kunst, mis tegeleb visuaalsete kujundite loomise ja töötlemisega. Edasi jääb seega vaid uurida, kas graafiline disain on lisaks kunstile ka teadus. Kõrvutamaks graafilist disaini teadusega peame mõistma teaduse olemust. Teaduse definitsioone on mitmeid, kuid üldjoontes on sellel kindel uurimisobjekt ning mittevaidlustatavad teadmised. Teadus on teatav mõtteviis ja meetod, mis sisaldab loogilist arutlust, induktsiooni ja deduktsiooni. Teadus võib olla aga ka ligikaudne ja kirjeldav, nagu seda on näiteks sotsiaal- ning humanitaarteadused. Sel puhul ei saa me sõnastada universaalseid seaduspärasusi, probleemidele saab otsida vaid ligikaudseid vastuseid ning puudub absoluutne ennustamisvõime. Paigutades graafilist disaini teaduste alla tuleks mõelda, kuhu ta sobiks. Oma olemuselt on graafiline disain pigem kirjeldav ning umbmäärane, kui faktiline ja täpne. Teades, et graafiline
Luu ja nahk lahvatavad äkitselt leekidesse ning mõne minutiga muudab kohutava jõuga lõõm need tuhaks. Mingit mõistetavat seletust sellele nähtusele leitud ei ole ning seda ära hoida ei suudeta. Psüühikajuhtumid Psühhodetektiivid Psühhodetektiivid ilmutavad varjatud andeid nagu meelteväline taju, selgeltnägemine või psühhomeetria erinevalt tõelistest detektiividest, kes kasutavad juhtumi lahendamiseks loogikat ja deduktsiooni. Väljapoole ruumi ja aja piire küündides avastavad nad tõendeid, mida tavaline politseini leida ei suudaks. Vahel võivad selgeltnägijad anda informatsiooni, mida ei saa pidada üksnes juhuste kokkulangevuseks ning mida deduktsiooni käigus tuletatud pole. Mõttepildid On inimesi, kes kinnitavad, et nende teadvusel on võime mõjutada materiaalset maailma ning tekitada filmile mõttejõuga kujutisi. Filmilindile võib ilmuda
teda aga naiivseks (induktivistiks). Autor annab selgelt mõista enda arvamusest ja hinnangust selle (naiivinduktivismi) kohta väites, et selliste arutluste tõesust saab kinnitada või ümber lükata iga üks. Induktsiooniprintsiibi võib kirja panna järgmiselt: Kui suurt hulka A-sid vaadeldakse väga mitmesugustes tingimustes ning kui eranditult kõigil vaatlusalustel A-del leitakse omadus B, siis on kõikidel A-del omadus B. Järgmisena tutvustab A.Chalmers loogilist deduktsiooni. See oli minu jaoks väga meeldiv ja tuttav, kuna just sellist asja õppisime hiljuti loogika tundides. See on loogiline ja kergesti mõistetav. Loogilise deduktsiooni näide: 1. Kõik filosoofiateemalised raamatud on igavad. (eeldus) 2. See raamat on filosoofiateemaline. (eeldus) 3. See raamat on igav. (järeldus) Autorile selline arutluskäik ei meeldi, tema jaoks on see juba ilmselgelt mõistetav ja võib anda ekslikuid vastuseid
,,Novum Organum" Francis Bacon Põhiidee: Teos keskendub mitmetele vastuoludele ühiskonnas, millele seni ei olnud keegi osanud tähelepanu pöörata. Ta mõistis, et teadusalased teadmised võivad anda inimesele võimu looduse üle, kuid tema arvates polnud keegi osanud seda veel õigesti kasutada. Probleemide lahendamiseks soovitab Bacon senise deduktsiooni asemel kasutada arutlemise meetodina induktsiooni. Inimeste tähelepanu hajutamiseks on olemas nelja tüüpi iidolid ehk viirastused: hõimu-, koopa-, turu- ja teatriiidolid. Põhipunktid: 1. Kui inimesed otsustavad eemaldada suurt objekti ilma tööriistadeta, isegi kui nad valivad seda tööd tegema ainult tugevad inimesed, oleks see ikkagi mõttetu. 2. On kaks meetodit: üks, kus järgitakse olemasolevaid teadmisi, ja teine, kus leiutatakse midagi uut
Tekstid Programmid Informaalne loogika: teatud vaidlusmeetodite analüüs. Formaalne loogika: reeglisüsteemid ja algoritmid nö mehaaniliseks järelduste tegemiseks reeglisüsteemide kui matemaatiliste objektide uurimine. Induktsioon on filosoofias arutlemise viis, mille puhul sellest, et ühtedel asjadel on teatav omadus, järeldatakse, et see omadus on ka mõnel teisel asjal või isegi kõikidel samalaadsetel asjadel Deduktsiooni on tavaks määratleda arutlusena üldiselt üksikule. Kogutust infost teha konkreetsele probleemile järeldusi. Süllogism(Aristoteles): 1. eeldus: iga x on y. 2. eeldus: mõni z on x. järeldus: mõni z on y. Stoikud uurisid, kuidas saab loogiliste sidesõnade (ja, ei, või, kui...siis) abil lihtsamatest lausetest keerulisemaid kokku panna ja kuidas näidataselliselt moodustatud lausete õigsust. Kui esimene, siis teine; esimene; järelikult teine. ((X -> Y) & X) -> Y
Tx: x on professor Px: x on professor Ex: x on edukas Lx: x peab loenguid Kx: x korraldab treeninguid Bx: x käib treeningutel Kirjuta predikaatloogika keeles: a. Mõni treener ei käi treeningutel. b. Kõik professorid peavad loenguid. c. Iga treener, kes korraldab treeninguid, on edukas. d. Mõni professor, kes peab loenguid, käib treeningutel. e. Ükski professor ei ole edukas treener. 5. Põhjenda loomuliku deduktsiooni meetodi abil läbiviidud tõestuskäik. 1 (C~R)&(RL) 2 C (CL) 3 IR 4 I 5 RL 6 L 7 CL 8 C C~ 9 R 10 R 11 ~R 12 ~I VASTUSED 1. a) Ei kehti b) Kehtib 2. {A ~B, ~(A&C), ~A} A B C A ~B ~(A&C) ~A t t t v v v t v t t v v v t v v
Iga tõsikindel teadmine peab neist järelduma. Need printsiibid on aluseks kogu uuele filosoofiale, mida Descartes'il on plaan üles ehitada: "Archimedes ei otsinud midagi muud kui üksnes punkti, mis oleks püsiv ja liikumatu, selleks, et liigutada paigast kogu maad; tuleb loota midagi niisama suurt, kui leiaksin kasvõi midagi vähimalgi määral kindlat ja kõigutamatut." Printsiibid me tunneme ära intuitsiooniga. Tunnetus peab alguse saama intuitsioonist ning samm-sammult järelduste (deduktsiooni) teel jõudma üha uute tõdedeni. Ainukeseks teeks, kuidas mõistust kõigist eksimustest korraga puhastada, on Descartes'i arvates kahtlemine kõiges. Descartes'i plaan tõsikindla teadmise saavutamiseks on niisiis kaheetapiline: 1. Tuleb kahelda kõigi seni tõesteks peetud seisukohtades. 2. Tuleb kõiki olemasolevaid arvamusi ja seisukohti kriitiliselt analüüsida ning jätta alles ainult need, mille tõesuses ei saa olla vähimatki kahtlust.
