Sotsiodünaamiline nõustamine (0)

Sotsiodünaamiline nõustamine
Sotsiodünaamiline nõustamine on viis mõelda inimestest – sellest, mida nad üritavad elus korda saata ja sellest, millised on nende jõupingutusi takistavad või toetavad asjaolud , ning sellest, kuidas saab nõustaja olla abiks oma elus iseenda poolt valitud eesmärkide suunas liikumisel. Inimese karjäär on tema elu. Selles tähenduses on nõustamine oma olemuselt karjäärinõustamine ja elukestev protsess. Nõustamine on protsess, mis toimub kahe või enama inimese vahel. Seega võime väita, et nõustamine on isiklik elu planeerimise meetod.
Nõustamist võib käsitleda teatud tüüpi nõustamismänguna. Nõustamises nagu mänguski on väga oluline märgata mitte üksnes seda, mida teine hetkel teeb, vaid näha ette nii tema kui minu enda järgmisi käike. See sunnib süvenenult vestluses osalema ja samaaegselt hoidma oma kujutlusvõime avatuna lähitulevikus tõenäoliselt toimuma hakkava suhtes. Tähelepanelik inimene näeb olukorras rohkem nüansse ning konteksti avaramalt kui tavaline pealtvaataja. Vastastikune mõistmine kujuneb ühise tegevuse käigus.
Nõustamismängu eesmärk on aidata kaasa koostöö kujunemisele nõustaja ja nõustatava vahel ning oodatavaks tulemuseks selginenud arusaamine olukorrast, kogemuste sõnastamise oskus, kriitiline mõtlemine, initsatiivi haaramine oma võimete arendamisel, enesehinnangu tõus, planeerimisoskuste kujunemine, sotsiaalne toetus ning senisest edukam osalemine ühiskondlikus elus. Nõustamismängu puhul on tegemist koostööd pakkuva tegevusega . Kuigi säilivad nõustamissuhtele sobivad piirid, on oodatud tulemuse saavutamise tõenäosus seda suurem, mida positiivsemalt on mängijad üksteise suhtes häälestatud. Nõustamismängu mängimiseks peab olema osav nii sõnade kui semiootilis-lingvistilisi vahendite kasutamisel .
Iga käigu või töövahendi väärtus nõustamises on mõjutatud paljudest faktoritest: selle kasutajate kompetentsusest, kogemusest, võimalike käikude tundmisest, erinevatest vaatenurkadest ning arusaamadest ja põhimõtetest. Iga töövahendi valimisel tuleb teada, mis on viimase kasutamise eesmärk ning mida selle abil saavutada tahetakse ?
Sotsiodünaamilise nõustamise strateegia ei koosne kindlast arvust sammudest või üksikosadest. Olulisteks printsiipideks on spontaansus ja leidlikkus. Nõustaja peab alati olema valmis välja mõtlema uusi või muutma olemasolevaid nõustamisstrateegiaid ja kasutama erinevaid vahendeid ning käike, sõltuvalt igast konkreetsest nõustamissituatsioonist, sest tegemist pole valmisretseptidega või valemitega . Selleks, et strateegiad annaksid juhtnööre ning ergutaksid nõustaja loomingulisust ning leidlikkust, lähtutakse järgmistest eeldustest: inimesed on iseend loovad ja kõik abistamise vormid, nõustamine kaasa arvatud, on kultuuriliselt lahti mõtestavad. Püüe olla abivalmis, mis on mõistetav ühes kultuurikontekstis, võib tunduda rumaluse või ebaviisakusena teises, seetõttu peab nõustamine olema kohandatud kultuurilisele kontekstile.
Kaksteist sotsiodünaamilise nõustamise strateegiat on järgmised:

Üldine sotsiodünaamiline abistamisstrateegia

Sotsiodünaamiline abistamisstrateegia: dialoogiline kuulamine

Sotsiodünaamiline abistamisstrateegia: konstruktiivne probleemide lahendamine

Sotsiodünaamiline abistamisstrateegia: arukas vestlus

Sotsiodünaamiline abistamisstrateegia: visualiseerimine ja eluruumi kaardistamine

Sotsiodünaamiline abistamisstrateegia: isiklike tegevuskavade ehk projektide koostamine

