Faehlmann, Kreutzwald ja Peterson (1)

Friedrich Robert Faehlmann
Friedrich Robert Faehlmann sündis 31. detsembril 1798 Ao mõisas ja suri 22. aprillil 1850 Tartus. Faehlmann oli eesti kirjamees ja arst. Ta sündis Ao mõisa valitseja pojana , võeti 7-aastasena pärast ema surma mõisaomaniku von Paykulli perekonda kasvatada. Ta õppis 1810– 1814 Rakvere kreiskoolis, 1814–1817 Tartu gümnaasiumis ja 1817–1827 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas . Kuulas ülikoolis ka filoloogia- ja filosoofialoenguid ning hakkas huvi tundma eesti keele vastu. Doktoriväitekirjaga Observationes inflammationum occultiorum ("Tähelepanekuid sisemistest põletikkudest"; 1827), mis käsitleb südamepõletikuga kaasnevaid südame haiguslikke muutusi, rajas ta Tartu ülikoolis teed kardioloogiale. Aastast 1824 töötas Faehlmann Tartus arstina, oli 1842–1850 ülikooli eesti keele lektor ning luges õppeülesandetäitjana 1843–1845 farmakoloogia - ja retseptuurikursust. Peamiselt Faehlmanni õhutusel asutati 1838 Õpetatud Eesti Selts, 1843–1850 oli ta selle esimees. Oma ettekannetes ja kirjutistes kaitses Faehlmann talurahvast. Ta oli Eesti mineviku romantiline austaja, mõistis hukka saksa vallutajate julmuse (lektorikursuse avaloeng, käsikiri " Mein Streit mit Nolcken " 1842, eesti keeles "Postimehes" 1899) ning tõstis esile eesti rahva vaimumaailma ja keele rikkust. Faehlmann oli eesti eepose mõtte algatajaid. 1840– 1852 ilmus ÕES-i toimetistes Faehlmanni kaheksa saksakeelset kunstmuistendit ("Loomine", "Vanemuise laul", " Koit ja Hämarik" jt.; eesti keeles 1866, 3. trükk 1986), milles eesti rahvamuistendite motiive kasutades (eriti "Emajõe sünnis" ja "Keelte keetmises") ning soome mütoloogia ("Kalevala", Kristfrid Gananderi "Mythologia Fennica") ja antiikmütoloogia eeskujul on välja arendatud pseudomütoloogiline eesti jumalatemaailm. Eesti keele alal uuris Faehlmann astmevaheldust, sõnade muutmist ja tuletamist ning tegi mõningaid ettepanekuid vana kirjaviisi täpsustamiseks. Ta käsitles ka eesti prosoodiat ning kirjutas kolm sentimentaalset, antiiksetes värsimõõtudes luuletust (Asklepiadese stroofis ood "Suur on Jummal so ram", ilmunud 1852, eleegilises distihhonis epigrammid "Järva-ma vanna -mehhe õppetussed", ilmunud 1840, ja dialoogiline luuletus "Piibo jut", ilmunud 1846). ÕES-i kalendrites ilmunud juttudes (talurahva rasket elu kujutav "Tühhi jut, tühhi lorri , tühhi assi, tühhi kõik", 1842, populaarne "Kalendritegija kimbus", 1846 jt.) avaldusid Faehlmanni silmapaistvad humoristivõimed ja tüübijoonistamisoskus; kalendrites jagas Faehlmann ka tervishoiualaseid nõuandeid ( kirjutised rõugete ja sarlakite kohta). Faehlmanni loomingul on selle vähesusest hoolimata eesti kirjanduse rajamises keskne tähtsus. Ta avaldas olulist mõju 19. sajandi II poole eesti kultuurielule.