Kriminaalromaani lühikokkuvõte "Punapäiste Liiga" Arthur Conan Doyle Kirjanikust: Arthur Conan Doyle (22. V 1859- 7. VII 1930) oli inglise kirjanik. Ta oli elukutselt arst. A. C.Doyle sai kuulsaks detektiivijuttude sarjaga, mille kangelane on erakordse vaatlus- ning deduktsiooni võimega meisterdetektiiv Sherlock Holmes. Tegelased: Sherlock Holmes, John Watson, Jabez Wilson, Vincent Spaulding, Duncan Ross, Peter Jones, mr. Merryweather. Lühikokkuvõte: Ühel hommikul läks dr. Watson Baker Street-ile oma head sõpra külastama. Sisse astudes nägi ta kedagi toas Holmesiga juttu ajamas. Selgus, et see oli Jabez Wilson. Dr. Watson uuris Wilsoni hoolikalt. Wilson oli keskeas väga punaste juustega mees. Mr. Wilson selgitas kõigile oma muret.
Bitid ja info kodeerimine Info otsimise algoritmid Pascal 1640: aritmeetiline masin, mis ainult liitis ja lahutas. Leibniz 1671: arvuti liitis, lahutas, korrutas, jagas. Babbage 19. sajand – esimene projekt programmeeritav arvuti Esimene programmeerija: Ada Lovelace Induktsioon on filosoofias arutlemise viis, mille puhul sellest, et ühtedel asjadel on teatav omadus, järeldatakse, et see omadus on ka mõnel teisel asjal või isegi kõikidel samalaadsetel asjadel Deduktsiooni on tavaks määratleda arutlusena üldiselt üksikule. Kogutust infost teha konkreetsele probleemile järeldusi. Süllogism(Aristoteles): 1. eeldus: iga x on y. 2. eeldus: mõni z on x. järeldus: mõni z on y. 1939.a. Alan Turingi idee, milline võiks olla lihtne universaalne arvuti: suudaks arvutada/järeldada kõike. Turingi tees: kõike, mida üldse saab mingi masinaga arvutada/järeldada, saab ka Turingi masinaga arvutada
Näiteks – tsiteerides Isaac Newtoni lauset „What goes up must come down“ ehk „Mis läheb üles, peab tagasi alla tulema“, siis ma võin kihla vedada, et kui ma viskan palli õhku, peab see alla kukkuma. Seega: Induktsioon on loogiline protsess, milles jõutakse järeldusele, põhinedes asjadele mida inimene arvab, et on tõesed. Deduktsioon on loogiline protsess, milles jõutakse järeldusele, põhinedes asjadele mida inimene teab, et on tõesed. Induktsiooni ja deduktsiooni vahe seisneb selles, et ühes jõutakse järeldusele põhinedes asjadel, mida inimene arvab, et on tõene ja viimases järeldusele, põhinedes asjadel mida inimene teab, et on tõene.
