
25) Empiiriline meetod – uurimismaterjaliks on tegelikud suhtlussituatsioonid, mille lindistusi analüüsitakse kõnelejate endi tegevuse põhjal.
26) Induktsioon – arutlus, mis viib empiirilistest eeldustest empiirilistele järeldustele. St järeldatakse midagi sellist, mida eelduste sisus pole, kuid mis on tõenäoline või eeldustele tuginev. Ehk induktsioon – liikumine üksikult üldisele; näitest üldistus.
27) Deduktsioon – loogiline arutlus, mis viib eeldustelt järeldusele. Selle erinevus induktsioonist: ei saa järeldada seda, mis eeldustest loogiliselt ei järeldu.