Friedrich Reinhold Kreutzwald
Friedrich Reinhold Kreutzwald sündis 26. detsembril 1803 Jõepere mõisas, Lääne–Virumaal, Kadrina kihelkonnas ja suri 25. augustil 1882 Tartus. Ta oli eesti kirjanik ja arst. 1833. aastal lõpetas keiserliku Tartu Ülikooli, samal aastal asus arstina (linnaarstina) tööle Võrru. Kirjutas rahvavalgustuslikke teoseid ja toimetas Maarahva kasulist kalendrit . Tema tõlkelised jutustused " Reinuvader Rebane " ja " Kilplased " on tänapäeval lasteraamatud. Kreutzwaldi värsiloomingul (kogu Viru lauliku laulud, poeem Lembitu), mis tugineb saksa eeskujule, oli omal ajal eesti luule arengule suur tähtsus. Tema peateos, rahvaluuleaineist töödeldud rahvuseepos Kalevipoeg, sai eesti rahvusliku kirjanduse nurgakiviks. Rahvaluulele toetuvad ka Eesti rahva ennemuistsed jutud. Neid jutte nagu Kalevipoegagi on tõlgitud mitmesse võõrkeelde. Kreutzwaldi looming mõjutas tugevalt kogu rahvusliku liikumise aja vaimuelu . 18. augustil 1833. aastal abiellus Kreutzwald Marie Elisabeth Saedleriga, pulmad toimusid Viru-Nigulas. Nende poeg oli Alexis Kreutzwald. Tema teoseid: " Vina -katk" ( Viinakatk ) (1840), "Sippelgas" (Sipelgas) I-II (1843-1861), "Narrilased. Reinuvader Rebane. Lühhikene õppetus loodud asjust." (1847), "Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on" (I-II vihk) (1848), "Reinuvader Rebane" II osa (1848), "Risti-sõitjad" (1851), "Kalevipoeg" (1857-1861), "Eesti-rahva Ennemuistsed jutud ja Vanad laulud" I:1860, II: 1864, "Viru lauliku laulud" (1865, 1926, 1946), "Eestirahva Ennemuistsed jutud" (1866), "Lühikene seletus Kalevipoja laulude sisust" (1869), "Lembitu" (1885). Käsiraamatud: "Lühhikene öppetus terwisse hooldamisest" (1854), "Kodutohter" ( 1879 ). Toimetajana: "Ma-rahva Kassuline Kalender ehk Tähtramat"( 1844 ).
Kristjan Jaak Peterson
Kristjan Jaak Peterson, ka Christian Jacob Petersohn sündis 14. märtsil (2. märts vkj) 1801 Riias ja suri 4. augustil (23. juuli vkj) 1822 Riias. Ta oli eesti kirjanik. Sündis Viljandimaalt pärit kirikuteenri pojana. Tema isa oli Riia eesti koguduse kellamees ja koguduse eeslaulja. Kristjan Jaak sündis pere kolmanda lapsena, õppis Riia kubermangugümnaasiumis ning 1819–1820 Tartu Ülikooli usu- ja filosoofiateaduskonnas. Ta hakkas kirjutama luuletusi ja proosamõtisklusi juba gümnaasiumis. Ta avaldas Johann Heinrich Rosenplänteri ajakirjas "Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache" artikleid eesti keele kohta, tõlkis rootsi keelest saksa keelde Kristfrid Gananderi "Mythologica Fennica"; täiendas tõlget "Finnische Mythologie", "Beiträge ..." XIV, 1822, omaette väljaanne tiitellehe andmeil 1821 ) arvatava eesti ainestikuga, mis mõjutas Friedrich Robert Faehlmanni ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kujutlust eesti muinasusust. Peterson nimetas ennast maarahva laulikuks, hindas kirjanduse rahvuslikku omapära ja pidas võimalikuks algupärase eesti kirjanduse loomist. Tema luuleloomingust on teada ligi veerandsada luuletust (sh 3 saksakeelset). Põhiosa moodustavad heroilis-filosoofilised oodid, mida iseloomustab ülev värvi- ja kontrastirikas sõnastus, ja lihtsama värsikoega pastoraalid, milles leidub eesti rahvalaulu motiive ja vormivõtteid; ilmneb ka antiikkirjanduse (Theokritose) ja eelromantikute (Friedrich Gottlieb Klopstocki) mõju. Peterson oskas vähemalt 16 keelt, sealhulgas mitut idamaa keelt. Kirjanik suri tuberkuloosi. Petersoni käsikirja leidis 1901 Õpetatud Eesti Seltsi arhiivist Villem Reiman; tema kirjanikusuuruse tõstis ausse Gustav Suits. Petersoni luule ja mõttepäevik avaldati alles 1922. Talle rajati Tartus Toomemäel 1983 mälestussammas, mille autorid olid Jaak Soans ja Allan Murdmaa. Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval, 14. märtsil, tähistatakse alates 1996. aastast emakeelepäeva, mis sai 1999. aastal riiklikuks tähtpäevaks.
K.J. Petersoni luuletus: "Laulja"
Nii kui vahuse jõe Nii kui valguse allikas
mürisevad lained, seisab austud laulja
mis kalju pealta oma vendade keske' ella .
langevad oru sisse; Kärgatab pikne --
nii kui taeva pikne ja metsad on vait:
musta pilvede alla laulja on tõstamas
hirmsasti kärgatab: oma hääle, valamas
nõnda on jooksmas laulu suusta laulukaste.
ilus tuline oja. Ja tema ümber,
vait kui merekaljud,
rahvad on kuulemaies.