) Kustkohast said loodusteadused alguse ? Antiikajal tunti loodusteadust loodusfilosoofia nime all. See sai alguse Vana-Kreekast. Kreeka teadust iseloomustab filosoofilisus ja kaemuslikkus (hüpoteeside ja teooriate rohkus). Kreeklased käsitlesid asju abstraktselt, kasutades võimalikult üldistavaid argumenteerimisvorme, deduktiivset meetodit. Eelnevast lähtuvalt oli ka kreeklastel matemaatika ning geomeetria väga populaarsed. Kasutame nende deduktsiooni ning tõestusmeetodeid siiamaani. Pärast Aristotelest, kes muutus kõigutamatuks autoriteediks sai idee, et kõike looduses saab loogiliselt tuletada ja järeldada, isegi teaduse arengut pidurdavaks lähenemiseks (Bernal ütleb, et see andis mitmetele sugupõlvedele veendumuse, et nad on juba lahendanud probleemid, mida nad polnud veel õieti uurima hakanudki. Kuivõrd keskajal domineeris just aristootellik filosoofia teadustes, siis seletatakse sellega ka keskaja teaduse
vaatenurgad kui autorite biograafiad, suhtestumised teosega. Interpreteerimiseks tuuakse välja erinäolised materjalid, mis ühtlasi näitab, et maailmas on lisaks mustale ja valgele, palju erinevaid halle toone. 8. Tekitavad huvi avastada maailma, näha enda ümber rohkem ja tajuda kujutlust erinevates valgustes. Kuna huvitavaid ülesandeid on palju, siis toon lihtsalt välja ühe neist. Õ lk 70, Õ lk 84 9. Selles õpikus pole otseselt ei induktsiooni või deduktsiooni üleehitust. 10. Lõiminguvõimalustele on viidatud nt lisamaterjalides või ülesannetes, kus suunatakse lugema ajakirjanduslikke tekste, sama kirjandusvoolu mõnest teisest vaatenurgast jälgima. Lõiminguvõimalustele viidatakse ajaloo, arvuti ja tehnoloogia, ajakirjanduse valdkondades. 11. Leian, et õpik on mahukas kirjandusteoste, ülesannete ning teemade poolest ja kindlasti jääks kahest või kolmest kirjandustunnist nädalas sellele mahule väheks. Teemad on huvitavad ning
jõudmist. On äärmiselt vähe tõenäoline, et posthumaanne tsivilisatsioon hakkaks simuleerima oma evolutsioonilist minevikku või mingit versiooni sellest. Peaaegu kindlasti me elame arvutisimulatsioonis. Esimest kahte väidet saab vääraks teha, kolmandat ei saa ümber muuta valeks. Religioon, ufo, tontide nähtused ei saa ette kujutada arvuti stimulatsioonina. 15. Abduktsioon. Näited. Abduktsioon-- mõtlemisvorm, kus eesmärgiks on pehmendada deduktsiooni (saab kontrollida, eeldused tõesed) ja induktsiooni (pole kindlat reeglit, nt Russeli kalkun). Mõtlemisvorm, kus hüpotees loetakse tõeseks või vähemalt tõenäoliseks, kuna tal on seletuse jõud. Termin "hüpoteetiline induktsioon" Charles Sanders Peirce (1839-1914): ·Vaadeldakse üllatavat fakti C. ·Kui A oleks tõsi, oleks C loomulik. ·Järelikult on alust kahtlustada, et A on tõsi. Ei too kaasa uut teadmist, kuigi Peirce väidab seda. A sisaldub juba teises eelduses.
minimaalseks; 10) Vastuolude vältimatuse printsiip: mida keerulisem on süsteem, seda suurema tõenäosusega esineb selles vastuolusid; 11) Vältimatu arengu printsiip: kõik meie ümber areneb, kõik võib igal järgmisel hetkel muutuda (või püsida muutumatuna); 12) Arenguvõimaluste paljususe printsiip: areng võib kulgeda mitmel viisil; 13) Ettemääramatuse printsiip: see, milline arenguvariantidest järgmisel hetkel realiseerub, ei pruugi olla täpselt ennustatav; 14) Arengute ja deduktsiooni korrelatsiooni printsiip: maailmas kujunevad ühed olukorrad teistega võrreldes seda suurema tõenäosusega, mida suuremad on võimalused loogiliselt tuletada ühtede olukordade formaalsetest kirjeldustest teiste olukordade formaalseid kirjeldusi; 15) Termodünaamika teine printsiip: korrastamatusel on tendents iseenesest kasvada; korrastatusel on tendents iseenesest kahaneda; 16) Vastasmõjude arvestamise printsiip: süsteeme, olekuid jms käsitledes tuleb
Teesi, põhjendamine saab kulgeda kahel viisil: kas otse argumentide abil või kaudselt, toetudes antiteesile. Kui teesi põhjendatakse argumentide abil, siis nimetatakse sellist tõestamise viisi otseseks tõestuseks. Kaudne tõestus seisneb selles, et teesi põhjendamisel toetutakse antiteesile, mis on teesi suhtes vasturääkiv väide, ja teesi põhjendatust järeldatakse veenvalt demonstreeritud antiteesi väärusest. Otsese tõestuse käigus tuletatakse tees põhjenditest mingi arutluse (deduktsiooni, induktsiooni või analoogia) skeemi järgi. Kaudset tõestust kasutatakse siis, kui selgub, et tõestada teesi otse on võimatu või raske. 12 Näiteks, on võimatu otse tõestada järgmisi teese: ,,Kõik inimesed valetavad", või ,,Kõik inimesed on surelikud." Kaudse tõestuse käigud on järgmised: tõestus algab antiteesi formuleerimisega ning oletatakse, et antitees on väär, tõestuse eesmärgiks on antiteesi väärtuse
Näite saab tuua käest pillatud teelusikaga, mis langeb väga suure tõenäosusega Maa poole. Vastavalt gravitatsiooniseadusele teame, et lusikas tõesti ei tõuse omal jõul õhku ega jää kukkumata, kui temast õhus lahti lasta. Samas, kui on tegemist lisateguritega, mis ei ole loodusseadusega kooskõlas, siis saame muuta nii mõnegi süsteemi toimimist, nt. proovime magnteetilisel jõul lusikat vastu gravitatsiooni liigutada. (Loorents, lk.39, Arengute ja deduktsiooni korrelatsiooni printsiip). Võttes kokku esimest peatükki, peaks lugejale küllaltki selge olema, et süsteemide käsitlemisel ei saa vastu minna looduse seadustele, sealhulgas füüsikalistele reeglitele. Kindlasti on võimalik manipuleerida nende reeglitega, kuid selleks peab süsteemi toime panevaid seoseid pidevalt üritama optimaalselt elus hoida ning see võib inimesele kui ka antud süsteemile lõpuks osutuda ülekoormavaks. Nagu eespool öeldud,
esineb selles vastuolusid; 11) Vältimatu arengu printsiip: kõik meie ümber areneb, kõik võib igal järgmisel hetkel muutuda (või püsida muutumatuna); 12) Arenguvõimaluste paljususe printsiip: areng võib kulgeda mitmel viisil; 13) Ettemääramatuse printsiip: see, milline arenguvariantidest järgmisel hetkel realiseerub, ei pruugi olla täpselt ennustatav; 14) Arengute ja deduktsiooni korrelatsiooni printsiip: maailmas kujunevad ühed olukorrad teistega võrreldes seda suurema tõenäosusega, mida suuremad on võimalused loogiliselt tuletada ühtede olukordade formaalsetest kirjeldustest teiste olukordade formaalseid kirjeldusi; 15) Termodünaamika teine printsiip: korrastamatusel on tendents iseenesest kasvada; korrastatusel on tendents iseenesest kahaneda;
Teadma ta fakt võib olla ka minevikus (ajalugu) Tihti võib käsitletav seadus olla pigem statistiline kui universaalne. Ennustus on st ainult võimalus (nt ilmaennustus). Inimese käitumise ennustamine psühholoogias. Universaalse seaduse puhul saab kasutada elementaarset deduktiivset loogikat. Statistilise seaduse põhjal võimalikkust ehk nt mitu % on mingi sündmuse tõenäosus. Induktsioon ja statistiline võimalikkus: Kust me teame, mis seda õigustab, et seadus kehtib? Induktsiooni ja deduktsiooni vastandumine: deduktsioon läheb üldiselt täpsema ja üksikasjalikuma suunas. Induktsioon läheb üksikasjalikumalt üldisema suunas. See on siiski ülemäära lihtsustatud üldistus. John Sturat Mill „A system of logic“ – indukstsiooni loogika Deduktsioonis viib tuletamine eelduste põhjal tulemuseni. Kui eeldused on täidetud, on ka tulemus olemas. Induktsiooni puhul pole tõde kunagi kindel (eelduseid ei saa kindlalt teada). Järeldusel peaks aga olema teatud tõenäosus.