Sotsiodünaamiline abistamisstrateegia: juhendatud osalemine

Sotsiodünaamiline abistamisstrateegia: tuleviku kavandamine

Sotsiodünaamiline abistamisstrateegia: „mina“ loomine

Sotsiodünaamiline abistamisstrateegia: „bricoleur`i“ lähenemisviis

Sotsiodünaamiline abistamisstrateegia: empaatiline kuulamine

Sotsiodünaamiline abistamisstrateegia: grupinõustamine ja suunatud osalus
Antud töös antakse ülevaade Sotsiodünaamilise abistamisstrateegia: grupinõustamine ja suunatud osaluse olemusest.
Sotsiodünaamilisest vaatenurgast lähtudes leiab valdav osa õppimisest toimub sotsiaalsete suhete kaudu. Järgnevalt antakse ülevaade grupinõustamisest ning suunatud osalusest (mentorlus) kui sotsiaalsetel suhetel põhinevat strateegiat, mida kasutatakse õppimisel ning oma võimete ja oskuste arendamisel.
Gruppides toimuv konstruktiivne õppimine põhineb grupi liikmete aktiivsel osalemisel probleemide lahendamises ning kriitilisel mõtlemisel läbi enda suhestamise asjakohase õpitegevusega. Osalejad „konstrueerivad“ uusi arusaamu ja teadmisi, mis põhinevad nende endi eelneval kogemusel ning teadmistel , püüdes üle kanda uude olukorda ning seostades uusi teadmisi olemasolevatega.
Suunatud osaluse all peame silmas inimesi kui sotsiaalseid partnereid, kes suhtlevad omavahel ja kooskõlastavad oma tegevust teiste omadega mingi ühise tegevuse käigus.
Suunatud osaluse puhul on märksõnadeks „inimestevaheline suhtlemine ja koordinatsioon“. Suhtlemine ja kooskõlastumine toimuvad kui inimesed osalevad mingis „jagatavas“ ettevõtmises. Jagatud tegevusel on suund ning eesmärk, mis motiveerib osalema ja tegutsema läbimõeldult. Tegevuse eesmärk võib olla kas ülesandele suunatud (nt koostada vastus tööpakkumisele) või sotsiaalne (nt veeta üheskoos meeldivalt aega). Suunatud osaluse heaks näiteks on mentooting. Mentooring on sotsiaalne suhe, milles üks inimene püüab aktiivselt teiselt , kogenenumalt õppida jälgimise, suhtlemise ja koos tegutsemise kaudu. Kogenud partner ei pea otseselt teist suunama või õpetama, olulisem on eeskujuks olemine, arutlemine ning koos tegutsemine.
Isiklikult leian, et sotsiodünaamiline nõustamine ei ole täiesti uus nõustamissuund, vaid tugineb varasematel nõustamisvormidel. Kuid sotsiodünaamiline nõustamine erineb teistest nõustamisvormidest selle poolest, et viimane ei rühmita inimesi diagnoosi kaudu. Diagnooside põhjal sildistamine viib teise inimese teiste silmis madalamale positsioonile ning võib kaasa tuua ebaõiglase kohtlemise. Kindlasti peaks nõustamise eesmärk olema teatud juhtumitel siltidest vabastamine, seepärast kuna paljud diagnostilised sildid tekivad inimeste testimise käigus, kuna viimane on lihtsaim viis inimesi klassifitseerida.
Järgmine oluline erinevus seisneb selles, et sotsiodünaamiline nõustamine ei põhine teraapial. Viimases käsitletakse nõustamist ennekõike koostööna ning valikuvõimaluste laiendamise vahendina. Lisaks püütakse aidata indiviidil asju selgemine näha ja tegevusi planeerida. Nõustamise abil üritab inimene teha valikuid ja parandada oma elu kvaliteeti, kuid selle saavutamiseks on vaja tuua esile temas endas olevad võimed ja oskused.
Oluline on nõustajal mõista, kas abiotsija on nõustamiseks valmis. Inimene osaleb tegevuses vaid siis, kui ta selleks valmis on. Enamasti tunnetatakse valmisoleku puudumist ebamäärasuse või kindlusetuna. Seetõttu on nõustaja esmane ülesanne tuua abiotsija valmisoleku staadiumisse.
Kindlasti peab olema iga nõustamispraktiga valmis pidevalt kohanduma muutuva reaalsusega. Hea nõustamise puhul tuleb olla alati valmis vaeva nägema, et saada asjade käigust terviklikku ülevaadet, sest indiviidi elu mõjutavad tegurid muutuvad pidevalt.
KASUTATUD ALLIKMATERJALID

Peavy, R. V., 2002. Sotsiodünaamiline nõustamine: abiks praktikule. Tallinn: Multico.
3