algreeglid, ja siis õieti liitnud mõned arvud, see laps võib rahulikult öelda, et ta otsitud resultaadi kohta teab kõik, mis inimmõistus selle kohta üldse leida on võinud. Nii ka meie, kui me rakendame õieti metoodilisi reegleid, tunnetame tõde lõpuni ja täielikult. Descartes'i juhib veendumus, millele ta on jõudnud matemaatilise tunnetuse alusel, et on võimalik jõuda intuitsiooni teel tunnetustele, mis võivad kujuneda deduktsiooni aluseks. Neid tunnetusi leiab meie mõistus iseendast. Kui keegi seab endale probleemi uurida tõdesid, mille tunnetamisele küünib inimlik mõistus, siis ta leiab, et midagi ei saa tunnetada enne kui intellekti ennast, sest et temast sõltub kõige muu tunnetamine ja mitte vastupidiselt. Kuid enne kindlale tunnetusele jõudmist peab Descartes läbi käima vaevalise kahtluse tee. Et sellist lähtekohta leida, selleks tarvitab ta metoodilist võtet - kahtlust, oma
lokkamise puhul aga oli tõenäoline, et neile olid õenduskogukonna poolt esitatud liiga suured nõudmised ja pandud liiga suured lootused, kuigi ka käesoleval ajal mõned neist on ajale vastu pidanud ja neid kasutatakse praegugi. Need teooriad said kriitika osaliseks ,kuna peeti praktikakaugeteks ja mitte otseselt õendusele suunatuteks, osa neist sisaldas esoteerilisi teooriaid ja teisi lähenemisi, millel ei olnud õenduspraktikaga mingit seost. Enamus oli kujundatud loogika ja deduktsiooni teel, selle asemel, et neid praktikas testida. Ka oli puudulik nende usaldusväärsus ja nad olid vasturääkivuses domineerivate filosoofiatega. Nendele teooriate põhjal ei olnud võimalik saada vastust küsimusele :”Mis on õendus?” Ehk sisaldub kõige olulisem teooriate arendamisest Fawceti uuringus aastast 2000, kus ta kirjeldab ohtu õendusteooriate tulevikule, olles analüüsinud oma artiklis ” Where is the nursing in the science
o kõrgemate o kohalike 2. Riigi valitsemisorganite aktid 3. Kohtuorganite aktid 4. Kontrolli- ja järelvalveorganite aktid Subsumptsioon juriidilise metoodika tuum. See tähendab faktilise olukorra ja õigusnormi teokoosseisu vastavuse (kui sablooni) kontrollimist: "millisele õigusnormile saab soovitud tagajärje saavutamiseks nõuet toetada?" Subsumptsioon seesmine ehk interne õigustamine ja sellel on süllogismi struktuur. Süllogism on deduktsiooni vorm, mille puhul järeldus järeldub kahest kategoorilisest Eeldusest, st see on 3-astmeline loogiline tehe. Juriidiline süllogism näitab meile kätte subsumptsiooni toimimise. Täieliku juriidilise süllogismi põhimudel (1) (x) (Kx = OTx) (x) kõigi isikute (x-de) jaoks kehtiv, implikatsioon kui x vastab kosseisu K tunnustele, siis tuleb (peab) x suhtes kohaldada õiguslikku tagajärge T. O- peandumine. Peanduma - ing k. Ought, sks k Sollen
tulenevate järelduste abil. Deduktsioon üldistest seaduspärasustest tehakse järeldusi protsesside toimumise kohta uutes olukordades. Induktsiooni abil tuletatakse seaduspärasused, nende alusel tehakse deduktiivseid järeldusi, uued ilmnenud faktid sunnivad teooriat korrigeerima. Meetod kas meetod on antudjuhul sobilik kasutamiseks. Kas saame seda meetodid kasutada antud protessi nähtuse puhul. Kas tuleb kasutada deduktsiooni, induktsiooni, abstraheerimist või veel midagi muud. Positivistlik teooria püüa selgitada empiirikat, välja tuua seaduspärasusi, protsesse. Välja tuua seda, mis reaalselt on kuskil olemas. Eesmärk selgitada (kas empiiriliste andmete või teoreetiliste konstrukt-sioonide alusel), kuidas seaduspärasused kujunevad ja prognoosida, kuidas need arenevad. Normatiivne kuidas asi peaks olema. Annab norme. Eesmärk uurida ja anda soovitusi, mida
Seda eelarvamust pole võimalik kõrvale jätta või mõne positiivse määratlusega tühistada, vaid pigem on tõlgendamise protsess selline, mille käigus uued teadmised põimitakse juba olemasolevate sisse ning selle käigus toimub eelarvamuste revideerimine. See on aga tsükliline protsess, eelarvamused tühistatakse või kinnitatakse tõlgendamise mitmendal ringil hermeneutilise struktuuri selginemise tõttu, aga mitte ühemõttelise deduktsiooni kaudu. Sestap on loomulikus keeles kirjutatud mitte- formaalsete tekstide, nt kirjanduse, ajaloo jms tõlgendamisel hermeneutiline ring vältimatu. Hermeneutiline protsess Eelstaadium: eelmõistmise olemasolu; teose keele valdamine; ettekujutus teksti loomise ajal valitsenud oludest. 1. staadium: hermeneutiline visand; esmane tähenduse omistamine. 2. staadium: hermeneutiline kogemus; eelmõistmine võetakse revisjoni alla. 3
allosadesse (kreeklane, udmurt, linlane, tehasetööline, pankur, saarlane, müügiagent, võib välja tuua vähemalt kolm klassi: rahvus, elukoht, ametiala). Süstematiseerimine eeldab nähtuste hõlmamist ühte terviklikku kogumisse, mille osad moodustavad terviku. Otsustamine ja järeldamine otsustamine on mõtlemisvorm, milles millegi kohta midagi eitatakse või jaatatakse (Ants on inimene). Deduktiivne ja induktiivne järeldamine lubab olemasolevaist teadmistest tuletada uusi teadmisi. Deduktsiooni korral kulgeb mõte milleltki üldiselt üksikule, induktiivse järelduse korral vastupidi üksikult üldisele. Deduktiivne arutlus saab lähtepunkti mingist tõeseks loetavast väitest, millest võime loogiliselt tuletada uue otsustuse (kui pank nõuab laenu andmisel tingimata tagatist, siis võime olla kindlad, et ilma tagatiseta me laenu ei saa). Induktiivne arutlus algab tihti mingit järeldust toetavate või kummutavate andmete kogumisest. Just sel teel õpime
Kõrgemate b. Kohalike 2) Riigi valitsemisorganite aktid 3) Kohtuorganite aktid 4) Kontrolli- ja järelvalveorganite aktid 15. Subsumptsioon Subsumptsioon juriidilise metoodika tuum. See tähendab faktilise olukorra ja õigusnormi teokoosseisu vastavuse (kui šablooni) kontrollimist: “millisele õigusnormile saab soovitud tagajärje saavutamiseks nõuet toetada?” Subsumptsioon seesmine ehk interne õigustamine ja sellel on süllogismi struktuur. Süllogism on deduktsiooni vorm, mille puhul järeldus järeldub kahest kategoorilisest eeldusest, st see on 3- astmeline loogiline tehe. Juriidiline süllogism näitab meile kätte subsumptsiooni toimimise. Täieliku juriidilise süllogismi põhimudel 1) (x) (Kx = OTx) (x) – kõigi isikute (x-de) jaoks kehtiv, implikatsioon kui x vastab kosseisu K tunnustele, siis tuleb (peab) x suhtes kohaldada õiguslikku tagajärge T. O- peandumine. Peanduma -ing k. Ought, sks k – Sollen
pankur, saarlane, müügiagent, võib välja tuua vähemalt kolm klassi: rahvus, elukoht, ametiala). Süstematiseerimine eeldab nähtuste hõlmamist ühte terviklikku kogumisse, mille osad moodustavad terviku. Otsustamine ja järeldamine- otsustamine on mõtlemisvorm, milles millegi kohta midagi eitatakse või jaatatakse (Ants on inimene). Deduktiivne ja induktiivne järeldamine lubab olemasolevaist teadmistest tuletada uusi teadmisi. Deduktsiooni korral kulgeb mõte milleltki üldiselt üksikule, induktiivse järelduse korral vastupidi- üksikult üldisele. Deduktiivne arutlus saab lähtepunkti mingist tõeseks loetavast väitest, millest võime loogiliselt tuletada uue otsustuse (kui pank nõuab laenu andmisel tingimata tagatist, siis võime olla kindlad, et ilma tagatiseta me laenu ei saa). Induktiivne arutlus algab tihti mingit järeldust toetavate või kummutavate andmete kogumisest
Eeldus: psühhiaatrid on leidnud, et patsientide psühholoogilised probleemid sõltuvad nende kogemustest lapsepõlves. Järeldus: Kõik psühholoogilised probleemid põhinevad lapsepõlve kogemustel. Oluline on märkida, et kunagi ei või olla 100% kindel induktiivsetes järeldustes, sest need põhinevad vaid mõnel empiirilisel vaatlusel. Mõnikord võivad valeks osutuda isegi järeldused, mis põhinevad sadadel vaatlustel. Deduktsiooni all mõistame seda, et me teeme järeldusi loogilise arutlusega. Sel juhul ei ole vaja olla tõene reaalsuses, kuid peab olema loogiliselt. Näiteks: Eeldus: Kõik metallid paisuvad soojendamisel. Eeldus: Raudteerööpad on metallist. Järeldus: Raudteerööpad paisuvad soojendamise. Induktsiooni ja deduktsiooni erinevus seisneb selles, et vaatlusega saadud andmed viivad meid teooriate ja hüpoteesideni, sellal kui deduktsiooniga (loogilise arutlusega)
Usutakse autoriteete. Uskus, et teaduslik mõtlemine, ja üldse mõistus, peab igasugustest iidolitest vabanema. See olevat tõe tunnetamise eeldus. Tunnistas üksnes induktsiooni. Induktsioon -- uurimismeetod, mille käigus üksikutelt faktidelt minnakse üldistele alustele. Deduktsioon -- uurimismeetod, mille käigus üldistelt alustelt liigutakse üksikfaktidele. Tänapäevane, s.o. matemaatiline loogika tunnistab ainult deduktsiooni. 7 RENÉ DESCARTES (15961650) Olulisemad tööd: essee ,,Meditatsioonid esimesest filosoofiast" ja raamat ,,Arutlus meetodist". Ratsionalist. Tõe tunnetamise eelduseks on kahtlus. "Cogito, ergo sum" [Mõtlen, järjelikult olen]. Kõigepealt on tõsikindel, et kahtleja on (olemas). Teadmise tõsikindluse annab Descartes'i arvates matemaatiline korrektsus. Descartes uskus, et maailmal on üksnes kaks asja: res cogitans (mõtlev asi) ja res
kus diskuteeritakse kõigi inimestele oluliste küsimuste üle, selle erijuht on juriidiline argumentatsioon. Pole ühte õiget lahendust, on vaid paremad ja halvemad argumendid, lõppastmes peame need kõikvõimalikud argumendid kokku koguma ning nende pinnalt otsustama. Robert Alexy. IV TÕLGENDAMISE KOHT (struktuur) 1. Seesmine ja välimine õigustamine (interne ja eksterne) Seesmine e interne õigustamine on subsumptsioon ja sellel on süllogismi struktuur. Süllogism on deduktsiooni vorm, mille puhul järeldus järeldub kahest kategoorilisest eeldusest st see on 3-astmeline loogiline tehe. Juriidiline süllogism näitab meile kättesubsumptsiooni toimimise. Täieliku juriidilise süllogismi põhimudel (1) (x) (Kx * OTx) (x) kõigi isikute (x-de) jaoks kehtiv, implikatsioon kui x vastab kosseisu K tunnustele, siis tuleb (peandub) x suhtes kohaldada õiguslikkutagajärge T. O- peandumine. Peanduma - ing k. Ought, sks k Sollen
Püüame selgeks teha reformi mittekäivitumise põhjuseid toona ja nüüd ning neid omavahel võrrelda Uurimisloogikad Lisaks neile võib eristada ka uurimisloogikaid, mis seotud teooria koha ja rolliga uurimistöös Induktsioon Deduktsioon Induktsioon andmed teooria; Deduktsioon - teooria hüpoteesid teooria testimine andmete põhjal. Induktsioon ja deduktsioon Näide deduktsiooni ja induktsiooni kohta Induktsioon: Putnam uuris Itaalias kodanike ja kohalike võimude suhteid. Nägi, et seal kus tugevam kodanikuük. ja sidemed inimeste vahel on ka usaldus võimude vastu suurem. Jõudis teooriani, et usaldus võimude vastu sõltub sotsiaalsest kapitalist (kodanikuük tugevus, usaldus) Deduktsioon: Tahan Putnami teooriat testida Eesti puhul. Võtan ta teooria, kogun vastavad andmed inimestevahelise usalduse ja
Inimese eesmärk on inimene ise ehk käitu nii, et sinus nähakse eesmärki mitte vahendit. Moraal ei ole õiguse sisuks. Õigus peab olema ühiskondlik-selle saavutamiseks võib rakendada sundi. Sunni üldpreventiivne toime- paneb vältima õigusrikkumisi. Sunni eripreventiivne toime- paneb taastama õigust. Ratsionalistliku õpetuse põhijooned- loomuõiguse käsitlemine igavese, muutumatu ja kõikjal ühesugusena, nagu on inimmõistus. Püüd tuletada ühes ülimast printsiibist loogilise deduktsiooni teel õigusnormide ammendav ja suletud süsteem. Loomuõiguse käsitlemine siduvana eelkõige riikliku seadusandja jaoks. Uusaja õigusfilosoofia ettevalmistavas järgus kujunesid välja järgmised eeldused: individuaalide ja individualismi väärtustamine. Nii tahte- kui mõistuseprobleemi teravustamine. Inimese ja inimloomuse asetamine õigusfilosoofilise mõtte lähtepunktiks. Valgustusajastu loomuõiguskoolkond
Petty ei olnud mitte üksnes majandusteadlane teoreetik, vaid ka poliitik ja publitsist. • poliitilise ökonoomia looja • rõhutas majandusseaduste objektiivset iseloomu • statistiliste faktide analüüsi sidumine oma teoreetiliste väidetega, pani aluse poliitilise ökonoomia kõrvalharule: statistikale • nõudis alati uuritavate nähtuste täpset vaatlust, ent kasutas vaadeldavate nähtuste seletamiseks ja teaduslikku deduktsiooni • maksud on paratamatud, kuid neid ei tohi koguda liialt palju • tunnustas individuaalset omakasu ning eraomandit • „töö on rikkuse isa ja tähtis põhialus, samas maa on rikkuse ema” • Petty tööväärtusteooria (loomulikud ja poliitilised hinnad) • palgateooria • tööjaotusega koos toimub tootmise odavnemine ja kvaliteedi tõus Petty on nn tööväärtusteooria loojaks, kusjuures loomuliku hinna all peab ta silmas väärtust, poliitilise hinna all aga turuhinda
esines R. käsitluses loomuõiguslik piirang: kõikide võrdsuse nõue, mis on seatud piirama seadusandjate tegevust ja seaduste kehtivust, tuleneb inimese loomulikust seisundist. Ratsionalistlikud loomuõigusõpetused Ratsionalistlike loomuõigusõpetuste [3] üldised jooned: 1) Loomuõigust käsitleti igavese, muutumatu ja kõikjal ühesugusena, nii nagu on inimmõistus. 2) Ühest ülimast printsiibist püüti loogilise deduktsiooni teel tuletada õigusnormide (või vähemalt alustloovate loomuõigusnormide) suletud ja ammendavat süsteemi. 3) Loomuõigust käsitleti siduvana eelkõige riikliku seadusandja jaoks. See tingis eesmärgi positiveerida loomuõigus riikliku seadusandluse kaudu. [4] Moraalse loomuse eristamine füüsilisest loomusest (Pufendorf). Õiguse ja moraali alused puhtas mõistuses. Puhas mõistus on aprioorsete teadmiste allikas ning aprioorsed teadmised on paratamatud tõed
Sofistide traditsiooni kandsid edasi Sokrates (470-399 e.m.a) ja Platon (428/427 - 348/347 e.m.a). Platoni kirjutistes ilmub esimest korda tähelepanek väitluse struktuurist kui iseseisvast uurimisobjektist. 2.1.2 Aristoteles Loogika kui väitluse struktuuri uuriva omaette teaduse rajas Platoni õpilane Aristoteles (384-322 e.m.a.). Sofistlike vastuväidete lõpus kinnitab Aristoteles oma teerajaja rolli ise: ``Deduktsiooni alal ei olnud varasemast olemas üldse mitte midagi.'' Aristotelese loogikaalased kirjutised koosnevad kuuest teosest koondnimetusega Organon (tööriist). Aristotelese jaoks ei olnud loogika mitte üks teoreetilistest teadustest (need olid füüsika, matemaatika ja metafüüsika), vaid tööriist kõigi teaduste jaoks. Aristotelese poolt väljatöötatud spetsiifilist loogikasüsteemi nimetatakse sageli mõisteloogikaks ehk terminite loogikaks.
Termin tõene arutlus on olnud kasutuses korrektse arutluse sünonüümina. Selguse mõttes nõuan ma meie kursuses sellise terminoloogia järgimist, kuigi see pole tänapäeval üldlevinud. ARUTLUSE LIIKIDEST Deduktsioon. Deduktiivne arutlus on arutlus, milles on loogilise paratamatusega garanteeritud tõestest eelsustest tõeste järelduste saamine. Enamasti on tegemist järeldamisega, mis on suunatud üldiselt osalisele või üksikule, kuid mitte ainult. Deduktsiooni näiteks on lihtne kategooriline süllogism, otsesed (vahetud) järeldused ning arutlused liitväidetega. (NB! Täielik matemaatiline induktsioon on pigem deduktsioon.) Klassikaline loogika tegeleb peamiselt deduktsiooniga. Induktsioon. Induktiivne arutlus on arutlus, milles tuletis on kehtiv mingi tõenäosuse või tõesusastmega. Enamasti on tegemist järeldamisega üksikult üldisele. Nt induktsioon lihtsa loendamise kaudu: Pontul on saba, Muril on saba , jne ..
Hume’i püstitas ainult põhjuslikkuse küsimuse. Metafüüsika kasutab ka muud peale aprioorsete mõistete ja neid on rohkem kui „põhjuslikkus“. Ei piisa ainult põhjuslikkusest, tuleb kõiki analüüsida ehk analüüsida aprioorse tunnetuslikkuse võimalusi. Kuidas saab midagi väita maailma kohta, kui ei toetu kogemusele? Deduktsioon – loogiline tuletus, aga Kant kasutab seda tähenduses „õigustatus“ ehk küsimuseasetus. Hume’st ajendatult hakkas ta mõtlema deduktsiooni ja aprioorsuse peale – loe sellest! Siin on kolm positsiooni: 1. dogmatismi(praktika, kus rakendati teatud traditsioonilisi mõisteid püstitatud probleemide lahendamisel, ei püstitata õigustatuse küsimust, kas on õigustatud trad mõistete kasutamine?) ja 2. skeptitsismi vastuolu. Hume püstitas õigustatause küsimuse ja tekkis skeptitsismi – eitab teadmise võimalikkust(filosoofiline definitsioon). Metafüüsika teadmine pole võimalik aprioorsete mõistete kaudu. Mõlemad on Kantile
rajas kunsti- ja eriti draamateooria alused) ja "Poliitika". A. süstematiseeris peaaegu kõik oma aja teadmised ja pani aluse mitmele uuele teadusharule. Mõtlemise vorme uurides rajas formaalse loogika, mis jäi ainukeseks kuni XIX saj. keskpaigani. Ta loogika seostub tunnetusteooria ja elamisõpetusega, kuna pidas keele- ja loogikavorme ühtlasi olemise vormideks. A. sõnastas esimesena täpselt induktsiooni ja deduktsiooni erinevuse, esitas üksikasjaliku süllogismide õpetuse (kui A=B ja B=C, siis A=C) ning üsnagi täpse tõendusteooria. A. filosoofilised vaated erinesid Platoni omadest. Arvustas Platoni ideeõpetust, eitades, et ideed saavad olemas olla meeleliselt tajutavaist asjust eraldi ja sõltumaltult (materialistlik vaade). Kosmoloogias arendas geotsentrilist maailmasüsteemi, bioloogias kirjeldas ja püüdis klassifitseerida taimi ja loomi. Pedagoogikas jagas kasvatuse
Seega nõudis tema õigusõpetus täpset ja kasutamiskõlblikku erialakeelt. Ühelgi sõnal ei tohtinud olla üle ühe tähenduse, ühtki mõistet ei võinud väljendada enama kui ühe sõnaga. Ta andis juristidele võimaluse hakkama saada ilma ladina keeleta. Tema on esimene, kes hakkab juuraloenguid pidama saksa keeles. Wolff annab uue õiguse rakendamise võimaluse. Saab võimalikuks üldistest põhimõtetest ja põhinormidest deduktsiooni teel tuletada üksiknorme Ehk teisisõnu me oleme jõudnud õiguse kodifitseerimise läveni. Õigusteadus, õigusteadlased ja juristid olid selleks valmis. Edaspidisteks sammudeks oli vaja valitsejate ning ametnike poliitilist ja administratiivset tahet. Me võiksime öelda, et see on nüüd ka koht, kus võiks tõmmata teatud piiri loomuõiguse ja Valgustuse vahele. Loomuõigus saab kujunevalt valgustuselt poliitilise toetuse, samas annab ta valgustusele
Euroopa kultuuriruumis nii soliidne tegelane kui doktor. Kreeka teadust iseloomustab filosoofilisus ja kaemuslikkus (hüpoteeside ja teooriate rohkus). Kreeklased käsitlesid asju abstraktselt, kasutades võimalikult üldistavaid argumenteerimisvorme, deduktiivset meetodit (üldiselt üksiku kohta järelduste tegemine, vastupidine tendents induktiivne meetod). Eelnevast lähtuvalt oli kreeklastel matemaatika ning geomeetria väga populaarsed. (Kasutame nende deduktsiooni ning tõestusmeetodeid siiamaani.) Samas, tuleb tunnistada, saab abstraktset lähenemist loodusteaduses kasutada piiratult. Lisaks pärast Aristotelest, kes muutus kõigutamatuks autoriteediks sai idee, et kõike looduses saab loogiliselt tuletada ja järeldada, isegi teaduse arengut pidurdavaks lähenemiseks (Bernal ütleb, et see andis mitmetele sugupõlvedele veendumuse, et nad on juba lahendanud probleemid, mida nad polnud veel õieti uurima hakanudki... Kuivõrd keskajal
parandamine, tema hirmutamine tulevaste kuritegude eest ja ühiskonna kindlustamine. Saksamaa Eugen Ehrlich (1862-1922) o Eristab ühiskondlikku (institutsionaalset, inimühendusel põhinevat), riiklikku (riikliku seadusandja poolt loodud ja riiklike sunnivahenditega kaitstud) ja juristide (kui kohtunikele mõeldud otsustamis-) õigust. Ernst Fuchs (1859-1929) o Õigusvaidlusi ei saa lahendada ainuüksi seadustest juhindudes loogilise deduktsiooni abil. Soovitas nn õigusemõistmisteadust, mille järgi õige õigusemõistmine haarab õiguse rakendamise protsessi sotsioloogilise ja psühholoogilise lähenemise. Hugo Sinzheimer (1875-1945) o Seob õigusliku tegelikkuse vaatlused ja õigustloova dogmaatilise ja legislatoorse (seadusandliku) tegevuse. o Uuris kollektiivse mõtte põhjusi ja sotsialismiidee olemust. o Kontseptsioon kollektiivlepingu normatiivsest mõjust. Seda peetakse Saksamaal
kasutuks või isegi segavaks. Bruneri lähenemist õppimispraktikale nimetatakse avastuslikuks (leiutuslikuks) õppimiseks. Avastusliku õppimise puhul on tegemist induktiivse lähenemisega konkreetsemailt arusaamadelt (teadmistelt) liigutakse üldisemale mõistmisele. See on vastupidine protsess traditsioonilisele koolis toimuvale õpetamisele ja õppimisele, kus õpilaselt sagedamini eeldatakse ja talle pakutakse üldisemalt üksikule liikumise teed ehk deduktsiooni. Traditsiooniline õpetamine lähtub keskaja teaduse skolastilistest traditsioonidest, kus õppijate (ehk tulevaste teadlaste) eesmärgiks oli teooriate loomine. Mõnikord nimetatakse sellist lähenemist euroopalikuks ning selle vastandiks peetakse pragmatismi, ameerikalikku lähenemist, kus õppimise eesmärgiks on kompetentsuse (oskuste ja asjatundlikkuse) arendamine. Avastusliku meetodi puhul peavad õppijad ise leiutama ülesannetele lahendusreeglid, ent see ei
meetodit, milledeks on siis vaatlus, eksperiment, mõõtmine, modelleerimine, mitmesugused võrdlused, klassifikatsioon, arutlused analoogia alusel, hüpoteeside püstitamine, teooriate kasutamine, analüüs ja süntees, induktsioon ja deduktsioon jne. Teoreetilist meetodit on olemas peamiselt kolme liiki. Teaduslik teooria võidakse luua näiteks aksiomaatilise meetodi alusel kasutades reegleid aksioomide ja järelduste kohta. Antud teooriast on võimalik saada läbi deduktsiooni teoreeme. Aksioome loogiliselt ei tõestata, sest tegemist on alglausega, mida ei ole võimalik ümber lükata. Seda tingib ette inimeste kogemused. See tähendab ka seda, et aksioomid ei tohi olla üksteisele vastuolus ega olla vastandlikud. Väga palju kasutatakse aksiomaatilist meetodit just loogikas ja matemaatikas. Selline meetod välistab ,,vastuolulisuse". Näiteks kui teadusteooria põhineb aksioo- midele, siis ei ole võimalik teooria ,,mittevastuolulisust" antud teoorias tõestada
meetodit, milledeks on siis vaatlus, eksperiment, mõõtmine, modelleerimine, mitmesugused võrdlused, klassifikatsioon, arutlused analoogia alusel, hüpoteeside püstitamine, teooriate kasutamine, analüüs ja süntees, induktsioon ja deduktsioon jne. Teoreetilist meetodit on olemas peamiselt kolme liiki. Teaduslik teooria võidakse luua näiteks aksiomaatilise meetodi alusel kasutades reegleid aksioomide ja järelduste kohta. Antud teooriast on võimalik saada läbi deduktsiooni teoreeme. Aksioome loogiliselt ei tõestata, sest tegemist on alglausega, mida ei ole võimalik ümber lükata. Seda tingib ette inimeste kogemused. See tähendab ka seda, et aksioomid ei tohi olla üksteisele vastuolus ega olla vastandlikud. Väga palju kasutatakse aksiomaatilist meetodit just loogikas ja matemaatikas. Selline meetod välistab ,,vastuolulisuse". Näiteks kui teadusteooria põhineb aksioo- midele, siis ei ole võimalik teooria ,,mittevastuolulisust" antud teoorias tõestada
meetodit, milledeks on siis vaatlus, eksperiment, mõõtmine, modelleerimine, mitmesugused võrdlused, klassifikatsioon, arutlused analoogia alusel, hüpoteeside püstitamine, teooriate kasutamine, analüüs ja süntees, induktsioon ja deduktsioon jne. Teoreetilist meetodit on olemas peamiselt kolme liiki. Teaduslik teooria võidakse luua näiteks aksiomaatilise meetodi alusel kasutades reegleid aksioomide ja järelduste kohta. Antud teooriast on võimalik saada läbi deduktsiooni teoreeme. Aksioome loogiliselt ei tõestata, sest tegemist on alglausega, mida ei ole võimalik ümber lükata. Seda tingib ette inimeste kogemused. See tähendab ka seda, et aksioomid ei tohi olla üksteisele vastuolus ega olla vastandlikud. Väga palju kasutatakse aksiomaatilist meetodit just loogikas ja matemaatikas. Selline meetod välistab „vastuolulisuse“. Näiteks kui teadusteooria põhineb aksioo-
annaabi.ee 
